Peab tunnistama, et lastega seonduvast ei ole enam tühjadest sõnadest kumisevat teemat olemaski. Poliitilises retoorikas on lapsed ju alati väga tähtsad olnud, mis ei tähenda, et nad ise tegelikkuses tähtsal kohal oleks - nemad ju ei käi valimistel valimas, aga ikkagi.
Piisab tavamõttes poliitiliselt sõnastada lause, milles on sees sõna laps, kui see omandab pea kohe staatuse, mille suhtes ei sobi justkui olla kriitiline või isegi arutlev, sest kes see julgeb rünnata lapsi? Eks ikka nende vaenlane ja nii ongi juhtunud, et pea kümnendi jooksul ei ole laste jaoks regelikkuses pea midagi tehtud ega muutunud. Peale sõnade ja sooja auru muidugi!
Välja arvatud ehk see, et tänaseks elab Eestis vähemalt 30000 last süvavaesuses. Seda on sama palju kui sünnib pea kahe aasta jooksul Eestis lapsi kokku. Vaatamata sellele võtab avalikkuses ruumi aga pigem arutelu vitsa -ja laksuseaduslikkuse, laste seksuaalse enesemääratluse õige ea või koolitrahvi üle.
Muidugi kulub arutelu ka neil teemadel ära, kuid arvestades neid üliteravaid probleeme, mis Eesti lapsi massiliselt vaevavad, on tegu ikka sõnulseletamatute pseudoprobleemidega.
Ka riiklikult tähtsa küsimuse arutelul oli kõnepidajate paraad soliidne- sotsiaalkomisjoni esimehest kuni õiguskantslerini, ja sotsiaalminister sinna sekka, aga jutt ei muutunud sellest eriti asjalikumaks, ega tegevused selgepiirilisemateks.
Mõistagi on vaja uut lastekaitseseadust ja mõistagi saab nõustuda, et vaja oleks ka laste õiguste ombudsmani, aga on ilmselge, et seni kuni puudub poliitiline tahe, ei tee need laste kõhtu täis, vabasta neid pedofiilsetest vanematest või muidu kommionudest, ei taga lapsele kodus oma tuba koos õppimiseks ja elamiseks vajalike tingimustega. Võimalust käia koolis selle asemel, et kooli ajal kuskil tutuputkas perele sissetulekut teenida, mis muide, kipub vähemalt Tallinna puhul olema kohati liigagi massiline ja ületab juba ammu mõisltiku töökasvatuse piiri. Rääkimata siis laste tervisehoiust, normaalseks kasvamiseks vajalikust toiduratsioonist ja kultuuriteenuste tarbimisest.
Vähemalt oma pere kogemuse ja Tallinna paari nn tavalise kooli näitel kurvastab mind teadmine, et lapsed satuvad väga harva muuseumisse, teatrisse, kinno, näitusele jne. Miks küll? Sellepärast, et vanematel ei ole peamsielt raha, siis ehk aega ja kolmandaks ka äratundmist ning neil endalgi puuduvad vastavad harjumused, et oma lapsi teadlikult sellele rajale suunata. Ka kooliekskusrsioonid kipuvad jääma samadel -rahalistel - põhjustel sageli vabatahlikuks. Muidugi, kui õptaja oma palgast ise lastele pileteid välja ei osta ...
Samuti ei takista seaduste vanamoodsus korraldamast süsteemselt laste pikapäevakoole, laiendada koolitoiduprogrammi gümnasistide ja kutsekoolide õppruritele, kellelt see ju ära võeti, arvata lastetoetused välja pere toimetulekupiiri tähistava summa alt jne.
Kirjeldamatult naruväärselt kõlas ka sotsiaalministri väide, milles ta kiitis valitsuse tegevusi laste olukorra parandamisel, ja mille mõte seisnes selles, et Valitsus on suurendanud tööturumeetmeid ja maksnud välja palju rohkem toimetulekutoetusi.
Tõesti-tõesti, minister unustas vist siiski ütlemata, et need meetmed ei kompenseeri kuidagi ca 100 000 töö kaotanud vanema sissetulekuid ega lisa midagi ka pereliikmete heaolule võrreldes sellega, kui neil oli töö ja sissetulek ja et see "rohkem" tähelepanu ei tähenda mitte suuremat toetust perele, vaid abavajavate perede arvu plahvatuslikku kasvu. Seetõttu oli ministri ennast kiirev näide Valitsuse tublist tööst ja pühendumisest eriti küüniline.
Mõelda vaid, kui lahke valitsusest - eks see ole iga lapse unistus ju, et tal on enesega rahulolevate ja tööd omavate vanemate asemel toimetulekutoetust saavad vanemad ... ja see on ju tõeline lahendus laste tänastelegi probleemidele ja mõistagi 1000 kroonine toimetulekupiir aitab kindlasti lapsi nende vaesuse ja eakohase huvihariduse ja muude arenguvõimaluste tagamisel...
Iroonia - mõistagi!
Laste õiguste kaitse ei ole täna mitte ideoloogiline, vaid reaalseid tegevusi nõudev kompleks. Seadused ei tee kedagi õnnelikuks, kui neis kehtestatud tegevused ei toimu või sõnastatud põhimõtteid tegudes ei väärtustata.
Ja põhikoolist majanduslikel põhjusel väljalangemist ei pidurda mitte uus seadus, vaid selle pere konkreetsete probleemide lahendamine, kes ei suuda oma eluga hakkama saada eelkõige majanduslikel ning seejärel juba psühholoogilistel põhjustel.
Lastevastase vägivalla -vitsa ja laksunuhtluse- tolereerimine ei alga samuti mitte seadusesätte puudumisest, vaid peresisestest või siis ühiskondlikest vaikimisi tolereeritavatest mudelitest, mida toetab üldine avalik arvamus ja poliitiline passiivsus a la Rein Lang, ehk sellest, mis Eesti peredes tegelikult toimub ehk eeskujudest. Ja paraku on nii, et reaalsuses ei saa paljudel juhtudel aidata lapsi kui ei tegeleta nende vanemate probleemidega ...
Kui on ikka normaalne, või pere oma asi, et ema-isa peale võib kodus karjuda ja teda mõnitada ja ema on väärtuslik ainult emadepäeval, mitte ülejäänud päevadel aastas ega siis, kui on vaja seista tema väärika sotsiaalse toimetuleku, töö- ja pereelu ühitamise või turvalisuse eest või isa siis kui on palgapäev, pole ka imetada, miks me tegelikult sõnadest kaugemale ei jõua.
Nii ei teagi, mis on viimase kolme aasta jooksul takistanud valitsust pikalt ettevalmistatud uut lastekaitseseadust Riigikogule esitamast või kus täpselt jääb neil puudu teadmisest, et täita ka tänase seaduse põhimõtteid?
Ei muust kui poliitilisest tahtest! Paraku!
Kui ikka lapsel on koolis kõht tühi, siis tuleb talle koolis süüa anda, kui ta hulgub tänaval, siis meelitada ta sellisesse koolisüsteemi ossa, mis on ea- ja jõuakohane, näiteks pikapäevakooli vmt., kui kodus on vanemad, kellel puudub piisav sissetulek, siis tuleb lastele pakkuda tasuta huvikoolivõimalusi, sportimist professionaalse juhendamise all jne. See on koht, kus toetus peab jõudma kohale, mitte olema pelgalt teoreetiline vmt.
Loomulikult on ka lastetoetused väga olulised, kuid kui sellest kujuneb liiga paljudel juhtudel pere peamine sissetulekuallikas, mis mõistetavatel põhjustel ie jõua otse ega kaude laste elukvaliteedi hoidmisesse -tuleks lastele mõeldu ikkagi suunata otse lastele nii, et selle üle ei oleks vaidlust.
Laps ei ole vanema eraomand, kelle suhtes on ainult tema õigustatud otsustama. Eriti olukorras, kus see otsustuskoht on nihkunud täis kõhu ja muu elmentaarse võimaldamiseni ... Nagu see ehk enam kui 100 000 lapse puhul on.
Ning lõpetuseks - kummaline ongi siinkohal see, et lapsi-peresid puudutavas on asjad enamsti pea peal:
probleemidest rääkides räägitakse igast
üksikust asjast eraldi nägemata üldist pilti ja põhjus-tagajärg seoseid
ning lahendustest rääkides seevastu jäädakse pidama sellistel üldistel
asjadel, mis tegeliku abivajajani ei jõua ega tema olukorda kuidagi ei muuda...
Aga samas annab ikka ja jälle võimaluse käsi kokku lüüa teatades, et
TEHTUD!
Ja veel - laste õiguste ombudsman aitaks teemat kindlasti paremini teadvustada ja erinevate institutsioonide omavahelist koostööd paremini koordineerida, kuid see koht ei peaks olema õiguskantsler. Õiguskantsleri kantselei võib küll seda ombudsmani toetada, kuid ametis peaks olema eraldi spetsialist ehk kõneisik! Vastasel juhul ei kujuta ma päriselt ette kuidas üks inimene saaks olla imeisik ja spetsialist ja rääkida ja edendada sisuliselt nii erinevate valdkondade arengut. Laskem õiguskantsleril kui institutsioonil keskenduda tänastele ülesannetele - ei saaks ju öelda, et ta nendeski väga hakkamasaav on.
No comments:
Post a Comment