Andsin Eesti Ujumisliidu presidendina umbes 100 päeva tagasi Postimehele intervjuu selle kohta, mida ma arvan Eesti spordisüsteemist ja selle kitsaskohtadest - rahastamsiest, vastutusest, tulevikust jne.
Allolevalt otsustasin ma aga lõpuks lihtsalt ära trükkida Peep Pahvi küsimused ja oma vastused neile ehk intervjuu, mis Postimehes mitte kunagi ei ilmunud ...
Olgu öeldud, et vaatamata sellele, et möödas on enam kui 100 päeva, arvan ma endiselt sama.
Ja olgu see minupoolen tervitus Eesti spordisõpradele ja ka Eesti ujumissõpradele, sest juba pühapäeval algavad Tartus Eesti 91.Meistrivõistlused ujumises. Käimas on ikkagi Eesti Ujumise 100 aasta ...:)
KÜSIMUSED:
Milline on sinu kui Ujumisliidu presidendi nägemus Eesti praegusest spordisüsteemist? Kas sarnaselt jätkates on võimalik sporti kui sellist üldse elus hoida?
„Eesti spordisüsteemist on ainult fassaad. Tegelikku süsteemi nagu ei näe. Noorte- ja tippspordi vastandamine on kunstlik, sest kui hoonel puudub vundament, pole sel ka katust. Laste- ja noortespordi surumine valdavalt isemajanduslikule klubisüsteemile ei ole Eesti oludes mõistlik. Vähemalt enamusel spordialadel. See on süsteem, mis igas mõttes soosib keskpärasust või pealesunnitud ebaprofessionaalsust.
Ujumise seisukohalt vaadates võin väita, et kindlasti on ka klubilisel tegevusel oma koht, kuid korralike treening- ning sportliku keskkonna pakkumise mõttes on tugevate spordikoolide süsteem siiski etem. Nii on võimalik tagada professionaalsete treenerite olemasolu ja motivatsioon, koondada igas mõttes ressursse, tagada mõistlik töökoormus, sotsiaalsed garantiid jne. On võimalik reguleerida treeninggruppide suurust, planeerida mõistlikumalt treeningbaaside rajamist ja kasutamist, suunata tulemuslikkusele suunatud tegevust läbi õppekavade, tagada järjepidev täiendussüsteem jne.
Ehk kõik see, mis on ala järjepideva arengu jaoks vältimatu.
Mis aga oleks selle tulemus spordilaste jaoks? Nende jaoks oleks see normaalne professionaalselt korraldatud haridussüsteemi osa, kus sporditegemisega seotud probleemid on lahendatud ja see oleks lastele ja peredel taskukohane.
Mõistagi näen ma selle rahastamist riigi poolt, sest matemaatika puhul ei tõstata me küsimust, et las õpetaja ise kerjab oma õpilaste õpetamiseks raha kokku või teeb sisult haltuurat selleks, et siis klassitäit tõesti professionaalselt õpetada või et las siis lapsevanemad maksavad. Laste-noorte spordisüsteem peaks samuti olema riikliku haridussüsteemi osa ja väljas päevakajalistest tõmbetuultest eelkõige rahastamise mõttes.
Samas oleks aeg lõpetada suhtumine, et treener ei ole inimene või ongi mingi madalalaubaliste musklite treenimise masin.
On treeneridki suures osas kõrgharidusega spordipedagoogid, kellest suur osa töötab nädalas kaugelt üle 40 tunni, sh nädalavahetustel, koolivaheaegadel, suvel jne, käib lastega laagrites-võistlustel. ja seda sageli mitte palga vaid makse optimeeriva stipendiumi eest. See on absoluutselt ebanormaalne olukord, mille tänane klubisüsteem on peale surunud. Selliseid inimesi on aga Eestis tuhandeid, mitte kümneid …
Kui täiskasvanute puhul mõistan ma vahet spordi ja liikumisharrastuse vahel. See võib olla kohati vägagi selge, siis laste ja noorte puhul see vahe nii ilmselge ei ole. Ja ka sportliku tegevuse puhul peaks jääma lastele võimalus saada sellel alal ka päris professionaalseks sportlaseks. Mis tähendab omakorda seda, et nende valikud sõltuksid tulevikus vaid neist endist, mitte sellest, et neile on jäetud lapsepõlves põhitõed selgeks tegemata või vajalikud treeningmahud ja tehnilised oskused õpetamata.
On päris ilmselge, et näiteks ujumistreeneril, kellel on rajal 20 last, mida on ebanormaalselt palju, ja grupis vähemalt teist sama palju, ning tal on selliseid tunde päev läbi, ei suuda anda paremagi tahtmisega just palju rohkem kui elementaarset vees hakkama saamise oskust, kuid lapselt võtab ta ära paratamatult ka võimaluse tunda end edukana oma tegevuses.
Lastele meeldib spordiga tegeleda aga just sellepärast, et see on mänguline ja hasartne tegevus, mis annab talle õnnestumise tunde. Lapsed ei mõtle nii ratsionaalselt, et see oskus on talle kunagi elus hiljem vajalik.
Pedagoogikas on need aga vahendid, millega saab arendada väga paljusid olulisi isikuomadusi, mis tulevad hilisemas elus kasuks. Loomulikult on lastel palju mugavaid ahvatlusi, aga ilm on täis ka suure terviseriskiga pelmeene. Nii et ka Eestis oleks mõistlik panustada ikkagi põhjuste vältimisele, mitte ohata pärast, et tagajärjed lähevad tohutult kalliks maksma.
Nii lihtne see ongi.
Muidugi tegi mind äsjalõppenud Vancouver taliolümpia kurvaks. Ma ei kurvasta 2 õnnestunud stardi üle, mõistagi mitte, vaid selle lõhe pärast, mis ootuste ja tegelikkuse vahel ilmnes ja mis spordile lähemalseisjatele ei tulnud üllatusena.
Paratamatult sundis see küsima, kas suvealadel on asjad oluliselt paremad, ja samas vastama, et tegelikult mitte. Igal alal on muidugi omad spetsiifilised probleemid, aga on ka ühised. Mõni asi keskmiselt on parem, mõni halvem, aga seis üldiselt on sama. Rahastamise süsteem on püsti aetud medalisärale, isegi siis, kui allpool praktiliselt mitte midagi ei ole. Seega- vaadata tuleb kogu spordisüsteemile tervikuna.“
Millised on Eesti spordisüsteemi suurimad probleemid?
„Rahastamismudelid, baasid, vähemalt ujumise puhul, noorte treenerite järelkasv ja juba töötavate pidev enesetäiendamise võimaluste puudumine ja võimetus neid finantseerida, treenerite töötingimused ja sotsiaalsed garantiid, pealesunnitud treenigmahtude puudulikkus, terviseuuringute vähesus. Edasi täiskasvanud sportlaste sporditee jätkamise võimatus ja üliõpilasspordi kui normaalse sportlastee järgmise astme puudumine. .“
Mida oled sa ise tipppoliitikuna teinud, et spordisüsteemi muuta (vastavad eelnõud, ettepanekud, arutelud)?
„Olen algatanud mitmeid eelnõusid, mis on suunatud liikumisharraste edendamiseks tulumaksuvabastuse sisseseadmiseks ja mis kaotaks ettevõtjale erisoodustusmaksu selliste kulude eest.
Juba pikka aega on menetluses ka eelnõu spordiseaduse muutmiseks, mille eesmärk on taastada kohalike omavalitsuste kohustus toetada sporditegevust oma territooriumil. See võib olla kellelegi üllatuseks, aga Kultuuriministeeriumi nõusolekul selline kohustus omavalitsustelt kaotati. Ja need on ka praktiliselt ainukesed algatused, mida see Riigikogu spordivaldkonnas üldse on arutanud. Ja needki on kulgenud üle mõistuse valulikult.
Mõistagi ootan ma kiireid ja sisulisi vastuseid oma arupärimisele pr Jänesele, kelle käest olen ma juba mitu aastat küsinud regulaarselt ka sammude kohta, mis sõltuvad eelkõige temast. Seni ei ole tal olnud vastuseid, ega ka soovi neid otsida. Paraku.“
Miks pole senini riigikogus olevad sportlased ja spordiga tihedalt seotud inimesed moodustanud ühist töörühma?
„Sport see on poliitika. Ja tundub, et seni on olnud mugavam seda juhtida ja arendada nn koalitsioonipoliitikute vahel kabinetivaikuses silmast-silma vestluste käigus nagu rõhutas Kultuuriministeeriumi kantsler Tõnu Seil 5.märtsi avalduses. Ühesõnaga pole kutsutud, oodatud, ega seni tehtut ka soovitud jagada. Ka minu arupärimisele spordi rahastamise kohta, ei julgenud päris mitu inimest alla kirjutada …“
Kellele lasub spordis toimuva eest suurem vastutus – kultuuriministeeriumil või EOK-l? Põhjenda.
„Kõik, mis seondub sõnaga vastutus, on täielikult hajunud ja hämar. Kes tegi, kes tegi? Ei tea, Kui eit elas, siis tema oleks teadnud. Kui kellegi poole üldse näpuga on võimalik näidata, siis enamasti võistlusel põrunud sportlase ja tema treeneri suunas. Ja seda kiputakse ikka ja jälle varmalt tegema vaatamata sellele, et süsteem kui selline on nad sisuliselt paljakäsi lahingusse saatnud.
Aga ütleme nii, et Kultuuriministeerium vastutab ühemõtteliselt selle üle, et neil puudub igasugune poliitiline tahe süsteemi tervikuna hinnata ja oma vigu tunnistada ning EOK selle eest, et on mugavalt sellises status quo tuules triivinud.
Mis toimub aga rohujuuretasandil ei lähe nii ühele kui teisele eriti korda. Alaliidu ponnistustest jääb siin samuti väheks, sest enamikel aladel on ka need puretud sisemistest võitlustest vähese raha pärast ja selles kohas ring sulgubki.
Ühed teeks, aga ei saa, teised võiksid teha, aga ei taha. Ja jäädagi ainult medalisära paistele end soojendama ja rahulolust mõmisema, ei ole samuti just pika perspektiiviga tegevus. Viimase taliolümpia sisuline krahh seda just kinnitaski.
Spordis võib ebaõnn kõiki tabada. Ka parimaid. Aga ütleme, et edu ei ole spordis kunagi juhuslik.
Ja kui ma vaatan kasvõi suusatamist, mille muredele ja rõõmudele olen ma aastaid tuliselt kaasa elanud ning näen, et ka nendel oli olümpiatsükli kõige tähtsamalt tiitlivõistlusel vaid kaks arvestatavat starti, siis … .“
Milliseid alternatiive näed praegu hasartmängumaksust laekuvatele summadele tuginevale spordi rahastamisele?
„Kõik riigi poolt laiali jagatav raha on sinna kokku kogutud Eesti maksumaksjate tubli töö tulemusena. On selge, et süsteemseid tegevusi ei ole tark rahastada ajutiste, projektipõhiste skeemide läbi.
Ja selle mõttemudeli muutmine oleks tänasele kõige sisukam alternatiiv.
Spordis ei ole võimalik jätta ettevalmistusse pausi, sest pärast seda tuleb otsast alata, kuid enamasti on siis juba lootusetult hilja.“
Kuidas hindad noorte spordis rahastamiseks kasutatavat pearaha süsteemi? Millised oleksid alternatiivid?
„See võimaldab protsessi juhtida formaalselt, kuid ei taga selle sisulist eesmärgistatud toimimist. Stipendiumi eest töötav treener, kes on sunnitud päid kokku ahnima vaid sel põhjusel, et vähegi akumuleerida vahendeid tegeliku kvaliteetse treeningprotsessi toetamiseks, mis on nii laste füüsilisi kui vaimseid omadusi, isikupära arendav ning tõesti suunatud ka nende sportliku taseme tõstmisele, ei ole lihtsalt võimalik.
Nii pole ka ime, et järjest rohkem lapsi jääb konutama pigem arvuti taha või kuskile kaubanduskeskusesse, sest treeningkeskkond ja seal pakutav jäävad ajale jalgu. Tagajärjed maksame me ühiskonnana kinni läbi kriminaalhoolduse ja haigekassa…“
Keskerakond on paljudes omavalitsustes juhtivatel positsioonidel. Mida olete ette võtnud, et nendes paikades tagad treeneritele sotsiaalsed garantiid? Kohaliku omavalitsuse tasandil on see ju võimalik.
„Nii mitmelgi pool oli juba rakendamisel ka treenerite nn pearaha süsteem ehkki väga algeliselt, kuid pärast vabariigi valitsuse otsust „vabastada“ omavalitsused senisest riiklikust kohustusest toetada oma territooriumil sporditegevust, on kindlasti ka need algatused oma löögi saanud. Oleme alguses tagasi. Täna lahendavad omavalitsused prioriteetselt inimeste kõige esmaseid vajadusi töökoha, toidu ja peavarju järele.“
Lisaks noortetööle, on probleemiks ka üleminekuiga – noorteklassis omaealiste tipus olnud sportlastel kulub täiskasvanute hulgas samale tasemele jõudmiseks vähemalt paar aastat. Kuidas tagada, et nad sellel ajal spordile käega ei lööks?
„Siin on palju objektiivseid probleeme, mis käivad asjaga paratamautl kaasas ja treenerid tegelevad nendega igapäevaselt. Kuid näiteks üliõpilassport Eestis kui ma vaatan seda näiteks ujumise näitel, puudub praktiliselt üldse. Kui Eesti noored andekad ujujad ei oleks juhtumisi USA heades ülikoolides täisstipendiumitega õppimas, oleks nii mõnedki oma sportlaskarjääri paratamatult lõpetanud.
Ainuükski lihtne matemaatiline tehe annab meile tulemuseks, et selle mõne sportlase rahalised kulud, millega USA maksumaksja Eesti ujumist sponsoreerib, ulatuvad ehk paari miljoni krooni kanti.
Eestis, kus süsteem puudub, kus konkurents ja maailmatasemel oskusteave ei pruugi samuti nii kaasaegne olla või seda on vähem, läheks sama efekti saavutamine aga ilmselt veelgi kallimaks. Liiatigi – raha ei kompenseeri meie väiksust, aga ujumine on olemuselt teamesport. Üksi lihtsalt ei suudaks keegi nii palju koormusi ära seedida ja puuduks vajalik sisemine konkurents igapäevase treeningprotsessi käigus. Nii et pole häid lahendusi, aga rahast ei saa ikkagi üle ega ümber.“
Palju on räägitud kesk-Euroopa süsteemist, kus sport on osa jõustruktuuridest. Kas Eesti võiks minna sama teed? Kui jah, siis mida selleks vaja, kui ei, siis miks?
„See oleks meie olusid arvestades kõige optimaalsem. Ütleme näiteks ca 100-200 täiskasvanud sportlase nn täistööajaga koht, mis võimaldaks neil professionaalselt treenida ning mille läbi oleks neil ka sotsiaalsed garantiid nii pensionimaksete kui tervisekindlustuse näol. Ja mõistagi ei vabastaks see ju vajadusest sponsoreid hankida või spordibaase arendada, kuid oleks vaieldamatult väga tõsine samm edasi.
Tänane valehäbi on asjakohatu üleoleku näitamine jätkusuutliku spordisüsteemi arendamise suhtes.“
Kas Eestis tuleks nimetada eelisarendatavad spordialad ning neile panustada või tuleks raha jagada kõigile soovijatele?
„Kardan, et see oleks lõpp-tulemusena absoluutselt populistlik lahendus ja kahju tõuseks selles rohkem kui kasu.
Milles seisneksid need objektiivsed ja põhjendatud kriteeriumid, mis oleks eeldusteks, et otsus saaks ka õiglane!? Millised spordi rahastamise mängureeglid Eestis üldse kehtivad? Millistest reeglitest meil üldse kinni peetakse!? Enamasti loevad ainult väga spordivälised tegurid ja see on kurb ning tõsiseid spordiinimesi demoraliseeriv.
Nii et, minu meelest oleks see praeguste probleemide näiline lahendamine, asendustegevus.
Asjad paneks paika ikkagi kandepinna olemasolu ja see, et laste- ja noortespordi rahastamine
oleks täielikult riikliku haridussüsteemi normaalne osa. Sealt edasi täiskasvanuikka jõuavad juba asjade loomuliku kulgu jälgides enamasti vaid rahvusvahelise taseme sportlased, kelle sportlaskarjääri jätkumisest peaks olema huvitatud ka riik.
Kuigi filosoofiliselt võib alati arutleda selle üle, kas sport on rohkem sport või meelelahutus, ei ole kõik spordialad vaatamata tõstatatud dilemmale, kommertsspordialad ning seega oleks ka igati põhjendatud 100-200 inimese täielik riiklik toetamine, sest vaieldamatult on selle taseme sportlaste puhul tegemist päevatööga. See tuleneb paratamatult asja olemusest.
Kui meil on riigiteatrid jne, kus makstakse näitlejatele, direktorile, lavatöölistele igapäevaselt palka ja see on meile üldiselt aktsepteeritav ning me ei pea sellised teatreid nn riigitruuks või riigi valitsemisstruktuuride käepikenduseks, pole mõtet ka tipp-spordi süsteemset riiklikku rahalist- toetamist naeruvääristada.
Ja mina maksaks parema meelega selliste spordikangelaste sünni toetuseks, kui ootaks vaid sõjatandrilt oma tervise kaotanud kangelasi, keda siis riigi poolt rahaliselt premeerida ja kõigis teistes teatud süütunnet tekitada.“
No comments:
Post a Comment