22.2.10

Evelyn Sepp: kes on kohtu kuningas?


Võimalik karikatuur illustreerimaks seda, mis võib oma tasakaalustamatuse tõttu juhtuda tulevikus Eesti kohtusüsteemiga,kui see saaks olema allutatud Riigkohtu esimehele. Pole nali!



Esmaspäev algas Riigikogu põhiseaduskomisjonis pineva ja morni aruteluga. Teemaks uus kohtute seaduse eelnõu, mille kohta on seni vähestel olnud julgustavaid sõnu öelda.



Kriitika eelnõu kohta aga ei tähenda kriitikat sõltumatu, vaid sõltuva kohtusüsteemi hiiliva loomise vastu. Paraku sellist disaini näeb ette Riigkohtu esimehe juhitud töögrupi eelnõu, mille komisjon omal nimel RK menetlusse esitas ja nüüd selle probleemidega silmitsi seisab.




Sellisena sõnastas Keskerakonna fraktsioon oma seisukoha eelnõu preaguse redaktsiooni kohta ja sellest samast toonist on kantud enamik põhiseaduslike institutsioonide poolt estiatud eriarvamused, mis seda eelnõu paraku ei kaunista.



Ülesannet liita Eesti kohtud ühtseks kohtusüsteemiks, mis oleks nii sisult kui vormilt vaba parteipoliitilisest suvast ja täitevvõimu survest ning tagaks kohtunikkonna sõltumatuse, kohtusüsteemi pideva arengu ja selle piisava rahastamise, tuleb võtta ülimalt tõsiselt.

Sellise süsteemi kui ühe riigivõimu olulise haru ümberkujundamine peaks kulgema kõigi asjassepuutuvate süsteemi osade koostöös ja usalduses.



Paraku on Riigikogu menetlusse jõudnud kohtute seadus rikkunud
peamise eelduse sellise koostöö kujunemiseks - usalduse.




Eelnõu välja töötamisse ei ole kaasatud laiemat kohtunikkonda, eelnõu väljatöötamisel on rikutud neidki kokkuleppe kohti, mis kohtunike üldkogul aja jooksul saavutatud on. Eelnõul puudub enamuse ministrite toetus, rääkimata teiste õiguse mõistmise oluliste osade toest või Riigikohtust endastki.



Selline asjade seis teeb meid murelikuks ja vaadates eelnõud ennast, võib vaid mõista, miks on enamik Riigikohtu liikmetest astunud mitte just väga tavalise sammu asudes eelnõu avalikult kritiseerima.


Leiame, et eelnõu, mis loob sõltumatust kohtusüsteemist ühele isikule allutatud ja ühe isiku poolt kontrollitud poliitilise ja hierarhilise süsteemi puuduvad eeldused sõltumatu kohtumõistmise tagamiseks ja Eesti ei vääri sellist kolmanda võimu haru, mis on vaid esimese või teise võimu käepikendus. See ei ole põhiseaduslik partnerlus, mida meilt oodatakse.



Järjekordse Vabariigi aastapäeva eel, kui kõigil on kombeks vaadata tagasi, et teha kokkuvõtteid Eesti riigi ja demokraatia arengutest viimase aasta jooksul ning vaadata pikemalt ka ette, ütleme ühemõtteliselt: Keskerakonna arvates on selline kohtusüsteemi kiskumine valimiseelsetesse võimu- ja parteimängudesse lubamatu!



Sellega ei looda uut ega õiglasemat kohtusüsteemi. Tegemist on
katsega kohtusüsteem poliitiliselt lihtsalt üle võtta, muuta õigusemõistmine manipuleeritavaks ja mõjutatavaks muude asjaolude poolt, kui seda on kohtuniku professionaalsed teadmised, sisemine veendumus ja õiglustunne.

19.2.10

Evelyn Sepp: pärisorjuse taastamisest Eestis



1816. a talurahvaseadusega kaotati Eestis pärisorjus - talupojad said isiklikult vabaks, kuid kogu maa tunnistati mõisniku omandiks.


2017.aastast jõustub uus "pärisorjuse" seadus pensioniea tõstmise läbi 65-eluaastani. Kogu maa ja tootmisvahendid kuuluvad selleks ajaks ilmselt samuti pankdadele. Ei muutu siin päikese all ka midagi!:)



Pensioniea tõstmise plaaniga on ainult paberil lihtne. Esmapilgul tundub küll mõte igati loogiline või isegi möödapääsmatu, et paneme aga eakad inimesed kauemaks tööle, nihutame selle otsusega edasi riigi kohustuse neile pensioni maksta ja hoiame nii raha sisuliselt kokku või teenime tööga pikemalt hõivatud inimeste panusena riigikassasse lisadega tagasi. Tegelikkuses ei pruugi see aga nii olla. Miks?


Esiteks, juba varem, ka enne majanduskriisi, tänasest rääkimata, on väga paljud "pensionieelikud" töötud. Neil ei ole tööturul lihtsalt kohta ja jõukohast tööd. Ühesõnaga neid ei vajata! Tööpuudus selles eagrupis on pikka aega väga suur olnud.


Seega nende puhul muudaks pensioniea kuntslik nihutamine pikemaks vaid aja, kus neil tuleb läbi ajada sotsiaaltoetustest, mis ilmselgelt halvendab nii inimeste enesetunnet, eneseväärikust kui mõistagi igas mõttes sotsiaalset toimetulekut.


Teine aspiekt - Eesti inimeste tervisenäitajad. Paraku ei ole nende paranemist tegelikkuses näha. Pigem vastupidi. Ja vaevalt, et siin järgmise 5-6 aastaga mingi murranguline muutus toimub. Hakkaks ju see peansioniea tõstmise muudatus puudutama inimesi, kelle sünniaasta on 1957 või hilisem.


Seega siis võib juhtuda, et pikendades kunstlikult pensioniea piiri, tuleb elust väsinud ja kehva tervisega eakamate inimeste tööle sundimise kõrvalt kanda tänasest veelgi suuremaid ravikindlustuskulusid. Teisalt on selliste inimeste tööviljakus või efektiivsus samuti madalad ja nii võib juhtuda, et riigikassasse lisatulu teenimise asemel lähevad riigi kulutused nende peale kokkuvõttes kallimaks maksma.


Kolmandaks veel see, et põhjust ei ole rõhuda pelgalt loomuliku keskmise eluea pikenemisele, vaid tervelt elatud eluea pikenemisele. Viimane näitab reaalset elukvaliteeti, esimene üldist elukeskkonda, mis ravimite kättesaadavuse ja üldise heaolu suurenemisega tõusevad üsna kindlasti, kuid ei oma selles eas inimeste puhul sageli mingit tähendust olukorras, kus nad peaksid seisma tööpingi taga, klassi ees või kus iganes töökohal.


Ja veel üks aspekt, mis mind isiklikult väga häirib - Eestis on juba vähemalt 2 sotsiaalministrit järjest, kes lasevad EL saata eduraporteid, mis kiitlevad Eesti naiste tööhõive kõrge määraga. Eriti eakate naiste tööhõive määraga.


Sa näed ja ei mürista! Kui vähegi tahta selle näitaja taha vaadata, siis ei ole seal kiitlemiseks mingit põhjust - valdavalt on tegu üksikute, kehva tervise ja äärmiselt madala sisstulekuga inimestega, kes on sunnitud tegema üksõik millist lisatööd täienduseks oma väikesele pensionle vaid põhjusel, et üldse ära elatuda.


Nii et kokkuvõtteks -

pensioniea kunstliku tõusuga paberil juhtub ilmselt see, mis paljude teiste asjadega mida Reformierakond reformib - paberil on reform TEHTUD, aga kõik reaalsed eeldused selle tegelikuks, tulemuslikuks käivitamiseks jäetakse tegemata, sest need sammud on enamasti liiga keerulised mõista ja ammugi ära teha. Ja nii võib juba täna teha panuseid, et ka see järjekordne reform kukub lõpptulemusena lihtsalt läbi!


Hinnaks ei midagi muud, kui hoogsalt suurenev töötute armee pensionieelikute eagrupis, kellel pole veel õigust ootepensionile ja kes nende ära vireletud sotsiaalabiaaste jooksul täiesti kibestuvad ja elus pettuvad.


Siinkohal teen aga ühe konkreetse ettepaneku: nimelt on täna võimalik minna ootepensionile 3 aastat enne vanaduspensioni õiguse tekkimist. Iga varasem kuu vähendab tulevast pensioni 0,4% võrra, mis siis õige aja tekkides jääbki elu lõpuni selle summa võrra väiksemaks.


Ettepanek ise on lihtne: sellest hetkest, kui inimene jõuab õige pensioni saamise ikka oleks tal taastatud siiski 100% pensionisumma. Siis oleks ka tööturule loodud üks painlik lisamehhanism juurde, mis motiveeriks eakamaid pigem vabastama võimalusel töökohti noorematele ja ka õiglus oleks jalule seatud.


Olgu see ootepension siis pealegi väiksem, aga see ei tohiks sedavõrd moonutada tulevast sissetulekut, mis on ju tegelikult inimese enda poolt välja teenitud raha!


Lõpetuseks ei saa aga mööda olukorrast tänsel tööturul ja siin on üks igati asjalik ja kaine analüüs töötukassa analüütikult, mida soovitan kriitiliselt lugeda!



Ministri raskesti põhjendatava optimisi kohta küsisin ka oma 2 küsimust kolmapäevase arutelu ajal. Loe ja mõtle ise!


Evelyn Sepp:
Aitäh! Austatud ettekandja! Ma olen alati imestanud, miks Eesti püüab näidata kui eeskujuliku näitena seda, et Eestis on eakate naiste tööhõive äärmiselt kõrge või üldse eakate inimeste tööhõive äärmiselt kõrge. Samas ta ei edvista väga selle näitajaga, et Eesti eakate inimeste keskmised tervisenäitajad on äärmiselt kehvad. Ja kui sa siin ütlesid, et tõsi, meil on vähe töökäsi, siis paraku on meil ka ka vähe töökohti. Ja ma küsin sinu käest tegelikult seda: kas Sotsiaalministeerium äkki võtaks vaevaks analüüsida seda, et sundides eakad kehva tervisega inimesed sundkorras tööle, sest nende pension on liiga väike, et ära elada, ei ole tegelikult haigekassa kulud hiljem palju suuremad? Aitäh!


Sotsiaalminister Hanno Pevkur

Aitäh! Ma siis püüan veel kord meenutada seda ühte slaidi, kus oli nii-öelda tõusujoon oodatava elueaga ja tervisenäitajatega ja teiselt poolt siis pensioniea tõus, et need tõusunumbrid olid nagu paralleelsed. Tõesti on väga raske ette prognoosida, millised on tervisenäitajad kümne aasta pärast ja kahekümne aasta pärast, aga täna on need prognoosid ekspertide poolt tehtud. Kuid samamoodi on ju prognoosid tehtud eelarvelistele mõjudele, samamoodi on prognoosid tehtud oodatavale elueale jne. Me peame nendest prognoosidest lähtuma, mis meile usaldatud on, ja kui saame targemaks, siis saabki vaadata, kas neid on vaja ümber otsustada või mitte. Ei olnud ju ka 10 aastat tagasi otsest prognoosi, et 2025. aastaks meil tööhõives olevate inimeste arv nii madalaks langeb. Aitäh!


Evelyn Sepp:
Aitäh! Ka minu poolt täpsustav küsimus. Üldteada faktid: laste ja noorte narkomaania ja alkoholism süveneb tendentsina üha nooremas eas. HIV viiruse kandjate arv suureneb üha enam aktiivses elueas inimeste hulgas. Muud tervisenäitajad: sõjaväekõlblike noormeeste arv väheneb tugevalt. jne. Ja kui sa enne väitsid, et teie olete teinud prognoosi, kus oodatav eluiga tõuseb ja kõik meil Eestis muudkui tõuseb, siis võib-olla see eluiga tõuseb küll, sest mekonserveerime ennast E-ainetega kõvasti ja me lihtsalt ei suregi ära või vähemasti meie laibad ei kõdune ega mädane. Aga tervena elatud eluea tõusu on küll nendelt baasnäitajatelt raske ette kujutada. Millele see analüüs tugineb? Me räägime tervena elatud kvaliteetsest elueast ja n-ö aktiivsest võimekusest olla tegev tööjõuturul. Aitäh!


Sotsiaalminister Hanno Pevkur

Aitäh! Siis me peaksime siia kutsuma auväärt eksperdid, kes neid prognoose meile teevad, et nad seletaksid, mis võetakse aluseks. Aga Tervise Arengu Instituut jälgib ja küsib ju rahvastiku tervise uuringutes nii elanike arvamust kui ka vaatab siis reaaalseid tervisenäitajaid. Loomulikult, igat konkreetset probleemi Tervise Arengu Instituut nii palju kui võimalik nendesse analaüüsidesse siis ka sisse paneb. Kui me vaatame näiteks HIV-positiivsete levikut, siis see number on viimastel aastatel stabiilselt langenud. Neid ei ole juurde tulnud nii suures mahus, kui neid tuli kümmekond aastat tagasi. Mul ei ole neid numbreid kaasas, aga lihtsalt ma tean neid trende ja need trendid on sellised olnud. Samamoodi saab väga selgelt demograafilistele numbritele tuginedes öelda seda, millised on üldised rahvastikutrendid juhul, kui jätkub tänane rahvastikukäitumine. Ja selles on arvesse võetud ja neid on korrigeeritud viimasel ajal päris palju. Kui meie 2001., 2002., 2003. aasta sündimus oli tasemel 12 000 last, siis pärast seda tänu erinevatele meetmetele, sealjuures vanemahüvitisele on sündimus tõusnud 16 000-ni ehk 25%. Ka seda on tulevikuprognoosides juba arvesse võetud. Aga vaatamata sellele, et meie sündimus on tõusnud, on ikkagi vahepealsete aukude tõttu saadud tulemus, et 2008. aastal oli tööealine elanikkond Eestis 910 300 inimest. 2020. aastal, arvestades kõike, nii rahvastiku tervise prognoose kui sündimust kui ka muid näitajaid, on see arv 843 300 inimest ehk miinus 67 000 tööealist elanikku. 2030. aastal on 800 000 tööealist elanikku ehk miinus 100 000 ja 2060. aastaks on meil 284 000 tööealist elanikku vähem. Need on rahvastikuprognoosid, millele me tugineme. Kui rahvastikunäitajad hakkavad paranema ehk Eesti inimesed sünnitavad veel rohkem ja meie iive jõuab stabiilselt positiivseks, siis need prognoosid vaadatakse üle ja nii tööhõive kui muud näitajad muutuvad. See ongi muutuv protsess ja nendele muutuvatele protsessidele peab nii valitsus kui parlament olema valmis reageerima. Aitäh!


18.2.10

Evelyn Sepp: sambajama kestab edasi




Kolmapäeval otsustas Riigikogu, et tema ei taha vastutada ega midagi teada sellest, miks Vabadussõja Võidusambaga kõik kogu aeg vussi läheb vaatamata sellele, et selle maksumus on kordades kallim esialgselt lubatust ning et selle ümber levib üha tugevamini mitte pealgalt saamatuse, vaid ka kerge korruptsiooniving.


Kuna vastava komsijoni moodustamiseks tegi ettepaneku ka Keskerakond, siis selline kõne sai algatajate nimel peetud enne seda, kui eelnõu menetlusest hirmuga välja hääletati:


Foto eest tänud Rain Meierile ja pildil on Turba võdiurist, mis ei läinud tegijatele ilmselt midagi maksma:)


Austatud istungi juhataja! Head kolleegid!


Vabadussõja võidule ei ole meist siin saalis keegi kaasa aidanud. Vabadussõja võidusamba projektiga seotud läbikukkumiste eest vastutab paraku aga kogu Riigikogu. Meie selle otsuse siin saalis algatasime ja keegi teine ei saa meid sellest vastutusest ka vabastada.


Eesti on parlamentaarne vabariik, mis tähendab ühtlasi ka seda, et Riigikogu peamisi ülesandeid on järelevalve täitevvõimu üle. Ja kui keegi siin räägib, et ministeerium juba valvab iseenda üle ja et Riigikontroll teeb seda samuti, siis parlamentaarset järelevalvet, üht põhilist funktsiooni, ei teosta parlamendi eest mitte keegi teine.


Tuletame enne otsustavat hääletust korra meelde ka mõned asjaolud, mis on seda inetut saagat saatnud.


Alustuseks segadus konkursiga, segadus sihtasutuse juhtimisega, selle juhi Aivar Reiviku tagasiastumine seoses korruptsiooniohtliku olukorra tekkimisega või selle ilmnemisega.


Edasi maksumus, mis on läinud kordades kallimaks, ja lõpphinnast ei tea me täna veel mitte midagi, sest oluline osa sellest sambast ju veel ei ole valmis.


Või siis kogu asjade käik ise: Kõigepealt tehti ära, tehti kehvast, sobimatutest materjalidest. Kui ilmnesid probleemid ja võimetus neid järjekindlalt lahendada, hakati ekspertiise tellima, mis siis pidid andma hinnangu, kas püstitatud rajatisel üldse elulootust on ja palju see kõik üldse maksma võiks minna.


Kas see kõlab loogiliselt? Meie jaoks küll mitte, eriti kui seda hakkab üha tihedamalt ümbritsema poliitiline või parteiline piiramisrõngas.


Muide, iga hea peremees ikka mõtleb enne, kui oma papp- või palmimaja valmis ehitab, et kas see teda ka lume ja tuisu eest kaitseb või mis see talle maksma läheb.
Paraku Kaitseministeeriumi jättis see lihtne talupojatarkus küll maha, ja täiesti lootuselt seejuures.


Tehti lihtsalt ja pasunate puhumise saatel valmis ja hiljem hakati tellima ekspertiise ja saadi teada, palju selle ekspluatatsioon maksma läheb, millised on selle ehitusriskid, millised on ekspluatatsiooniriskid jne.


Edasi lepingute salastamine, maksumusega manipuleerimine, vastutuse küsimustes hämamine. Küsimuse peale, miks valguslahendus täielikult läbi kukkus, eemaldus minister siin saalis esmaspäeval arupärimisele vastates isegi sellest, et ainuüksi ministeerium saab vastutada vigase lähteülesande koostamise eest, ja mitte tööde teostaja. Tema saab vastutada selle eest, et ta võib-olla tegi töid, mis ei vastanud lähteülesandele, mitte aga selle korrektsuse eest.


Sellele aga, et samba valgustus näiteks ei saagi toimida, sest selle lähteülesanne olevat olnud täiesti vigane, juhtisid ajakirjanduse vahendusel tähelepanu needsamad Tallinna Tehnikaülikooli eksperdid, kelle ekspertiis telliti paraku peale samba valmimist.


Ja loomulikult veel asjaolu, et ministeeriumis, kus on vähemalt seitse kõrgelt kvalifitseeritud juristi õigusosakonnas, kus on õigusala asekantsler, hankeosakond, kes iga päev ei tegele pastakate või kontoripaberi hankimisega, vaid kaitselise otstarbega rajatiste, relvastuse ja muu seesuguse ehk tehniliselt keeruka vara hankimisega, on vaja ikka veel enam kui miljoni eest tellida õigusabi hästimakstud advokaadibüroolt ja juhtub ikkagi kõik see mis juhtus!?


Ning kogu see 200 miljonile läheneva maksumusega samba saaga tipnes muu hulgas sellega, et kaitseminister kuldas sambaehitajad ministeeriumi kuldmärgiga üle, kiites ühemõtteliselt nii nende tööd kui tegutsemist.

Kas see ei tekita küsimusi?

Mööngem siiski, meil on tänaseks Vabaduse väljakul vaid üks pime post, riikliku pimeduse ja häbi sümbol.

Ja meeldib see meile või mitte, neid segadusi ja korruptsioonikahtlusi, raiskamist, poliitikute otsuste otstarbekuse ja põhjendatuse puudumist selles protsessis saab hinnata ainult selle ülesande andja ehk Riigikogu ise, mitte aga Riigikontroll või kes iganes keegi teine.

Lõpetuseks: kogu selle loo taustal ei näe ma algatajana mingit põhjust, miks meie peaksime end kuidagi õigustama, et me sellist komisjoni moodustamist toetame.

Kui kellelgi midagi seletada tuleks, siis neil, kes sooviks ilmselge korruptsioonihõnguga riikliku saamatuse ja hoolimatuse küsimusi selles komisjonis mitte arutada. Neil peab olema midagi varjata. Meil ei ole.

Aitäh!

16.2.10

Evelyn Sepp: Eesti - Euroopa meister tööpuuduses!


Foto on värske ja pärineb Delfist ja pildil on teisipäevasel Tallinn Aitab Tööbörsile kulgenud töötud inimesed! No comment, my friends ...

Selle pildil on ka inimesed, keda Postimehe hinnangul oli kohal ca 5000 ja kellele Reformierakonna esindajal Riigikogus ei olnud just palju öelda muud, kui neid mõnitada ja neile pakutud ajutisi lahendusi naeruvääristada. Et siis kui ei ole suurt pauku pakkuda, siis ärgu leevendust kah pakkuga. Püsivaid lahendusi ja selgitusi polnud eriti kuulda ....

Otse stenogrammist:

Evelyn Sepp: Taavi Rõivas, sa oled selles kõnepuldis mees või ma ei tea kes, kes oma sõnavõtu alguses sülitas näkku enam kui 100 000 Eesti inimesele ja nende peredele ja ma arvan, et keegi peaks seda sulle ka ütlema. Sa oled erakonnas, kes on juhtinud seda valitsust enam kui kolm aastat ja sa tuled nüüd rääkima meile, kuidas peaks seda ja teist ja kolmandat tegema. Aga mu küsimus on sellest, kui kõik on hästi, kui Reformierakond on kolm aastat seda riiki suurepäraselt valitsenud, miks siis on need enam kui 100 000 inimest töötut? Ja miks te ei ole kolme aasta jooksul oma plaane rakendanud? Aitäh!

Taavi Rõivas Aitäh! Minu meelest on inimestele näkku sülitamine see, kui nende inimeste enda raha eest miljonite kroonide eest reklaamitakse leevendust kui suurt lahendust. Selles on probleem. Tegelikult Reformierakond ja praegune valitsus pakub välja reaalseid lahendusi. Me oleme hoidnud Eesti majanduse, Eesti rahanduse kõige kindlamates kätes. See, et Eesti riigil ei ole kriisist väljudes taaka, see määrab ära selle, kes väljub kriisist ja kui kiiresti. Aitäh!

Evelyn Sepp: Savisaar tööpuuduse arutelul


Riigkogus on sel nädalal kahel päeval tööpuuduse leevendamise teemalised arutelud. Otsa tegi lahti Keskerakonna ettekandja, Edgar Savisaar.


Siin ka tema ettekanne, mille pärast ei peaks keegi häbenema. Soovitan lugeda!


Tööpuuduse debatt 16. veebruaril 2010:

Lugupeetud riigikogu esimees, riigikogu liikmed, head tööpuuduse debati algatajad.

Kõigepealt soovin ma tunnustada Riigikogu majanduskomisjoni, kelle eestvõtmisel tänane tööpuuduse debatt aset leiab ning ma siiralt usun, et tänastele, siin saalis fraktsioonide poolt esitatud tööpuuduse leevendamise ettepanekutele, järgneb konkreetne riiklik programm, mida ka hakatakse ellu viima. Muidugi ei saa siinkohal jätta ütlemata, et tänane valitsus on suhtunud tööpuuduse drastilisesse kasvu ja sellega kaasnevatesse sotsiaalsetesse probleemidesse sügava ükskõiksusega ning püütud oma mittetegemisi põhjendada sellega, et paljudes Euroopa riikides on ka majanduskriis ning tööpuudus veelgi suurem. Kuid kas ikka on? Meile sisendatakse nagu oleks igal pool tööpuudus samasugune nagu meil. Aga see pole nii, Eestis on tööpuudus 15.5% aga samal ajal Norras ainult üle 3%, Hollandis 4%, Austrias 5%, Sloveenias 6% Bulgaarias ja Rumeenias 7%, Tšehhis ja Poolas 8%. Eurostati neljanda kvartali andmed näitavad, et Ida-Euroopa riikides on tööpuudus üldjuhul alla 10%. Enamikus euroopa riikides ei ole tegelikult niisugust tööpuudust nagu meil. Kusjuures meie puhul teeb muret ka see, et hüppeliselt on kasvanud pikaajaliste töötute hulk - kolmandik on tööd otsinud 12 kuud või enam. Suur osa neist on kaotanud igapäevase töö harjumused ja nende side ühiskonnaga muutub üha nõrgemaks.

Paratamatult tõuseb küsimus, miks Eestis on tööpuuduse olukord kriitiline? Olen seda korduvalt varem öelnud ja ütlen ka täna, et üheks põhjuseks on praeguse valitsuse suutmatus või ka tahtmatus tunnistada tegelikku olukorda majanduses. Veel 2008. aastalõpu intervjuus rõhutas peaminister Ansip, et Eestis ei ole kriisi, kuna kriisi üheks tunnuseks on kindlasti suur tööpuudus, mida Eestis ju ei olevat. Seda väidet ilmestas ta tookord 2008. aasta märtsi ja aprillikuu tööhõive faktidega! Teatavasti oli 2008. aasta lõpuks juba kogu maailma vapustanud majanduse järsk kukkumine, erinevate riikide finantssektori järjestikused krahhid. See, et Eesti elas jätkuvalt edasi justkui teises majanduskeskkonnas, eirates majanduskriisi, on meid viinud täna olukorda, kus rekordarv inimesi on kaotanud töö, sotsiaalprobleemid on tõusnud haripunkti ning paljud ettevõtjad maadlevad pankrotiga. Alles täna, 2010. aasta alguses on tekkinud parlamendi tasandil selle üle diskussioon. Kas see arutelu on ajendatud siirast murest või on valitsus erakondadel tekkinud soov töökohtade teema oma valimisvankri ette rakendada, jääb iga poliitiku südametunnistusele.

Eesti riik vajas juba eelmisel aastal konkreetset programmi majanduskriisi leevendamiseks ja uute töökohtade loomiseks, kus oleks määratletud konkreetsed suunad ja tegevused selles valdkonnas. Kui vaadata, mida on mujal riikides tehtud, siis tuleb tunnistada, et väga operatiivselt on tegutsenud USA, kus juba 2008. aastal jõustus finantssektori abipakett mahuga 700 miljardit dollarit. Vaadake kui kiiresti nad tegutsesid: Lehmanni pankrot oli septembris 2008 ning juba kuu aja pärast jõustus ka abipakett. Sellele järgnes 2009 aasta veebruaris uue presidendi Obama poolt majanduse elavdamispakett, koos eelnevaga kogumahus 1,5 miljardit dollarit. Viimase abipaketi peamiseks eesmärgiks oli säilitada ja luua selle aasta lõpuks 3,5 miljonit töökohta ning täna sellel kursil ka püsitakse. Abipaketist 37% moodustasid maksuvähendused, 18% eraldised osariikidele ja omavalitsustele ning 45% sotsiaalprogrammidele ja avaliku sektori projektidele, nagu näiteks transport, energeetika ja tehnoloogia. 2009. aasta lõpus oli Valge Maja hinnangul USAs töökohtade arv abipaketi tõttu 1,5-2 miljoni võrra suurem, kui oleks olnud ilma selleta. Tänu abipaketile on suudetud töötuse määra hoida 10% juures.

Tulles Euroopa erinevate riikide abimeetmete juurde, siis enamlevinud on olnud esiteks: maksupoliitilised otsused, nagu näiteks üksikisiku tulumaksu alandamine valdavalt väiksema sissetulekuga inimestel, ettevõtte tulumaksu alandamine, käibemaksu alandamine. Teiseks avaliku sektori investeeringute suurendamine eeskätt transpordivõrgustikesse ja eraldiste suurendamine omavalitsustele näiteks elamusektori toetamiseks. Kolmandaks otsetoetused väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele, strateegilistele sektoritele, näiteks Soomes puidutöötlusele ja laevaehitusele. Neljandaks sotsiaalhoolekande eraldiste suurendamine ning täiendava raha eraldamine omavalitsustele (toimetulekutoetused, lastetoetused) ning viiendaks regulatiivsed muudatused, nagu näiteks töötu abiraha saamise perioodi pikendamine ja maksude edasilükkamine väikeettevõtetele (nt Rootsis).

Paraku on Eesti valitsus käitunud valdavalt vastupidiselt muudele riikidele: pole oldud valmis kehtestama astmelist tulumaksu, mis leevendaks just väiksema sissetulekuga inimeste olukorda, tõstetud on käibemaksu, oluliselt on vähendatud eraldisi kohalikele omavalitsustele jne. Ainukeseks eesmärgiks on olnud euro kasutuselevõtt, mis justkui lahendab iseenesest kõik tööpuuduse ja sotsiaalprobleemid.

Tallinn ei ole jäänud ootama riigipoolseid samme ning on juba 2009. aasta aprillis vastu võtnud abipaketi linnaelanikule ja ettevõtjale, mille eesmärgiks on leevendada majanduskriisiga kaasnevaid tagajärgi, aidata luua uusi töökohti ning täiendada sotsiaaltoetusi raskustesse sattunud inimeste abistamiseks. Abipaketi maht on 312 miljonit krooni ning selle abil luuakse Tallinnasse 5500 uut töökohta, millest 3000 on sotsiaalsed töökohad. Sotsiaalsed töökohad on nö kriisiaja töökohad, mida me loome selleks, et pakkuda inimestele võimalust töötada kasvõi miinimumtasu eest, et vähendada pikaajalist töötuse tekkimist. Meil on valida, kas pakkuda inimestele tööd või maksta lihtsalt rohkem sotsiaaltoetusi. Arvan, et iga vastutustundlik poliitik valib esimese tee. Sotsiaalsed töökohad on ikka päris töökohad ning nende nimetamine „kollasteks neoonvestideks” on raskustesse sattunud inimeste avalik mõnitamine. Me oleme juba loonud Tallinnas üle 2000 sotsiaalse töökoha ja ka täna, kui ma siit lahkun sõidan ma meie järjekordsele tööbörsile Tallinna Lauluväljaku ruumes, kus võetakse tööle 400 töötut pargivahtidena, kalmistuvahtidena, sotsiaaltöötajatena (ratastoolis asuvate inimeste saatjatena) jne. Meie spetsialistid on sotsiaalsete töökohtade loomisel omandanud kogemusi Saksamaal täpsemalt Düsseldorfis ja sellest on meile olnud palju kasu. Kui te küsite, millisel määral aitab sotsiaalsete töökohtade loomine kaasa tööpuuduse leevendamisele Tallinnas, siis tooksin ma niisuguse näite jaanuarikuu tööpuuduse statistika näitab, et kui Eestis tervikuna tekkis jaanuaris töötuid juurde 3957 inimest, siis Tallinnas 833, mis on vaid 21% kogu Eesti töötuse kasvust. Arvestades asjaoluga, et Tallinna tööjõu osakaal Eesti tööjõust on ligikaudu 32%, siis oli töötuse kasvutempo jaanuarikuus Tallinnas vähemalt kolmandiku võrra väiksem kui Eestis tervikuna.
Vabariigi valitsuse poolt on esile toodud seda, et uute töökohtade loomisel maksab riik palgatoetust. Paraku pole see olnud märkimisväärne. Statistika ütleb, et 2007. aastal sai palgatoetusega tööle 119 töötut, 2008. aastal 65 töötut ja 2009. aastal 158 , sealhulgas Tallinnas vaid 34 inimest. Need on häbiväärsed numbrid! Jah, 2010. aasta jaanuarist on palgatoetuseks suunatud 80 miljonit krooni Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid. Abi seegi! Ma ei saa aga jätta lisamata, et kui riik eraldab 80 miljonit krooni Euroopa raha, siis samal ajal saab ta ise maksutulu suurenemise kaudu 133 miljonit krooni riigieelarvesse tagasi.

Tahaksin tööpuuduse teemaga seoses rääkida veel mõningatest Tallinna tähelepanekutest, millest võiks ka laiemalt kasu olla.

1. riigi poolt finantseeritud sotsiaalsete töökohtade loomine. Kõige sobivam oleks nö kombineeritud lähenemine, kus sotsiaalseid töökohti loob riik ise, loovad eraettevõtted ja kolmas sektor. Majanduskasvu faasis oleksid need töökohad eelkõige pikaajalistele töötutele, kuid majanduskriisis peaks neid pakkuma kõigile, sõltumata töötuks olemise ajast.

2. palgatoetuse mahu oluline suurendamine uute töökohtade loomiseks, st kogu maksutulu, mis laekub palgatoetust saanud töötaja pealt riigile, suunatakse uuesti palgatoetuse maksmiseks

3. maksusoodustused – palju on räägitud sotsiaalmaksu ülemmäära kehtestamisest, aga on ka teisi võimalusi, millest tooksin välja juba varem Keskerakonna poolt esitatud ettepaneku töötu inimese töölevõtnud ettevõtja vabastamine sotsiaalmaksu tasumisest uue töökoha pealt üheks aastaks. Lisaks pakuksin majanduskriisi perioodiks välja maksualanduse neile ettevõtetele, kelle tööjõukulud on kahe viimase aasta võrdluses kas tänu uutele töökohtade loomisele või palgatõusule oluliselt kasvanud.

4. töötud, kellele ei maksta enam töötukindlustust, peaksid saama võimaluse töötada juhutöödel ühes kuus kuni miinimumpalga ulatuses, ilma, et nad kaotaksid töötu staatuse.

5. tuleks üles ehitada Töötukassa poolt eraisikutele töötute vahendamise süsteem, et eraisikud saaksid palgata töötuid näiteks lund rookima, lehti riisuma, ukselukku parandama, muru niitma, aeda kaevama vms tegema.

6. et vaadata mõned aastad ettepoole, peaks tegema koostööd suuremate eksportööridega, et korraldada ettevõtetes töötutele väljaõpet erialadel, kus veel paar aastat tagasi oli ülisuur tööjõu nappus. Tellimuste taastudes suureneb uuesti tööjõu vajadus ning siis oleks inimesed juba ette valmistatud. Ettevõtetele kompenseeritakse kulud, mis kaasnevad nö praktikabaasi võimaldamisega.

7. Seoses käibemaksuga soovitame käibemaksumäära viia tagasi 18%-le, kuna majanduskriisi olukorras käibemaksu tõstmine 2% võrra oli selgelt vale otsus.
8. Kohalikele omavalitsustele eraldatav üksikisiku tulumaksu määra on vaja tõsta vähemalt endisele tasemele 11,93%-le praeguse 11,4 asemel, sest selle kaudu on võimalik suurendada kohalike omavalitsuse investeerimisvõimekust, mille tulemusena samuti luuakse uusi töökohti.

Nende ettepanekute elluviimine võiks aidata kaasa tööpuuduse leevendamisele nii Tallinnas kui ka mujal Eestis. Tänan tähelepanu eest.

14.2.10

Evelyn Sepp: IRL:lolle ongi ju kergem valitseda!?


Sotsiaalkomisjoni esimeheks hakanud kolleeg, Isamaa ja Respublika Liitu kuuluv Urmas Reinsalu tegi täna Delfi vahendusel täitsa põrutava avalduse - nimelt ei ole tema arvates Eestil nn ajude siia või siia tagasi meelitamiseks mingit programmi vaja.


Eks ta ole - lolle on ju ikka kergem valitseda. Milleks siia sellised töökohti või inimesi, kes on harjunud suurema ja avarama silmaringiga ning oluliselt laiemapõhjalisema väitluskultuuriga kui siinsed koalitsioonierakonnad.


See võib Isamaaliidu ja Reinsalu jaoks ju tõesti tülikas olla, kuid mina vähemalt ei taha sellega küll kuidagi nõustuda.


Iga riiklik tegevus - sh tööjõu ja majandusstruktuuri kujundamine, peab käima eesmärgistatult ja kavakohaselt, mis on välja töötatud pikajalisi sihte silmas pidades, tugineb õigele diagnoosile ning on varustatud korraliku rakenduskava, tulemuse järjekindla mõõtmise süsteemi ning loomulikult finantsidega.


Läbi riikliku isehakkamasaamise, tõhusate ja toimivate majandus- ning muude sidemete luuaksegi julgeolekut. Seevastu manipulatiivse massi, rahulolematu, alamakstud, teiste lihtsast ja odavast alhankest või ükskõik millisest regiooni vapustavast sündmusest sõltuva, sotsiaalset haavata tööjõuga ei taga ei sotsiaalset stabiilsust, ega ka mingit muud positiivset arengut.


Küll kindlustab sellega aga vägagi kahekiiruselise Euroopa süvenemist. Seega - päris kummaline mõttekäik nii tähtsalt koalitsioonipoliitikult.


On küll selge, et lühiajaliselt tuleb kriisikeskmes aeg-ajalt rakendada ja luua ka taolisi hädaabilahendusi nagu seda on paljumõnitatud, kuid asjatult, reisisaatjad pealinnas. Vähemalt Tallinna jaoks on kogu aeg selge olnud, et taolised sammud on ajutised ja riik peaks rekordtööpuuduse ajal looma mehhanisme, mis soodustaks
ettevõtjate osalust lühiajalise kriisi reguleerimisel koos teiste avalike instiututsioonidega, kuid soodustama kavakindlalt ka struktuursete muudatuste läbiviimist.


Viimaseks aga on paraku vaja just-nimelt neid, kes on suutelised tegema nn "tarka tööd", mis aitab luua uusi töökoht, suurendab olemasolevate efektiivsust ning siin toodetu konkurentsivõimet


Nii lihtne ongi kogu Eesti ees seisev ellujäämisestrateegia.


Nemad aga ei liigu pelgast missioonitundest, vaid motivatsiooni ajel mida luuakse riikide teadliku poliitika tulemusena.

"Targa töö tegijaid" on Eestisse aga alati vaja ning nende motiveerimiseks tuleb Eesti-sugusel väikeriigil panustada 24/7. Nii siinsete inimeste harimisele, motiveerimisele kui maailmakogemuse siia meelitamisele.

Nii nagu riik toimib 24 tundi ööpäevas, peavad kehtima ka kõik muud riiklikult olulised eesmärgid 24 tundi ööpäevas. Üht ei saa vastandada teisele.

Ja kui me kogu selle lühinägeliku hulluse taustal ei teadvusta endale enam isegi eesmärgina vajadust meelitada Eestisse või tagasi-meelitada Eestisse inimesi, kelle oskused, teadmised, kogemused võimaldaks siin läbi viia reforme ja käima vedada uut majandustõusu, oleme me oma surmaotsusele juba ise alla kirjutanud.


Nii et loodetavasti ei kuule me eeloleva nädala kahel päeval - teisipäeval ning neljapäeval - kui Riigikogu arutab tööpuuduse ja tööhõive tagamise küsimusi riiklikult tähtsa küsimusena, enam selliseid avaldusi.


Muide, huvitav, kas selliseid avaldusi, mis on poliitiku jaoks sama mis tegu, võiks ka riigireetmiseks kvalifitseerida!?


11.2.10

Evelyn Sepp: maksude bla-bla-bla


Kas sa saad aru, mida ma mõtlen ...

Pole suur saladus, et Eestis kehtiv maksussüsteem või õigemini maksude struktuur ei toeta jätkusuutlikult ei ettevõtluse ega üldse elukeskkonna arengut.

Loosung lihtsusest on küll kellegi ajju kinnitunud retooriline käibefraas, kuid ei midagi praktilisemat.

Jätkusuutlikkus igal tasandil on üha enam ja nõudlikumalt jutuks ka eurole ülemineku kontekstis. Kes vähegi viitsinud jälgida, selle jaoks pole see ju uudis. Ansipist-Ligist oluliselt kriitilisem on nii keskpank kui veel mõned teisedki..

Suhetliselt kesine seis on ka kohalike omavalitsustega. Aastate jooksul lisandunud ülesanded, mille riik on omavalitsustele täitmiseks üle andnud, ei ole toonud paraku lisatulusid, mida nad seaduse kohaselt pidnuks tooma, kuid olulliseim veel, et omavalitsuste tulubaasi kujunemine kui selline on üleüldse äärmiselt ühekülgne ning seetõttu ka äärmiselt haavatav. Ja siin pole vahet, ole sa suur või väike, peamised tulud saad sa ikka 1-2 allikast.


Neile väärnähtustele on tähelepanu juhtinud pea kõik rahvusvahelised finantsinstitutsioonid, kellele Eestil on põhjust aru anda ja kelle soovitusse on meil põhjust suhtuda tõsisemalt kui pelgalt soovitustesse...


Samade probleemide all kannatavad täna kõik Eesti omavalitsused. Kahetsusväärselt kohane on riigi-omavalitsuste suhete kirjeldamiseks ka mõistulugu Suure ja Väikese Peetri leivakottidest. Just nii on riik käitunud kogu käimasoleva kriisi ajal omavalitsuste suhtes.

Tallinna müügimaksust ei tea ma palju. Seaduses on selline võimalus ette nähtud, kuid kas pealinn seda korrektselt kasutanud on, näitab aeg ja ilmselt eelolevad kohtuvaidlused. Loomulik on ka see, et mõni uus maks või vana tõus ei meeldi kellelegi.


Aga - lolliks ei maksa ikka ka minna. Reformierakonna juhtimisel üleriigiliselt läbi viidud lugematud paarinädalase etteteamisega maksutõusud - a la ravimite, toasooja, spordi-kultuuriürituste piletite, matusetarvete jne käibemaksu, erinevate tootegruppide aktsiiside mitmesaja protsendised, tulumaksumäära oma või lisaks erinevate maksusoodustuste kaotamised jne jne jne on paraku tõelisus. Küll ei ole selle arvelt suurenenud omavalitsuste tulud, vaid sellega on kompenseeritud just keskvalitsuse enda tulude langust ja püütud valitsemiskulusid hoida eelneva taseme lähedal.


Kogu selle pea kolm aastat kestnud Reformierakonna-Isamaaliidu valitsemise hulluse peale loen ma aga täna pealinna Reformierakonna avaldust milles protestitakse müügimaksu vastu ja kirjas seisavad järgmised read:"....Selle asemel, et vähendada kulutusi, tõstetakse (pealinnas/ toimetaja) makse ja ronitakse veel sügavamale maksumaksja taskusse,“


No kurat! Kõigepealt ajage käed eemale 1.3 miljoni Eesti inimese rahakotist, millesse te end küünanukkideni kaevanud olete, siis vaatame alles edasi, mis omavalitsustel selles kehvas olukorras üle
jääb.

Ja mõistagi - mis laenud riigi loal? Las Pärnu, Tartu, Viimsi kärpigu aga oma kulusid, mis laenu neile Jürgen Ligi ja parteipileti toel ikka vaja on!?


Ja müügimaks võib ju olla paha-paha, aga vaevalt, et Kapa-Kohila Selver sellepärast oma hinda mujal tõsta saab, sest - hinna tingib ikkagi turg ja kui inimestel raha ei ole, siis peab see Selver seal ka väikema kasumiga läbi ajama, mis muud.




Kui Reformierakonna Ansipi-Ligi juhtimisel peab Valitsus normaalseks või siis möödapääsmatuks tulude langust kompenseerida üleriigiliste ohtrate maksutõusudega, ei peaks seda omavalitsustelegi ette heitma. Eks erilised ajad nõua kõigilt erilisi otsuseid! Ja elavad nii Selver kui Stockman selle kohaiku müügimaksu siin ka üle.




Tallinalstele peaks sellest aga plaanide kohaselt laekuma 150 miljonit lisakrooni. Eks aeg näitab.

Igatahes suutis linn käituda vähemalt sedavõrd korrektselt, et muudatuse vastuvõtmisest selle jõustumiseni jäi aega pea kuus kuud. Üldiselt peaks see üleminekuks olema mõistlik aeg. mitte küll ideoaalne, aga ... Olgu meenutatud, et riigi maksumuudatused jõustuvad meil viimasel ajal nii umbes kahenädalase etteteatamisega. Olgu see siis kurikuulus käibemaks, mille õiguskantsler ka vaidlustas kui põhiseaduse vastase maksutõusu või maamaksu muutmine, mis jõustus vist veelgi vähem kui 2 nädala jooksul.



Viimase kohta võib veel öelda, et Pentuse sugused võivad ju parlamendis süüdimatult huilata kui toreda maamaksuseaduse muudatuse nad näiteks läbi surusid. Seda nad aga vaevalt taipavad seletada, et selle tulemusena vähenevad paljude omavalitsuste tulubaasid veelgi ja näiteks Tallinnas jäid selle kiirmuudatuse tulemusena mitusada inimest ilma võimalusest taotleda maksusoodust või maamaksuvabastust.

Üldiselt on elu ja suhtumine Suure Andruse juhtimisel muutunud aga selliseks: valimisi korraldame nii harva kui viitsime, ajakirjanikud paneme kõik vangi, parteiliselt truudele prokuratuuri töötajatele jagame välja murdjad verekerad ja töötud inimesed lükkame lihtsalt hange.



Ja kogu selle ohtliku lolluse peale tahan ma varsti tõesti näha mõnd alles jäänud Reformierakonna tulist toetajat, kelle kohta ma oleks nõus ütlema et muidu on täitsa tore, tark ja südametunnistusega inimene.

4.2.10

Evelyn Sepp: ujumine on ILUS!

Jarek Jõeperale poseeris Triin Aljand

No nii, sõbrad. Juba reedel 5.veebruaril tiksub käima Eesti ujumise 100.juubeliaasta ja sel puhul avame me Tallinnas, kõigile tuntud Vana-Posti 8 aadressil asuvas Lounge Kaheksas Jarek Jõepera fotonäituse UJUMINE ON ILUS..
Mida mul veel lisada on, kui seda, et ujumine on just nii popp kuivõrd ujumisega seotud inimesed seda eelkõige ise fännavad. Oodatud on kõik ja kutseid saadetud suusõnaliselt ja elektrooniliselt ja seda ilma eranditeta.
Mis on selle näituse eesmärk?
Teatavasti tähistab aasta 2010 paljude teiste heade asjade kõrval ka Eesti Ujumise 100. juubelit. See ei ole lihtsalt tähis nagu Olümpiamängud või mõni muu oluline spordivõistlus.

Eelkõige on see võimalus veenda Eesti inimesi, et mereäärse ja järvederohke maana, kus vett justkui jagub, on ujumine igaühe
võimalus olla tervem, hoida end paremas vormis ning olla oma
tegemistes läbilöögivõimelisem.

Me ei kohuta kedagi ränkraskete treeningtundide hulgaga, vaid soovime veenda, et ujumine on ilus, glamuurne ja vähimagi tahtmise korral on selle juures võimalik ühitada kõik spordi head omadused.

Ujumine on ka suurepärane rahva- või tervisespordi
ala, milles spordisõbrad võivad veenduda juba käesoleva aasta kevade alul, kui 19.-20.märtsini toimub Türil, loe tähelepanelikult, 24 h ujumine – UJUME KEVADESSE!


Lisaks on ujumisoskuse arendamine teatavasti ka kooliprogrammis kui eluhoidmise õpetuse osa..

Sellest mõttest kantuna valmis möödunud aastal ka kalender Eesti Ujumine 2010, kus muuhulgas kirjas Toivo Viilepi poolt kokku pandud spordiala ajaloo kiirülevaade, mida seni Eestis ilmunud ei ole..
Kohtumiseni 8-s ja siis juba edasi ükskõik kus Eesti otsas mõnes ujumiskohas ja kindlasti Türil!