Evelyn Sepp: pärisorjuse taastamisest Eestis

1816. a talurahvaseadusega kaotati Eestis pärisorjus - talupojad said isiklikult vabaks, kuid kogu maa tunnistati mõisniku omandiks.

2017.aastast jõustub uus "pärisorjuse" seadus pensioniea tõstmise läbi 65-eluaastani. Kogu maa ja tootmisvahendid kuuluvad selleks ajaks ilmselt samuti pankdadele. Ei muutu siin päikese all ka midagi!:)

Pensioniea tõstmise plaaniga on ainult paberil lihtne. Esmapilgul tundub küll mõte igati loogiline või isegi möödapääsmatu, et paneme aga eakad inimesed kauemaks tööle, nihutame selle otsusega edasi riigi kohustuse neile pensioni maksta ja hoiame nii raha sisuliselt kokku või teenime tööga pikemalt hõivatud inimeste panusena riigikassasse lisadega tagasi. Tegelikkuses ei pruugi see aga nii olla. Miks?

Esiteks, juba varem, ka enne majanduskriisi, tänasest rääkimata, on väga paljud "pensionieelikud" töötud. Neil ei ole tööturul lihtsalt kohta ja jõukohast tööd. Ühesõnaga neid ei vajata! Tööpuudus selles eagrupis on pikka aega väga suur olnud.

Seega nende puhul muudaks pensioniea kuntslik nihutamine pikemaks vaid aja, kus neil tuleb läbi ajada sotsiaaltoetustest, mis ilmselgelt halvendab nii inimeste enesetunnet, eneseväärikust kui mõistagi igas mõttes sotsiaalset toimetulekut.

Teine aspiekt - Eesti inimeste tervisenäitajad. Paraku ei ole nende paranemist tegelikkuses näha. Pigem vastupidi. Ja vaevalt, et siin järgmise 5-6 aastaga mingi murranguline muutus toimub. Hakkaks ju see peansioniea tõstmise muudatus puudutama inimesi, kelle sünniaasta on 1957 või hilisem.

Seega siis võib juhtuda, et pikendades kunstlikult pensioniea piiri, tuleb elust väsinud ja kehva tervisega eakamate inimeste tööle sundimise kõrvalt kanda tänasest veelgi suuremaid ravikindlustuskulusid. Teisalt on selliste inimeste tööviljakus või efektiivsus samuti madalad ja nii võib juhtuda, et riigikassasse lisatulu teenimise asemel lähevad riigi kulutused nende peale kokkuvõttes kallimaks maksma.

Kolmandaks veel see, et põhjust ei ole rõhuda pelgalt loomuliku keskmise eluea pikenemisele, vaid tervelt elatud eluea pikenemisele. Viimane näitab reaalset elukvaliteeti, esimene üldist elukeskkonda, mis ravimite kättesaadavuse ja üldise heaolu suurenemisega tõusevad üsna kindlasti, kuid ei oma selles eas inimeste puhul sageli mingit tähendust olukorras, kus nad peaksid seisma tööpingi taga, klassi ees või kus iganes töökohal.

Ja veel üks aspekt, mis mind isiklikult väga häirib - Eestis on juba vähemalt 2 sotsiaalministrit järjest, kes lasevad EL saata eduraporteid, mis kiitlevad Eesti naiste tööhõive kõrge määraga. Eriti eakate naiste tööhõive määraga.

Sa näed ja ei mürista! Kui vähegi tahta selle näitaja taha vaadata, siis ei ole seal kiitlemiseks mingit põhjust - valdavalt on tegu üksikute, kehva tervise ja äärmiselt madala sisstulekuga inimestega, kes on sunnitud tegema üksõik millist lisatööd täienduseks oma väikesele pensionle vaid põhjusel, et üldse ära elatuda.

Nii et kokkuvõtteks -

pensioniea kunstliku tõusuga paberil juhtub ilmselt see, mis paljude teiste asjadega mida Reformierakond reformib - paberil on reform TEHTUD, aga kõik reaalsed eeldused selle tegelikuks, tulemuslikuks käivitamiseks jäetakse tegemata, sest need sammud on enamasti liiga keerulised mõista ja ammugi ära teha. Ja nii võib juba täna teha panuseid, et ka see järjekordne reform kukub lõpptulemusena lihtsalt läbi!

Hinnaks ei midagi muud, kui hoogsalt suurenev töötute armee pensionieelikute eagrupis, kellel pole veel õigust ootepensionile ja kes nende ära vireletud sotsiaalabiaaste jooksul täiesti kibestuvad ja elus pettuvad.

Siinkohal teen aga ühe konkreetse ettepaneku: nimelt on täna võimalik minna ootepensionile 3 aastat enne vanaduspensioni õiguse tekkimist. Iga varasem kuu vähendab tulevast pensioni 0,4% võrra, mis siis õige aja tekkides jääbki elu lõpuni selle summa võrra väiksemaks.

Ettepanek ise on lihtne: sellest hetkest, kui inimene jõuab õige pensioni saamise ikka oleks tal taastatud siiski 100% pensionisumma. Siis oleks ka tööturule loodud üks painlik lisamehhanism juurde, mis motiveeriks eakamaid pigem vabastama võimalusel töökohti noorematele ja ka õiglus oleks jalule seatud.

Olgu see ootepension siis pealegi väiksem, aga see ei tohiks sedavõrd moonutada tulevast sissetulekut, mis on ju tegelikult inimese enda poolt välja teenitud raha!

Lõpetuseks ei saa aga mööda olukorrast tänsel tööturul ja siin on üks igati asjalik ja kaine analüüs töötukassa analüütikult, mida soovitan kriitiliselt lugeda!

Ministri raskesti põhjendatava optimisi kohta küsisin ka oma 2 küsimust kolmapäevase arutelu ajal. Loe ja mõtle ise!

Evelyn Sepp:
Aitäh! Austatud ettekandja! Ma olen alati imestanud, miks Eesti püüab näidata kui eeskujuliku näitena seda, et Eestis on eakate naiste tööhõive äärmiselt kõrge või üldse eakate inimeste tööhõive äärmiselt kõrge. Samas ta ei edvista väga selle näitajaga, et Eesti eakate inimeste keskmised tervisenäitajad on äärmiselt kehvad. Ja kui sa siin ütlesid, et tõsi, meil on vähe töökäsi, siis paraku on meil ka ka vähe töökohti. Ja ma küsin sinu käest tegelikult seda: kas Sotsiaalministeerium äkki võtaks vaevaks analüüsida seda, et sundides eakad kehva tervisega inimesed sundkorras tööle, sest nende pension on liiga väike, et ära elada, ei ole tegelikult haigekassa kulud hiljem palju suuremad? Aitäh!

Sotsiaalminister Hanno Pevkur

Aitäh! Ma siis püüan veel kord meenutada seda ühte slaidi, kus oli nii-öelda tõusujoon oodatava elueaga ja tervisenäitajatega ja teiselt poolt siis pensioniea tõus, et need tõusunumbrid olid nagu paralleelsed. Tõesti on väga raske ette prognoosida, millised on tervisenäitajad kümne aasta pärast ja kahekümne aasta pärast, aga täna on need prognoosid ekspertide poolt tehtud. Kuid samamoodi on ju prognoosid tehtud eelarvelistele mõjudele, samamoodi on prognoosid tehtud oodatavale elueale jne. Me peame nendest prognoosidest lähtuma, mis meile usaldatud on, ja kui saame targemaks, siis saabki vaadata, kas neid on vaja ümber otsustada või mitte. Ei olnud ju ka 10 aastat tagasi otsest prognoosi, et 2025. aastaks meil tööhõives olevate inimeste arv nii madalaks langeb. Aitäh!

Evelyn Sepp:
Aitäh! Ka minu poolt täpsustav küsimus. Üldteada faktid: laste ja noorte narkomaania ja alkoholism süveneb tendentsina üha nooremas eas. HIV viiruse kandjate arv suureneb üha enam aktiivses elueas inimeste hulgas. Muud tervisenäitajad: sõjaväekõlblike noormeeste arv väheneb tugevalt. jne. Ja kui sa enne väitsid, et teie olete teinud prognoosi, kus oodatav eluiga tõuseb ja kõik meil Eestis muudkui tõuseb, siis võib-olla see eluiga tõuseb küll, sest mekonserveerime ennast E-ainetega kõvasti ja me lihtsalt ei suregi ära või vähemasti meie laibad ei kõdune ega mädane. Aga tervena elatud eluea tõusu on küll nendelt baasnäitajatelt raske ette kujutada. Millele see analüüs tugineb? Me räägime tervena elatud kvaliteetsest elueast ja n-ö aktiivsest võimekusest olla tegev tööjõuturul. Aitäh!

Sotsiaalminister Hanno Pevkur

Aitäh! Siis me peaksime siia kutsuma auväärt eksperdid, kes neid prognoose meile teevad, et nad seletaksid, mis võetakse aluseks. Aga Tervise Arengu Instituut jälgib ja küsib ju rahvastiku tervise uuringutes nii elanike arvamust kui ka vaatab siis reaaalseid tervisenäitajaid. Loomulikult, igat konkreetset probleemi Tervise Arengu Instituut nii palju kui võimalik nendesse analaüüsidesse siis ka sisse paneb. Kui me vaatame näiteks HIV-positiivsete levikut, siis see number on viimastel aastatel stabiilselt langenud. Neid ei ole juurde tulnud nii suures mahus, kui neid tuli kümmekond aastat tagasi. Mul ei ole neid numbreid kaasas, aga lihtsalt ma tean neid trende ja need trendid on sellised olnud. Samamoodi saab väga selgelt demograafilistele numbritele tuginedes öelda seda, millised on üldised rahvastikutrendid juhul, kui jätkub tänane rahvastikukäitumine. Ja selles on arvesse võetud ja neid on korrigeeritud viimasel ajal päris palju. Kui meie 2001., 2002., 2003. aasta sündimus oli tasemel 12 000 last, siis pärast seda tänu erinevatele meetmetele, sealjuures vanemahüvitisele on sündimus tõusnud 16 000-ni ehk 25%. Ka seda on tulevikuprognoosides juba arvesse võetud. Aga vaatamata sellele, et meie sündimus on tõusnud, on ikkagi vahepealsete aukude tõttu saadud tulemus, et 2008. aastal oli tööealine elanikkond Eestis 910 300 inimest. 2020. aastal, arvestades kõike, nii rahvastiku tervise prognoose kui sündimust kui ka muid näitajaid, on see arv 843 300 inimest ehk miinus 67 000 tööealist elanikku. 2030. aastal on 800 000 tööealist elanikku ehk miinus 100 000 ja 2060. aastaks on meil 284 000 tööealist elanikku vähem. Need on rahvastikuprognoosid, millele me tugineme. Kui rahvastikunäitajad hakkavad paranema ehk Eesti inimesed sünnitavad veel rohkem ja meie iive jõuab stabiilselt positiivseks, siis need prognoosid vaadatakse üle ja nii tööhõive kui muud näitajad muutuvad. See ongi muutuv protsess ja nendele muutuvatele protsessidele peab nii valitsus kui parlament olema valmis reageerima. Aitäh!