Riigkogus on sel nädalal kahel päeval tööpuuduse leevendamise teemalised arutelud. Otsa tegi lahti Keskerakonna ettekandja, Edgar Savisaar.
Siin ka tema ettekanne, mille pärast ei peaks keegi häbenema. Soovitan lugeda!
Tööpuuduse debatt 16. veebruaril 2010:
Lugupeetud riigikogu esimees, riigikogu liikmed, head tööpuuduse debati algatajad.
Kõigepealt soovin ma tunnustada Riigikogu majanduskomisjoni, kelle eestvõtmisel tänane tööpuuduse debatt aset leiab ning ma siiralt usun, et tänastele, siin saalis fraktsioonide poolt esitatud tööpuuduse leevendamise ettepanekutele, järgneb konkreetne riiklik programm, mida ka hakatakse ellu viima. Muidugi ei saa siinkohal jätta ütlemata, et tänane valitsus on suhtunud tööpuuduse drastilisesse kasvu ja sellega kaasnevatesse sotsiaalsetesse probleemidesse sügava ükskõiksusega ning püütud oma mittetegemisi põhjendada sellega, et paljudes Euroopa riikides on ka majanduskriis ning tööpuudus veelgi suurem. Kuid kas ikka on? Meile sisendatakse nagu oleks igal pool tööpuudus samasugune nagu meil. Aga see pole nii, Eestis on tööpuudus 15.5% aga samal ajal Norras ainult üle 3%, Hollandis 4%, Austrias 5%, Sloveenias 6% Bulgaarias ja Rumeenias 7%, Tšehhis ja Poolas 8%. Eurostati neljanda kvartali andmed näitavad, et Ida-Euroopa riikides on tööpuudus üldjuhul alla 10%. Enamikus euroopa riikides ei ole tegelikult niisugust tööpuudust nagu meil. Kusjuures meie puhul teeb muret ka see, et hüppeliselt on kasvanud pikaajaliste töötute hulk - kolmandik on tööd otsinud 12 kuud või enam. Suur osa neist on kaotanud igapäevase töö harjumused ja nende side ühiskonnaga muutub üha nõrgemaks.
Paratamatult tõuseb küsimus, miks Eestis on tööpuuduse olukord kriitiline? Olen seda korduvalt varem öelnud ja ütlen ka täna, et üheks põhjuseks on praeguse valitsuse suutmatus või ka tahtmatus tunnistada tegelikku olukorda majanduses. Veel 2008. aastalõpu intervjuus rõhutas peaminister Ansip, et Eestis ei ole kriisi, kuna kriisi üheks tunnuseks on kindlasti suur tööpuudus, mida Eestis ju ei olevat. Seda väidet ilmestas ta tookord 2008. aasta märtsi ja aprillikuu tööhõive faktidega! Teatavasti oli 2008. aasta lõpuks juba kogu maailma vapustanud majanduse järsk kukkumine, erinevate riikide finantssektori järjestikused krahhid. See, et Eesti elas jätkuvalt edasi justkui teises majanduskeskkonnas, eirates majanduskriisi, on meid viinud täna olukorda, kus rekordarv inimesi on kaotanud töö, sotsiaalprobleemid on tõusnud haripunkti ning paljud ettevõtjad maadlevad pankrotiga. Alles täna, 2010. aasta alguses on tekkinud parlamendi tasandil selle üle diskussioon. Kas see arutelu on ajendatud siirast murest või on valitsus erakondadel tekkinud soov töökohtade teema oma valimisvankri ette rakendada, jääb iga poliitiku südametunnistusele.
Eesti riik vajas juba eelmisel aastal konkreetset programmi majanduskriisi leevendamiseks ja uute töökohtade loomiseks, kus oleks määratletud konkreetsed suunad ja tegevused selles valdkonnas. Kui vaadata, mida on mujal riikides tehtud, siis tuleb tunnistada, et väga operatiivselt on tegutsenud USA, kus juba 2008. aastal jõustus finantssektori abipakett mahuga 700 miljardit dollarit. Vaadake kui kiiresti nad tegutsesid: Lehmanni pankrot oli septembris 2008 ning juba kuu aja pärast jõustus ka abipakett. Sellele järgnes 2009 aasta veebruaris uue presidendi Obama poolt majanduse elavdamispakett, koos eelnevaga kogumahus 1,5 miljardit dollarit. Viimase abipaketi peamiseks eesmärgiks oli säilitada ja luua selle aasta lõpuks 3,5 miljonit töökohta ning täna sellel kursil ka püsitakse. Abipaketist 37% moodustasid maksuvähendused, 18% eraldised osariikidele ja omavalitsustele ning 45% sotsiaalprogrammidele ja avaliku sektori projektidele, nagu näiteks transport, energeetika ja tehnoloogia. 2009. aasta lõpus oli Valge Maja hinnangul USAs töökohtade arv abipaketi tõttu 1,5-2 miljoni võrra suurem, kui oleks olnud ilma selleta. Tänu abipaketile on suudetud töötuse määra hoida 10% juures.
Tulles Euroopa erinevate riikide abimeetmete juurde, siis enamlevinud on olnud esiteks: maksupoliitilised otsused, nagu näiteks üksikisiku tulumaksu alandamine valdavalt väiksema sissetulekuga inimestel, ettevõtte tulumaksu alandamine, käibemaksu alandamine. Teiseks avaliku sektori investeeringute suurendamine eeskätt transpordivõrgustikesse ja eraldiste suurendamine omavalitsustele näiteks elamusektori toetamiseks. Kolmandaks otsetoetused väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele, strateegilistele sektoritele, näiteks Soomes puidutöötlusele ja laevaehitusele. Neljandaks sotsiaalhoolekande eraldiste suurendamine ning täiendava raha eraldamine omavalitsustele (toimetulekutoetused, lastetoetused) ning viiendaks regulatiivsed muudatused, nagu näiteks töötu abiraha saamise perioodi pikendamine ja maksude edasilükkamine väikeettevõtetele (nt Rootsis).
Paraku on Eesti valitsus käitunud valdavalt vastupidiselt muudele riikidele: pole oldud valmis kehtestama astmelist tulumaksu, mis leevendaks just väiksema sissetulekuga inimeste olukorda, tõstetud on käibemaksu, oluliselt on vähendatud eraldisi kohalikele omavalitsustele jne. Ainukeseks eesmärgiks on olnud euro kasutuselevõtt, mis justkui lahendab iseenesest kõik tööpuuduse ja sotsiaalprobleemid.
Tallinn ei ole jäänud ootama riigipoolseid samme ning on juba 2009. aasta aprillis vastu võtnud abipaketi linnaelanikule ja ettevõtjale, mille eesmärgiks on leevendada majanduskriisiga kaasnevaid tagajärgi, aidata luua uusi töökohti ning täiendada sotsiaaltoetusi raskustesse sattunud inimeste abistamiseks. Abipaketi maht on 312 miljonit krooni ning selle abil luuakse Tallinnasse 5500 uut töökohta, millest 3000 on sotsiaalsed töökohad. Sotsiaalsed töökohad on nö kriisiaja töökohad, mida me loome selleks, et pakkuda inimestele võimalust töötada kasvõi miinimumtasu eest, et vähendada pikaajalist töötuse tekkimist. Meil on valida, kas pakkuda inimestele tööd või maksta lihtsalt rohkem sotsiaaltoetusi. Arvan, et iga vastutustundlik poliitik valib esimese tee. Sotsiaalsed töökohad on ikka päris töökohad ning nende nimetamine „kollasteks neoonvestideks” on raskustesse sattunud inimeste avalik mõnitamine. Me oleme juba loonud Tallinnas üle 2000 sotsiaalse töökoha ja ka täna, kui ma siit lahkun sõidan ma meie järjekordsele tööbörsile Tallinna Lauluväljaku ruumes, kus võetakse tööle 400 töötut pargivahtidena, kalmistuvahtidena, sotsiaaltöötajatena (ratastoolis asuvate inimeste saatjatena) jne. Meie spetsialistid on sotsiaalsete töökohtade loomisel omandanud kogemusi Saksamaal täpsemalt Düsseldorfis ja sellest on meile olnud palju kasu. Kui te küsite, millisel määral aitab sotsiaalsete töökohtade loomine kaasa tööpuuduse leevendamisele Tallinnas, siis tooksin ma niisuguse näite jaanuarikuu tööpuuduse statistika näitab, et kui Eestis tervikuna tekkis jaanuaris töötuid juurde 3957 inimest, siis Tallinnas 833, mis on vaid 21% kogu Eesti töötuse kasvust. Arvestades asjaoluga, et Tallinna tööjõu osakaal Eesti tööjõust on ligikaudu 32%, siis oli töötuse kasvutempo jaanuarikuus Tallinnas vähemalt kolmandiku võrra väiksem kui Eestis tervikuna.
Vabariigi valitsuse poolt on esile toodud seda, et uute töökohtade loomisel maksab riik palgatoetust. Paraku pole see olnud märkimisväärne. Statistika ütleb, et 2007. aastal sai palgatoetusega tööle 119 töötut, 2008. aastal 65 töötut ja 2009. aastal 158 , sealhulgas Tallinnas vaid 34 inimest. Need on häbiväärsed numbrid! Jah, 2010. aasta jaanuarist on palgatoetuseks suunatud 80 miljonit krooni Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid. Abi seegi! Ma ei saa aga jätta lisamata, et kui riik eraldab 80 miljonit krooni Euroopa raha, siis samal ajal saab ta ise maksutulu suurenemise kaudu 133 miljonit krooni riigieelarvesse tagasi.
Tahaksin tööpuuduse teemaga seoses rääkida veel mõningatest Tallinna tähelepanekutest, millest võiks ka laiemalt kasu olla.
Lugupeetud riigikogu esimees, riigikogu liikmed, head tööpuuduse debati algatajad.
Kõigepealt soovin ma tunnustada Riigikogu majanduskomisjoni, kelle eestvõtmisel tänane tööpuuduse debatt aset leiab ning ma siiralt usun, et tänastele, siin saalis fraktsioonide poolt esitatud tööpuuduse leevendamise ettepanekutele, järgneb konkreetne riiklik programm, mida ka hakatakse ellu viima. Muidugi ei saa siinkohal jätta ütlemata, et tänane valitsus on suhtunud tööpuuduse drastilisesse kasvu ja sellega kaasnevatesse sotsiaalsetesse probleemidesse sügava ükskõiksusega ning püütud oma mittetegemisi põhjendada sellega, et paljudes Euroopa riikides on ka majanduskriis ning tööpuudus veelgi suurem. Kuid kas ikka on? Meile sisendatakse nagu oleks igal pool tööpuudus samasugune nagu meil. Aga see pole nii, Eestis on tööpuudus 15.5% aga samal ajal Norras ainult üle 3%, Hollandis 4%, Austrias 5%, Sloveenias 6% Bulgaarias ja Rumeenias 7%, Tšehhis ja Poolas 8%. Eurostati neljanda kvartali andmed näitavad, et Ida-Euroopa riikides on tööpuudus üldjuhul alla 10%. Enamikus euroopa riikides ei ole tegelikult niisugust tööpuudust nagu meil. Kusjuures meie puhul teeb muret ka see, et hüppeliselt on kasvanud pikaajaliste töötute hulk - kolmandik on tööd otsinud 12 kuud või enam. Suur osa neist on kaotanud igapäevase töö harjumused ja nende side ühiskonnaga muutub üha nõrgemaks.
Paratamatult tõuseb küsimus, miks Eestis on tööpuuduse olukord kriitiline? Olen seda korduvalt varem öelnud ja ütlen ka täna, et üheks põhjuseks on praeguse valitsuse suutmatus või ka tahtmatus tunnistada tegelikku olukorda majanduses. Veel 2008. aastalõpu intervjuus rõhutas peaminister Ansip, et Eestis ei ole kriisi, kuna kriisi üheks tunnuseks on kindlasti suur tööpuudus, mida Eestis ju ei olevat. Seda väidet ilmestas ta tookord 2008. aasta märtsi ja aprillikuu tööhõive faktidega! Teatavasti oli 2008. aasta lõpuks juba kogu maailma vapustanud majanduse järsk kukkumine, erinevate riikide finantssektori järjestikused krahhid. See, et Eesti elas jätkuvalt edasi justkui teises majanduskeskkonnas, eirates majanduskriisi, on meid viinud täna olukorda, kus rekordarv inimesi on kaotanud töö, sotsiaalprobleemid on tõusnud haripunkti ning paljud ettevõtjad maadlevad pankrotiga. Alles täna, 2010. aasta alguses on tekkinud parlamendi tasandil selle üle diskussioon. Kas see arutelu on ajendatud siirast murest või on valitsus erakondadel tekkinud soov töökohtade teema oma valimisvankri ette rakendada, jääb iga poliitiku südametunnistusele.
Eesti riik vajas juba eelmisel aastal konkreetset programmi majanduskriisi leevendamiseks ja uute töökohtade loomiseks, kus oleks määratletud konkreetsed suunad ja tegevused selles valdkonnas. Kui vaadata, mida on mujal riikides tehtud, siis tuleb tunnistada, et väga operatiivselt on tegutsenud USA, kus juba 2008. aastal jõustus finantssektori abipakett mahuga 700 miljardit dollarit. Vaadake kui kiiresti nad tegutsesid: Lehmanni pankrot oli septembris 2008 ning juba kuu aja pärast jõustus ka abipakett. Sellele järgnes 2009 aasta veebruaris uue presidendi Obama poolt majanduse elavdamispakett, koos eelnevaga kogumahus 1,5 miljardit dollarit. Viimase abipaketi peamiseks eesmärgiks oli säilitada ja luua selle aasta lõpuks 3,5 miljonit töökohta ning täna sellel kursil ka püsitakse. Abipaketist 37% moodustasid maksuvähendused, 18% eraldised osariikidele ja omavalitsustele ning 45% sotsiaalprogrammidele ja avaliku sektori projektidele, nagu näiteks transport, energeetika ja tehnoloogia. 2009. aasta lõpus oli Valge Maja hinnangul USAs töökohtade arv abipaketi tõttu 1,5-2 miljoni võrra suurem, kui oleks olnud ilma selleta. Tänu abipaketile on suudetud töötuse määra hoida 10% juures.
Tulles Euroopa erinevate riikide abimeetmete juurde, siis enamlevinud on olnud esiteks: maksupoliitilised otsused, nagu näiteks üksikisiku tulumaksu alandamine valdavalt väiksema sissetulekuga inimestel, ettevõtte tulumaksu alandamine, käibemaksu alandamine. Teiseks avaliku sektori investeeringute suurendamine eeskätt transpordivõrgustikesse ja eraldiste suurendamine omavalitsustele näiteks elamusektori toetamiseks. Kolmandaks otsetoetused väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele, strateegilistele sektoritele, näiteks Soomes puidutöötlusele ja laevaehitusele. Neljandaks sotsiaalhoolekande eraldiste suurendamine ning täiendava raha eraldamine omavalitsustele (toimetulekutoetused, lastetoetused) ning viiendaks regulatiivsed muudatused, nagu näiteks töötu abiraha saamise perioodi pikendamine ja maksude edasilükkamine väikeettevõtetele (nt Rootsis).
Paraku on Eesti valitsus käitunud valdavalt vastupidiselt muudele riikidele: pole oldud valmis kehtestama astmelist tulumaksu, mis leevendaks just väiksema sissetulekuga inimeste olukorda, tõstetud on käibemaksu, oluliselt on vähendatud eraldisi kohalikele omavalitsustele jne. Ainukeseks eesmärgiks on olnud euro kasutuselevõtt, mis justkui lahendab iseenesest kõik tööpuuduse ja sotsiaalprobleemid.
Tallinn ei ole jäänud ootama riigipoolseid samme ning on juba 2009. aasta aprillis vastu võtnud abipaketi linnaelanikule ja ettevõtjale, mille eesmärgiks on leevendada majanduskriisiga kaasnevaid tagajärgi, aidata luua uusi töökohti ning täiendada sotsiaaltoetusi raskustesse sattunud inimeste abistamiseks. Abipaketi maht on 312 miljonit krooni ning selle abil luuakse Tallinnasse 5500 uut töökohta, millest 3000 on sotsiaalsed töökohad. Sotsiaalsed töökohad on nö kriisiaja töökohad, mida me loome selleks, et pakkuda inimestele võimalust töötada kasvõi miinimumtasu eest, et vähendada pikaajalist töötuse tekkimist. Meil on valida, kas pakkuda inimestele tööd või maksta lihtsalt rohkem sotsiaaltoetusi. Arvan, et iga vastutustundlik poliitik valib esimese tee. Sotsiaalsed töökohad on ikka päris töökohad ning nende nimetamine „kollasteks neoonvestideks” on raskustesse sattunud inimeste avalik mõnitamine. Me oleme juba loonud Tallinnas üle 2000 sotsiaalse töökoha ja ka täna, kui ma siit lahkun sõidan ma meie järjekordsele tööbörsile Tallinna Lauluväljaku ruumes, kus võetakse tööle 400 töötut pargivahtidena, kalmistuvahtidena, sotsiaaltöötajatena (ratastoolis asuvate inimeste saatjatena) jne. Meie spetsialistid on sotsiaalsete töökohtade loomisel omandanud kogemusi Saksamaal täpsemalt Düsseldorfis ja sellest on meile olnud palju kasu. Kui te küsite, millisel määral aitab sotsiaalsete töökohtade loomine kaasa tööpuuduse leevendamisele Tallinnas, siis tooksin ma niisuguse näite jaanuarikuu tööpuuduse statistika näitab, et kui Eestis tervikuna tekkis jaanuaris töötuid juurde 3957 inimest, siis Tallinnas 833, mis on vaid 21% kogu Eesti töötuse kasvust. Arvestades asjaoluga, et Tallinna tööjõu osakaal Eesti tööjõust on ligikaudu 32%, siis oli töötuse kasvutempo jaanuarikuus Tallinnas vähemalt kolmandiku võrra väiksem kui Eestis tervikuna.
Vabariigi valitsuse poolt on esile toodud seda, et uute töökohtade loomisel maksab riik palgatoetust. Paraku pole see olnud märkimisväärne. Statistika ütleb, et 2007. aastal sai palgatoetusega tööle 119 töötut, 2008. aastal 65 töötut ja 2009. aastal 158 , sealhulgas Tallinnas vaid 34 inimest. Need on häbiväärsed numbrid! Jah, 2010. aasta jaanuarist on palgatoetuseks suunatud 80 miljonit krooni Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid. Abi seegi! Ma ei saa aga jätta lisamata, et kui riik eraldab 80 miljonit krooni Euroopa raha, siis samal ajal saab ta ise maksutulu suurenemise kaudu 133 miljonit krooni riigieelarvesse tagasi.
Tahaksin tööpuuduse teemaga seoses rääkida veel mõningatest Tallinna tähelepanekutest, millest võiks ka laiemalt kasu olla.
1. riigi poolt finantseeritud sotsiaalsete töökohtade loomine. Kõige sobivam oleks nö kombineeritud lähenemine, kus sotsiaalseid töökohti loob riik ise, loovad eraettevõtted ja kolmas sektor. Majanduskasvu faasis oleksid need töökohad eelkõige pikaajalistele töötutele, kuid majanduskriisis peaks neid pakkuma kõigile, sõltumata töötuks olemise ajast.
2. palgatoetuse mahu oluline suurendamine uute töökohtade loomiseks, st kogu maksutulu, mis laekub palgatoetust saanud töötaja pealt riigile, suunatakse uuesti palgatoetuse maksmiseks
3. maksusoodustused – palju on räägitud sotsiaalmaksu ülemmäära kehtestamisest, aga on ka teisi võimalusi, millest tooksin välja juba varem Keskerakonna poolt esitatud ettepaneku töötu inimese töölevõtnud ettevõtja vabastamine sotsiaalmaksu tasumisest uue töökoha pealt üheks aastaks. Lisaks pakuksin majanduskriisi perioodiks välja maksualanduse neile ettevõtetele, kelle tööjõukulud on kahe viimase aasta võrdluses kas tänu uutele töökohtade loomisele või palgatõusule oluliselt kasvanud.
4. töötud, kellele ei maksta enam töötukindlustust, peaksid saama võimaluse töötada juhutöödel ühes kuus kuni miinimumpalga ulatuses, ilma, et nad kaotaksid töötu staatuse.
5. tuleks üles ehitada Töötukassa poolt eraisikutele töötute vahendamise süsteem, et eraisikud saaksid palgata töötuid näiteks lund rookima, lehti riisuma, ukselukku parandama, muru niitma, aeda kaevama vms tegema.
6. et vaadata mõned aastad ettepoole, peaks tegema koostööd suuremate eksportööridega, et korraldada ettevõtetes töötutele väljaõpet erialadel, kus veel paar aastat tagasi oli ülisuur tööjõu nappus. Tellimuste taastudes suureneb uuesti tööjõu vajadus ning siis oleks inimesed juba ette valmistatud. Ettevõtetele kompenseeritakse kulud, mis kaasnevad nö praktikabaasi võimaldamisega.
7. Seoses käibemaksuga soovitame käibemaksumäära viia tagasi 18%-le, kuna majanduskriisi olukorras käibemaksu tõstmine 2% võrra oli selgelt vale otsus.
8. Kohalikele omavalitsustele eraldatav üksikisiku tulumaksu määra on vaja tõsta vähemalt endisele tasemele 11,93%-le praeguse 11,4 asemel, sest selle kaudu on võimalik suurendada kohalike omavalitsuse investeerimisvõimekust, mille tulemusena samuti luuakse uusi töökohti.
Nende ettepanekute elluviimine võiks aidata kaasa tööpuuduse leevendamisele nii Tallinnas kui ka mujal Eestis. Tänan tähelepanu eest.
Nende ettepanekute elluviimine võiks aidata kaasa tööpuuduse leevendamisele nii Tallinnas kui ka mujal Eestis. Tänan tähelepanu eest.
No comments:
Post a Comment