29.5.09

Evelyn Sepp: las lapsed upuvad

Nõudlik retooriline küsimus - miks lastele ujumist õpetada kui võiks selle pealt kokku hoida ja laste elupäästmise asemel hoopis eelarve "pääasta"!?

Vabariigi Valitsus, kultuuriminister siis ilmselt, on teinud omavalitsutele eelarvekärpe ettepanekud, mis näevad
tõesti ette plaani jätta õppekavajägse laste kohustliku ujumise algõpetuse rahastamise nn riigipoolne osa täitmata.


Teadupärast on meil hariduse rahastamine aga riigi kohustus, liiatigi, kui tegu on õppekava järgse nn ainega ...

Aga tõesti - miks siis ujumine, mille maht on 24 tundi ja mille käigus reeglina omandatakse tõesti oskused, mis on ka laste uppusmissurmasid aastastega oluliselt vähendanud.

Kokkuhoiu eesmärgil võiks ju mõne kopsakama aine mahtu kokku tõmmata. Võidaks laste teadmiste ja tuleviku arvelt veel rohkem riigile raha!? Rasked ajad ju ikkagi.

Mis on aga selle loo praktiline, proosaline tagajärg - see, et suur osa väikestest maaujulatest , mida on üle eesti mitukümmend, panevad poe lihtsalt kinni ja mitte ainult maal, vaid ilmselt ka linnades..

Ujumise võimaluse kaotavad seeläbi aga ka teised inimesed, rääkimata lisaks kaduvatest töökohtadest neis depressiivsetes Eesti väikelinnades ja alevites ...

Riigieelarve real olev summa ei ole iseenest teab kui suur, kuid enamik neidsama väikeujulaid end selle teenuse pakkumisega üleüldse majandabki. Laste kohustusliku ujumise algõpetusega tegelemine on neile muide peamine teenimisallikas, mille arvelt makstakse vesi, soojus, elekter, jne. Järgmine sihtrühm peale koolilapsi on nn tervisesportlased ja seejärel alles laste-noorte treeningrühmad...

Olgu öeldud, et riigipoolne raha on vaid osa, juhin tähelepanu - riikliku õppekava nn kohustusliku algõpetuse -rahatamisest. Omaosalus on ka omavalitsutel, kel sageli veel suuremgi rahaline koormus. Lisaks organiseeritakse nii kollibusse kui suurendatakse tundede arvu, mis on ka igati põhjendatud.

Tänases olukorras on aga need täiendavad võimalused omavalitsustel juba nii ehk naa ära langenud, töötutel lapsevanematel samuti ...

Mäletatavasti võttis Reformierakonna, Isamaaliidu ja Soltsiaaldemokraatide koalitsioon hiljuti vastu ka spordiseaduse muudatuse, mille kohaselt ei olegi spordi - ütleme siis rahvatervise arendamise võimaluste ja spordibaaside rajamise - rahastamine enam kellegi kohustus. Ei riigi, ega ka omavalitsuste oma.

Kui aga pole kohustust, siis üldiselt võikski pea kõigisse senistesse suurematesse uuendatud spordikompleksidesse ju talvekartuli laod teha või näiteks vihmasel suvel kaltsuturge pidada.


Tavalisest piletihinnast ei majanda ega investeeri neisse küll pea
keegi ... Ei Tallinna-suuruses linnas, ega ka mujal.

Lihtsalt mõelgem, palju maksaks iga suusahüpe Tehvandi suusahüppe mäelt, kui selle eest (nii kasutus kui investereing) peaks maksma hüppaja ise. Kardan, et u mijlon krooni kord ... Või kui kergejõustliklased peaksid spordihallie kasutades kinni maksma ka iga investeerimiskrooni ...
Muide - ka tühjaks jäänud ujulates saaks midagi hoiustada .
Võib-olla hoida vedelkütuse varu vmt?:)
Aga seni kuni neid tühje basseine aastaid jälle hoiukohtadena kasutatakse, soovitan ma selle otsuse teinud poliitikutel seal
seda hullude anekdooti mängida ...


Ja nii saamegi jälle kokku hoida - inimeste oodatav eluiga muudkui lüheneb, mis omakorda tähendab vist seda, et oodatavasse pensioniikka jõuab samuti vähem inimesi ja riik saab jällegi nende kohustuslike väljamaksete arvelt taas korralikult kokku hoida.

Ho-la-laa!

Aga üldiselt ma muidugi ei väsi lootmast, et omavalitsused ei nõustu sellise ettepanekuga, ja ka valitsus võtab selle häbenedes tagasi ...

Sest suures pildis on see nagu lastetoetused ja koolitoitki, mille rahastamiseks kehtestagu mine meelest kasvõi lastetusmaks, kui muidu kohe kuidagi ei saa!

25.5.09

Evelyn Sepp: astub, ei astu – keda see huvitab!

Viimase nädala nääklus selle üle, kas peaminister Andrus Ansip peab või võiks tagasi astuda, on omamoodi poliitilise kultuuri proovikivi või siis mälunõtruse märk mitmes mõttes.


Meelis Atoneni asemel jätnuks ma seekord kommenaari andmata, sest küsimus pole selles, mida seadus kohustab – kas peaminister peab koalitsiooni lagunedes Riigikogu ette tulema ja uue mandaadi selmet presidendilt isegi uue ettepaneku nn uue valitsuskabineti kokkupanekuks -saama või mitte.

Pigem käib jutt sellest, et olemasolev või ka iga muutuv poliitiline kooslus vajab mandaati uueks koalitsioonileppeks. Uue, selge poliitilise vastutuse võtmisega.

Olgu siis isikluline koosseis milline tahes – see on hetkel isegi teisejärguline. Sest tähelepanu peaks koondatud olema sellele – mida tehakse, mitte aga kes teeb …

Mäletatavasti ei lubanud üksi erakond valimistel ju 20 % majanduslangust, 20-30% palgakulude kärbet, pensionide vähendamist, koolitoidu või lastetoetuste kaotamist jne …

Ja olgem ausad, isegi opositsioon on käimasoleva jama foonil ikka ülikonstruktiivne olnud…

Meil ei ole mässe, streike, isegi pikette mitte. Rääkimata eriolukorrast.


Kui see pole märk toetusest mõistlikele sisulistele kuid paratamatult valusatele otsustele, siis mis see veel saaks olla …


Uut mandaati uuele valitsemisprogrammile on aga vaja kasvõi selleks, et säilitada riigi kui sellise usaldusväärsus näiteks investorite, finantsinstitutsioonide ja teiste rahvusvaheliste koostööpartnerite silmis.

Selge jutt, ehkki isegi ebameeldiv, on täna märksa rohkem väärt kui senine otsustamatus ja tühi kemplus.

Sest seni kuni kestab selline ühe-päeva kauplemine poliitilisel areenil, kus hommikueineks ostetakse rohelisi, lõunaks rahvaliitu ja õhtuooteks nimetut saadikut Riigikogu aknapoolsest reast, süveneb kriis ja ebastabiilsus üha kiiremini.

Ja sellises olukorras on presidendil küll kohane “poliitikat” teha …

Ehk siis - õudne lõpp on parem kui lõputu õudus. Iseenesest ei ole ju näiteks üksikisiku tulumaksutõus globaalselt halb ega hea. Oluline on ette teada, milliseid korrelatsioone see veel maksupoliitikas kaasa toob. Kas on kavas mingeid makse näiteks hoopis alandada, muid olulisi muudatusi rakendada või mõnd sotsiaalset gruppi enam puudutavat ümber korraldada vmt.

Rahunemiseks ning enese kokku võtmiseks ja kohanemiseks vajavad kõik pisut enam ettevaatamist ja selgust.

Ja olgu, et maailm ei ole täna just kõige stabiilsem koht, ei pea ometi poliitilisest väiklusest või lollusest seda närvilisust veelgi suurendama.

Aga sellega on Ansip just “suurepäraselt” hakkama saanud.

Üldiselt elavad meil siin Eestis mõistlikud inimesed, kes väärivad igatahes tehtud vigade tunnistamist ja kahetsust ning ka parema kultuuriga valitsemist kui seni.

Ja olgugi, et Ansipi tagasiastumine võib vabalt kaasa tuua olukorra, kus tema ei ole see, kellele tehakse ettepanek uue kabineti kokku panekuks, annab see kindlasti paremad võimalused senise masendava ja ohtliku poliitilise vindumise lõppemiseks.

Paraku on Ansip nii ehk naa löödud kaart ja tema osalusel vähemusvalitsus ei ole tõsiseltvõetav nagu ka mõni muu pikaajalisem koalitsioon tema juhtimisel ...


18.5.09

Evelyn Sepp: 11 Eesti poliitiku lemmikämbrit

Ajakirja Saldo mai numbris on ootamatult täpne kokkuvõte Eesti ettevõtjate lemmikämbritest. Neid on 11. Ja üllatus-üllatus - need on täpselt samad "ämbrid", mis Eesti poliitika keskpäraseks ja - protsessid viljatuks muudavad.

Ehk siis - töötada tuleb materjaliga, mis (kes) on olemas või siis ikkagi teha targemaid valikuid.

!. KÜLL LÄHEB - s..t puudub konkreetne selgesõnaline ja kommunikeeritud nägemus või tegevusplaan. Eelistatakse juhtimist isevoolu meetodil. Strateegilisest juhtimisest, mis eeldab planeerimist, küll ollakse kuulnud, kuid seda ignoreeritakse.Tuuakse hulgaliselt vabandusi planeerimisest hoidumiseks...

(No kus on näiteks Eesti Valitsuse kriisiprogramm? Mida tehakse strateegiliste eesmärkide saavutamiseks? Tegelikult tasuks küsida, mis need üldse on? Eurole üleminek ei lähe siia rubriiki vähemalt praegu kasutatava retoorika tõttu ...)

2. EELARVAMUSED - tegijatel eelarvamused, et mujal maal (näiteks Euroopas, Aasias, maailmas) keegi meid ei oota. Et oleme liiga väikesed, et protsesse mõjutada ja kuna mujal läheb halvasti, siis järelikult pole mõtet ka oma ideid tutvustada, huve sõnastada ega nende eest ka seista. Isevoolu teed juhtimise tunnus on eeldamine ja eelarvamused, ning sellest lähtuvalt jäetakse olulsed sammud tegemata.

(a la parem, kui meil ei ole näiteks Euroopa Liidu asjades enamus küsimustes oma seisukohta, siis ei tule tüli ja me ei sega kedagi .. ja saame parem suurtega lihtsalt hästi läbi ja kiidame heaks kõigi nende sigadused, loe ka nende rahvuslikud huvid ... Sest rahvuslikud huvid saavad ju olla ainult suurtel. Meie oma näib olevat teiste huvide järgimine ...)

3. NAABRIST PAREM - liigne usaldamatus ja sisekonkurents. Selline mentaliteet takistab koostööd ja sünergia teket. Kui üks pool teeb teisele kasuliku ettepaneku, kahtlustatakse teda kohe mõnes petuskeemis. Läbirääkimisi küll peetakse, kulutatakse palju aega ja energiat, kuid asi vajub ikka ära.

(mõista-mõista, milline erakond on kõige parem. Ja Lätist läheb meil ju paremini ...)

4. EESMÄRGID NIHKES - eesmärke ei seata mitte tulude suurendamiseks, vaid eesmärgistatakse pigem kulusid või vahendeid. Energia suunatakse siseasjadele ja unustatakse otsida võimalusi tulude suurendamiseks, või ka sotsiaalse kapitali suurendamiseks nii, et keegi justkui ei kaotaks ...

(Kärbin, kärbid, kärbib. Kärbimine, kärbite, kärbivad. Aga ettevõtte tulumaksuvabastusest ja emapalgast me ei loobu. Isegi ei mõtle, kas ja kellele ning mis hinna eest need positiivset mõju peaksid avaldama... Seega jäävad ainult üksikud loosungid kui vahendid ja nii seda kriisiprogrammi koos vajaliku mõjuga - ei tulegi ...)

5. JULGUSE PUUDUMINE - arengu suurim pidur on hirm ja selle peamine põhjus teadmatus. Uurides, analüüsides, plaanides, koostööd tehes hirm kaoks, sest teemad ei tunduks enam nii võõrad ... ja ühe huvid ehk tunduks kõigile kasulikena)


(aga Stenbock on nagu Hitleri punker Berliinis enne
selle lõplikku langemist ... )

6. LAHENDUSE OOTAMINE - isevoolu meetodil juhtimisstiil puhul oodatakse raskel ajal lahendusi nagu majanduskriisi möödumine vms. Vaja oleks endalt küsida, mida me saame ise teha, et vaatamata kõigele püsima jääda või isegi edukas olla.

(Vaja oleks endalt küsida, et mida Eesti saaks oma väiksuse ja mobiilsuse tõttu selles kriisis võita. Maailmamajanduses ei lähe tõesti just hästi, aga meie ei peaks selletõttu küll veel kannatama ... Aga meile meeldib ka kannatada, sest ... kõik mis tulema peab see ju tuleb. Lihtsalt ootame ära!)

7. TURUNDUSE JA MÜÜGIKULUDE VÄHENDAMINE - lihtne on järeldada, et kui nõudlus on vähenenud, siis pole põhjust endises mahus ka müügitööga tegeleda. See oleks nagu õnge mahamüümine, et saadud raha eest kala osta.

(A la - tõmbame kokku Tallinn 2011 Kultuuripealinna rahastamise, mis sest, et see on suurim Eesti Vabariigi turundusprojekt forever. Tõmbame kokku eksportturgudele või innovatsioonile suunatud vahendid, ka hariduse kaasajastamisele ja kättesaadavusele ei saa ju raskel ajal rõhuda... Vähendame välissaatkondade mehitamiseks mõeldud raha. Maailmas on ju kriis ja mis nüüd meie siin.

Raskel ajal peavad kõik solidaarselt end põlema
panema ju ...)


8. TEISTE SÜÜDISTAMINE - räägime, kes on süüdi praeguses majandusolukorras, kuid suunaks energia pigem tuleviku edu loomisele!?

(A la Ansip - vot sellises kriisis tahaks ma elada küll. LOL)

9. SISEKOMMUNIKATSIOONI PUUDULIKKUS - valitsuskabinetis või selle tagatubades sepitsetakse koondamisnimekirju või kärpepabereid ja tehakse teisi tähtsaid otsuseid suletud uste taga. Hirmu peamine allikas on aga teadmatus ja juhtkonna salatsemine ning oluliste poliiitliste jõudude ja huvirühmade kaasamata jätmine.

(No selline pilt vaatab meile vastu igal hommikul, lõunal ja õhtul. Polegi nagu midagi lisada ...)

10. MÜÜAKSE VARASID - ettenägelikumad kasutavad võimalust ja ostavad kokku seda, mida lühema perspektiivitundega tegijad odavalt ja hoogsalt maha müüvad. Enne müüki aga tasuks hinnata, kuidas see lühemas või pikemas perspektiivis riigi jätkusuutlikkust ja arengut mõjutab. Vältida tuleks olukorda, kus juba mõne aasta pärast ollakse sunnitud oma vara tagasi ostma kordades kõrgema hinnaga.


(kõik börsile, kõik müügiks. Tegelikult mitte päris.
Kõik ära küll, aga tasuta ...)

11. PIIRAV EGO - noorema põlvkonna juhid (poliitikud) on altimad kaasama nõustajaid, eksperte, sõpru- ja partnereid oma ideede läbimõtlemiseks või probleemide lahendamiseks. Nõukaajal alustanud ei usu neutraalse arvamuse väärtustesse ja pigem püüavad üksi edasi minna. Sageli on takistuseks lihtsalt isiklik ego, kartes, et nõu küsimine võib nende kompetentsuse kahtluse alla panna. Vigade tunnistamisest ei maksa vist unistadagi ...

(Eks igal ühel meist on oma sotsiaalsed võrgustikud ja nendes omakorda normiks peetav suhtlemisstiil ja avatus ehk üldistades - organisatsioonikultuur.

Muidugi võib ju kõik heaks kiita ja ebameeldivad
küsimused küsimata jätta ning üldse asjade üle mitte arutleda. Aga see pole päriselt homse Eesti stiil.

Nii et harjutagem avatust ja ideede partnerlust.
Siis piirab ka ego meid vähem ...)


Lõpetuseks - 11 punkti on parafraseeritud ja kohandatud Andro Kullerkupu kirjutisest maikuu Saldole.

Mõtlemisainet peaks küllaga jaguma ja nii ühel kui teisel pool "rindejoont" töötavad tegelikult enamuses täpselt ühesugused inimesed ...

16.5.09

Evelyn Sepp: koalitsioon on nagu raske haigus

Selle "valitsuskriisi" kohta tahan ma öelda väga lühidalt - kõigil teistel on sellest täitsa ükskõik, välja arvatud neil, kes on valitsuses ja kriisis.

Teistel on teised mured. Näiteks mure Eesti päästmise pärast. Valitsuse peamine mure on juba mõnda aega ainult see, kuidas ennast päästa.

Ja see ongi teie siseasi ning ärge tehke sellest meie kõigi asja!

Harjuge mõttega, et Ansip ei ole Eesti ja Reformierakond ei ole valitsus.

Muide - koalitsioon on nagu joodkud, kes oma joomatõbi eitavad, või pigem nagu haigus, ganreen.

Mädahaisu on ilm täis, aga vabaneda aitab sellest ainujlt ampulteerimine. Ja mida kaugem seda edasi lükata, seda fataalsemad on tagajärjed nii tervetele osistele kui tõsiselt rääkides - kogu Eestile.

Sest kiiret reageerimist vajavas olukorras ei tohi stagneeruda. Stagneerumist väldib aga terve ideede konkuretns ning lõpuks laial silmaringil põhinev otsustavus. See omakorda eeldab aga muidugi autoriteeti ... Ka avalikkuse silmis. Kui selle koori ees on aga kloun, siis ...

Isegi, kui ta teeks põhimõtteliselt õigeid otsuseid, ei oleks neil enam vajalikku kõlapinda ...

On selge, et eelarveläbirääkimised ei rajane enam üksikute poliitiliste lubaduste täitmisel, mis tulevad vanadest parteiprogrammidest, valimistel lubatust või koalitsioonilepingust., vaid uutest oludest johtuvatest terviklahendusest.

Ainult siis, kui seda mõista ja arvestada, on võimalik selles kriisis näha ka uut võimalulst kogu Eestile. Vaja ei ole midagi muud kui poliitilist restarti, mis lähtub meie tegelikest võimalustest, teadmistest, oskustest ja valmisolekust !

Miks need võimalused on olematud, on muidugi küsimus ja selle eest kantakse tavaliselt poliitilist vastutust. Aga küllap tuleb ka selleks aeg!

12.5.09

1.5.09

Evelyn Sepp: mõtteid Minu Eesti mõttetalgutest

Mäletan üsna hästi aastat 2001, kui poliitmaastikule tuli selline suur ja põrmustav erakond nagu Res Publica. Tema peamine sõnum oli ühemõtteline – kõik mis ja kes olid enne neid, olid valed ja halvad. Seega esitlesid nad end väga lihtsa programmiga, milleks oligi lihtsalt vastanduda.

See, kuidas vali korra “projekt” oma esimesed vitsad sai ja suhteliselt kiiresti ka lõpetas, mäletavad küllap paljud. Aga eeldus, et tegemist võinukski olla millegagi, mis Eesti poliitilist maastikku või ka ühiskonda tervikuna äratanuks, ja kui soovite, ka puhastanuks, sellest siiski ei saanud. Kohati pigem vastupidi – midagi nii moraalitut ja põhimõttelagedat kui see kamp toona, ei ole mina igatahes ei hiljem ega varem näinud. Vaatamata sellele, et olen ilmselt Eesti poliitikas juba nii mõndagi näinud …

Mõistagi ei ütle ma sellega, et kõik või suur osa liikmetest-toetajastest, kes toona end sellega sidusid, olid valesti motiveeritud, aga ladvik küll … Ja eks personaalset kahetsust või elu õppetunde ole paljud nendega liitunud ka aja jooksul saanud-tundnud.

Selline väike värvikas, kuid iseloomulik seik meenub veel, et vaatamata sellele, et Riigikogu majas on lihtsalt välja kujunenud nii, et inimesed ütlevad tere kõigile - nii koristajale kui torumehele - läks Res Publica noortel kotkastel selle kombega harjumiseks aega oma paar aastat … Sest isegi kolleegid, kes olid ju samuti parlamenti valitud nendesamade Eesti inimeste poolt samadel valimistel, ei väärinud nende viisakat tervitustki…

Kui jätta see kummaline sissejuhatus kõrvale, kuid mitte seda ebameeldivat kogemust lähiajaloost ja paratamatult sarnaseid äratuntavaid jooni käimasoleva kampaania käekirjas, pole midagi ka imestada, miks “Minu Eesti” kohati skeptilisi mõtteid tekitab.




Idee ise ei ole minu meelest halb, ega ajastus vale.
Ja mõte sellest, et ainult parteides on inimesed, kes Eesti asja pärast südant valutavad või seda paremaks saavad muuta, on minus alati tülgastust tekitanud.



Aga projekti eestvedanute esitletud ambitsioonikusega on kuskilt midagi siiski väga nihu …



Pole kahtlustki, et inimesed tahavad koguneda selleks, et midagi koos ära teha või suurt ja ühendavat tunda. Selles mõttes olid eelmise aasta prügitalgud või ka Öölaulupidu väga positiivsed näited, aga mõttetalgutest, eriti näiteks pärast selliste uudiste esilekergitamist – a la Viimsi või Paldiski – see aktsioon enam neid üldrahvalikke, ühendavaid väärtusi ei kanna ega usaldust väga ka tekita.





Pigem on oht, et see taandub taas sellise kohati personaalse eneseupitamise, teiste osatamise ja kasvava vimma kanaliseerimise plaaniks.

See, mida aga vaja on, on tõesti läbimõeldud ideed koos reaalsustaju ja isikliku pealehakkamisega kohe midagi ära teha.





Ja ausalt öeldes, vaadates ETV –st reede hommikupoole eetris olnud Vabariigi Kodanike erisaadet, kust kõrvu jäi j ühe saatekülalise kommentaar, et ega see aktsioon muuks polnudki mõeldud kui nn rahvapärimuse kogumiseks, siis vabandust väga …




See võib ju olla omal viisil lisaväärtus, aga sel juhul võinuks need miljonid tõesti mitte lihtsalt rahvapärimuse kogumiseks, vaid selle loomiseks kulutada. Ma ei tea täna ühtegi valdkonda Eestis, kus lisaabi vaja ei oleks.






Muidugi, kui sellise mõttelisaväärtuse loomine ikkagi oli selle aktsiooni eesmärk …



Sest tegijate ringis on ju veeretatud mõtteid sellestki, kuidas selle aktsiooni andmebaaside ja võrgustike pinnalt uut parteid luua või muidu kellegi suunatud kampaanias kasutada või siis vähemalt olemasolevatele kohta kätte näidata. Seda ei maksa eitada …




Omamoodi õigus on aga ka neil kes küsisid, et mis selle kampaania praktiline väärtus on? Kuhu, kellele ja kuidas lähevad need ideed ikkagi päriselt realiseerimisele ning mõistagi, kust tuleb selleks raha. Ja mille poolest ta siis olemuslikult erineb sellest, kuidas seni poliitilisele areenile jõudnud ideid genereeritakse. Näiteks, mis erakondi puudutab, siis eks suurem osa nn valimisprogrammidest jms. sünni ju samuti taoliste mõttekodade töö tulemusena ikka nendesamade aktiivsete inimeste poolt kes nüüdki ehk koos istusid.




Küll aga tänase vaesuse ja valupisarate taustal ei tasuks tähelepanuta jätta ka fakti, et suurejoonelise projekti eelarve on ca 10 miljonit krooni ja et suur osa inimesi selle köögipoolel on varasemalt seotud just sama vana Res Publica või sellega seotud ringkondade lansseerimise või palgatööga.

Esimene etapp tundub kõigele vaatamata pisut läbi kukkunud, mis ei tähenda aga seda, et asi ise oleks kasutu ja vääriks parastamist. Seda kindlasti mitte.





Mis sest, et esialgsete plaanide kohaselt pidanuks see kaasama vähemalt 100 000, hilisemate järgi 50 000 nn talgulist, millest jäädi kaugele.





Aga kuskil ajusopis alulkirjeldatud taust kumisemas, tundub, et asi võib siiski veel hullemaks minna – eriti siis, kui seda projekti nüüd kramplikult ja kallilt pääsmta tormatakse.





Selles mõttes on tegu ju samuti teatud ühiskondliku usaldusprooviga – ja mida meeleheitlikum või kiitvam, seda ebaobjektiivsem või –adekvaatsem võib asi tunduda.




Lõpetuseks – järgmises faasis võiks selle tõesti avada koostööks ja oodatuks kõigile – see suurendaks läbipaistvust ja loodetavasti ka usaldusväärsust. Teiseks võiks selle nn turunduspoolt kõvasti tagasihoidlikumaks ja vähem meeleheitlikuks muuta. Asi pole selles, palju reaalest raha välja käiakse, vaid kui kallis see tundub. Ja kui üht head asja peab täis olema kogu meedia - lehed, tänavad, tele-raadio, internet, siis tundub see ebaproportsionaalselt kallis … ning




kolmandaks – vältida tuleks igasugust parastamist, õõnsat eneseõigustamist ja ka vastandumisi.




Saan aru ,et need ei ole üldse lihtsad ülesanded, aga nii ehk võib veel selle 10 miljonilise kampaania aasta lõpuks ära päästa!






Ja reaalse demokraatiaga, välja arvatud nn juhitud – näilise- demokraatiaga, ei ole lood Eestis ju sugugi nii hästi!