Selle "valitsuskriisi" kohta tahan ma öelda väga lühidalt - kõigil teistel on sellest täitsa ükskõik, välja arvatud neil, kes on valitsuses ja kriisis.
Teistel on teised mured. Näiteks mure Eesti päästmise pärast. Valitsuse peamine mure on juba mõnda aega ainult see, kuidas ennast päästa.
Ja see ongi teie siseasi ning ärge tehke sellest meie kõigi asja!
Harjuge mõttega, et Ansip ei ole Eesti ja Reformierakond ei ole valitsus.
Muide - koalitsioon on nagu joodkud, kes oma joomatõbi eitavad, või pigem nagu haigus, ganreen.
Mädahaisu on ilm täis, aga vabaneda aitab sellest ainujlt ampulteerimine. Ja mida kaugem seda edasi lükata, seda fataalsemad on tagajärjed nii tervetele osistele kui tõsiselt rääkides - kogu Eestile.
Sest kiiret reageerimist vajavas olukorras ei tohi stagneeruda. Stagneerumist väldib aga terve ideede konkuretns ning lõpuks laial silmaringil põhinev otsustavus. See omakorda eeldab aga muidugi autoriteeti ... Ka avalikkuse silmis. Kui selle koori ees on aga kloun, siis ...
Isegi, kui ta teeks põhimõtteliselt õigeid otsuseid, ei oleks neil enam vajalikku kõlapinda ...
On selge, et eelarveläbirääkimised ei rajane enam üksikute poliitiliste lubaduste täitmisel, mis tulevad vanadest parteiprogrammidest, valimistel lubatust või koalitsioonilepingust., vaid uutest oludest johtuvatest terviklahendusest.
Ainult siis, kui seda mõista ja arvestada, on võimalik selles kriisis näha ka uut võimalulst kogu Eestile. Vaja ei ole midagi muud kui poliitilist restarti, mis lähtub meie tegelikest võimalustest, teadmistest, oskustest ja valmisolekust !
Miks need võimalused on olematud, on muidugi küsimus ja selle eest kantakse tavaliselt poliitilist vastutust. Aga küllap tuleb ka selleks aeg!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment