1.5.09

Evelyn Sepp: mõtteid Minu Eesti mõttetalgutest

Mäletan üsna hästi aastat 2001, kui poliitmaastikule tuli selline suur ja põrmustav erakond nagu Res Publica. Tema peamine sõnum oli ühemõtteline – kõik mis ja kes olid enne neid, olid valed ja halvad. Seega esitlesid nad end väga lihtsa programmiga, milleks oligi lihtsalt vastanduda.

See, kuidas vali korra “projekt” oma esimesed vitsad sai ja suhteliselt kiiresti ka lõpetas, mäletavad küllap paljud. Aga eeldus, et tegemist võinukski olla millegagi, mis Eesti poliitilist maastikku või ka ühiskonda tervikuna äratanuks, ja kui soovite, ka puhastanuks, sellest siiski ei saanud. Kohati pigem vastupidi – midagi nii moraalitut ja põhimõttelagedat kui see kamp toona, ei ole mina igatahes ei hiljem ega varem näinud. Vaatamata sellele, et olen ilmselt Eesti poliitikas juba nii mõndagi näinud …

Mõistagi ei ütle ma sellega, et kõik või suur osa liikmetest-toetajastest, kes toona end sellega sidusid, olid valesti motiveeritud, aga ladvik küll … Ja eks personaalset kahetsust või elu õppetunde ole paljud nendega liitunud ka aja jooksul saanud-tundnud.

Selline väike värvikas, kuid iseloomulik seik meenub veel, et vaatamata sellele, et Riigikogu majas on lihtsalt välja kujunenud nii, et inimesed ütlevad tere kõigile - nii koristajale kui torumehele - läks Res Publica noortel kotkastel selle kombega harjumiseks aega oma paar aastat … Sest isegi kolleegid, kes olid ju samuti parlamenti valitud nendesamade Eesti inimeste poolt samadel valimistel, ei väärinud nende viisakat tervitustki…

Kui jätta see kummaline sissejuhatus kõrvale, kuid mitte seda ebameeldivat kogemust lähiajaloost ja paratamatult sarnaseid äratuntavaid jooni käimasoleva kampaania käekirjas, pole midagi ka imestada, miks “Minu Eesti” kohati skeptilisi mõtteid tekitab.




Idee ise ei ole minu meelest halb, ega ajastus vale.
Ja mõte sellest, et ainult parteides on inimesed, kes Eesti asja pärast südant valutavad või seda paremaks saavad muuta, on minus alati tülgastust tekitanud.



Aga projekti eestvedanute esitletud ambitsioonikusega on kuskilt midagi siiski väga nihu …



Pole kahtlustki, et inimesed tahavad koguneda selleks, et midagi koos ära teha või suurt ja ühendavat tunda. Selles mõttes olid eelmise aasta prügitalgud või ka Öölaulupidu väga positiivsed näited, aga mõttetalgutest, eriti näiteks pärast selliste uudiste esilekergitamist – a la Viimsi või Paldiski – see aktsioon enam neid üldrahvalikke, ühendavaid väärtusi ei kanna ega usaldust väga ka tekita.





Pigem on oht, et see taandub taas sellise kohati personaalse eneseupitamise, teiste osatamise ja kasvava vimma kanaliseerimise plaaniks.

See, mida aga vaja on, on tõesti läbimõeldud ideed koos reaalsustaju ja isikliku pealehakkamisega kohe midagi ära teha.





Ja ausalt öeldes, vaadates ETV –st reede hommikupoole eetris olnud Vabariigi Kodanike erisaadet, kust kõrvu jäi j ühe saatekülalise kommentaar, et ega see aktsioon muuks polnudki mõeldud kui nn rahvapärimuse kogumiseks, siis vabandust väga …




See võib ju olla omal viisil lisaväärtus, aga sel juhul võinuks need miljonid tõesti mitte lihtsalt rahvapärimuse kogumiseks, vaid selle loomiseks kulutada. Ma ei tea täna ühtegi valdkonda Eestis, kus lisaabi vaja ei oleks.






Muidugi, kui sellise mõttelisaväärtuse loomine ikkagi oli selle aktsiooni eesmärk …



Sest tegijate ringis on ju veeretatud mõtteid sellestki, kuidas selle aktsiooni andmebaaside ja võrgustike pinnalt uut parteid luua või muidu kellegi suunatud kampaanias kasutada või siis vähemalt olemasolevatele kohta kätte näidata. Seda ei maksa eitada …




Omamoodi õigus on aga ka neil kes küsisid, et mis selle kampaania praktiline väärtus on? Kuhu, kellele ja kuidas lähevad need ideed ikkagi päriselt realiseerimisele ning mõistagi, kust tuleb selleks raha. Ja mille poolest ta siis olemuslikult erineb sellest, kuidas seni poliitilisele areenile jõudnud ideid genereeritakse. Näiteks, mis erakondi puudutab, siis eks suurem osa nn valimisprogrammidest jms. sünni ju samuti taoliste mõttekodade töö tulemusena ikka nendesamade aktiivsete inimeste poolt kes nüüdki ehk koos istusid.




Küll aga tänase vaesuse ja valupisarate taustal ei tasuks tähelepanuta jätta ka fakti, et suurejoonelise projekti eelarve on ca 10 miljonit krooni ja et suur osa inimesi selle köögipoolel on varasemalt seotud just sama vana Res Publica või sellega seotud ringkondade lansseerimise või palgatööga.

Esimene etapp tundub kõigele vaatamata pisut läbi kukkunud, mis ei tähenda aga seda, et asi ise oleks kasutu ja vääriks parastamist. Seda kindlasti mitte.





Mis sest, et esialgsete plaanide kohaselt pidanuks see kaasama vähemalt 100 000, hilisemate järgi 50 000 nn talgulist, millest jäädi kaugele.





Aga kuskil ajusopis alulkirjeldatud taust kumisemas, tundub, et asi võib siiski veel hullemaks minna – eriti siis, kui seda projekti nüüd kramplikult ja kallilt pääsmta tormatakse.





Selles mõttes on tegu ju samuti teatud ühiskondliku usaldusprooviga – ja mida meeleheitlikum või kiitvam, seda ebaobjektiivsem või –adekvaatsem võib asi tunduda.




Lõpetuseks – järgmises faasis võiks selle tõesti avada koostööks ja oodatuks kõigile – see suurendaks läbipaistvust ja loodetavasti ka usaldusväärsust. Teiseks võiks selle nn turunduspoolt kõvasti tagasihoidlikumaks ja vähem meeleheitlikuks muuta. Asi pole selles, palju reaalest raha välja käiakse, vaid kui kallis see tundub. Ja kui üht head asja peab täis olema kogu meedia - lehed, tänavad, tele-raadio, internet, siis tundub see ebaproportsionaalselt kallis … ning




kolmandaks – vältida tuleks igasugust parastamist, õõnsat eneseõigustamist ja ka vastandumisi.




Saan aru ,et need ei ole üldse lihtsad ülesanded, aga nii ehk võib veel selle 10 miljonilise kampaania aasta lõpuks ära päästa!






Ja reaalse demokraatiaga, välja arvatud nn juhitud – näilise- demokraatiaga, ei ole lood Eestis ju sugugi nii hästi!

4 comments:

Arkadi Zuk said...

kallis sisekumm.ee lugeja, siinkohal olen sunnitud tõdema, et olen neiu Sepaga ühte meelt, miljon krooni iga idee eest on nati paljuvõitu.

Jubejuss said...

Aga mina käisin täna hoopis seal Savisaare pornoblogis, noh see mida Inno ja Irja peavad. Igav, ma arvasin, et seal on midagi tõsistele räigusesõpradele, aga tegelt polegi. Põhimõtteliselt sama, mis ajakiri Maaja 10 aastat tagasi, lihtsalt ilma pildimaterjalita.
P.S. Evku, su lingid siinses sissekandes ei toimi või noh suunavad mingite suvaliste artiklite juurde.

Evelyn Sepp said...

mis linke puudutab, siis konrollisin üle - toimivad, ja juhatavad ka asjakohaste artikliteni, mis looga puutumuses.:)

9988 said...

有空歡迎來我家唷~感謝分享..加油喔!.......................................................