Meelis Atoneni asemel jätnuks ma seekord kommenaari andmata, sest küsimus pole selles, mida seadus kohustab – kas peaminister peab koalitsiooni lagunedes Riigikogu ette tulema ja uue mandaadi selmet presidendilt isegi uue ettepaneku nn uue valitsuskabineti kokkupanekuks -saama või mitte.
Pigem käib jutt sellest, et olemasolev või ka iga muutuv poliitiline kooslus vajab mandaati uueks koalitsioonileppeks. Uue, selge poliitilise vastutuse võtmisega.
Olgu siis isikluline koosseis milline tahes – see on hetkel isegi teisejärguline. Sest tähelepanu peaks koondatud olema sellele – mida tehakse, mitte aga kes teeb …
Mäletatavasti ei lubanud üksi erakond valimistel ju 20 % majanduslangust, 20-30% palgakulude kärbet, pensionide vähendamist, koolitoidu või lastetoetuste kaotamist jne …
Ja olgem ausad, isegi opositsioon on käimasoleva jama foonil ikka ülikonstruktiivne olnud…
Meil ei ole mässe, streike, isegi pikette mitte. Rääkimata eriolukorrast.
Kui see pole märk toetusest mõistlikele sisulistele kuid paratamatult valusatele otsustele, siis mis see veel saaks olla …
Uut mandaati uuele valitsemisprogrammile on aga vaja kasvõi selleks, et säilitada riigi kui sellise usaldusväärsus näiteks investorite, finantsinstitutsioonide ja teiste rahvusvaheliste koostööpartnerite silmis.
Selge jutt, ehkki isegi ebameeldiv, on täna märksa rohkem väärt kui senine otsustamatus ja tühi kemplus.
Sest seni kuni kestab selline ühe-päeva kauplemine poliitilisel areenil, kus hommikueineks ostetakse rohelisi, lõunaks rahvaliitu ja õhtuooteks nimetut saadikut Riigikogu aknapoolsest reast, süveneb kriis ja ebastabiilsus üha kiiremini.
Ja sellises olukorras on presidendil küll kohane “poliitikat” teha …
Ehk siis - õudne lõpp on parem kui lõputu õudus. Iseenesest ei ole ju näiteks üksikisiku tulumaksutõus globaalselt halb ega hea. Oluline on ette teada, milliseid korrelatsioone see veel maksupoliitikas kaasa toob. Kas on kavas mingeid makse näiteks hoopis alandada, muid olulisi muudatusi rakendada või mõnd sotsiaalset gruppi enam puudutavat ümber korraldada vmt.
Rahunemiseks ning enese kokku võtmiseks ja kohanemiseks vajavad kõik pisut enam ettevaatamist ja selgust.
Ja olgu, et maailm ei ole täna just kõige stabiilsem koht, ei pea ometi poliitilisest väiklusest või lollusest seda närvilisust veelgi suurendama.
Aga sellega on Ansip just “suurepäraselt” hakkama saanud.
Üldiselt elavad meil siin Eestis mõistlikud inimesed, kes väärivad igatahes tehtud vigade tunnistamist ja kahetsust ning ka parema kultuuriga valitsemist kui seni.
Ja olgugi, et Ansipi tagasiastumine võib vabalt kaasa tuua olukorra, kus tema ei ole see, kellele tehakse ettepanek uue kabineti kokku panekuks, annab see kindlasti paremad võimalused senise masendava ja ohtliku poliitilise vindumise lõppemiseks.
Paraku on Ansip nii ehk naa löödud kaart ja tema osalusel vähemusvalitsus ei ole tõsiseltvõetav nagu ka mõni muu pikaajalisem koalitsioon tema juhtimisel ...
2 comments:
selmet = selle asemel, et
Ma kirjutasin tagasiastumistest ka ükspäev oma blogis, tundus kohane siia linkida.
Post a Comment