31.12.07

Evelyn Sepp: uue Playboyga uude aastasse!


Täna oleks liig mis liig teha ülitõsiseid kokkuvõtteid poliitika-aastast ja ettevaatavaid sissejuhatusi homsesse. Kui ehk keegi seda tegema just peab, siis olgu see Vabariigi Presidendi töö.

Teised pidagu piiri Ja pidagu parem pidu.

Kallistagu kalleid inimesi, tehku kingitusi, soovigu üksteisele ja meile kõigile lihtsalt head.


Pole välistatud, et kellegi kingikotti potsatab ka uus Playboy. Ehkki Eesti väljaanne on veel lapsekingades ja esialgu tema suurimaks tugevuseks rahvusvaheline megatuntud bränd, läheb asi siiski hoogsalt paremaks.

Kõik ju saavad aru, et tegemist on meelelahutus- ja elustiiliajakirjaga. Meestele. Las ta olla siis pealegi selline.

Aga omal moel sain algava aasta jaanuarinumbri Playboyga käe valgeks minagi. Eks ostke uus number ja veenduge, kuidas nimelt.


Siinkohal kõlaks üpris urmasotilikult veel ka
küsimus , kas ma Playboyle poseerima oleksin
nõus?

Vastaksin ilmselt, et ma veel mõtlen selle peale.
Selles ajakirjas pidi ju tõesti ka poliitikat olema
...:)

Head vana-aasta lõppu kõigile ja uute tõsiste kohtumisteni!



Siiralt Teie,

Evelyn



Erma Talust

28.12.07

Evelyn Sepp: tähelepanu, algab Talendijaht!



Pühapäeval algusega kell 19.00 võib Kanal2 telekanali vahendusel kaasa elada selle aasta ühele viimastest publikumängude finaalidest - Talendijahile. Või on see siiski tõiseluseriaal, mis sünnib meie silme all? Võib neid vist nii nimetada küll: natuke põnevust, palju kaasaelamisrõõmu ja kaasalöömisrõõmu. Nii siin kui seal pool helesinist ekraani.

Mina elan kaasa Eesti Taekwon-do Liidule. Noored sportlased, kes on aastaid treeninud ja ka muidu, sportlikult vägagi edukad olnud, said publikumenu osalistena finaali. Igati teenitult mu meelest.
Eks tegu ongi idamaise võitluskunstiga, mille kandepind ja huvi Eestis aastast- aastasse üha suureneb. Põhjusega.

Sel aastal nautis Eesti alaliit Euroopa Meistrivõistluste korraldusrõõme ja muresid ning medalisaakki on aastaga päris kopsakas kogunenud.

Seega lõbus ja igati õpetlik aastalõpetus võitluskunstide gurmaanidele, kes teavad kui tähtis on vanemate – meistrite – roll ja eeskuju sellel alal. Alal, mis nõuab kahtlemata väga suurt talenti ja pühendumist ning kus meistriks ei saada kuude, vaid aastate või isegi aastakümnetega.

Minu meelest võiksid just nemad sel põhjusel olla selle aasta Talendid ja innustada nii sadu lapsi ja noori spordi juurde jõudma ja jääma!


Sel põhjusel elangi neile kaasa ja kutsun teisigi seda tegema!

23.12.07

Evelyn Sepp: “motherf...r” kui pai publikule




Kes kohal olid, teavad isegi, millest jutt käib:)


Ei noh, hea müügiartikkel küll. Tuleme ja rikume teie jõulud! Huvitav kahtlemata – piire nihutav.

Muud nagu Marilyn Manson kohta öelda ei söandagi, et enam kui kümnest aastast mil artist tegutseb, olen mina vist üle poole elanud arvamusega, et tegu on naisega. Lihtsalt ilus nimi tal.

Teiseks, et kontserdi keskne märgusõna oli hügieen. Nii otseses kui ülekantud tähenduses.

Ja kolmandaks - võimalik, et ma polnud päris ainus, kelle pea see show valutama pani. Igatahes tunne oli nagu lillekesel keset pimeduse jõude.

Seepärast kaunistab mu siseringi hoopis artisti iseseisvunud elukaaslase Dita von Teese foto. Midagi ilusat vähemalt!

13.12.07

Evelyn Sepp: ühest labasest poliitilisest intriigist

Triangel, millega 4 väiksemat erakonda on oma õiguskantsleri kandidaati kaitsma asunud, ei räägi mitte selle kandidaadi tugevusest, vaid nõrkusest. Teeme väikese ajaloolise ekskursi.

Kust tuleb õige küll jutt, et asjaga nii kiire on? Vaadakem aega pea 7 aastat tagasi.

President tegi otsuse 13.veebruaril 2001. Riigikogu juhatus võttis selle menetlusse 14.veebruaril. 19-ndal kuupäeval arutas seda Riigikogu põhiseaduskomisjon ning otsuse lõpphääletus toimus juba järgmisel päeval, 20.veebruaril. Seega kulus Riigkogul kogu protseduuriks nädal. Ja tegu oli siis veel üpris tundmatu inimesega. Vähemalt poliitikaringkondades. Kokku toetas toonast kandidaati 72 saadikut, 13 olid vastu. Nende hulgas Rahvaliit, kellele ei meeldinud toona Jõksi seisukoht, et Euroopa Liiduga liitumiseks ei ole vaja muuta Eesti Põhiseadust.

Seekord “kiirustab” Riigikogu järgmiselt: 7.detsembril teeb Vabariigi President oma otsuse kandidaadi suhtes teatavaks, 13.arutab seda Riigikogu Põhiseaduskomisjon ning alles 18.detsembril Riigikogu. Kokku seega 11 päeva.

Liiatigi, on kõigil meist olnud aega oma tähelepanekuid ja hinnanguid tänase kandidaadi kohta koguda ja kujundada pea 7 aastat. Tegu ei ole tundmatu halduskohtuniku ega õigusteadlasega. Selles mõttes on kandidaadiga asi ju palju lihtsam.

Seega jutt kiirustamisest näib keeravat nende erakondade vastu, kelle kandidaat Allar Jõks on. Eks siis aeg näitab, kas .ta osutub ka järgmiseks õiguskanstleriks või mitte, aga kolleeg Rummile soovitaks küll pisut viisakamat suuvärki.

Mõne teise erakonna soosik nende nelja vastu, ei ole sellepärast veel kellegi puudel, nagu söandab härra Rumm nimetada talle mitte nii meelepärast võimalikku kandidaadi kandidaati. Pole just härrasmehelik sotsi poolt..

Aga võimelda ja protestida pole siin ka millegi pärast. Eks Riigikogu peab ju lõpuks ikka otsuseid hääletades langetama ja teeb seda kindlasti ka teisipäeval.

Usun, et Jõksi näol on tegu igati hea kandidaadiga, aga arvan, et on ka paremaid ja ausamaid kandidaate olemas.

Muide, Vabariigi Presidendi Kantselei esindaja siiski möönis, et Riigikogus on täiesti õige koht kandidaadi sobivuse üle arutada ja loomulikult ka hääletada. See oli tema sõnul täiesti demokraatilik ja ohutu viis otsuste langetamiseks!

11.12.07

Evelyn Sepp: Jõks versus Jõks

Mõistagi on tekkimas kahetsusväärne olukord, kus Vabariigi President on Riigikogule esitanud kandidaadi, kes teadaolevalt ei pälvi selle toetust. Kas põhjus on oluline? Tegelikult ei olegi. Eks igaühel ole oma põhjus...

Milles aga küllap kõik erakonnad ühte meelt on – on soov omaarvates valida parim kandidaat. Seda kummastavam on taaskord kolmanda sektori katusorganisatsioonide padutige ja ründav avaldus, et just Jõks on parim ja kõigi teiste kandidaatide esitamine ja toetamine on suisa ebademokraatlik. Ohtlik, kirjutavad nad.

Mulle tundub aga, et kui midagi selles olukorras ohtlikku on, siis vaimsuse ning valikuvabaduse puudumine. On ainult üks õige seisukoht ja ainult üks õige valik. See hirmutab tõeliselt.

Millest selline avaldus ehk räägib? Kas sõnum on see, et nii saab seista oma kandidaadi poolt? Kas sõnum on see, et nii saab seista Reformierakonna ja Keskerakonna vastu? Kas sõnum on see, et just Allar Jõks on parim valik Maarjamaal?

Mina ei tea, aga avalduse teksti analüüsi tehes jõuab paraku järeledusele, et rünnates parteisid, kes nende kandidaati ei toeta, kes aga samuti esindavad valimiste tulemusel umbes veerand miljonit Eesti inimest, on sisse võetud pigem poliitikuid, mitte kodanikke esindav positsioon. Vastasel juhul piirdunuks see avaldus oma eelistuste teadaandmisega kandidaadi kohta ja selle tugevuste kiitmisega, mitte aga teiste manitsemisega ja halvustamise või suisa ähvardamisega.

Mille pärast on aga olukord ebamugav, on see, et president on oma
naha päästmiseks esitanud kandidaadi, kes toetust ilmselt ei pälvi, kuid see-eest politiseerinud ka kõik ülejäänud valikud.


Nii aga ei pidanuks minema. Natuke enam selgroogu oodanuks. Ja korralikumat kodutööd.

Kui midagi veel lisada, siis seda, et olen kokku puutunud kõigi kolme kandidaadiga, kes on olnud kõik ka minu õppejõud. Muide head õppejõud. Aga mis veel olulisem, nende hulgas on ka tõeliselt hea kandidaat õiguskantsleriks ja olen kindel, et ta selleks ka valitakse! Ja valitakse selle pärast, et ta on oma ala proff, hea suhtleja ja tasakaalukas ametiisik.

2.12.07

Evelyn Sepp: Enrique Iglesias - nagu nägus naabripoiss





Olgugi, et showbusiness on kui tööstus, täpselt
timmitud Fordi automaatika, tundub see siiski vahel nii väga päris.

Omal moel intiimne ja isiklik. Just nagu eilne Iglesiase kontsert Tallinnas.
Noormees, kelle laulu ja tantsuoskuses on mul põhjust kahelda, oli kokku sedavõrd vahetu, sümpaatne ja sharmikas. Küllap sellises naabripoisi lihtsuses seisnegi tõeliselt suure staari hingus ja professionaalsus. Mõnel lihtsalt on sisu. Ja mõnel mitte nii palju.

Etendus oli ju super lahe. Ja publikulegi pole midagi ettte heita. Sellisel viisil äratust, kus isegi tribüünidel istujad veavad ennast hoogsalt ja omatahtsi püsti viimastest aegadest ei meenugi.

Kui veel mõelda, mis on see, mis sellest kontserdist nädala või kuu pärast meeles võiks olla, siis ehk tõeliselt lihtsa, suure staari hinguse puudutus. Midagi, mis oli publikule väga, väga lähedal. Ja ilma igasuguse irooniata.

Väga sümpaatne artist ja lootus, et enne oma 40-ndat sünnipäeva võib ta veel vabalt Eestisse sattuda. Mõelge, milline perspektiiv!J)

16.11.07

Evelyn Sepp: Tallinn Euroopa Kultuuripealinn: väljakutse kellele?



Täna siis juhtus kaua oodatud sündmus – lõpuks kinnitati Tallinn ametlikult Euroopa Kultuuripealinnaks 2011. Paaris Turu linnaga Soomes.

Kuigi sisekonkurents kandidaadi staatusesse oli tihe -Tallinn jäi peale ja Tartu alla - olgu nüüd seevastu koostöö Laine Jänese ja Tallinna linna vahel tihe ja mitte kaikaid kodaraisse loopiv.

Kuid algus on igatahes küsitav - kultuuriministri senised etteasted vähemalt ei veena Eesti avalikkust kuigi arvestatavast konstruktiivsusest. Parteiline pimendav vihmavari on Reformierakonnas lahkelt valla tõmmatud ja tühijutu ajamise vaht uputab. Järsku pole Lauluväljak enam õige asi ja Riigi ausõna pole mingi ausõna, loomemajanduse ja kultuurisektori majandusliku ergutamise vajadus on tähelepanuta ja kogu Eesti kui turismimagneti üles töötamine igaühe oma mure, nagu ka arusaam kultuuritööstuse rollist rahvamajanduse arendamisel näib Kultuuriministeeriumi tõupuhast sahvrimajandust pilastav.


Sõbrad – nii raiskame me ära kõik oma võimalused ja
käitume lihtsalt lollakalt. Seega – aitab nüüd
sellisest parteipoliitilisest jamast ja vastuseisust!
Põhimõte – mida halvemini Tallinn seda rolli täidab, seda parem
Reformierakonnale, peab lõppema. KOHE!


Loomulikult on kultuuripealinna staatus võimalus arendada kultuuri kõige kitsamas mõttes ning ka sellega seotud infrastruktuuri betoonivalu ja tellismüüride näol. Esitleda eesti rahvakunstnikke, tantsuansambleid ja graafikuid Euroopa publikule, kuid olgem nüüd ikka ausad – see on meie kõige tagasihoidlikum väljakutse, ehkki kohutavalt oluline!.


Kultuuripealinna tiitli näol on tegemist staatusega, mis pakub Eestile seni suurima võimaluse viia läbi tõeline Eesti märgi
lansseerimiskampaania. See on esmalt tohutu riigi marketingiprojekt, mitte aga pelgalt kultuurivahetus.

Öelutseda ju võib, aga paremat võimalust nn Welcome to Estonia sisuga täitmiseks Eestil ei ole ega tule ilmselt aastakümneid. Seega – kui soovite, siis kahetsege sügavas südames, et selle esimese tiitli võitis Tallinn, mitte mõni väikelinn Eesti ääremaadelt. Aga saage sellest tundest ruttu üle – Eesti tervikuna ongi Euroopa mõttes üks väike küla – sageli provintsiaalse, kolkaliku mõtteviisi kurb näide ja näitelava.

Iseäranis seepärast on see tõesti kogu Eesti väljakutse – mitte vaid ühe linna projekt.

Olen omalt poolt sellele protsessile kaasa elanud juba pea poolteist aastat. Rääkinud kümnete või isegi sadade inimestega just sama, mida kokkuvõtvalt kirja panin. Kõigi nende väljakutsete juures on veel kui kirss tordi pea konkreetsed võimalused, mida see projekt meile pakub.

Nimelt pälvis aastaks 2010 sama - auväärse Euroopa Kultuuripealinna tiitli – Istanbul, mis on tõeline kultuuri ja äriilma pärl ning „maailmapealinn”.

Usun, et koostöö Istanbuli, Tallinna all-linna ja Stenbocki maja ning Islandi väljaku ja Ankara vahel pakub Eestile unikaalse võimaluse vabaneda ka välispoliitiliselt ühe teema riigi ja nn Venemaa-paranoiku staatusest.

Olgem siis kõik koos niipalju targad, et sellest aastast ei kujuneks aastajagu kestev laat, mis sarnaneb lihtsalt järjekordsete Vanalinnapäevade lõppematu variandiga!

15.11.07

Evelyn Sepp: USA toob väed Iraagist välja 2008.aasta detsembriks!



USA toob väed välja!

Meie aja järgi täna varastel hommikutundidel tegi USA Kongressi esindajatekoda demokraatide ettepanekul ja häältega 218- 203 otsuse tuua Iraagist väed välja järgmise aasta detsembriks.

Eesti seevastu kipub jääma sinna nagu viimane tulekustutaja samuti vähemalt 2008.aasta lõpuni. Bravo!


Olen enam kui kindel, et Eesti ennasuunustav truudus Bushi-Cheyni administratsioonile ei ole märk vastutustundlikusest ega ka kohanemisest karmi reaalpoliitikaga.
See on lihtsalt rumal agarus, mille eest tuuakse ohvriks Eesti inimesed ja meie rahvusvaheline maine. Igatahes on otsus, mida valitsuskoalitsioon Riigikogus kramplikult läbi surub, hämmastavavlt lühinägelik.


Samuti oleks Eestil aeg hakata kohanema ka USA demokraatide märksa paindlikuma ja ettenägelikuma välispoliitiika ja inteligentsema stiiliga.

6.11.07

Evelyn Sepp: kellele marjad, kellele korv ...


Põhiseaduse muutmisega hoogtöö korras tuleb alati olla väga ettevaatlik. Seega on küsimus selles, kuhu langeb presidendi poolt käivitatud põhiseaduse muutmise arutelu põhirõhk. Omalt poolt sõnastaks selle nii – kiirusta aeglaselt.

Presidendi õiguslik roll selles kõnealuses loos vajab muutmist. Kiiresti. Kõik muu seonduvalt käsuliinide, alluvuse ja tõhusate järelvalvemehhanismidega vajab korrastamist aga veelgi kiiremini.

Sõjaväelased võivad ju kuluaarides mässata, aga valitsused
tulevad ja lähevad ning Riigikogu roll on tagada parlamentaarse vabariigi säilimine.

Seega tuletame meelde, kust me kevadel alustasme. Kaitseministrile sõnastati põhiseaduskomisjonis juba kevadel, et põhiseaduse enda muutmise kiirus ehk protseduuri valik sõltub temast. Teisisõnu – jõuavad Riigikogu menetlusse ka ülejäänud kolm seaduseelnõu ning läbivad siin vähemalt kaks lugemist, oleme ka meie põhiseaduse muutmimseks kiireloomulisena valmis. Pole kahtlustki.

Kui aga koalitsioonivalitsusel kaitseministri isikus poliitilist tahet asjasse puutuva korrastamisel ei ilmne, kui Riigikogul põhiseaduse muutmise eel ei ole võimalik käituda ettevaatavalt ja vastutustundlikult, ei saa ka presidendi funktsioonide korrastamisega nii kiire olla. Lihtne järeldus.

Selliseks välja pakutud paralleelseks menetluseks õiguslikke takistusi ei ole. See tehiti selgeks juba kevadel ning kinnitati üle ka kahe komisjoni ühisistungil mõned nädalad tagasi. Ja nagu kuuldub on füüsiliselt olemas ka kõigi kolme eelnõu algvariandid. Jutt käib kolmest, mitte aga kahest eelnõust, mille vajalikkust on isegi minister tunnistanud. Kolmas on kaitseväekorralduse seadus, mille kohhustus tuleneb otse põhiseadusest.

Pakkus viimati kahe komisjoni ühisistungil välja ka formaadi, kuidas kõnealuse probleemi lahendusel konstruktiivselt ja aega kaotamata edasi võiks liikuda. Lühidalt oli see järgmine. Riigikaitsekomisjoni juurde moodustatakse erakondade esindajatest töörühm, kes need eelnõud läbi vaatab, poliitilise konsensuse saavutab ning otsustab, kuidas need Riigikogu menetlusse tuua. Kas läbi valitsuse, läbi fraktsioonide või komisjoni. Teatavasti on mõned neist valikutest vähembürokraatlikud ning seega ka kiiremad.

Riigikatisekomisjonil läkski ainult kolm nädalat aega, et vastav tüürühm moodustada, aga edapidisest loodame siiski paremat ja kiiremat toimimist. Seda muidugi eeldusel, et presidendile ikka soovitakse vastu tulla just kiireloomulise põhiseaduse muutmise läbi.

Tänase eelnõu teise lugemise paranduste tähtaeg on veebruari lõpus. Seega on selle töörühma vähim panus selleks ajaks tagada ka kaitseväge puudutavate eelnõude menetlus tempos, mis võimaldaks minna veel kevadel kolmandale lugemisele nii põhiseaduse muutmise endaga kui viia läbi ka teiste eelnõude lõpphääletus.

Peame väga oluliseks, et selle valdkonna arendus toimuks erakondade konsensuse alusel, heas koostöövaimus. Ja nagu korduvalt ka varem välja öeldud, on uue tasakaalu leidmisel vaja oluliselt tugevdada ka Riigikogu enda rolli ja pädevust. Kui nüüd keegi arvab, et selle mõte on juurutada kaitseväe juhtimine läbi Riigikogu, siis vastus on kategooriline ei.



Riigikogul peavad olema senisest tõhusamad ja
operatiivsed mehhanismid kontrollida valitsust riigikaitsekorralduse
küsimustes.
See on vajalik nii julgeoleku kui poliitiliste riskide vähendamiseks ja seetõttu vajab läbi töötamist ka küsimus Riigikogu enda põhiseaduslikest garantiidest seda järelvalvet asjakohaselt teostada.

Olgu öeldud, et tegemist ei ole naljaga. Dramaatilistele puudujääkidele kaitseväekorralduse valdkonnas on tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler oma põhjalikus aastaaruandes.

Ja vaevalt nüüd presidendilgi mõttes oli algatada mingi kosmeetline muudatus põhiseaduse muutmiseks. Pigem ikkagi kogu süsteemi korrastamine põhimõttel, et üks juht, selge alluvus, korralik järelvalve ja ühemõtteline vastutus. Seejuures tõhus järelvalve ka valitsuse üle seonduvalt kaitseväe juhtimisega.

Seega lõpetuseks –

põhiseaduse muutmisega on kiire. Kuid veel kiirem on
sellele järgneva süsteemi korrastamisega.

Üldise poliitilise kultuurituse ajastul ja usalduse puudumise õhkkonnas tuleb au sõna asemel menetleda sisuliselt lõpuni need küsimused, mis võimaldavad põhiseaduse lõpphääletusega panna asjale ilusa punkti. Mitte aga vastupidi. Alustada põhiseaduse muutmisest ning siis vaadata, kuidas edasi läheb ja kas või palju siis üldse veel poliitilist üksmeelt koalitsioonis leidub, et korrastada ka kaitseväekorralduse õiguskeskkonna muud olulised valdkonnad,. Selline järjestus ei ole meile vastuvõetav ega ka vastutustundlik.

Igatahes on Keskerakond valmis kiireks ja konstruktiivseks koostööks ning põhiseaduse muudatuse protseduuri valik sõltub ainult ja ainult valitsuserakondade enda võimest ja poliitilisest tahtest, mitte aga millestki muust. Sama seisukohta näivad jagavat ka nii Rohelised kui Rahvaliit. Seega - vähemalt 41 liiget.

Selleks konstruktiivsust järgnevaks perioodiks ka kolleegidele soovime!



29.10.07

Evelyn Sepp: Eestil on ees rasked valikud




Kõigepealt õnne Türgi rahvale Vabariigi aastapäeva puhul. 29.oktoober 1923 tähstab nimelt selle riigi sündi Vabariigina. Õnne ja rahu vajab see rahvas hetkel kõige enam. Siiras lugupidamine kõigile neile, kes on otsustanud siin maailmas oma saatust ise kujundada, mitte aga leppinud vaid mängukanni rolliga.

Ajalugu on ennegi teinud kummalisi kannapöördeid, kuid nii veidraid arenguid vähemalt hiljutisest ajast kui hetkel Türgiga seondub, ei mäletagi. Pea paari nädala jooksul on rahvusvaheline uudistevoo ajupesu teinud oma töö ja ühtäkki tundub, et mitte USA ei ole see, kes Iraagis kõik algusest peale kihva keeras, vaid leitud on hoopis uus süüdlane – Türgi.

Türgi on kuvandatud uueks vaenlaseks USA asemel, kelle süüks saab panna nii kõrgenenud naftahinna, Iraagi okupatsioonivägede tugibaasi - Põhja-Iraagi - stabiilsuse kõigutamise, inimõiguste rikkumise küsimuse igal võimalikul kummalisel kujul jpm.. Ja-jah, muidugi on kurdi terroristide ründamine ohuks selle Iraagi osa “demokraatiale”, aga mitte neile naftamiljonitele, mida sealt pumbatakse....

Ja-jah, muidugi saab ka Eesti nüüd õigustada oma väekontingendi jätmist Iraaki – abiks USA-le, ainukesele riigile, kes veel sealset “demokraatiat” kaitseb või edendab.

Kuid Türgi seisab selle silmakrijalikkuse turbulentsi keskmes tõeliselt hamletliku valiku ees. Olla tähendab siinkohal oma riigi ja rahva julgeoleku kaitsmist ja “mitte olla või surra” Bushi administratsioonile järele andmist. Olgu, loomulikult on pilt tegelikkuses veel palju-palju keerulisem.

On ilmselge, et Washingtoni strateegidel on korraga tules mitu relva. Ja nii nagu Läti sai hiljuti liigse iseseisvuse eest USA saadiku suu läbi ohtralt piitsa, saab seda praegu ka Türgi. Küll Senati väliskomisjoni vahendusel, küll muude “sõprade” abiga üle maailma.

Mis aga on siinkohal veel oluline. Pelgalt kolm momenti. Lahus tuleb hoida kurdi ja Kurti Tööopartei küsimus. Vaatamata üpris osavale retoorikale, on need siiski väga erinevad asjad. Teiseks USA enda vägagi vastuoluline roll nn kurdi probleemi tootmisel. Ühelt poolt on nendega asustatud Põhja-Iraak pea ainuke piirkond, mida oluliste mööndustega saab näidata kui Iraagi sõja edulugu, teisalt aga silmapaistev flirt Kurdi Tööparteiga, kelle on terroristlikuks organisatsiooniks kuulutanud nii ÜRO kui ka EL. Samal ajal tõusetub aeg ajalt ikka küsimus, et kes neid küll rahaliselt ja seejrärel ka relvastuse hankimisel toetab? Vastuseid ei ole vaja seejuures kaugelt otsida... Ning kolmandaks – kellele on kasulik sisemiste vastuolude ja rahutuste rütmis tuksuv Türgi ise? Lühiajalises plaanis ehk mõnele suuremale Euroopa riigile. Võimaldaks see ju teadmata ajaks blokkida Türig liitumisläbirääkimised ja seeläbi oma siseriiklikke probleeme või sisepoliitilisi nõudmisi vaigistada. Kahtlemata ka USA praegusele administratsioonile, kelle jaoks see avaks uksed õigustamaks Iraagi misiiooni jätkamise vajadust ning põhjust Iraagi administratsiooni lõo otsas hoidmist jätkata.

Lisaks veel üks võitja - äärmuslikult meelestatud islamistlikud rezhiimid ja rühmitused üle maailma. Nemad aga tegutsevad reaalpoliitikas sageli nagu tüüpilised väljapressijad või palgasõdurid.. USA ja ka Venemaa on neile aju jooksul võidu relvi ostnud, mida need siis omakorda ikka ja jälle ka nende endi vastu on pööranud ...


Rahu, isegi halba rahu, mis vähendaks USA mõjujõudu selliste konfliktide reguleerimisel, vajab USA selles piirkonnas kõige vähem.
Tema valikud, ja praeguse seisuga ka Eesti valikuks, on pigem halb
sõda.


Euroopale tervikuna tähendab see aga taas tõsise liitlase kaotamist nii terrorismivastases tegelikus võitluses ehk siis selle ennetamises kui ka islamistlike äärmusmeeleolude kasvu . Kas sellest kõigest saab taas läbi kukkunud õppetund Euuropale, veel, ei tea. Märgid aga näitavad pigem küll.

Milline näeb välja nõrk Euroopa Liit? Eks ikka selline, kus igaühel on mõned halvastilõhnavad luukered kapis ja demokraatlikud väärtused piirduvad vaid oma kodanikkonna või territoriaalse retoorikaga. Ja ühiselt toime pandud kureteod sunnivad koos ka vaikima.

Seega oleks tõeliselt kahju või lausa kahjulik, kui Eesti taaskord läheks kaasa Bushi moraalitu strageegiaga ning jätaks kasutama võimaluse liita Euroopa Iraagi ja Türgi küsimuses tõsiseks välispoliitiliseks jõuks maailmakaardil... Selliseks, kellel on ühisena ka tegelikku mõjujõudu.



Türgi vajab selles kriisis kaugele nägevaid tõelisi sõpru sama palju, kui meie vajame tugevat ja ühist Euroopat.

Seda aga õõnsate üleskutsetega kannatlikkusele enam ei saavuta. Vaja on käituda oma sõnade kohaselt, mitte aga suurriikide tegude järgi.

23.10.07

Evelyn Sepp: tähelepanu, ja mitte sammugi tagasi!

Esmaspäevane Postimees üllatas kirjatükiga, mis täidab ilmselt kõik lahtrid kultuuritu, kitsarinnalise ja harimatu inimese teadvuses. Nimelt andis üks autoajakirjanik selle kvaliteetlehe kaante vahel teada, milline on kogu Türgi riik ja millised rahva kombed. Ja kui tsivilseeritud või mahajäänud see maa on ning kui palju kultuuri neid meist, Eestist, eraldab. Temal polnud selleks vaja isegi eriti aega kulutada. Kõigest paari päevaga sai selgeks kogu asi ja üldistusi tuli nagu oavarrest, iseäranis kõrgelennuline oli aga kirjatüki stiil. Jutumärkides.


Kuid nagu ajalehtede online-kommentaariumidest näha võib, andis eesti lugeja sellisele rumalale lahmimisele kiire ja hävita hinnangu. Julgen arvata ka põhjust – see oli eelkõige alandav Eesti enda lugejale. Põhjusel, et see riivab meie endi põhiväärtusi ja väärikust. On meil ka selline vanasõna, mis ütleb, et ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.


Mõelgem siis järele. Nagu Eestis ei oleks prügikasti või muidu pesemata inimesi. Nagu Eestis ei oleks külasid, mis kanalisatsiooni võlusid omal nahal küll tunda pole saanud jne. Mida me aga tunneksime ise siin, kui keegi võtaks Balti Jaama joodikutest arvata, et see ongi Eesti ja kõik eestlased on sellised?!


Polegi siin midagi rohkem kommenteerida, kui tänada kõiki Eesti-Türgi parlamendirühma kolleege, kes võtsid vaevaks anda sellele loole selge hinnangu. Tänu ja tunnustamist väärivad ka need kriitilise meele ja ergu sotsiaalse närviga lehelugejad, kelle ühemõtteline hinnang pani paika ka hea tava nivoo, millest tulevikus lähtuda. Tark ei kipu oma tõdedega teise kloostrisse laiama.

Peamine – asi pole selles, et asjakohane kriitika oleks soovitamu. Ei. Seda tuleb ka teha. Aga see peab olema põhjendatud ja sellises vormis, mis ei solva ega alanda ütlejat ennast või adressaati.


Türgi ei pea kõigile meeldima. Türgi võib paljude
arvates olla kõlbmatu astumaks Euroopa Liitu, kuid iga tema kodanik väärib samasugust lugupidamist nagu igaüks meist siin.

See on väärtus, mille kaitsmise suhtes me endale mööndusi teha ei tohiks.
Ja pealegi, alati tasub süveneda põhjalikumalt teise maa ajalukku ja kultuuri ning mitte lahmida. Julgen väita, et Eestil on Türgilt ikka väga palju õppida.

Loe parlamendirühma avaldust siit.

18.10.07

Evelyn Sepp: the way of young masters


Tänasest pühapäevani näeb Saku Suurhallis noori jumalaid. Taekwon-do Euroopa Meistrivõistslusi võõrustab seekord Tallinn. Igatahes on tegemist stiilse kahevõitlusega, mitte nagu ...

Miks ma sellest kirjutan? Esiteks sellepärast, et see on põnev. Teiseks sellepärast, et omadele kaasa elada. Eesti sportlased on muide vägagi edukad sellel spordialal. Ning kolmandaks, las Kultuuriministeerium mõtleb veel paar aastat, kuidas mõni mees oma ametipositsiooni isikliku asja ajamiseks veel nõmedamalt ära saab kasutada ...

Igatahes tasub vähemasti laupäeva õhtul idamaade võitluskunstide ja kultuuri huvilistel sammud Saku Suurhalli seada ja midagi tasub ehk ka ette lugeda ja uurida.




Muide, eesti tüdrukud, taekwon do-d
harrastavad ka naised! Ja asi ei näe üldse halb välja:)

9.10.07

Evelyn Sepp: jätame lapsed poliitikast kõrvale

Iga Eestis sündinud laps, kes omandab kodakonduse
sünniga, on ka parim integratsioonimotivaator toma
vanematele.


Niikaua kui valitsuspoliitikud murravad pead ja piike selle üle, kes on nõmedaim Euroopa poliitik ja suurem venemeelne, peab keegi ajama ka Eesti asja.

Olgu selleks kasvõi kodakondsuseta laste probleemi lahendamine. Mõistetavalt on just lapsed see sihtrühm, kelle arvelt selliste inimeste hulk Eestis peamiselt suureneb. Aga miks lasta sel siis vohada ja ise endale riigina probleeme taastoota? Samuti on just lapsed see peamine sihtrühm, kelle arvel suureneb ka Eesti kodanike arv.

Liiatigi, kui Eesti ise on võtnud endale juba 1996.aastal ÜRO laste õiguste konventsiooni ratifitseeriisega hulga kohustusi ja põhimõtteid, mida täita ja järgida.

Teisipäeval jõudis Riigikogu menetlusse vastav eelnõu, mille kohaselt omandaks Eesti kodakonduse sünniga ka need lapsed, kelle vanemad elavad Eestis alalise elamisloa alusel, kuid ei oma Eesti kodakondsust.

ÜRO Laste õiguste konventsioon seab nimelt laste kodakondsuse küsimustes esmatähtsale kohale just laste huvid. Seega võrdse positsiooni tagamise kõigile Eesti lastele.

Eestile on oluline iga laps. Eestile on oluline iga kodanik. Eestile on oluline ka iga rahulolev lapsevanem, kes on saanud riigipoolse kinnituse, et tema laps on Eesti riigi jaoks oodatud. Näidakem seda siis ka tegudes, mitte ainult öönsaks jäävates sõnades!.

4.10.07

Evelyn Sepp: suurepärane uudis!



KUNST & KULTUUR

„Mis kultuuripoliitikast me õieti räägime, kui riik kultuuri pealt liigkasu teenib? Alandame teatri-, kontserdi- muuseumi- jne pileteile kehtiva käibemaksu ühtse 5%-ni.”


Allikas: siinkirjutaja valimislubadus 2007.a. parlamendivalimistel

Sotsist rahandusministri Ivari Padari selgesõnaline lubadus toetada kultuuriürituste 5% madalat ühtlast käibemaksumäära on suurepärane uudis. Mõnikord näib, et õiglus on maailmas ikkagi olemas.

Igatahes on ta esimene rahandusminister, kelle arvates soodustab see kultuuritarbimist ja kultuurielamuste ühtlasemat kättesaadavust Ilmselt saab aga seevastu reformierakondlasest kultuuriministrist Laine Jänesest esimene kultuuriminister, kes seda ideed ei saa toetada.

Seda küllap vaatamata sellele, et tema parteilised ja mitteparteilised eelkäijad Signe Kivi, Urmas Paet ja Raivo Palmaru toetasid sama mõtet – ühtlast 5% käibemaksumäära eurodirektiivis lubatud nn kultuuritoodetele - kompromissitult.

Reformierakond jääb ette, kultuur pudenegu pilbasteks.

Riigikohtu hiljutine otsus oli samuti nii ühemõtteline – senine kord on põhiseadusevastane ja kuulub muutmisele. Ainult BNS-i valvetoimetaja ja PM suutsid sellest aru saada eriti kummastavalt. Umbes nii, nagu oleks Riigikohus keelanud madalat maksumäära kehtestada ja nimetanud seda põhiseaduse vastaseks. On-on veel ruumi kasvamiseks noortel ajakirjanikel.

Kujutan aga juba ette ka kolleegide Atoneni ja Ligi pröökamist koalitsioonikaaslase aadressil ja süüdistusi, kuidas ka Padar hakkab toetama joomapidude madalat maksutamist vmt. Aga las nad klaarivad seda omavahel.

Olgu selle salapuskari või Õllesummeriga kuidas on. Kultruuriettevõtjad, kes moodustavad üpris olulise majandushoova ka turisimsekrori jaoks, väärivad aga tarka ja konkurentsis püsimiuseks lubatavat madalat ühtlast maksumäära küll.



Ja pole vaja loll-ivani kombel hakata siin leiutama, mis
taktimõõdust alates kultuur on kultuur. See on viljatu töö ja
toob ainult uusi põhiseaduslikike vaidlusi!




Igatahes saab see kangelaslik rahandusminister küll suurima opositsioonpartei kindlale toetusele loota ja hääled normaalse 5% käibemaksueelnõu toetamiseks on sotsidel keskerakonna näol riigikogus olemas.

p.s. Pean isekeskis väikest arvestust, mitu põhiseaduslikku vaidlust ma võitnud olen. No lihtsalt põhjusel, et saada teatud tagasisidet oma professionaalsele kompetentsile. Viimase aasta jooksul on seisuks 4:0 minu kasuks. Päris hea tulemus, eks ole!

28.9.07

Evelyn Sepp: maskid on langenud!


26.septembril arutas Riigikogu taas Estonia parvlaeva uppumise asjaolusd ehk selleks tarbeks erikomisjoni taasloomist.

Lisan alljärgneva lingi nii saalis toimunud arutelu stenogrammi kui ka hääletusprotokolli leidmise tarbeks. Mingil põhjusel ei suutnud seda arutelu isegi Riigikogu pressitalitus refereerida. Aga noh, olgu pealegi.Lootsin väga, et sellest korrast saab võimalus kõigile.

Erilist tähelepanu palun pöörata veteranpoliitikute Liina Tõnissoni ja Lauri Vahtre suhtumisele ja sõnavõttudele. Samuti nende organisatsioonide kindlale seisukohale, kelle liikmeid see kurb sündmus eriti puudutab.

Maskid on langenud, aga vara rõõmustate!

13 aasta tagune hall hommik oli kummaline. Raadiouudiseid küll kuulsin, aga meel tõrkus seda mõistmast, mida seal tegelikult räägiti. Ikka tundus, et see on mingi ajutine jama ja küllap kõik on ikkagi hästi. Mõistagi ei olnud seal aga mitte midagi hästi, ega ole siiamaani.


Inimestele, kelle elu see hommik jäädavalt muutis, soovin ma jõudu ja vastupidavust.

Neile, kellest sõltus aga 26.septembri hääletuse läbiminek, ei soovi ma mitte midagi. Rääkida teile julgusest või riigimehelikkusest ei ole ju mingit mõtet.

Sealt, kust midagi võtta ei ole, ei võta vanakurat kah!

24.9.07

Evelyn Sepp: Estonia erikomisjon – uus võimalus meeleparanduseks

Teisipäeval jõuab kätte poliitikute järjekordne tõetund. Nimelt jõuab Riigikogu ette taas Estonia erikomisjoni moodustamise algatuse arutamine. Põhimõtteliselt on kaks võimalust – erakonnad kas võtavad vastu võimaluse kummutada oma seotus kunagise õnnestuse asjaolude varjamise ja uurimise takistamisega, või siis mitte. Ehk hääletavad eelnõu menetlusest välja, naeruvääristavad üksteise võidu neid, kes on viimase 12 aasta jooksul päevavalgele tirinud hulga uusi fakte, mis aga “poliitikute” arvates ikka veel piisavalt 1997.allkirjastatud riikidevahelsit poliitikokkulepet - pean silmas rahvusvahelise uurimiskomisjoni lõppraportit – ei diskrediteeri.

Peamine küsimus, mida pime küsib, on ikka, näidake
mulle uusi tõendeid. Ja kui ta neid ei näe, siis järelikult pole piisavalt
näidatud...

Irooniline. Aga saame näha, kas see ka homse arutelu kohta käib.

Mis sest, et aastate jooksul on hullumoodi hirmutatud inimesi ja ähvardatud neid vaikima. Mis sest, et tänagi elavad meie hulgas inimesed, kes on andnud oma näo ja nime all hoopis teistsuguseid ütlusi kui need, mis sobisid lõppraportisse. Ja tuletame meelde Rootsis ametis oleva valitsuse üht skandaali. Nimelt jõudis mõni aeg tagasi avalikkuse teadvusse see, et Rootsi välisminister Carl Bildt, ka Eesti poliitikute suur sõber, on saanud GAZPROM-i aktsiaid. Kuidas ja mille eest, seda ta küll seletada ei osanud. Minu mäletamist mööda vähemalt.

Selge on aga üks - neid aktsiaid ei saa keegi osta nagu vorsti vorstipoest. Juhul, kui see kurikuulus gaasijuhe peaks ikkagi tulema, siis Rootsi vist selle vastu väga võitlema ei hakka. Aga saame nähe. Kõigepealt loomulikult seda, mis juhtub teisipäeval Riigikogus.

Targad ja ettenägemisvõimelised Eesti poliitikud peaksid endast tegema kõik, et katkestada võimalus lõpmatuseni meid - Eestit – selles õnnestus 1994.aasta sõjatehnikaveo operatsioonis osalemisega zhantaseerida. Ehk lööme õhu puhtaks. Kui läks midagi nihu, tunnistame üles ja elame puhta õhu ja ausama südametunnistusega edasi.

Ligi 1000 hukkunud inimese mälestus väärib seda, et juhul, kui nad toodi ohvriks, oleks sellel ohvril ka mingi mõte. Tarkus tuleviku jaoks. Ja ülejäänud, kes seda ohvrit täna kannavad, väärivad samuti seda, et neil oleks võimalik elada edasi kedagi ega midagi kartamata, sealhulgas oma musta südametunnistust.

17.9.07

Evelyn Sepp: Sir Elton sentimentaalne aga üdini proff





Mis mõte on rääkida muusikast, kui ta kõneleb enda eest ise. Omas keeles. Kõnetab meid siis, kui on valus, kui aremad on targemad või on üldse vakka. Ja kas pole mitte nii, et ainult suured kunstikud, kes on sedavõrd isekad, loovad kunsti, mis tundub nii lihtne, aga ometi enamikule ülejõukäiv ning mis on oma väljendusrikkuses hingemattev.

Olgu nii palju isiklikke muljeid Elton Johni Tallinna kontserdi järel ja lugupidamise märgiks kolme loo sõnad. Valisin need põhjusel, et lugudel on sõnad ja sõnadel on omad lood.

Candle In The Wind lyrics


Music by Elton John
Lyrics by Bernie Taupin

Goodbye Norma Jean
No I never knew you at all
You had the grace to hold yourself
While those around you crawled
They crawled out of the woodwork
And they whispered into your brain
They set you on the treadmill
And they made you change your name

And it seems to me you lived your life
Like a candle in the wind
Never knowing who to cling to
When the rain set in
And I would have liked to know you
But I was just a kid
Your candle burned out long before
Your legend never did

Loneliness was tough
The toughest role you ever played
Hollywood created a superstar
And pain was the price you paid
Even when you died
All the press still hounded you
All the papers had to say
Was that Marilyn was found in the news

And it seems to me you lived your life
Like a candle in the wind
Never knowing who to cling to
When the rain set in
And I would have liked to know you
But I was just a kid
Your candle burned out long before
Your legend never did

Goodbye Norma Jean
Though I never knew you at all
You had the grace to hold yourself
While those around you crawled
Goodbye Norma Jean
From the young man in the 22nd floor
Who sees you as something as more than sexual
More than just our Marilyn Monroe

And it seems to me you lived your life
Like a candle in the wind
Never knowing who to cling to
When the rain set in
And I would have liked to know you
But I was just a kid
Your candle burned out long before
Your legend never did

Your candle burned out long before
Your legend never did


Are You Ready For Love lyrics
Written by Thom Bell, Leroy Bell and Casey James

Catch a star if you can
Wish for something special
Let it be me, my love is free
Sing a song to yourself
Think of someone listening
One melody, you're all for me

I'll write a symphony just for you and me
If you let me love you, I'll paint a masterpiece
Just for you to see
If you let me love you, let me love you

Are you ready, are you ready for love
Yes I am
Are you, are you ready, are you ready for love
Yes I am
Are you, are you ready, are you ready for love

You're the one like the sun
Shine your love around me
You'll always be the one for me

Say the word and I'll be there
Loving you forever
Don't let me go
Just say it's so

We'll hear the music ring from the mountain tops
To the valley below us
We'll serenade the world
With a lullaby so the angels will know us
Angels will know us

Your Song lyrics

Music by Elton John
Lyrics by Bernie Taupin

It's a little bit funny this feeling inside
I'm not one of those who can easily hide
I don't have much money but boy if I did
I'd buy a big house where we both could live

If I was a sculptor, but then again, no
Or a man who makes potions in a travelling show
I know it's not much but it's the best I can do
My gift is my song and this one's for you

And you can tell everybody this is your song
It may be quite simple but now that it's done
I hope you don't mind
I hope you don't mind that I put down in words
How wonderful life is while you're in the world

I sat on the roof and kicked off the moss
Well a few of the verses well they've got me quite cross
But the sun's been quite kind while I wrote this song
It's for people like you that keep it turned on

So excuse me forgetting but these things I do
You see I've forgotten if they're green or they're blue
Anyway the thing is what I really mean
Yours are the sweetest eyes I've ever seen

And you can tell everybody this is your song
It may be quite simple but now that it's done
I hope you don't mind
I hope you don't mind that I put down in words
How wonderful life is while you're in the world

I hope you don't mind
I hope you don't mind that I put down in words
How wonderful life is while you're in the world


15.9.07

Evelyn Sepp: Kannatust! Ainult kannatust?

Kindlasti ei saa asendada stabiilsust Afganistanis võiduka rahuga Iraagis. Küll aga ei maksaks segi ajada põhjuseid ja tagajärgi.

Mikser kirjutab EPL-s ilusasti rahvusvahelisest julgeolekust ja selle jagamatusest ning sellest, miks Eesti peaks liitlassuhteid USA-ga jätkama. Paraku unustab ta aga ühe kurva tõsiasja.

USA algatatud okupatsioonivägede sissemarss Iraaki ja ameerika väekontingendi kohalolek regioonis ise on sellesama rahvusvahelise julgeoleku suurim risk ja ebastabiilsuse allikas, mitte selle leevendaja.

Viimases Diplomaatias on sotsist väliskomisjoni esimees teinud aga veelgi sammu edasi. Nimelt ei ole tema lennuka mõttekäigu kohaselt Eesti sõdurite Iraaki jätmise põhjenduseks enam isegi mitte jätkuv kodusõda Iraagis, terrorismiohu vähendamise vajadus maailmas, naftaressurssidele ligipääsu tagamine või mis iganes muu põhjus, vaid vajadus teha rahvusvahelistes organisatsioonides, mille liige ka USA on, lobby selle nimel, „et veenda ameeriklasi kannatlikkusele ja paindlikkusele…”

Tunnistan, et selline selgitus on niivõrd originaalne, et võtab tummaks. Seega vaatame korra üle need Eesti valikud, mis sõltuvad peamiselt kolmest tõstatatud küsimuse vastusest:

1. Kas ohvrid, mida Eesti sõdurid on Iraagis toonud, on aidanud kaasa Iraagi, piirkonna ja maailma julgeolekuolukorra stabiliseerimisele?

Vastus on kahjuks lühike – ei ole. Kodusõda Iraagis, USA jätkuvad püüdlused destabiliseerida kogu islamimaailma, selge ühepoolse sissemarsi ähvardus Iraani jne ning vankumatu tegutsemine selle nimel, et ümber kujundada regiooni sisemisi jõujooni oma eksklusiivsetest vajadustest lähtuvalt, on kaasa toonud pigem kogu islamimaailma radikaliseerumise, moslemikogukondade kui „terroristide” ja „meie” vaenlaste taimelava stigmatiseerimise Euroopas ja mujalgi ning andnud neil põhjuseil vaikiva avapaugu üleilmsele ususõjale omade sees ja vastu.

2. Kas koalitsioonijõudude enneaegne lahkumine võib anda Iraagi ja laiemalt Lähis-Ida julgeolekule tagasilöögi?

Esmalt on raske mõista, mida peab autor tegelikult silmas „enneaegse” all. Võimalik, et vägede väljatoomist enne USA presidendivalimisi, kuid nö sõjaline lahkumine ei muuda täna enam julgeolekuolukorda Lähis-Idas. Kui muutused osutuvad võimalikuks, siis on need diplomaatilised, mitte sõjaliste operatsioonide tulemus. Seega vastus samuti ei.

Pealegi, seni kuni vabariiklased ja demokraadid pole valimismöllus jõudnud mingile tasakaalus kokkuleppele, ei ole ka meil seal reaalseid liitlasi ega seega ka liitlaskohustusi kellegi ees täita. Muidugi, kui me just koos USAga ei pea jätkuvalt läbirääkimisi küsimuses kuidas näiteks toetada Kurdi tööpartei terroristlikke algatusi maailmas vmt. Seda aga ju USA just aastaid teinud ongi.

3. Kas ebastabiilsuse kasv selles meist võrdlemisi kauges kandis võib luua täiendavat ebastabiilsust ja ohtusid ka meile lähemale?

Vastus on kahtlemata jah. Aga siinkohal on põhjused ja tagajärjed vastupidises järjekorras. Meenutan, et okupatsioonivägede jätkamine ja sellega seotud muud, eelkõige USA majandushuvid ise on põhjus, mis regioonis ebastabiilsust suurendab.

Seega - püüdkem esmalt igaüks oma peas sõnastada lõpetuseks need USA „väärtushinnangutel” mitte pragmaatilistest huvidest lähtuvad välispoliitika põhimõtted millest lähtub Mikser oma Diplomaatia artiklis ja mis pidavat Eestile kasulikud olema.
Eriti olukorras, kus tavaliselt „huvid domineerivad väärtuste üle”. Seejärel aga ikkagi arvestada sellega, et kõik aastate jooksul esitatud väited selle missiooni kaitseks on osutunud lihtlabaseks pettuseks. Algusest peale.

Ja olukorras, kus parema idee puudusel toob isegi USA tasahilju oma vägesid Iraagist välja, ei ole ka meie jaoks seal enam mingit liitlasrahu, mida tagada.

12.9.07

Evelyn Sepp: 9/11: 6 aastat hiljem Ankara õnn

9/11 on ilmselt üks häbiväärsemaid julgeolekuoperatsioone, millega USA vastavad insitutsioonid eales seotud on olnud. Tänaseks ei eitagi ju keegi, et toonased sündmused ei olnud juhus ega saanud olla üllatus selle suurriigi julgeolekuasutustele. Pigem ikka plaani osa, vähemalt kellelegi neist. Samuti on teada fakt, et just Lähis-Idast pärit kõrge võimukandja lähiringiga lennuk lahkus USA-st kohe pärast õnnetust. Siis, kui maailm oli shokis ja kui seda suurrkiiki ümbritses täielik lennukeeld... Lähedased aastatepikkused suhted Kurdi Tööpartei ja USA vahel ning terrorivastane võitlus. Siin, Euroopas, Ameerikas, maailmas. Mõistagi ei ole siin ühest vastust, kes mille poolt või vastu seisab... Küll aga koht küsimuseks, mille eest keegi vastutab?

Eks küsigemgi siis, kas Eesti, toetades kriitikavabalt USA-d, on ikka nõus jagama vastutust 9/11 eest New Yorgis, või selle eest, mis toimus Quantanamos või ka kodusõja eest Iraagis, võimalik, et Iraanis jm? Ja kas viisavabadus USA-ga ikka on õiglane hind selle kõige jätkamiseks, ka Iraagi missiooni toetamiseks nende põhjendustega, millega seda seni on õigustatud?

Või leidub veel mõni ministriportfelli kandev pupe, kes näib siiras usus rääkivat, et vankumatu toetus kõigele sellele on Eesti julgeolekutagatis. Hind millegi eest. Aga siis mille? Ehk on see taas koht, kus isiklik rahakott kipub segi minema riigi omaga. Nii otseses kui ülekantud tähenduses. Kõige ilusama, aasta inimese jms tiitleid ei peaks ju ostma endale meie kõigi julgeoleku hinnaga!?

Maailma julgeolekut, Eesti omast rääkimata, ei ole need
poolevalikud ja põhimõtted ju küll juurde tootnud.

Eile läks 6 aasta taguste sündmuste kordus napilt mööda ka Ankarast, kus varahommikul avastati ühest kesklinna parkimismajast lõhkeainet täis väikebuss.

Õnneks see avastati. Õnneks tehti see kahjutuks... Õnneks on üks pommikoer elus, selle linna täiest inimestest rääkimata.

Õnneks on meil siin Eestis täna kõigil võimalus oma vigade parandamiseks.


Kas mitte selles ei seisnegi reaalpoliitika?!
Põhimõttelageduses selles mõttes, et tunnistada vigu ja teha korrektiive siis, kui on selge, et midagi on Eesti (välis)poliitikas läinud väga valesti?

24.8.07

Evelyn Sepp:Eestile odava hallhanke asemele oma strateegia

Kulla Jürgen!

Loen ja imestan. Issand sa näed ja ei mürista selle peale, mida kolleeg siin räägib. Jäänuks see meie vahele, soovitanuks sul vaikselt kordoris kohtudes, et targad inimesed on selle koha peal vait, kus neil teadmisi napib. Ehk vaikimine on tarkuse märk. Sinu jaoks oleks see nõuanne aga ilmselt küll hiljaks jäänud.
Hea kolleeg Jürgen. Seega vali endale parem mingi teine puu, mille ääres jalga tõsta. Jäta Ida küsimused heaga rahule.
Saan aru küll, et Sinu jaoks piirdub Ida Petseri turuga. Las nii olla.
Kasastanis, Kesk-Aasias laiemalt, Aserbaidzaanis, Türgis toimuv on ilmselgelt liiga keeruline, et sa seda mõistaksid... Aga tüüpilisi "eesti" poliitikuna võtad sa sõna iga nurga peal. Palun ära seda tee!
Erinevalt meist Eestist, on mitmel sealse regiooni riigil olemas Oma selge poliitiline strateegia. On Oma riiklikud huvid. Mis tähendab seda, et ka Kasastan ei osuta sisuliselt tasuta poliitilisi hallhanketöid teistele regioonis huvisid omavatele hiidudele. Erinevalt Eestist.

Siinkohal lühidalt kokku võttes -
Eesti ei peaks käituma nagu koer, kes iga võõra
peale haugub.
Targem oleks sealseid ühiskondi tundma õppida ja mitte lahmida! Oleks vahelduseks midagi nö uue Eesti Nokia sarnast leiutada. Või õigemini mitte uue, vaid selle esimese moodi:).

13.8.07

Evelyn Sepp: midagi susiseb seal Ignalinas

Esmaspäevane Riigikogu erakorraline istung oli eelkõige koht, kus näidata üles lugupidamist. Ei, mitte kolleegide, vaid üksikiskutena iseendi ja eelkõige Eesti avalikkuse vastu. Ületada opositsiooni-koalitsiooni rindejoon ja pakkuda üldusele uus mudel konstuktiivsest poliitilisest debatist – sedapuhku energiajulgeoleku fookuses. Üldjoontes kaks eelnõud selleni oleks pidanud meid ka viima. Aga ...

Paraku enneaegu lõppenud istung võib aga nii mõnelegi tunduda mage ja seejuures ka Riigikogu mainet rikkuv. Aga hetkel on Riigikogu maine minu kõige väiksem mure. Palju rohkem huvitab mind hoopis Eesti tulevik. Ja see on palju enam kui maineküsimus. Mind huvitab selle Eesti tulevik, mis ei kuulu nimeliselt kellelegi mest, aga mille eest vastutame me viimne kui üks. Juhtunu valguses ei ole meeldetuletus ilmselt liiast, sest vähemalt selline on Riigikogu liikme vande mõte.

Sestap - kui ei saa energiamajanduses selgust heaga, saagu kurjaga.
Ehk siis nii, et kui Riigikogus ei mõista arutada, tuleb seda teha
rahvavhääletusel.

Ja kuna reformierakondlaste vanad vigurid on vähemalt Keskerakonnale teada ning küllap peaks nende suhtes igal viisil tähelepanelikust üles näitama ka teised kaks reformipartei poliitisatelliiti – Sotsid ja IRL, siis saame me nüüd uue võimaluse

Tulgu rahvahääletus. Ja vaevalt see Ansipilegi vastumeelt oleks., mis tal varjata!? Temale on ju rahva tahe püha. Ja see püha asi on hea ning kindel on seegi, et ei tema, ega teiste parteide valijad pole nii rumalad miskit, et ei viitsiks end poole aasta jooksul tuumajaama poliitiliste ja majanduslike plussidega kurssi viia. Pärast tagantjärgi pole ju põhjust ohata, ikka enne tuleb tubli ja traks olla.

Mis minu isiklikku eelistust tuumajaama küsimuses puudutab, siis olen selle tuline pooldaja. On tore kui saame selle Leetu ehitada. Samas on aga ka võimalik, et Eesti oleks veel parem ja siis oleks Leeduga sudimine puhas raha ja ajaraisk. Hulk Eesti maksumaksja raha riigist välja viidud ja tuulde pillutud selle asemel, et oma koju investeerida. Siin Eestis inimestele head tööd anda.

Mine tea, ehk oleks siis ka suurem osa poliitilisi julgeolekuriske maandatud, Vene gaasijuhtmele kriips peale tõmmatud ning me saaksime viimaks üheski asjas uhkusega rinnale lüüa ja öelda, et vähemalt üks nn sinine torujuhe asub meie kontrolli all. Ehk igaühele oma toru, igaühele oma julgeolekutoru.

2.8.07

Evelyn Sepp: Istanbul näitab teed





Üks minu Türgi sõber kirjutas mulle hiljaaegu läbi naljaprisma, mis ja kus neil põnevat toimub. Mina vastasin samaga ja nimetasin muuhulgas ka paraadi, mis peatselt Tallinnas aset leiab. Selle peale sain vastuse, et jah, ka Istanbulis toimus paar kuud tagasi Pride sarnane üritus, kuid praegu, seevastu, olevat seal lehmade paraad.

Mõtlesin, et no pagan, et küll on aga alles võrdlus. Aga võta näpust, jutt käib vägagi lõbusast mööda maailma ringi rändavast moodsa kunsti näitusest. Sõna otseses mõttes lehmade paraadist.

Vaadates linnade nimekirja, kus see väljapanek nähtaval olnud, tuli mõte, et ka Tallinn võiks midagi niisama jõulist ja rõõmsameelset korraldada. Paremal juhul teeks see inimestel meele heaks, kesisema variandi puhul saaks aga jälle diskuteerida hea maitse piiride, kunsti ja kultuuri olemuse vmt. üle. Sõna saaksid arhitektid, linnakujundajad, kunstnikud jne. Tauno Kangro kallal ei ilguks samuti mõnda aega mitte keegi.

Pealegi, ei pruugiks kõik see lõbu toimuda maksumaksja raha eest. Nagu allolevalt lingilt näha, on tegemist justkui elavate reklaampindadega, mis võiks lisaks oma fantaasiaküllusele reklaamida nii Eesti toitu kui toiduettevõtjaid või –ettevõtteid.

Seega Kilk ja Kruuda, kus te olete? Panete ehk pead kokku? Nii kui nii on varsti Eestis lüpstavaid lehmigi vist vähem, kui Istanbulis neid värvilisi olevusi. Euroopa ühtne põllumajanduspoliitika ja kvoodid ja muu seesugune. Pealegi. Linnalapsed saaksid siis ka näha, millised lehmad üldse välja näevad ning nende õpetajad neid omakorda veenda, et piima saadakse ikka loomadelt , mitte poest. Kasu kui palju!

Mine tea, ehk sobiks see ka Tere
ettevõtetele piima ja jäätise reklaamimiseks.

Üks punase-valgemummuline lehm tänaval paistab
igatahes parem välja kui Tere asemel Aktsiaseltsi Rubla
reklaamida. :)


Äkki leiab siit mõtteainet ?

31.7.07

Evelyn Sepp: veider maailm, veidrad inimesed sees

Oivaline tunne on olla vait, kui soovi kõneleda pole. Nii on ka siin olnud mõnda aega vaatamiseks vaid vanad kordusosad. Millel, ohh üllatust, on omad fännid täiesti olemas. Nagu “Viimse reliikviaga”. Vaatad palju vaatad, ikka ei hakka tüütama.

Aga veel vanadest võlgadest. Esiteks tänud kõigile, kes mind ühel tagasihoidlikul isiklikul tähtpäeval meeles pidasid. Väga armas Teist. Teiseks. Leelo-Maarja. Saadan Sulle palavaid tervitusi Pekingisse! Kõik su head soovid jõudsid ammu kirjatuviga kohale. Aga sinu postiaadress on täiesti loetamatu seal kaugel maal. Sorry. Ma ei suuda sellele vastata. Kardan, et nii kaugele ei ulatu ka minu sellesuvine reisigraafik. Aga mine tea ...

Nüüd aga veidra maailma juurde. Edgar Savisaar kirjutas paar päeva tagasi Postimehes vägagi tuumaka arvamusloo tuletades valitsusele üldjoontes meelde, mis on nende üldised kohustused kodanikkonna ees. Ma ei tea, kas oli see poliitiline armukadedus või midagi veelgi raskemalt ravitavat, aga reaktsioonid sellele arvamusloole olid küll kõike muud kui adekvaatsed.

Lugupeetud majandusteadlane, nii ta ennast vist nimetas, piirdus peamiselt ilkumisega, mitmed teisedki söandasid libiseda samal banaanikoorel. Aga asja tuuma enda tabas ära vaid Hindrek Riikoja. Kompliment igahtahes.

Kodanikud võivad olla kuitahes riskialtid, kuid on riske, mille kandmisel-tagamisel langeb ja peabki riigile-kohalikule omavalitsusele lõppastmes langema põhiroll. See on muide euroopalikus kultuuriruumis heaoluühiskonna mõte. Ja millest käib siis jutt? Kodust ja koduõigusest.

Ehkki ka Riigikogus on kardetavalt palju selliseid inimesi,
kelle arvates on koduõigus suvaline riskiküsimus või loterii, et kui on õnne,
võidad ja kui mitte, lendad nagu tühi jäätisepaber mööda tänavaid, on tegemist
siiski sellise põhiõigusega, mis nii või teisiti tuleb tagada.

Mõned aastad tagasi olin Prantsuse Välisministeeriumi stipendiaadina mõne aja selles suurepärases riigis ja tutvusin palju muu kõrval ka ühe sealse üpris erilise sotsiaalhoolekande teenusega. Selle sisu tänase ideega võrreldes oli veelgi radikaalsem. Nimelt selleks ,et vältida üksikisikute pankrotte ja sellest lähtuvat täielikku allakäigu tsentrifuugi sattumist kannab riik vastava erikomisjoni kaalutud otsuse alusel tema võlakoorma. Ei hakka pikalt kirjeldama, kelle või mille süül need tekkida võivad. Aga nii jääb selle konkreetse inimese jaoks hullem juhtumata. Sisuliselt makstakse võlad, koostatakse nn hakkamasaamise plaan, mida võimalik ajatatakse, mida võimalik võetakse tõsise kontrolli alla jne. Tulemus on see, et inimene ei satu tänavale, säilitab loodetavasti töökoha, jääb sotsiaalselt aktiivseks ja lõpptulemusena on see ühiskonnale ehk maksumaksjale palju odavam kui teda hiljem rentslist üles korjata.



Veel üks paraleel. Riigi tasuta õigusabi. Nii tagatakse samuti vääramatu põhiõigus. Hiljem, majandusliku olukorra paranedes, maksab abisaaja selle tasahilju tagasi. Üldjoontes väga lihtne ja humaanne. Igatahes on mille üle mõtiskleda enne kui oma rumalust ja kompleksse väljuhäälselt välja elada.

Veider on veel seegi, et Savisaare plaaniga kaasa mõtlemine toetab ehk rohkemig kui “hooletuid” üksikisikuid, hoopis kinnisvara ja pangandussektorit. Nende seoste tõttu makromajanduse trendidega aga aitab majanduskriisi eelses või aegses olukorras säilitada riigi krediidireitingute stabiilsust ja seeläbi riiki tulvava laenuraha intressitaset. Sellest aga peaksid võitma teiste hulgas just ettevõtjad ja muidu riskialtid institutsioonid. Kas pole see mitte nii?

22.3.07

Evelyn Sepp: kuidas kuked munevad?

Ärge arvake, et see on iroonia koalitsiooniläbirääkijate arvel. Sugugi mitte. Täpselt sellisena kujutab oma rolli poliitilises bioloogias ette ajaloolasest ekspeaminister Mart Laar.

Pärast Reformierakonna enda sisepingete hetkelist avalikkuse ees lahvatamist oli just Laar see, kes Postimehele kommenteeris järgmist:

«Muneme enne muna valmis ja siis
kireme,»

ütles õhtul Laar, kes keskendub enda sõnul praegu vaid hea koalitsioonileppe tegemisele.

Nimelt IRLi arusaama järgi sobib välisministeeriumi etteotsa just kõige paremini Laar, kuid Ansipi arvates säraks tema täheke eredemalt, kui Isalndi väljakul resideeruks keegi hallim kuju.

Küll aga on Meelis Atoneni kuri korralekutsuv toon märk Reformierakonna siserivaliteedist.

Pole ju kellelegi saladus, et omal ajal Tartu mehe Tallinnasse tulekust ei olnud kõik sugugi vaimustuses. Kahtlen selleski, kas erakonna esimehe sedavõrd silmapaistev valimistulemus erakonna enda sees just siirast vaimustust esile kutsus.

Kindlasti annab see aga Ansipile indulgentsi toimetada senisest märksa jõulisemalt. Millest muust siis palju pingeid tekitanud Ansipi avaldus ikka kõneleb…

Pigem oligi see peaministri esimene avalik läkitus oma siseringile
sõnumiga, et seekord teeb ta oma meeskonna ise ja et nüüd hakkavad ka Reformierakonnas kehtima uued mängureeglid.

Teistel läbirääkijatel tuleb teha lihtsalt omad järeldused ja valida pool. Muidugi on ka võimalik, et nii mängitakse Ansip hoopis omade poolt kahvlisse. Reformierakond on seda kunagi juba teinud, kui Res Publicat aidati üles töötada.



Ja neid mune tahaks küll, Mart, peatselt näha. :)

Teie Evelyn

19.3.07

Evelyn Sepp:Sixtuse madonna


Tervitusi ajakirjale Just!
Teie Evelyn

17.3.07

Evelyn Sepp:Moeilmas ussitab

Reedel paiskus Eesti meediasse järjekordne avalik kiri, mis pakatas kibedatest emotsioonidest.

Imelik, et sedapuhku moeinimestelt. Imelik on see seetõttu, et siis, kui igaüks hakkab kirjutama avalikke kirju, siis võiks öelda, et need ei ole enam moes. See tähendab, et sedapuhku esitles rühm “moeteadlikke” kodanikke moest läinud trende.

Sel hooajal on näiteks moes hoopis erksad hipid, 20-ndate dekatents, pärlid, siid, suled ja muidugi kvaliteet ja klassika. Moes aga ei ole bitchimine ja isiklike tundumustega avaliku ruumi reostamine, nende esitamine autoriteetse, erapooletu avaliku arvamuse pähe. Ühesõnaga moes on olla STIILNE, mitte ajaleheveergudel ussitamine.

See, milles intriigi mõte tegelikult näib seisnevat võinuks ju lugupeetud moeinimesed siis ka avalikult välja öelda, mitte vihjata, et sel aastal oli źhürii “eksklik ja ebaprofessionaalne”. Muide, kui see nii oleks, siis on ta seda olnud ju ka kõik eelmised aastad. Źhürii koosseis pole suuresti muutunud. Ja senised Kuldnõela laureaadid peaks end kõik tundma kuidagi eksituse tõttu välja valitutena.

Mina aga elan südamest kaasa selle aasta Eesti moe-Oskari pälvinud Katrin Kuldmale. Ootan kannatamatult, et täis tuule saaks tiibadesse tema mõõdurõivaste uued kaubamärgid Chocolate ja Chocolate Noir. Ja kõigile neile, kel veel pole, soovitan osta raamatu Stiilist.

Ning veel midagi isiklikku – annan mõttes andeks tuhandetele maitsetute lipsudega Eesti meestele, sest veendusin hiljuti ise, et ega ei saa kanda paremaid lipse, kui poes müüakse :)

Palun vabandust!


Teie Evelyn

Hurma Talu perenaine

13.3.07

Evelyn Sepp: “Not terribly impressive”

Nii iseloomustas The Economist viimati Andus Ansipit. See tundub iseloomustavat ka käimasolevaid koalitsiooniläbirääkimisi. Neid on huvitav jälgida, sest oletatav ülekaal ja maailmavaateline selgus annavad võimaluse teha järgmise nelja aasta jooksul enneolematuid ja murrangulisi otsuseid, mida ka hädasti teha on vaja.

Lahendamist vajavad ju strateeglised küsimused, mis ei määra Eesti edu ainult majanduslikus, vaid peamine, sotsiaalpsühholoogilises plaanis.
Jutt käib ühiskonnamudeli uuesti kontrueerimisest, mis lähtuks kogukonna tegelikest ressurssidest, ootustest ja valmisolekust, mitte vaid raamatutarkustest.
Pealegi, kodanikuna puudutavad need valikud erapooletult ka mind samapalju kui ükskõik keda teist. Jutt ei käi rahast, kuigi pisut ka sellest, vaid väärtuste paradigma muutmisest.
Ainult loll arvab, et see paragima on sõnastatav lääne versus ida suunalise või valged versus punased stiilis poliitika vastandamisena.
Lihtsalt sõnastatuna peaks meid ees ootama selge retsept selleks, kuidas suurendada solidaarsust ja sisuliselt võrdsustada ühiskonna osasaamist majanduse tõusufaasist või vastupidi, kuidas selle riske võrdselt kõigi õlule jagada.

Igatahes seni kuni püsib läbirääkijate üksmeel, püsib ka lootus tõeliselt vajalikes muutustes kokkuleppimiseks.
Eks igaüks peab selles lotos oma näo säilimise eest ise seisma. Ka sotsiaaldemokraadid. Rõhutan veel – Eesti ees seisab vajadus mitte lihtsalt edasi tiksuda, vaid põhimõtteliselt tasakaalustada kogu ühiskonna võimalusi.

Aeg vajab radikaalseid otsuseid ja seekord ilmselt vähemuse, mitte enamuse arvelt! Kas parempoolsed on selleks valmis, ongi põhiküsimus!
Lootusrikkalt,
Teie Evelyn

5.3.07

Evelyn Sepp:Valimised on läbi. Elagu valimised!

Tänud toetuse eest. Oli seda vähe või palju, pole oluline. See oli piisav Riigikogus jätkamiseks. Igatahes pea kaks korda enam kui möödunud korral. Kui X koosseisus oli vaid Kalev Kukel vähem hääli, siis nüüd, põhinimekirjas Riigikogusse pääsenuid, kes häälte arvult minust vähem kogusid, on päris mitu.

Naljaga pooleks teeb muret vaid see, et oleks kuud ja tähti lubanud taevast alla tuua, siis täna keegi ei eeldaks, et nüüd, tagasivalituna Riigikogusse, peaks neid lubadusi ka täitma hakkama. Minuga aga on lood pisut teisiti. Ees ootab palju väikseid, kuid väga raskeid asju. Aga lubatud sai ja nüüd tuleb neid ka pidada. Kuidas teisiti.

Reformierakond tegi nendel valimistel supertulemuse. Õnne neilegi! Pole kade. Nii mõnigi tore inimene pääses Riigikokku ja nii mõnigi õudne jäi ukse taha. Elu on selline.

Muidugi meelitab poliitkretiniste küsimus, mis saab edasi?

Kellega hakkab Ansip koalitsiooniläbirääkimisi pidama. Esmaspäevase Terevisiooni kommentaari kohaselt on kutse tantsule esitatud vasakpoolsetele. Tore, eks neid ostetaksegi praegu kaalukaubana. Miks mitte proovida. Eeldatavasti on nad kõige odavamad. Napilt trammi alt välja pugenud Rahvaliit, kes küll tuli üle künnise, aga valimisvõiduks seda vaevalt pidada saab. Nende lähikuud kuluvad ilmselt siseheitlustele ja süüdlaste otsimisele. Aga tugevad erakonnad elavad sellised ajad üle. Usun, et elavad nemadki.

Teine valik on kahtlemata Sotsid. Presidendi Tegid, aga kas ka koalitsiooni? Võimalik muidugi. Aga samas peale "sarnase lastetoa" jääb valijatele kriipima hinge veel ka midagi muud. Ülihalb kogemus möödunud kordadest, kus sotsid jäid parempoolsetes koalitsioonides selgelt kaotajaks. See tähendab kaotasid oma näe aastateks.

Kindlasti koputab IRL juba viimased 12 tundi ukse taga. Küllap hakkavad neil sõrmenukid varsti veritsema. Millegi pärast arvan, et nemadki püüavad leida "soost" tuge. Ehk on päevade küsimus, millal me kuuleme avaldust, et Rohelised ja IRL on otsustanud koalitsiooniläbirääkimistel osaleda koos, ühise jõuan. Oleks see ju võimalus paremjõudude koalitsiooniks ja parandaks IRL postisiooni läbirääimistel. Tundub lihtne.

Samas on mugav ka see, et keegi pole veel aru saanud, asjaolsalised
Rohelised ilmselt isegi, kuhu nad ideoloogiliselt kuuluvad –
vasakule või paremale.

IRL jaoks võib selline liit olla vägagi strateegline. Täna ei moodusta nad valitsust, aga aasta-paari pärast võivad just nemad selle muutjad olla. Teha ühesõnaga seda, mida Reform nendega paaril korral varem on teinud.

Ansipi jaoks on aga Strandberg paras pähkel. Ambitsioonikas uustulnuk, vähema, kui keskkonnaministri ja majandusministri kohaga vaevalt lepib. Aga kogenud erakonnad teavad isegi, mis imemaa nende ministeeriumide ukse taga laiub. Seega vaevalt. Iseasi on ka see, kuidas mahuks koalitsioon kokku teemal tuumajaam tuleb ja ei tule kah. Reformierakond ja Rohelised on sel teemal kõige selgemalt vastandunud. Viimastele võib selles järgiandmine tähendada aga idenditeedi kadu juba enne, kui see tekkidagi saab.

Ja nii jääbki veel palju variante...:), mis eeldavad ilmselt kaamerate ees pikka rasketest läbirääkimistest ähkimist ja vaevaigi pühkimist. Ja lõpptulemusena nii mõnegi olulise omavalitsuse võimupositsioonide korrektsiooni. Mine tea, millega see kõik lõpeb. Eks ole.

Põnev oleks ju ka mängida mõttega, et Reformierakond hakkab pidama vähemusvalitsust. Oleks midagi tõeliselt uut ja värsket. Sellisel kujul vähemalt.
Ise võtan pisut aega, et puhata ja mängida ka...

Ühe asja tõestasin ma aga tänase kirjatükiga ära: valimised said küll läbi, aga see blogi elab edasi!

Tehtud!


Ikka Teie Evelyn

1.3.07

Edgar Savisaar: Evelyniga igav ei hakka


Leppisime Evelyniga mitu nädalat tagasi kokku, et kirjutame teineteise blogidesse. Nüüd siis lõpuks jõudsime.

Tal on huvitavad sissekanded. Evelynil on tihti julgust öelda välja, mida mõni mees ei riski. Poliitikud on alalhoidlik rahvas – ajavad parem turvalist ümmargust juttu. Evelyniga aga igav ei hakka.

Me oleme koos mõnegi suure asja ära teinud.

Omal ajal kui Eesti Raudtee ja Eesti Energia müügi vastu võitlust pidasime, oli Evelyn üks olulisemaid taustajõude selles kampaanias. Sellepärast me just temaga Keskerakonna valimisreklaamis kõrvuti kõnnime ning teatame, et “Meie tõime raudtee Eestile tagasi!”

Ühes ajakirjas nimetati Evelyni “Keskerakonna veetlevaks salarelvaks”. Ma olen kõigega nõus – välja arvatud “salajane”. Evelyn on kõige värvilisem kardinal. Ning ka mina pole mingi hall kuju.

Ühes asjas oleme veel sarnased. Evelynil on jõudu närida end läbi lausa kolossaalsetes kogustes materjalidest ja andmehulkadest. Tihti, kui ta midagi ütleb, siis toetub lausa akadeemilisele uurimistööle. See on väga minu moodi. Meie lauad on nädala lõpuks vist üsna ühtemoodi paberilasuga kaetud.

Pean ühe asja veel ära õiendama – nimelt, ma ei bluffinud ühes hiljutises intervjuus, kui kiitsin, et Evelyn on köögis palju osavam, kui mõni arvaks. Loomulikult ei käi ta Hundisilmal toimetamas, nagu Kivirähk oma juttudes jutustab.

Kuid võrratu meekana viskab Evelyn iga kell valmis. Tubli naine, põnev inimene – palju jõudu talle selle valimiskampaania viimaseks kolmeks päevaks!

EDGAR SAVISAAR
* Antud postituse autor on Edgar Savisaar, kes astub Evelyn Sepa Siseringis üles külalisautorina.

28.2.07

Evelyn Sepp isiklikest asjadest

Tähelepanelikud blogimaailma elanikud arutavad vargsi isekeskis, miks poliitikute blogides on nii vähe isiklikku mõõdet ja pisut rohkem tööjuttu.

Ma pole sellega päris nõus.

Aga samas, vaadake, mis juhtub inimestega kelle privaatsus täielikult ära kaob. Olgugi, et nad on selleks alguses ehk ise miljoneid investeerinud. Õnnetud Anne Nicole Smith või Britney jpt. Ok. Eestis ei ole tähelepanu eelnimetatutega võrreldav, aga isiklikku ruumi vajab siiski igaüks.

Vastasin neljapäeval Postimees online-s lugejate küsimustéle. Nendeski oli ehk pisut uudishimulikkust ja vastustes rohkem isiklikku kui tavapäraselt.

Olgu väikse eneseiroonia korras mõningatest poliitikavälistest isiklikest eelistustest ka kiire ülevaade:

- Üksikule saarele võtaksin kaasa palju raamtuid, kui saaks võtta kaasa mitte mida vaid keda, võtaks hea sõbra. :)
- Viimati lugesin Gasseti Masside mässu ja hea sõbra soovtusel teadusartiklit positiivsest psühholoogiast Harward Magazinest
- Eesti bändidest fännan enam The Suni. Miks? Sellepärast et see lihtsalt meeldib mulle.
- Hea väljanägemise nimel loen raamatuid, teen sporti ja hoian endale armsaid inimesi. Nii see taskaal tekib ja kena väljanägemine püsib ka kauem.

Ja kokkuvõtteks:

Mina olen selline eestlane, kelle maailmapilt ei piirdu vaid oma peegelpildiga. :)


Lähemalt loe Postimehest.

18.2.07

Evelyn Sepp: Mona Sahlin uurimise all



Mona Sahlini peetakse parimaks hämajaks



Mona Sahlin lubas eelmise aasta Riksdagi debatil, et valitsus laseb riiklikul kriminaallaboril analüüsida kogu Estonia hukku puudutavat filmimaterjali. Sahlin tegi millegipärast valitsuse otsusel analüüsi osas ajapiirangu, tellides filmimaterjali uuringuid ainult 2. oktoobri ja 6. detesembri 1994.a. vahel võetud videomaterjali kohta.

Rootsi TV4 uudised teatavad, et põhiseaduskomisjon (Konstitutions-utskottet) on otsustanud uurida endise arenguministri sellise ajapiirangu tagamaid, sest selgelt on olemas asitõendeid, mille kohaselt tuukrid alustasid veealust filmimist varem.

Loe intervjuud eliittuukri leitnant Håkan Bergmarkiga, kelle sukeldusekspeditsioon Estoniale algas juba 30. sept.1994.http://tv4.se/nyheter/527324.html

16.2.07

PM büroo kummaline kommunikatsioonistrateegia

Peaminister kirjutas täna Riigikogu liikmetele kirja, kus põhimõtteliselt sööb kõiki neid sõnu, mida ta on viimased aasta aega seoses Tõnismäe ausambaga on püüdnud oma vapikirjaks raiuda.


Mõni tund hiljem saabus kiri peaministri väikeselt abiliselt Keit Pentuselt, mis “täpsustas” peaministri avaldust sellega, et tegemist pole üldse peaministri avaldusega.

Ma ütlen igaks juhuks uuesti – peaministri büroo juht TÄPSUSTAS peaministri avaldust teatega, et see POLE peaministri avaldus.

-------

From: Keit Pentus
Subject: Oluline täpsustus

Date: Fri, 16 Feb 2007 12:45:11 +0200

Head Riigikogu liikmed,

Täna hommikul jõudis teie postkasti e-kiri, mis on saadetud kasutades aadressi peaminister@riik.ee ja millele on alla kirjutatud Andrus Ansipi nimi.

Tekkida võivate eksiarvamuse ärahoidmiseks ütlen, et tegu ei ole peaminister Andrus Ansipi poolt saadetud e-kirjaga, vaid seni teadmata tegelase poolt kuritahtliku peaministri nime kasutamisega.

Parimate soovidega,
Keit Pentus

Peaministri büroo juht

-------

Ma olen olnud Eesti poliitikas 10 aastat. Selliseid kirju, mis on mõeldudki avalikkusele, kuid etendavat salasõnumit, on ikka saadetud. Miks seekord nii tehti?

Andrus Ansip saab ideaalselt aru, et ta on teinud kohutava vea. Peaministri väed parlamendis võtsid teadlikult vastu seaduse, mis on põhiseadusega vastuolus ja ei häbenenud seda tunnistada.

Peaministri tänase avalduse, mille täpsustuses kinnitatakse, et see pole peaministri avaldus, taga on tõenäoliselt just nimelt peaministri büroo.

Selle eesmärgiks on külvata segadust. Reformierakond loodab, et mõni inimene jääb selle peale kahtlevale seisukohale. Reformierakond tahab nüüd, mil tegu tehtud, sisendada inimestele, et tegelikult arvavad nad Tõnismäe asjas “nii ja naa”.

Loomulikult ei saagi nad seda otse ütelda, sest aasta aega on räägitud täpselt vastupidist juttu. Et mitte avalikult valetada, valetavad nad läbi lillede.

Ainus võimalus peaministril tõestada, et ta ei ole hommikul e-postkastidesse laekunud avalduse autor, on lükata ümber selle sisu. Ja seda selges ja kindlas vormis, sõnum sõnumi haaval.

Muide, kui tegemist oleks tõesti kellegi pahatahtliku vembuga, siis oleks seda juba ammu tehtud.

Niisiis, avalikud küsimused Hr. Ansipile:

1) Kas peaminister arvab või ei arva, et “tänaseks on Tõnismäe monument kujunenud vastasseisu sümboliks Eesti Vabariigis?”
2) Kas peaminister kinnitab, et Pronkssõduri küsimus on talle “isiklikult väga tõsine probleem”?
3) Kas peaministri hinnangul on “Eestis valimiste eel kujunenud vastuoluline situatsioon, kus monumendi teisaldamine Tõnismäelt” on muutumas teravate pingete allikaks nii ühiskonnas endas kui ka väljaspool Eesti piire”?
4) Kas peaminister on nõus, et “täna teenib monumenti puudutavate seisukohtade ümberhindamine riigi huvisid”?
5) Kas peaminister kinnitab, et “praegu peame riigi huvides peatama Teises maailmasõja hukkunutele püstitatud mälestusmärgi teisaldamise aktsiooni”?

12.2.07

Evelyn Sepp: kui kodust saab vangla



Kirjutasin selle kommentaari Raadio Elmari hommikuprogrammi jaoks mõttega rääkida koduvägivallast.

Esiteks tuleb muidugi kohe öelda, et see ei ole mingi uus, nö moeteema. Teiseks, ei pea paika ka üldine ettekujutus, et tegu on marginaalse, peamiselt asotsiaale puudutava probleemiga ning kolmandaks, et tegu oleks justkui mingi sedalaadi vägivallaga, mis peaks jääma selle kodu seinte vahele. Aga just selline suhtumine on valdavalt Eestis aastakümneid tooni andnud. Õnneks on siiski mõningast suhtumise muutust märgata, kuid asja tõsidusest ja ulatusest annab märku ka põgus statistika:

1. iga neljas naine maailmas kogeb elu jooksul lähisuhtes või omas kodus vägivalda; see võib olla nii vaimne kui füüsiline vägivald;
2. Eestis on igast 10 ohvrist 9 naised;
3. abi otsitakse reeglina alles aastaid kestnud vägivallatsemise järel, millel on palju psühholoogilisi põhjuseid;
4. aastas jääb lähisuhtevägivalla tulemusena enneaegse raseduse katkemise tõttu Eestis sündimata sadu kui isegi mitte enam kui 1000 last.

Selline arvude rida peaksi shokeerima kaugelt enamat, kui vaid peret ja sotsiaaltöötajaid.

Kui peamised lähisuhtevägivalla all kannatavad rühmad on naised - aktiivses, lastesaamise eas naised, seejärel vanad naised, kes on jäänud oma nö täisealiste laste terroriseerida ning siis paljudele ilmselt tõsise üllatusena mehed.

Möödunud kesknädalal TV3 näidatud dokfilmi “Kui naine peksab meest” teema oli ehk jahmatav siin, Eestis, kus meeste vastu suunatud koduvägivalla ulatus alles hakkab endast märku andma, kuid mitte üldiselt neile, kes on selle küsimusteringiga pikemalt tegelenud Dokis viidati Suurbritanniale, kus spetsialistide väitel on perevägivalla ohvritest juba iga 5-4 ohver mees ja et see trend kasvab. Viimane ei pruugi iseenesest näidata meestevastase koduvägivalla kasvu, vaid võib ka olla märk teadlikkuse tõusust. Lihtsalt ohvrid otsivad enam abi kui varem ja seega muutub statistiline pilt adekvaatsemaks. Kuid samas võib see tähendada muidugi ka naiste vägivaldsuse kasvu.

Rääkida tuleb ka sellest, milles seisneb kõnealuse probleemideringi keerukus:

1. Tavaliselt on konkreetse pere või paari jaoks keeruline mõista seda, et see, mis nendega toimub, ei ole normaalne. Et suhtumine a la lööb, järelikult armastab, ei ole õige. Vägivalda ei saa ega tohi õigustada, ammugi mitte armastusega teise inimese vastu. Vägivald on kuritegu igal juhul. Peamine sõnum sellistele inimestele olgu see, et nad otsiks abi, pöörduks spetsialistide poole, kes aitaks neid esmajoones psühholoogiliselt ja vajadusel loomulikult ka juriidiliselt. Ka Eestis edeneb tasapisi taolise abi pakkumine ja kättesaadavus. Mõistma peaks sedagi, et abi vajavad nii ohver kui vägivallatseja. Seega ärge kartke abi küsida ega pakkuda!

2. Teine probleemidering puudutab selliste inimeste lähikondasi. Väga sageli varjab selliseid peresid kõrvalvaataja eest igati eeskujuliku paari ja ideaalse suhte pettev kattevari ning on vägagi tavaline, et lähedased ei tea, ei saa aastaid või aastakümneid aru, mis tegelikult toimub. Tegelikkust varjatakse teiste eest kiivalt, sest staatus kohustab. Sageli juhtub ka nii, et kui probleem jõuab lõpuks kodunt välja, asuvad lähedased abi andmise asemel hoopis süüdistama, ehk mõistmise asemel andma hinnanguid.

Kuid siingi ei tohiks hetkekski unustada, et tegemist on väga keerulise, esmajoones psühholoogilise sõltuvuse, sageli ka majandusliku sõltuvuse ja muude tegurite, süütunde, abituse, hirmutunde kompleksiga. Selles samas dokis kõlas ka väide, et keskmiselt pöörduvad inimesed abi saamiseks teiste poole alles pärast 35 vägivallaepisoodi. Enamjagu aastaid sellist terrorit kannatanud inimene ei käitu kindlasti enam ratsionaalselt, tema mõtte- ja tundemaailma valdavad hoopis teist laadi toonid, kui see normaalses olekus on ja seetõttu tuleb ka kõrvalvaatajail tavapärasest pisut teisi läheneda.

3. Kolmas ja kahtlemata äärmiselt komplitseeritud teema on riigi positsioon ja instrumentaarium, mida ta rakendada saab. Inimeste lähisuhetes toimuvat on aga väga keeruline tõendada. Pean silmas tõendamist kohtuliku menetluse tarbeks. Sageli on ju sõna sõna vastu. Perekonnaõigusega tegelevad juristid ja kohtunikud teavad seda vägagi hästi. Nagu ka politseiuurijad, kes peaksid sedalaadi vägivallakuritegude puhul suutma kokku panna vett pidava kohtuasja.

Lüüa saab nii, et jälgi ei jää, vaimselt terroriseerida ja alandada saab nii, et sellest ei jää tõendeid. Seega küsimus – kuidas ja mida uskudes saab riik tagada reaalset kaitset, pakkuda abi - mille põhjal peaks ta rakendada kaitsemeetmeid ning kuidas vältida seda, et nö nõrgem pool ei asuks üldist avalikku meelsust omakorda ära kasutama selleks, et oma partneriga edasi manipuleerida - on äärmiselt tõsine.

Lõpetuseks – miks ma sellest kõigest räägin?

Sellepärast, et koduvägivallast on tänaseks saanud kõigi, ka ilusate, edukate ja rikaste inimeste nakkushaigus. See on väga tõsine kuriteoliik.


Ma ei usu, et avaliku arvamuse muutmiseks peaks keskenduma nn prominentide pereskandaalidele. Pigem on tarvilik mõista, mida koduvägivald tähendab.
Valehäbi ei tapa kedagi, see teeb ühiskonna lihtsalt haigeks.


p.s. Kirjutasin käesoleva kommentaari 8.veebruari Raadio Elmar hommikuprogrammi tarbeks. Sain üksjagu tagasisidet. Teiste hulgas ka kommentaari, mis rääkis sellest, et lapsed sünnivad küll rõõmu hetkil emadele-isadele, lahkuminemise käigus pole aga isadel praktiliselt võimalikki laste hooldusõigust endale saada või sageli seda ka kasutada. Selle üle võiks aga pikemalt aru pidada.

Leian, et taoline valdav kohtupraktika ei ole end õigustav. Signaal, mis
sellega antakse määrab inimeste mõttemaailma enam, kui palgalise
isapuhkuse sisseseadmine.

Lapsed sünnivad ka isadele, seepärast peaks nad ka nende kasvatamisel saama võrdsed võimalused emadega.


Teie Evelyn Sepp

9.2.07

Evelyn Sepp: kultuurist ja kaunitest kunstidest


Vaevalt, et leidub inimesi, kes siiralt usuks, et näiteks sellised kauneid elamusi pakkuvad kultuuriilmingud nagu seda on õhkõrnanana mõjuv ballett, alati glamuurne võistustants, iluvõimemine või iluuisutamine tegelikult nii kerged on, kui välja paistavad. Pigem on nende kergus illusioon. See pingutus, kannatused – higi, veri ja pisarad, mis nauditava taseme saavutamiseks valatakse – peavad hea esituse korral kõrvaltvaatajale märkamatuks jääma. Rõhk peab jääma sõnale ilu! Selles seisnebki kunsti- ja meelelahutusmaailma maagika. See peab pakkuma meile elamusi, emotsioone, vaimustama ja innustama meid omakorda eneseületusteks. Ma ei kujuta ausalt öeldes sellist kunstivaldkonda ette, mille eesmärk ei oleks meid kuidagiviisi kõnetada, emotsioone tekitada.

Ka hea pillimänguga on sama. Mäletan omast käest, kui valusa üleelamise põhjustas mus koolipõlves üleöö tekkinud arusaam, et minust ei saa kunagi Paganinit, kuigi minu õpetajate hinnangul olin ma piisavalt andekas viiuliõpilane, et saada paremaks kui lihtsalt keskpärasus.

Ma ei usu ka hetkeksi, et näiteks kitarrivirtuoosi ja viiulivirtuoosi pingutused, kannatused ja töö üksteisest kuidagi erineks, nagu ei suuda ma vahet teha ega tõmmata elamustel, mida nende kuulamine mulle pakub.

Jah, üks asi võib mulle meeldida rohkem kui teine, aga langetada nende vahel valik selles mõttes, et pidada üht õigeks ja teist valeks, oleks küünilne ja rumal.

Hea rock-kontserdi lavastamine ei ole vähem meisterlikkust nõudev kui Shakespeare lavale seadmine. Ühtviisi on nende rolliks jätta kirev jälg inimeste kultuurimällu, täita selle alateadvuslikke tühikuid.
Võtame ka kujutava kunsti või kirjanduse. Enne kui neist saab klassika, esindavad nad moodsat kunsti ja kirjandust. Kuid on ka sellist klassikat, mis ei ole ühel hetkel enam moodne ega igavikuline. Ehk on siis tegemist millegagi, mis ikkagi ei ole ajaproovile vastu pidanud?


Ajaproovile vastupidavust saame me kontrollida aga vaid ajas, mitte maksuametis. Head kultuuri ei määra taktimõõt ega läbimüük. Vaid nende näitajate alusel vahetegu massi ja eliitkultuuril, oleks omaette kultuuritu.
Ehk siin seisnebki üpris levinud mõttekäigu suurim viga – kas see, kes saavutab erakordse meisterlikkuse ning pälvib sellega miljonite tähelepanu ja armastuse muutub oma olemuselt kultuurituks sel põhjusel, et teda saadab äriline edukus? Kindlasti mitte!

Või teispidi, kust tuleb see ilmeksimatu veendumus, et see, mida vajavad vähesed, on ilmtingimata väärtuslik ehk kultuurne, vajades loomulikult olulises mahus riigipoolset sponsorlust?

Jah, põgus loogikamäng annab oma variatiivsuses sellistele küsimustele palju vastuseid, mis on osati tõesed, aga ei välista ka paljude teiste tõeste vastuste kombinatsioone.

Maksuamet aga selliseks variatiivsuseks ja loomingulisuseks kohanenud ei ole. Nagu ei ole kultuurilise mitmekülgsuse säilitamine võimalik riikliku sunniaparaadi suval, ettekirjutuste ja soovituste alusel.


Seda, mis muutub klassikaks ei otsusta poliitika, vaid see kujuneb poliitika kiuste. Ideoloogiaga võib tekitada muidugi eksitavaid pinnavirvendusi, kuid asja enda elujõud sellest päriselt siiski ei katke.
Selle pisut teoreetilise mõttearenduse juures on Eesti argipäeva kontekstis aga veel üks vägagi praktiline mõjutegur - nimelt meie väiksus. Keeleruumi ja kultuuritarbijate vähesus, mis tuleneb väiksest rahva arvust. Kultuuritegijatelt ootame me aga sellele seigale vaatamata suurt professionaalsust, iseasi aga on, kes selle eest maksab.

Mulle meeldib mõte sellest, et raha eest saab ainult odavaid asju. Eks kuu ja päiksepaiste olegi meile tasuta, aga paraku peab muude elamuste eest maksma. Peab maksma Pärdi eest, keda omas zhanris saadab muuhulgas tohutu edu, ilmselt ka ärilises mõttes, kuid maksma peab ka näiteks lauluväljakul sadu tuhendeid inimesi ühte liitnud Alo Mattiiseni popizhanris tehtud isamaaliste laulude eest.

Ja nüüd ongi küsimus suurele ringile – kas nendel elamustel on ikkagi tähendusvahet, mida saab raiuda maksuseadusesse ja kujundada ümber igakordsete poliitiliste eelistuse alusel, või siiski mitte?

Mulle tundub, et ei ole vahet! Ja isegi siis, kui ma eksin, ei soovi ma, et selle eksimuse üle otsustajaks määratakse maksuamet, kes peab tänamatult vahet tegema kultuuril ja kultuuril ning neid siis ka erinevalt maksustama.


Mina tahan maksta õiglaselt nii selle rõõmu eest, mis see mulle pakub kui ka selle vaeva eest, mida selle illusiooni loojad näevad. Saagu nende käibemaksukoormaks väike ühtne 5 protsenti, ja lähme eluga edasi.
Eestikeelset moodsat kultuuri mõistavad ja naudivad nii kui nii peamiselt meie inimesed siin Eestis. See on paratamatu. Seega aitab siis ka riigi liigkasuvõtlikust kultuuripoliitikast!

Kui aga soovitada näiteks rahvusvahelist programmi kultuurseks nädalavahetust, siis võib Tallinnas nautida popgrupi 5-nizza kontserti Amigos või näiteks Manifesti Ameerika kultusfilmide programmi Tartu sadamateatris. See on kõik kultuur ja mõelgem nii, kui see on toodud siia, siis on see tehtud just meie jaoks!

Ilsat nädalavahetust kõigile,
Teie
Evelyn Sepp


* Foto eest tänus tervisespordi ajakirjale Üks