Evelyn Sepp: Tallinn Euroopa Kultuuripealinn: väljakutse kellele?

Täna siis juhtus kaua oodatud sündmus – lõpuks kinnitati Tallinn ametlikult Euroopa Kultuuripealinnaks 2011. Paaris Turu linnaga Soomes.

Kuigi sisekonkurents kandidaadi staatusesse oli tihe -Tallinn jäi peale ja Tartu alla - olgu nüüd seevastu koostöö Laine Jänese ja Tallinna linna vahel tihe ja mitte kaikaid kodaraisse loopiv.

Kuid algus on igatahes küsitav - kultuuriministri senised etteasted vähemalt ei veena Eesti avalikkust kuigi arvestatavast konstruktiivsusest. Parteiline pimendav vihmavari on Reformierakonnas lahkelt valla tõmmatud ja tühijutu ajamise vaht uputab. Järsku pole Lauluväljak enam õige asi ja Riigi ausõna pole mingi ausõna, loomemajanduse ja kultuurisektori majandusliku ergutamise vajadus on tähelepanuta ja kogu Eesti kui turismimagneti üles töötamine igaühe oma mure, nagu ka arusaam kultuuritööstuse rollist rahvamajanduse arendamisel näib Kultuuriministeeriumi tõupuhast sahvrimajandust pilastav.

Sõbrad – nii raiskame me ära kõik oma võimalused ja
käitume lihtsalt lollakalt. Seega – aitab nüüd
sellisest parteipoliitilisest jamast ja vastuseisust!
Põhimõte – mida halvemini Tallinn seda rolli täidab, seda parem
Reformierakonnale, peab lõppema. KOHE!

Loomulikult on kultuuripealinna staatus võimalus arendada kultuuri kõige kitsamas mõttes ning ka sellega seotud infrastruktuuri betoonivalu ja tellismüüride näol. Esitleda eesti rahvakunstnikke, tantsuansambleid ja graafikuid Euroopa publikule, kuid olgem nüüd ikka ausad – see on meie kõige tagasihoidlikum väljakutse, ehkki kohutavalt oluline!.

Kultuuripealinna tiitli näol on tegemist staatusega, mis pakub Eestile seni suurima võimaluse viia läbi tõeline Eesti märgi
lansseerimiskampaania. See on esmalt tohutu riigi marketingiprojekt, mitte aga pelgalt kultuurivahetus.

Öelutseda ju võib, aga paremat võimalust nn Welcome to Estonia sisuga täitmiseks Eestil ei ole ega tule ilmselt aastakümneid. Seega – kui soovite, siis kahetsege sügavas südames, et selle esimese tiitli võitis Tallinn, mitte mõni väikelinn Eesti ääremaadelt. Aga saage sellest tundest ruttu üle – Eesti tervikuna ongi Euroopa mõttes üks väike küla – sageli provintsiaalse, kolkaliku mõtteviisi kurb näide ja näitelava.

Iseäranis seepärast on see tõesti kogu Eesti väljakutse – mitte vaid ühe linna projekt.

Olen omalt poolt sellele protsessile kaasa elanud juba pea poolteist aastat. Rääkinud kümnete või isegi sadade inimestega just sama, mida kokkuvõtvalt kirja panin. Kõigi nende väljakutsete juures on veel kui kirss tordi pea konkreetsed võimalused, mida see projekt meile pakub.

Nimelt pälvis aastaks 2010 sama - auväärse Euroopa Kultuuripealinna tiitli – Istanbul, mis on tõeline kultuuri ja äriilma pärl ning „maailmapealinn”.

Usun, et koostöö Istanbuli, Tallinna all-linna ja Stenbocki maja ning Islandi väljaku ja Ankara vahel pakub Eestile unikaalse võimaluse vabaneda ka välispoliitiliselt ühe teema riigi ja nn Venemaa-paranoiku staatusest.

Olgem siis kõik koos niipalju targad, et sellest aastast ei kujuneks aastajagu kestev laat, mis sarnaneb lihtsalt järjekordsete Vanalinnapäevade lõppematu variandiga!