27.12.10

Evelyn Sepp: see tunne alles jääb ...


2010. aasta parim naissportlane Eestis - Kristina Shmigun-Vähi. Ilus lõpp ühele ilusale spordikarjäärile!


Sport on kultuuri osa – ei vähem ega rohkem. Ei madalalaubalisem ega elitaarsem kui seda on ükskõik milline teine oluline osa sellest süsteemist. On seda kogu aeg tegelikult olnud. Sportlased on ka uue aja kangelased. Need, kelle võidupärjaga saabumine on pea ainuke sündmus, mis toob inimesed heameelest tänavale või linnaväljakule. Eesti olümpiavõitjate tervitajatega suudab ilmselt vaid Michael Jackson võistelda …




Püha sport on ka meelelahutus. Seotud emotsioonide, eeskujudega, uute rollimudelitega. Liiatigi ei tea ma teist eluvaldkonda, mis omalt pool pakutavate emotsioonidega suudaks inimesi sedavõrd mõjutada, innustada, motiveerida kui seda on sport.




Nii nagu on ehtsad lemmikute edust kantud rõõmupisarad, on seda ka nende kaotustest kannustatud kaotusvalu. Eks tõeliste emotsioonide ihalus ongi moodsa maailma kõige, kõige. See, mida inimesed elult tegelikult ootavad.




Päris asju, päris tundeid. Seda, et südamevalu ei oleks virtuaalne, vaid tegelik. Samuti ka võidurõõm ja uhkus sellest.




Sport jutustab lugusid. Olgu need siis moodsa aja muinasjutud, kus parimate puhul lõppevad need ilusasti nagu muinasjutud ikka. Ilusad võivad olla aga ka allajäämised. Ikkagi ehe traagika, põnevus, inimlikkus.




Olles olnud osaline - võistkonna esindaja, näiteks - päris mitmel Eesti ujumiskoondise rahvusvahelisel tiitlivõistlusel, olen pannud tähele, kuidas sportlaste eeskuju innustab ja paneb ületama iseennast, oma hirme või kõhklusi. Ja seda kaugelt enamas, kui tervisespordis. Normaalse pingutuse mõõt lihtsalt muutub ja see eeskuju ei puuduta mitte vaid sportlasi – tiimikaaslasi, vaid näib, et ka teisi, kes selles mullis osalevad.




Ühtäkki sain suvel Budapestis EM-l olles üle oma raskekujulisest jooksuhirmust. Jah, mul oli sellega palju probleeme … Aga lõpp-tulemusena polnud väga vigagi. Kindlasti ei jäänud see viimaseks eneseületuseks. Kuid kes teab, et Budapesti kesklinnas Doonaul asuval Margarita saarel on lisaks mitmekümne basseiniga ujumisspordi keskusele ka 5 km tartaaniga kaetud jooksurada? Mina nüüd tean. Jääb kauaks meelde, kuigi iseenda võitmiseks oli vaja vaid innustavat eeskuju, muud ei midagi …


Mõeldes end hetkeks tagasi ka lapsepõlve - kes meist poleks peale omaaegseid Eesti kahevõistlejate või laskesuusatajate edukaid starte ise suusad alla lükanud ja mõttes sama suure hooga lumel edasi vihisenud kui nemad!? Tunnistan, et mina olen.


Minu mõttelend lumel oli vähemalt sama kiire ja terav kui Kaija Parvel või Allar Levandil. Hiljem oli selleks inspiratsiooniks Kristina Shmigun. Olen tuttavatelt kuulnud ka seda, kui paljud peale nende starte Otepää keerukamaid kohti suusarajal mõõdavad. Ikka sama kompromissitult kui Kristina või Andruski. See töötab!


Olen pisarateni kaasa elanud ka suurtele lahkumistele spordis – mäletan Martina Navratilova, Steffi Grafi, Andre Agassi või ka Kim Clijsters lahkumisi. Loomulikult ka Kristina Shmigun-Vähi suvist hüvastijättu. Need liigutavad sügavalt.


Mäletan Erika Salumäe olümpiavõite ja Vladimir Salnikovi kuulsat 15 minuti alistamist. Vaid mina ise tean, mitu lisakilomeetrit salatrenni need mind omal ajal tegema panid. Kuid loetletud on täiesti tavalised luust ja lihast inimesed ja seletada nende edu vaid õnneliku juhusega, oleks õnne mõiste ilmselge labastamine …


Mõnes mõttes on nende töö nagu iga teinegi, kuid enamas mõttes palju-palju rohkem kui töö. Aga kadetsemiseks ja öelutsemiseks ei peaks küll põhjust olema.


Ma kahtlustan, et tegijate endi jaoks tuleb nende tegude tähendus ja tõlge suure hilinemisega ja aastaid hiljem, Aga olgu pealegi!


Sportlase medalid ongi ainult ja ainult nende omad See, mida meil on õigus jagada, on pakutud eneseületused, emotsioonid sellest heitlusest sageli ja peamiselt vaid iseendaga. Seda iseendale tunnistada aga polegi nii lihtne.



Igatahes on see kõik kokku fenomenaalne väärtuste süsteem, mis ületab kaugelt higised trennisaalid ja rajad. Peened salongid. Mis on aga meie endi õppetunnid kõigest sellest?


Oleme me hakanud väärtustama ja rohkem lugu pidama selliste inimlike kannatuste ja eneseületuste hinnast!? Kõik kindlasti mitte. Pühapäevaõhtusel Spordi Aasta Auhindade Galalgi kõlas sama mõtte kinnituseks nii mõnigi aplaus eriti pikalt ja soojalt ja üheaegselt laureaatide tunnustusena kõlas see ka justkui mõne teise mahaplaksutamisena. Väike omamoodi õigluse mõõdupuu lihtsalt ...


Sport ei ole vaid totalitarismi tööriist. See on pigem põhjatu
haigekassa, rahvuslik identiteet ja Eesti Nokia kõik kokku, kui
soovite.


Isiklikest õppetundidest veel aga alanud suusatalve taustal meenutan, et aastaid tagasi, ma polnud siis enam kindlasti päris laps, aga nii vana kindlasti, et kõigest midagi arvata, olin mõttes oi-oi kui kategooriline Eesti meessuusatajate aadressil.


Mäletan kummalisi lugusid ja iseenda irooniat sellest, kuidas Andrus Veerpalu ja Jaak Mae ja teisedki, sõitsid ilmselt mingi loksbussiga mööda Euroopat kotid konserve täis, et teistega võidu suusatada. Arvestades muidugi nende kohtadega, nad nii paljudega just ei võistelnudki. Mati Alaveril oli aga midagi kindlat meelel Oli usk. Meenutan, et sportlaste kohad olid nii umbes 7. või 8. kümnes. Igatahes olin veendunud, et üritus on täiesti lootuseta, et see on täiesti mõttetu!!!

Et seal ei ole ega tule midagi ja andsin sellest kindlameelselt ka igal võimlausel teistele teada.


Ma eksisin. Tuli ja tuli kui palju. Seepärast ei hakka ma täna enam ise ega julgusta ka teisi veel ajal, mil nende meeste spordikarjäär näib lõpupoole vihisevad, kuid punkti pole veel pandud, ironiseerima hetkeseisu üle. Palju asju on muutnud, aga usk on jäänud. Maailmameistrivõistlused on samuti alles ees ja viimane sõna öeldakse seal,


Seega ärgem tapkem eht-eestlaslikult iseennast, oma inspiratsiooni, innustust, eeskujusid enne, kiu need mehed ise on ima loole joone alla tõmmanud! See on lugupidamise mõõduks jju ka kõigile järgmistele. Pealegi pole medal ainuke mõõdupuu siin elus.


Ja kõik see, mis puudutab spordipoliitikat, eriti selle rahastamist, siis vot on nii, et süsteemseid asju ei saa teha projektipõhiselt. Raha ei saa anda vaid siis ja neile, kes nina murus paluma roomavad, vaid ka need otsused peavad olema sama kavakindlalt analüüsitavad ja süsteemile allutatud kui seda on tipp-sportlase treeningkava. Spordis loeb süsteemsus ja nii peaks see olema ka poliitikas!

24.12.10

Evelyn Sepp: täiesti juhuslikult - nostalgiaminutid ...


Jõululapäeva hommikul sadas mu raamaturiiulist täiesti juhuslikult alla üks vana ajaleht. Panen mõnikord huvitavad väljaanded kõrvale. Mitte just professionaalselt, nagu seda teevad ajaloolastest arhivaarid, aga siiski.


Kaane pealt säras vastu kuupäev 18.jaanuar 2007. Lõin selle lahti ja mida ma sealt leidsin?


Loo, mille peategelasteks olid Edward Burkhardt, Guido Sammelselg, Jüri Käo ja hulk paalvalt armastatud erakondade juhtfiguure.


Nüüd siis nostalgiaminutid:


Mihkel Kärmas kirjutab: "Ahnus, pettus või räige korruptsioon? Endiste raudteeomanike sõnul demonstreeris oravapartei rumalust, küsides kuu aega enne raudtee taasriigistamist miljarditehingu poolt hääletamise eest miljon eurot pistist.


Kolmapäevases "Pealtnägijas" lõhkas Eesti Raudtee endine suuromanik Edward Burkhardt uudispommi, väites, et piltlikult üheteistkümnendal tunnil enne raudtee taasriigistamist püüdis peaminisitri partei suurärimeestelt välja pressida miljon eurot. "Selline asi oli ja seda summat küsiti," kinnitas ameeriklase kompanjon Guido Sammelselg. Tegu polnud lobajutuga, vaid tõsimeelse ettepanekuga. "Pakkuja mõtles seda tõsiselt."


Pettunud jänki (kellele kuulub muuseas lause "Austan Eestis kõike peale valitsuse") on ammu öelnud, et Eesti juhtparteid söövad Vene transiidiärimeeste peost. "Siin on mängus suur raha, mis toidab Eesti poliitikat," väidab Burkhardt ja täpsustab: "Mitte valitsust, vaid poliitikute eraarveid või erakondalde rahakirste."


Päev enne äralendu antud teleusutluses raius Burkhardt, et tema osalusega Baltic Rail Servise (BRS) "poliitikute määrimisga e kaasa ei läinud."Oli spekulatsioone, et me pidanuks maksma poliitikutele nagu (Vene transiidifirma Seversstaltrans) tegi, kuid ma ei seganud end säärasesse asja, sest Ameerikas on see juhtumisi ebaseaduslik," ütleb raudteemagnaat. "Keegi ei peaks andma altkäemaksu, et ausat äri teha."


"Nad otsustasid, et saavad meid veel korra pigistada"


Konkreetseim ja üllatavaim on Burkhardti väide, et poolteist kuud tagasi püüdis oma noosi miljarditehingust tõmmata Reformierakond. "Reformierakond palus teha ühe miljoni eurose annetusele, et tagada nende toetus taasriigistamisele," resümeerib ameeriklane, kelle sõnul maksest keelduti. "Hiljem mulle öeldi, et siis nõuti poolt miljonit, kuid ka sellest keelduti. "


Burkhardti sõnul ähvardas oravapartei vaevaga saavutatud raudtee tagasiostulepet ja (-hinda) torpedeerida. "Arvestades negatiivset situatsiooni, tahtsid BRS-i osanikud hädasti, et neid välja ostetaks, kui nende hinnasoovile vastu tullakse," selgitab sel nädalal Poolas viibiv Burkhardt. Riik, keda esindas majandusminister Edgar Savisaar, mõistaigi soovis maksta võimalikult vähe. "Tegelikult ütles Severstaltransi juht Adrei Filatov mulle, võtke vastu , mida riik teile pakub ja olge õnnelikud, sest asjad lähevad teie jaoks aina halvemaks ja halvemaks."


Üle aasta ei ilmutanud riik mingit valmisolekut nõustuda BRS-i sooviga saada oma osa eest 2,5 miljardit pluss 150 miljonit krooni fividendidena. Esialgne koikkulepe vormistati 17.novembril.


Kuid selle koikkuleppe pidi kinnitama ja lisama 2007.aasta eelarvesse Riigikogu. "Sel hetkel otsustas Feformierakond, et nad saavad meid veel ühe korra pigistada," sedastab Burkhardt. "Nad ähvardasid Riigikogus hääletamata jätta ja arvestades, et opositsioonierakonnad kavatsesid vastu hääletada, oleks asi läbi kukkunud." Ameeriklase sõnul oli see bluff. "Ma leidsin, et Feform hääletab niikuinii poolt, sest nende Keskerakonnaga sõlmitud tehingu sisu on, et nad peavad Savisaart toetama ükskõik millise raudteed puudutavas küsimuses," leiab Burkhardt.


"Selgus, et mul oli õigus, sest Feform hääletas poolt, ehkki nende kopsakas "annetuse" nõue tagasi lükati. Tegelikult nad ei saanudki muud teha. Valitsus oleks lagunenud, kui nad oleksid mõlema erakonna jaoks nii hästi töötanud varasemast diilist taganenud."


"Reformi poisid panid ajastusega jubedalt mööda," tüleb Guido Sammelselg. "Asi oli enam-vähem tehtud, ja siis tulla küsima, et sa pead maksma ... Rumal oli seda küsida." Väidetavalt tehti ettepanek novembri lõpus neljasilmavestluses BRSi juhtfiguuride hulka kuuluvale Jüri Käole. Kes konkreetselt küsis Eesti lähiajaloo teadaolevalt suurimat poliitsponsorlust või pistist, ei soostu ärimehed täpsustama. Võib kindel olla, et inimesi, kes nii tõsise ettepaneku teha saavad, on kitsas ring.


Üllataval kombel ei mäleta Jüri Käo asjast üldse midagi. "Minu käesti ei ole täitsa kindlasti keegi midag küsinud," raiub Käo. Kuidas seletada Burkhardti üksikasjalikku jutustust? "Ilmselt on siin kibestumine, mis on põhjendatud. Burkhardtil on palju põhjuseid olla solvunud ja ilmselt on emotsioonid lakke läinud," vastab Käo.


Guido Sammelselja mälupilt on teine. "Me arutasime seda ja keeldusime," räägib Sammelselg, kell sõnul "toetuse" üleandmise üksikasjadeni jutt ei jõudnud. Endine raudteeomanik möönab, et kogu juhtum on üksnes sõna sõna vastu. "Nad salgavad selle maha niikuinii. Ega seda tagantjärele tõestada pole võimalik."


Ärimehi, eriti kuues riigis raudtee erastamises osalendu Burkhardti, ärritas end ettevõtlussõbralikuna reklaamiva partei jultumus. "Sa pead kõike - ka poliitikas - ajama viisakalt ja õigel ajal, aga mitte, et koos Savisaarega taod firma kõhuli ja küsid siis selle eest raha," ütleb Sammelselg. "Me oleme varem paremerakondi toetanud, kuid ega me väljapressimisele ei allu. See oli tõesti äraspidine loogika ja sellepärast see oli üllatav ning vastik."


Läinud teisipäeval allkirjastatati SEB Ühiskpanga peakontori 23.korrusel aktsiatehingu viimased dokumendid. Saanud oma raha kätte, otsustas Burkhardt suu puhtaks rääkida. "Ma püüan teha Eesti sõpradele teene ja ütlen - inimesed peaksid üles ärkama ja nägema, mis siin toimub," teatab suurkapitalist.


Aukliku kohvri teooria


Poliitilisest rahast hakati seoses raudteega rääkima juba erastamise ajal. Viis aastat tagasi kirjutas Ekspress, et BRSi juhtfiguurid Käo ja Sammelselg lubasid kinkida valitsusliidule 20 miljonit krooni, kui erastamisvõit saabub esimeses ringis. Kui erastamisvõit saabub hiljem, saavad Toompea mehed 15 miljonit.


Mullu novembris raudtee ostu arutelul Riigikogus kuulutas majandusminister Savisaar, et omal ajal raudtee mahamüümist toetanud erakonnad saidki BRSga seotud ärimeestelt eri aegadel kokku 10 miljonit krooni sponsorlust. "Mina oskan sellest ainult seda järeldada, et erastamise läbi viinud erakondadele tasuti küllalt heldelt," teatas Savisaar, tuues näiteks 2001.aasta valimised, kus ühe erakonna valmiskampaania rahast pool pärines Jüri Käoga seotud firmadelt.


Kas jäi panus lubatust lahjemaks või kasvas poliitikute isu süües? Miljoni euro skandaali seletusele on veel üks tõsiseltvõetav variant - "aukliku kohvri teooria". Ahneks ei läinud erakond, vaid keegi sellega seotud isik. Nähes, et kaalukauss kaldub oravaparteis niikuinii taasriigistamise poole, arvas ta heaks küsida selle eest veel lisaks raha BRSilt. Oleks BRS maksnud, kadunuks enamik, kui mitte kogu summa vahendaja kohvri aukudesse.


Üksiküritaja avantüür pole välistatud seda enam, et mullu oktoobris paljastas Ekspress, kuidas Isamaaliidu endine juhatuse liige ja välissekretär Jaanus Reisner üritas oma heade poliitiliste sidemete abil miljoneid teenida. Viis aastat tagasi, kui Mart Laari valitsus valis välja raudtee erastamiskonkursi võitjate pundi, vahendas Isamaaliidu hall kardinal Reisner "pileteid" tollesse võidukasse seltskonda. Segastel asjaoludel aga skeem luhtus ning vahendaja Reisner ja tema kunde, suurärimees Hillar Teder käivad praegugi omavahel kohut.


Raudtee müügiga on seotud palju majandus-, poliitilisi ja julgeolekupingeid ning sellelt püüdsid ja püüavad profiiti lõigata kõik osapooled. Üha rohkem saab selgeks, et erastamissaaga on nüanssirikkam ja räpasem kui aimata oskasime, ning selle lõppu pole nähagi.

22.12.10

Evelyn Sepp: mõned kipitavad küsimused


Sellel pildil on ajatu lugu ...
Aga ajalises ilmas on täna hoopis muud mured.
Teisipäeva hilisõhtul avas keegi ilmselt võidushampanjat, keegi ihus nuga pirukatükeldamiseks ja paljud olid lihtsalt shokis.
Minu Saaremaa tuttavad aga teadsid eile hilisõhtul kohalikule folkloorile tuginedes kindlas vormis rääkida, et Raivo Aeg olevat Reformierakonna järgmine Kuressaare linnapea...
No ei oska selle võimalikkuse kohta midagi öelda, aga päevakajalises madinas tahaks ma selgeid vastuseid siiski mõnele teisele küsimusele küll:
1. Miks on EV peaminsiter KAPO PR-mees, mis neid seob? (Miks püüdis Andrus Ansip ülipüüdlikult avalikkust veenda, et "leke tuli Keskerakonna seest?)
2. Milles seisnes KAPO koostöö valitsusparteidega? (Miks tulid kõigepealt poliitilsied avaldused ja alles seejärel eriteenistuse kinnitused poliitikute väidetele?)
3. Kes on see isik või isikud, kes tegid koostööd nii Eesti- kui Vene eriteenistusega?
4. Mis on pannud nad olukorda, kus nad selliseks koostööks on sunnitud? (Kui riigisaladust sisaldav info ei lekkinud, siis miks oli KAPO-l vaja 21.detsembri hilisõhtul memo osaliselt riigisaladuse alt vabastada?)
5. Kas ja millega on tegelikut tõendatud Savisaare rahaküsimine muuks kui kirikuehituseks?
6. Kes nõustub esimesena sellega, et nendele küsimustele ei ole vaja avalikke vastuseid ? (Ja kas see saab kellegi jaoks uue pirukajagamise esimeseks andamiks?)
7. Millised mõjuvõimuga kauplemise faktid on Eestis tuvastatud, või õigemini miks mõned ei ole ...
See viimane on muidugi retooriline küsimus, aga ilmne on, et me elame huvitaval ajajärgul.
Ilmne on ka see, et olgu Keskerakonna või Edgar Savisaarega kuidas on, ühel hetkel saabub selgus nii ehk naa,
Eesti kodanikuna vaatan ma perspektiivitundega ka natuke kaugemale, ja julgeolekulist või poliitilist mölaklust pole ma kunagi seedinud.
Eesti esimene ega ainuke julgeolekuoht ei ole kindlasti selles loos, milles Savisaar näib siplevat, vaid need ohud on alles kõik maandamata ja ootavad alles vastuseid!
Seepärast andkem siis aga hagu ja vastuseid ka eelpool esitatud küsimustele. Kui juba läheb täielikuks õhuvahetuseks, siis olgu see põhjalik!

21.12.10

Evelyn Sepp:mõtteid ühest odavast riigireetmisest


Olin Eestist päris kaugel kui möödunud neljapäeval lõhkes suur info "pomm" või "mull". Mõnikord annab see kõrvaltvaatajale võimaluse panna tähele detaile, mida asja sees olijad nii kiiresti ehk ei märka.

Esimese hooga oli uudis "mõjuagendist" ju kole, kuid paari-kolme tunni jooksul hakkas see kiiresti üles hargnema. Ja paistma hakkasid ka muud traagelniidid. Kõva avaldus eestlaste ja Eesti reetjast hakkas sulama nagu kevadine lumi. Kärmelt selgus, et mingit dokumenti nii räige riigireetmise kinnituseks polegi, millele PM viitas. Sellise tasemega riiklusele ohtlik teave ja tegelase süüdistamis- ja avaliksutamisküps info liiguks tõsiseltvõetavuse korral ikka kirjalikke annaale pidi, mitte aga rahvaliku pärimuse kaudu. See on küll päris kindel!

Seejärel hakkasid muidugi silma ägedad rahvuslikud avaldused: a la venemeelne kaabakas ja jälestusväärne, riigireetur ja ohtlik jne. ning nende avalduste poliitiline suund ning kõige tipuks Eesti Vabariigi peaminister Andrus Ansip, kes suutis ikka tõeliselt üllatada.

Temal nimelt oli "taipu" kirjeldada lehes esialgu ju väga tõsisena paistnud lugu ühe suure kuulujutumullina, mida tal Eesti riigi 3 mehena ei ole häbi levitada. Et kirjeldada tipp-poliitikuna sedavõrd värvikalt erakordselt hambutut ja koomilist kattelugu sellele, kuidas PM-s avaldatud mull tekkis ja tühjaks sisises, peab olema ikka eriline ...

Muide - arusaamtuks ongi jäänud nimelt see, mida ta siis täpselt kinnitas - kas PM lugu ohtlikust riigireetjast ja tolle tegevusest, või siis seda, et KAPO kinnitas sellise kuulujutu olemasolu. Taiplikum tekstianalüüs räägib viimasest, pealiskaudsem ajakirjanduslik materdamine aga esimesest.

Arvestades muidugi mitmete asjaoludega, a la ,et kui keegi oleks teadnud ja tahtnuks nii tõsist kuritegu avastada, peatada, pöördunuks ta avaldusega politseisse, mitte peaministri poole ...

Ja ma päriselt ei kujuta ette, et kui Eesti tipp-poliitik tõesti tahtnuks Vene ministrilt oma erakonna jaoks raha küsida, siis mitu kaaskondlast ta siis seda tunnistama ikka võtnuks? Et siis kohe nii palju, et osad neist saanuks minna reformierakondalste juurde, et nood siis omakorda sellisest asjast räägiks peaminsitirle, kes siis omakorda saaks sellest KAPO-t ja PM informeerida ja siis pressikonverentsi korraldada!? Ei noh ...

Kõigi ülejäänud kommenteerijatel või väidetavatel kommenteerijatel ja nende motiividel on aga juba muud oma varjundid ...

Üldiselt aga on Eesti sedavõrd väike, et selliseks mitmeastmeliseks kuriteoteateks puudub vajadus. Asjad käivad palju lihtsamalt. Ja nii tundubki, et müts on siin pähe tõmmatud õige mitmele tegelasele. Ka KAPO kiire kommentaar sellest, et mingit riigisaladust pole olemas olnudki ja kõik, kes on kommenteerinud teemat, on küllap toetunud avalikele andmeile, on pehmelt öeldes veider.

Väike kronoloogilinegi asjade reastamine ei kannata ju sellise väite tõsiseltvõetavust välja. Nii et kokkuvõttes on tegu ühe õige käpardliku "erioperatsiooniga", milles KAPO osaline, kuid kes keda üle mängis, pole ma küll üheselt kindel.

Saan nõustuda nende analüütikutega, kelle hinnangul on selline skandaal oma primitiivuses ja naeruväärsuses kahjustanud tõiselt Eesti mainet päris mitmel rindel. Ja mis peamine - see, kas rahaküsiminie sellisel kummalisel kombel erakonna jaoks üldse toimus, ka kinnitust leidis, pole ju tänaeni teada. Ja pärast sellist poliitskandaali maiguga "paljastust" vaevalt et enam kedagi huvitabki ...

Raha kui sellise küsimist ja vist ka liikumist Vene kiriku jaoks pole aga ju keegi eitanudki.

Lõpetuseks aga - kui ette heidetakse seda, et Tallinna linnapea, kelle linna elanikkonnst ja ka ilmselt valijaskonnast ca 50% seda kirkut vajavad ja hinnata mõistavad, siis oleks ka imelik, kui ta selle ehituse toetuseks midagi ette ei võta. Kuidas siis poliitik oma mõjukust või mõjujõudu teisti suurendasda saaks kui tehes asju, mida temalt ootab tema valijaskond!?

Tahtnuks Ansip Savisaare selles küsimuses aga positiivselt üle mängida, eraldanuks Eesti riik armulikult selle puuduoleva raha ise 2011.aasta riigieelarvest. Olnuks ju sel moel ka Eestile ohtlik "mõjuagent" täielikult elimineeritud ja tänulik vene elektoraat üle võetud.


Suhtekorralduslikult olnuks see palju kõvem samm, kui kogu see lame ja ebaprofessionaalne jant "venemeelse kaabakast riigireetja" paljastamisest või vähemalt kuulujutuveskite tuulutamsiest.

Tänaseks aga on ju "eestimeelsed valijad saanud taas PM vahendusel teada vadi seda, mida nad ju kogu aeg on teadnud", venekeelsed aga seda, et Savisaart kiusatakse Vene õigeusukiriku ehitamsie pärast. Ujuv elektoraat aga oigab tülgastusest, et miks küll jälle juhtus nii, et EV peaminister tegi naerualauaseks kogu Eesti riigi ja miks Eesti hakkab üha enam sarnanema Venemaaga, kus eriteenistusi reeglipäraselt poliitilises konkurentsis vastaste vastu välja mängitakse. On seega Ansipi-Eestil alles kombed ja eeskujud ...


Nii et Ansipi riigireetmise hinnaks kujunes vaid 1,5 miljnit eurot. Ütleme, et ümmarguselt 25 miljonit kaduvat Eesti krooni ... Tõesti odav!

.

18.12.10

Evelyn Sepp: maailma parim on maailma lihtsaim!

Dubais, ujumise lühiraja MM-l on eestlane uhke olla. See on selline sportlik solidaarsus, millega sinu kõrval oma tööd tegevad inimesed silma pilgutavad või õlale patsutavad. Kui me veel aasta tagasi Istanbuli EM-l olime pildis kuidagi järksu ja paljudele ootamatult, sis tänaseks on Eestist saanud arveatatav ujumismaa. Jane Trepp ja Triin Aljand on naiste hulgas pigem juba potentsiaalsed finalistid, mitte poolfinalistid. Annika Saarnak on Istanbuli EM poolfinaalist edenenud MM-i poolfinaali ukse peale (parim koht 19) ja poistega sama lugu - Martti Aljand ja Filipp Provorkov on poolfinaali ukse vahel - mõlemal parem koht seekord 17 (poolfinaalis ujus Dubais 16 paremat, kuigi tavliselt on tiitlivõistluste 1/2 koguni 20 ujujat) ja ilmselt oleks vähemalt seal kui mitte uksest sees ka Martin Liivamägi. Tõsi, Maarttil on aga ka lühiraja EM-i finaalikogemus juba olemas - seega pole temagi tippude jaoks mees metsast!

Olen enam kui kindel, et ka seekordn olnuks parema õnne korral uksest sees ka Martti Aljand 100 rinnulis. Ja õnne all ei pea ma silmas mitte niivõrd sportlikku, kui lennugraafikut enam soosivat ilma. Jõudnuks ta Ameerikast Dubaisse plaanitult ehk 10 tundi varem kui ta seda tegelikult jõudis, oleks vahele jäänud ka korralik uni, mitte napilt 4-5 tundi lennukilt stardini ehk siis üleookeanilend poolmagamata ööga ja siis sisuliselt lennujaamast kohe starti minek. 200 rinnulis ujutud väga korralik aeg näitas töö sisu, mida tehtud on, nagu ka 100 kompleksi ja ka 50 r ja olgu siis nälg järgmiseks korraks veel suurem.

Filipp Provorkovilt on sel korral tasku panna korralikud kohad lisaks 2 korralikule isiklikule 50 ja 100 rinnulis. Oleks te seda meest näinud! Milline enesekindlus ja energia ...

Tore on lihtsalt mõelda, kuidas Eesti ujujate sportlikud horisondid on aasta-paariga muutunud. Lisaks muidugi see, et koondis ei ole enam ühe staari keskne, mida ju Eesti väiksuse juures mõnel õnnestunud korral viimase tosina või pisut enamagi aasta jooksul varem juhtunud on. Tegijad on stabiilsed ja selline üldisen taseme tõus innustab kogu kampa kui võistkonda ja igaühe hea sooritus aitab pika visltuse jooksul ülal hoida korralikku võistkonnavaimu, mis ei lase nii kergelt väsida.

Lisaks on Eesti ujumine saanud koolispordi alast üliõpilasspordiks. Tõsi, seda peamiselt küll tänu ameerika maksumaksjalile, kuid stardis ei ole rahapatakad vaid lihast ja luust inimesed, kes loodavad seal iseendile ja tehtud tööle, mitte millelegi muule. Nii lihtsalt on!

Oluliselt küpsust on tulnud üleüldse maailma ujumisse. Loomulikiult on noori tähti, aga pole harvad juhused kus finalistide keskmine vanus on 25 või enamgi aastat. Sellest moraal igale harjutajale, kannatlik tuleb olla ja kõik astmed rahulikult rühkides läbi käia, niisama ja üleöö ei juhtu spordis midagi! Organism vajab küpsemist ja tehtud töö seedimist enne, kui selle pealt vilju saab hakata lõikama.

Eraldi teema on ka Pjotr Degtjarjov - 17-aastane Tallinna poiss, kes oma esimesel täiskasvanute tiitlivõisltusel Hollandis 3 nädalat tagasi lõpetas kena aja ja kohaga poolfinaalis. Tema seekordne saak oli taas 3 korralikku isiklikku - nii 50 kui 100 vabalt ja 50 liblikas, kuid kõigi nende väärtuseks oli uus Eesti juunioride rekord. Nii hoida. Eks võistlustel saabki noppida seda, mida trennis on laotud!:)

Nii tema kui kõigi teiste tulemuste juures tasub tähele panna ka seda, et vaatamata sellele, et maailma ujumine lõpetab esimest nö ilma kosmosetrikoodeta aastat ja paljud eelmsied rekordid on tehtud just neis, areneb see ala ja selles osalejad uskumatult kiiresti edasi. Ka neil võistlustel tehti vähemalt 2 uut maailmarekordit, võistluste rekorditesajust rääkimata. Kui veel aasta alguses sai prognoositud, et ehk pöördub nüüd ujumise tase tagasi nii umbes 2 aasta tagusesse aega, siis nii see läinud ei ole. Tagasilppk on vaid mõnel alal ja tipp on endiselt ülikõva ja veelgi tihedam kui enne. Head on ikka head, ja nõrgemad või kaalult raskemad on tipust lihtsalt õiglaselt maas! Nagu peabki!

Mida veel? Kuigi laupäeva õhtuga pole võistlus veel lõppenud, saab praeguses seisus öelda seda, et Eesti ujujad on võitnud vähemalt 4, 6, ja 11.koha. 5 sportlast on olnud 1. 20 sees, Triin Aljandi poolfinaal 50 vabalt seisab veel ees (ps. Eesti aja järgi u 17.45!) ja samahästi võib sellest pühapäeva õhtuks tulla ka järjekordne finaal - seda aga siis juba kuninglikus kroolisprindis!
Kokku oleme me hetkeseisuga ujunud 5 poolfinaalis ja 2 finaalis. Tasuks on tehtud vähemalt 7 korralikku isiklikku rekordiparandust ning 3 Eesti juunioride uut rekordit.

Pühapäeval on ees veel meeste 200 s, meeste 4x100 kombineeritud teade ning Andres Olviku 1500 vabalt, milles ta mõni nädal tagasi kummutas pea 30 aastat püsinud Eesti rekordi.

Ja lõpetuseks - ärgu tulgu nüüd keegi targutama, et see on ju vaid lühiraja võistlus. On küll, aga see pole väikese osavõtjaskonnaga kutsutute jõukatsumine,vaid täistiitlivõistlus, mille spetiifika on rohkem sprindidistantse. Kohal on kogu maailma paremik ja
konkurentsi tihedus ei vääri mingit võistluse kaalu alavääristamist.


Kuigi aastaid tagasi olid paljud spordifunktsionärid kimpus suusatamise uuendustega kui kavva ilmusid sprindidistantsid, siis tänaseks on need igati täisväärtuslikud võistlusalad ning nii nende kohti kui ebaedu vaetakse täiskire ja pühendumusega! Ujumise MM on oma konkurentsitihedusega juba ammu tõsiseltvõetav tiitlivõistlus!


Ja veel - selle aasta parimate ujujate aastakokkuvõtted tehakse Tallinnas juba eeloleval nädalal - 22.detsembril.

Ja ma ei väsi kordamast - kui EOK tahab olla mingi korralik ja lugupeetud spordiorganisatsioon, siis järgmisel aastal lõpetab ta oma aasta parimate valimise ära ikka peale ujumise kui suure olümpiala viimast tahvusvahelist tiitlivõistlust, mis hakkabki olema vahetult enne jõule!

See on funktsionärdiepoolne vähim ,kuid elementaarne lugupidamisavaldus sportlaste suunas.

Ja päris lõpuks midagi üsna isiklikku - ma ei tea, palju ma olen elu jooksul kohtunud maailma parimate poliitikutega, kuid väga tore on olla koos maailma parimate sportlastega, kes moodustavad Eesti tiimi, sest õiged parimad on tegelikult väga lihtsad! Ja see on ilus!

Ja midagi veel - sportlaste bussis juhtusin pealt kuulma Ghana kolleegide vestlust, mille sisu keerles ujulate ümber. Ghana esindaja teatas oma vestluspartnerile, et neil ei ole eriti ujulaid. Too küsis, et kas olümpiaujuolat ei ole, no ei olnud. Edasi kirjeldas Ghana mees, et neil üldse on ujulad vaid hotellide juures, siis selle peale jälle küsis vestlsukaaslane, et noh, 8 rajaga? Ei, kostis vastus... Loo puänt seisnes selles, et hotellide juures on 17 m ja u 3 rajaga ujula, kus siis noored treenivad.

Eestis küll nii hullud lood ei ole, aga Eesti Ujumisliidu sõnum on siiski väga lihtne - Tallinn väärib riigi toel ehitatavat korralikku olümpiaujulat, milles vähemalt 1 50 m korralik võistlusbassein lisaks soojendusbasseinile ja kõik muu, mis seal olema peab. Seejuures korralik sügavus!

Mis pagane e- või i-riik me oleme, kui suvel upub inimesi nagu kärbseid ja meil pole ühtegi korralikku treening- ega võistluskeskust Eesti ujujatele! Ja ärge tulege tõsiseltvõetava lahendusena rääkima ka Tehvandi megaspordikesksuest. Meil on treenijad valdavalt koolilapsed ja olgu ujula siis ka ikka seal, kus on inimesed, mitte karud ja rebased!:)

Esialgu tundub see Tehvandi porjekti olema ikka ilmne gigantomaania ilming. Selle asemel võiks majandada kõiki Lõuna-Eesti pooltühje spordibaase, millel kõigil ilmselt midagi viga. Ka Tartu Aura vajaks hädasti 25 m lisabasseini, uut ventilatsiooni, mis astmaatikuid säästaks ja korralikku basseini sügavust. Põhja-Eesti aga nagu öeldud pole üldse korralikku piraja treening ja võistluujulat.

Ei hakka siinkohal meenutamagi purukoomilist, et mitte öelda rumalat Kultuuriministeeriumi arusaama, et Kalev Spa on kuidagigi rahvusvahelistele võistlusnormidele vastav ujula või et Eesti 3. eelsoojendusega 50 m ujula on kogunesti allikate peal olevad välisbasseinid Nõmmel. No commet, kolleegid!


9.12.10

Evelyn Sepp:auuu, Hanno Pevkur,ootan vastust!


Minister Rein Langi arvamuste kohaselt näeb pilt Eesti perevägivallast välja umbes selline. Tegelikutl ongi see vist Reformierakonna üldine nägemus probleemist "Eesti moodi".
Ühesõnaga - naistevastast vägivalda meil ei ole, või on see vähemalt sedavõrd marginaalne nähtus, mis ei pälvi ei riigi erilist tähelepanu ega ka sellevastane võitlus rahastamist .
24.novembril, päev enne rahvusvahelist Valge Lindi Päeva, mis pühendanud just nimelt ülemaailmselt naistevastase vägivalla vastu võitlemisele, küsisin Riigikogu Infotunnis peaminister Andrus Ansipilt, et miks 1.aprillil heaks kiidetud Vabariigi Valitsuse Vägivalla vastu võitlemise riilik arengukava on rahastuseta.
Esmalt sain sugeda nagu alati ja puldis ebaviisakalt ärplev peaminsiter kuulutas Riigikogu liikme laisaks, kes polevat piisava tähelepanuga osanud riigieelarve seletuskirjast numbreid välja lugeda.
No mis ma siis omalt poolt ütleksin, et vaene mees oli ise teadmatuses või siis sedavõrd nahhaalne, et püüdis lihtsa valega kuulajaid-küsijaid ära petta. Nimelt 2011.a. riigieealrve seletuskirjas ei olegi selle Arengukava rakenduskava rahastamisest juttu. Ja eks ma sellepärast seda vastutavatelt olenditelt pärisingi.
Sest lihtsalt ei saa leida asja, mida pole ära kaotatud ehk raha, mida pole eraldatud, ei saa ka leida! Loogiline ju!
Põhjus omakorda jällegi veelgi lihtsam - nimelt ei ole ei pere- ega naistevastase vägivalla vastu võitlemine selle valitsuse prioriteetide hulgas ja ongi seetõttu rahastamata!
Seis oli ju sama:riigieelarves raha ei olnud ja tärnidega märgitud tegevused, mis tõlkes tähistasid seda, et kui välisrahastuse arvelt peaks raha saama, siis neid tehakse, kui mitte, siis ei, olid endised.
Sellisteks aga olid näiteks järgmised Arengukavas aastaks 2011 ettenähtud tegevused:
- Perevägivalla ja naistevastase vägivalla teema osas ühiskonnaõpetuse aineraamatute täiendamine ja ühiskonnaõpetuse õpetajate selle kasutamiseks koolitamine - rahastajad ja teostajad Sotsiaalministeerium ja Haridus-ja Teadusministeerium

- Naistevastase vägivalla ohvritele mõeldud Tugitelefoni 1492 teenuse tagamiseks lepingu sõlmimine - teostaja Sotsiaalministeerium
- Naiste varjupaikade jätkusuutlikkuse tagamine - teostaja Sotsiaalministeerium
- Õpetajate, noorsoo- ja sotsiaaltöötajate, prokuröride ja kohtunike, politseinike koolitamine perevägivalla teemal - teostaja Sotsiaalministeerium
- Inimkaubanduse ohvritele rehabilitatsiooni- ja varjupaigateenuse pakkumine - teostaja Sotsiaalministeerium,
olid endiselt rahstamata. (ps. loetelu ei ole ammendav)
Vahet tuleb ka teha selle osas, milles tuleb projekte kirjutada Hasartmängumaksu Nõukogule, s.t. ,mille rahastamine ei kajastu riigieelarves s.t. tuleb veenda üht seltkonda inimesi, et teatud riiklikud tegevused on vajalikud. programmilised ja püsivad, mitte aga projektipõhised, poliitilist või majanduslikku ebastabiilsust taluvad, või siis mille suhtes ootab Eesti "rikas ja arenenud" riik, Euroopa naabrite annetusraha ...
Seega küsisn ministrilt väga konkreetseid küsimusi, mille puhul oli tal teema ette teada ning igati võimalus ka Riigikogus küsimustele vastamsieks end ette valmistada.
Küsisin, palju, mida ja mille arvelt neid konkreetseid tegevusi siis rahastatakse. Ja vastuseks sain piinliku umbluu
Lisaks lubas minister mulle kohe nende tegevuste rahastamiseks tehtavate eraldiste täpsed summad kirjalikult saata - neid polevat lihtsalt mõistlik Riigikogu saalis ja stenogrammi tarbeks ette lugeda. Neid olevat liiga palju vmt. Kuluvat aega ja tinti, vist ...
Nüüdseks on aga möödas sellest kohe saatmise lubadusest pea 30 tundi ja mida ei ole, on need arvud ehk Eesti Vabariigi riigieelarvelised eraldised nii olulise valkonnna edendamiseks nagu seda on vägivallavastane võitlus, eriti naiste ja laste vastu suunatud vägivallale vastuseismine.

Kui raske saab siis olla SEND nupule vajutamine, kui need arvud olid ministril Infotunnis olemas, aga ette lugemiseks liiga suured!?


Või siis ikkagi on nii pea- kui sotsiaalminsiter lihtsalt taas Eesti avalikkusele valetanud lisaks muidugi nendele ebaadekvaatselteel eduraportitele, mida Eesti ise enda kohta koostab läbi välisminsiteeriumi rahvusvahelistele inimõiguste eest seisvatele institutsioonidele saadab ja mis kõik hõiskvad sellest, kui tublit tööd on nimetatud ministrid selles valdkonnas teinud.
Mõelda vaid, ministril pole häbi tunnistada, et enamuse nende tegevuste toetuseks eraldab Eesti RIIK järgmisel aastal 100 - 200 000 krooni piires ehk siis 6 400 ja 12 800 EURO vahel.

Ei kommentaari!


Tänase seisuga on aga täielikult rahastamata näiteks väigivallaohvite 24 h abitelefon, naiste varjupaigad peavad arvestama aga osalise Hasartmängumaksu Nõukogu heatahtlikkusega jne ehk jätkavad seega projektipõhiselt ja absoluutselt piisava rahalise katteta!
Paneks siis äkki juba ka kiirabi ja politsei Hasartmängumaksu Nõukogule projekte kirjutama!? Kas pole üks väärt mõte nende ametkondade töö jätkusuutlikkuse, arengu ja stabiilsuse tagamiseks!? Ja siis saaks Riigikogu Rahanduskomisjon muudkui edasi pasundada kui oivalise ja turvatunnet lisava eelarve nad vastu võtsid. Sic!