2010. aasta parim naissportlane Eestis - Kristina Shmigun-Vähi. Ilus lõpp ühele ilusale spordikarjäärile!
Sport on kultuuri osa – ei vähem ega rohkem. Ei madalalaubalisem ega elitaarsem kui seda on ükskõik milline teine oluline osa sellest süsteemist. On seda kogu aeg tegelikult olnud. Sportlased on ka uue aja kangelased. Need, kelle võidupärjaga saabumine on pea ainuke sündmus, mis toob inimesed heameelest tänavale või linnaväljakule. Eesti olümpiavõitjate tervitajatega suudab ilmselt vaid Michael Jackson võistelda …
Püha sport on ka meelelahutus. Seotud emotsioonide, eeskujudega, uute rollimudelitega. Liiatigi ei tea ma teist eluvaldkonda, mis omalt pool pakutavate emotsioonidega suudaks inimesi sedavõrd mõjutada, innustada, motiveerida kui seda on sport.
Nii nagu on ehtsad lemmikute edust kantud rõõmupisarad, on seda ka nende kaotustest kannustatud kaotusvalu. Eks tõeliste emotsioonide ihalus ongi moodsa maailma kõige, kõige. See, mida inimesed elult tegelikult ootavad.
Päris asju, päris tundeid. Seda, et südamevalu ei oleks virtuaalne, vaid tegelik. Samuti ka võidurõõm ja uhkus sellest.
Sport jutustab lugusid. Olgu need siis moodsa aja muinasjutud, kus parimate puhul lõppevad need ilusasti nagu muinasjutud ikka. Ilusad võivad olla aga ka allajäämised. Ikkagi ehe traagika, põnevus, inimlikkus.
Olles olnud osaline - võistkonna esindaja, näiteks - päris mitmel Eesti ujumiskoondise rahvusvahelisel tiitlivõistlusel, olen pannud tähele, kuidas sportlaste eeskuju innustab ja paneb ületama iseennast, oma hirme või kõhklusi. Ja seda kaugelt enamas, kui tervisespordis. Normaalse pingutuse mõõt lihtsalt muutub ja see eeskuju ei puuduta mitte vaid sportlasi – tiimikaaslasi, vaid näib, et ka teisi, kes selles mullis osalevad.
Ühtäkki sain suvel Budapestis EM-l olles üle oma raskekujulisest jooksuhirmust. Jah, mul oli sellega palju probleeme … Aga lõpp-tulemusena polnud väga vigagi. Kindlasti ei jäänud see viimaseks eneseületuseks. Kuid kes teab, et Budapesti kesklinnas Doonaul asuval Margarita saarel on lisaks mitmekümne basseiniga ujumisspordi keskusele ka 5 km tartaaniga kaetud jooksurada? Mina nüüd tean. Jääb kauaks meelde, kuigi iseenda võitmiseks oli vaja vaid innustavat eeskuju, muud ei midagi …
Mõeldes end hetkeks tagasi ka lapsepõlve - kes meist poleks peale omaaegseid Eesti kahevõistlejate või laskesuusatajate edukaid starte ise suusad alla lükanud ja mõttes sama suure hooga lumel edasi vihisenud kui nemad!? Tunnistan, et mina olen.
Minu mõttelend lumel oli vähemalt sama kiire ja terav kui Kaija Parvel või Allar Levandil. Hiljem oli selleks inspiratsiooniks Kristina Shmigun. Olen tuttavatelt kuulnud ka seda, kui paljud peale nende starte Otepää keerukamaid kohti suusarajal mõõdavad. Ikka sama kompromissitult kui Kristina või Andruski. See töötab!
Olen pisarateni kaasa elanud ka suurtele lahkumistele spordis – mäletan Martina Navratilova, Steffi Grafi, Andre Agassi või ka Kim Clijsters lahkumisi. Loomulikult ka Kristina Shmigun-Vähi suvist hüvastijättu. Need liigutavad sügavalt.
Mäletan Erika Salumäe olümpiavõite ja Vladimir Salnikovi kuulsat 15 minuti alistamist. Vaid mina ise tean, mitu lisakilomeetrit salatrenni need mind omal ajal tegema panid. Kuid loetletud on täiesti tavalised luust ja lihast inimesed ja seletada nende edu vaid õnneliku juhusega, oleks õnne mõiste ilmselge labastamine …
Mõnes mõttes on nende töö nagu iga teinegi, kuid enamas mõttes palju-palju rohkem kui töö. Aga kadetsemiseks ja öelutsemiseks ei peaks küll põhjust olema.
Ma kahtlustan, et tegijate endi jaoks tuleb nende tegude tähendus ja tõlge suure hilinemisega ja aastaid hiljem, Aga olgu pealegi!
Sportlase medalid ongi ainult ja ainult nende omad See, mida meil on õigus jagada, on pakutud eneseületused, emotsioonid sellest heitlusest sageli ja peamiselt vaid iseendaga. Seda iseendale tunnistada aga polegi nii lihtne.
Igatahes on see kõik kokku fenomenaalne väärtuste süsteem, mis ületab kaugelt higised trennisaalid ja rajad. Peened salongid. Mis on aga meie endi õppetunnid kõigest sellest?
Oleme me hakanud väärtustama ja rohkem lugu pidama selliste inimlike kannatuste ja eneseületuste hinnast!? Kõik kindlasti mitte. Pühapäevaõhtusel Spordi Aasta Auhindade Galalgi kõlas sama mõtte kinnituseks nii mõnigi aplaus eriti pikalt ja soojalt ja üheaegselt laureaatide tunnustusena kõlas see ka justkui mõne teise mahaplaksutamisena. Väike omamoodi õigluse mõõdupuu lihtsalt ...
Sport ei ole vaid totalitarismi tööriist. See on pigem põhjatu
haigekassa, rahvuslik identiteet ja Eesti Nokia kõik kokku, kui
soovite.
Isiklikest õppetundidest veel aga alanud suusatalve taustal meenutan, et aastaid tagasi, ma polnud siis enam kindlasti päris laps, aga nii vana kindlasti, et kõigest midagi arvata, olin mõttes oi-oi kui kategooriline Eesti meessuusatajate aadressil.
Mäletan kummalisi lugusid ja iseenda irooniat sellest, kuidas Andrus Veerpalu ja Jaak Mae ja teisedki, sõitsid ilmselt mingi loksbussiga mööda Euroopat kotid konserve täis, et teistega võidu suusatada. Arvestades muidugi nende kohtadega, nad nii paljudega just ei võistelnudki. Mati Alaveril oli aga midagi kindlat meelel Oli usk. Meenutan, et sportlaste kohad olid nii umbes 7. või 8. kümnes. Igatahes olin veendunud, et üritus on täiesti lootuseta, et see on täiesti mõttetu!!!
Et seal ei ole ega tule midagi ja andsin sellest kindlameelselt ka igal võimlausel teistele teada.
Ma eksisin. Tuli ja tuli kui palju. Seepärast ei hakka ma täna enam ise ega julgusta ka teisi veel ajal, mil nende meeste spordikarjäär näib lõpupoole vihisevad, kuid punkti pole veel pandud, ironiseerima hetkeseisu üle. Palju asju on muutnud, aga usk on jäänud. Maailmameistrivõistlused on samuti alles ees ja viimane sõna öeldakse seal,
Seega ärgem tapkem eht-eestlaslikult iseennast, oma inspiratsiooni, innustust, eeskujusid enne, kiu need mehed ise on ima loole joone alla tõmmanud! See on lugupidamise mõõduks jju ka kõigile järgmistele. Pealegi pole medal ainuke mõõdupuu siin elus.
Ja kõik see, mis puudutab spordipoliitikat, eriti selle rahastamist, siis vot on nii, et süsteemseid asju ei saa teha projektipõhiselt. Raha ei saa anda vaid siis ja neile, kes nina murus paluma roomavad, vaid ka need otsused peavad olema sama kavakindlalt analüüsitavad ja süsteemile allutatud kui seda on tipp-sportlase treeningkava. Spordis loeb süsteemsus ja nii peaks see olema ka poliitikas!
No comments:
Post a Comment