Evelyn Sepp: kultuurist ja kaunitest kunstidest

Vaevalt, et leidub inimesi, kes siiralt usuks, et näiteks sellised kauneid elamusi pakkuvad kultuuriilmingud nagu seda on õhkõrnanana mõjuv ballett, alati glamuurne võistustants, iluvõimemine või iluuisutamine tegelikult nii kerged on, kui välja paistavad. Pigem on nende kergus illusioon. See pingutus, kannatused – higi, veri ja pisarad, mis nauditava taseme saavutamiseks valatakse – peavad hea esituse korral kõrvaltvaatajale märkamatuks jääma. Rõhk peab jääma sõnale ilu! Selles seisnebki kunsti- ja meelelahutusmaailma maagika. See peab pakkuma meile elamusi, emotsioone, vaimustama ja innustama meid omakorda eneseületusteks. Ma ei kujuta ausalt öeldes sellist kunstivaldkonda ette, mille eesmärk ei oleks meid kuidagiviisi kõnetada, emotsioone tekitada.

Ka hea pillimänguga on sama. Mäletan omast käest, kui valusa üleelamise põhjustas mus koolipõlves üleöö tekkinud arusaam, et minust ei saa kunagi Paganinit, kuigi minu õpetajate hinnangul olin ma piisavalt andekas viiuliõpilane, et saada paremaks kui lihtsalt keskpärasus.

Ma ei usu ka hetkeksi, et näiteks kitarrivirtuoosi ja viiulivirtuoosi pingutused, kannatused ja töö üksteisest kuidagi erineks, nagu ei suuda ma vahet teha ega tõmmata elamustel, mida nende kuulamine mulle pakub.

Jah, üks asi võib mulle meeldida rohkem kui teine, aga langetada nende vahel valik selles mõttes, et pidada üht õigeks ja teist valeks, oleks küünilne ja rumal.

Hea rock-kontserdi lavastamine ei ole vähem meisterlikkust nõudev kui Shakespeare lavale seadmine. Ühtviisi on nende rolliks jätta kirev jälg inimeste kultuurimällu, täita selle alateadvuslikke tühikuid.

Võtame ka kujutava kunsti või kirjanduse. Enne kui neist saab klassika, esindavad nad moodsat kunsti ja kirjandust. Kuid on ka sellist klassikat, mis ei ole ühel hetkel enam moodne ega igavikuline. Ehk on siis tegemist millegagi, mis ikkagi ei ole ajaproovile vastu pidanud?

Ajaproovile vastupidavust saame me kontrollida aga vaid ajas, mitte maksuametis. Head kultuuri ei määra taktimõõt ega läbimüük. Vaid nende näitajate alusel vahetegu massi ja eliitkultuuril, oleks omaette kultuuritu.

Ehk siin seisnebki üpris levinud mõttekäigu suurim viga – kas see, kes saavutab erakordse meisterlikkuse ning pälvib sellega miljonite tähelepanu ja armastuse muutub oma olemuselt kultuurituks sel põhjusel, et teda saadab äriline edukus? Kindlasti mitte!

Või teispidi, kust tuleb see ilmeksimatu veendumus, et see, mida vajavad vähesed, on ilmtingimata väärtuslik ehk kultuurne, vajades loomulikult olulises mahus riigipoolset sponsorlust?

Jah, põgus loogikamäng annab oma variatiivsuses sellistele küsimustele palju vastuseid, mis on osati tõesed, aga ei välista ka paljude teiste tõeste vastuste kombinatsioone.

Maksuamet aga selliseks variatiivsuseks ja loomingulisuseks kohanenud ei ole. Nagu ei ole kultuurilise mitmekülgsuse säilitamine võimalik riikliku sunniaparaadi suval, ettekirjutuste ja soovituste alusel.

Seda, mis muutub klassikaks ei otsusta poliitika, vaid see kujuneb poliitika kiuste. Ideoloogiaga võib tekitada muidugi eksitavaid pinnavirvendusi, kuid asja enda elujõud sellest päriselt siiski ei katke.

Selle pisut teoreetilise mõttearenduse juures on Eesti argipäeva kontekstis aga veel üks vägagi praktiline mõjutegur - nimelt meie väiksus. Keeleruumi ja kultuuritarbijate vähesus, mis tuleneb väiksest rahva arvust. Kultuuritegijatelt ootame me aga sellele seigale vaatamata suurt professionaalsust, iseasi aga on, kes selle eest maksab.

Mulle meeldib mõte sellest, et raha eest saab ainult odavaid asju. Eks kuu ja päiksepaiste olegi meile tasuta, aga paraku peab muude elamuste eest maksma. Peab maksma Pärdi eest, keda omas zhanris saadab muuhulgas tohutu edu, ilmselt ka ärilises mõttes, kuid maksma peab ka näiteks lauluväljakul sadu tuhendeid inimesi ühte liitnud Alo Mattiiseni popizhanris tehtud isamaaliste laulude eest.

Ja nüüd ongi küsimus suurele ringile – kas nendel elamustel on ikkagi tähendusvahet, mida saab raiuda maksuseadusesse ja kujundada ümber igakordsete poliitiliste eelistuse alusel, või siiski mitte?

Mulle tundub, et ei ole vahet! Ja isegi siis, kui ma eksin, ei soovi ma, et selle eksimuse üle otsustajaks määratakse maksuamet, kes peab tänamatult vahet tegema kultuuril ja kultuuril ning neid siis ka erinevalt maksustama.

Mina tahan maksta õiglaselt nii selle rõõmu eest, mis see mulle pakub kui ka selle vaeva eest, mida selle illusiooni loojad näevad. Saagu nende käibemaksukoormaks väike ühtne 5 protsenti, ja lähme eluga edasi.

Eestikeelset moodsat kultuuri mõistavad ja naudivad nii kui nii peamiselt meie inimesed siin Eestis. See on paratamatu. Seega aitab siis ka riigi liigkasuvõtlikust kultuuripoliitikast!

Kui aga soovitada näiteks rahvusvahelist programmi kultuurseks nädalavahetust, siis võib Tallinnas nautida popgrupi 5-nizza kontserti Amigos või näiteks Manifesti Ameerika kultusfilmide programmi Tartu sadamateatris. See on kõik kultuur ja mõelgem nii, kui see on toodud siia, siis on see tehtud just meie jaoks!

Ilsat nädalavahetust kõigile,
Teie
Evelyn Sepp

* Foto eest tänus tervisespordi ajakirjale Üks