Evelyn Sepp: täna räägime rahast

Rahast võib rääkida väga mitut moodi. Sedapuhku aga raha küsimisest. Ei, mitte kerjamisest, mitte sponsorlusest ega ka riigieelarve rahast, vaid väga elulisest olukorrast, mis võib paljude jaoks olla uskumatult tundlik teema.

Kuulun nende inimeste hulka, kes teadliku osa oma täiskasvanupõlvest on tööl käinud ja valdavalt ka ise oma arveid maksnud. Nii on tundunud lihtsalt õige. Pole vist vaja ka pikemalt seletada, et ise oma arvete maksmine annab sageli vabaduse teha kiireid ja põhjapanevaid otsuseid. Lühidalt võib seda nimetada ka majanduslikuks iseseisvuseks või sõltumatuseks, mis annab üksjagu tegutsemisvabadust. Just. Seda kõike ei maksa muidugi üle tähtsustada, ega ka kõigele muule ilusale siin elus üle kanda. See tagab pigem võimaluse käituda, ütleme, olukorra kohaselt.

Kuid juba päris mitu aastat on Eesti sotsiaalmajanduslikku olukorda kirjeldavasse retoorikasse kinnistunud termin kihistumine. Jah muidugi. Peamiselt peetaksegi silmas majanduslikku kihistumist. Kuid mitte ainult.

Kaudselt võib rahas mõõta ka enesekindlust,
tervist, naeratuste hulka, avanevaid uksi, komplimente. Mida iganes.

Silmakirjalik oleks eitada, et sellel kõigel ei ole mõju ka inimeste enda enesetundele ja eneseväärikusele. Olen kaugel sellest, et väita nagu loetletu sõltuks vaid rahast. Ei-ei. Rahal on lihtsal oma roll selle tagamisel. Ja kindlasti ei ole see väike.

Kirjeldan siinkohal ühte üpris kummalist isilikku, vägagi õpetlikku kogemust, mida võiks nimetada ka iseendaga läbi viidud sotsiaalseks ekperimendiks.

Nimelt langesin ma hea mõni hea aeg tagasi varaste ohvirks. Pihta pandi kogu minu maine dokumenteeritud vara – alustades mobiiltelefonist lõpetades raha ja absoluutselt kõigi dokumentidega. Seega jäin ma ühe ropsuga ilma kõigest, mida üks normaalne käekott sisaldab. Muidugi tõi see kaasa ka kohustusliku pangakaartide sulgemise ja omakorda muu sellest tuleneva.

Erinevatel põhjustel kujunes selline “dokumentideta võõras linnas” olukord minu jaoks pea kuu pikkuseks.

Mis selle aja jooksul minuga aga toimus? Kuna mul ei ole kombeks sularaha kodus hoida ja pidev rahaküsimine oma igapäevakuludeks on psühholoogiliselt väga-väga raske, siis tuli ajutiselt paratamatult muuta kõikvõimalikke tarbimisharjumusi. Ära jäid nii mõnedki plaanitud iluprotseduurid, taksosõidud, õhtusöögid väljas ja palju muudki, mis kiire elutempo juures seni vägagi mõistlik on tundunud.

Teatud argimugavus ja iseenesestmõistetavus said igatahes hoopis uue sisu. Julgen tunnistada, et jõudsin hea mitu korda mõtiskleda selle üle, milline oleks elu siis, kui selline olukord oleks alaline, mitte aga ajutine. Sellise kokkuhoidliku kuu kulud piirdusid umbes summaga, millest enamat ei saa kulutada ligi pooled eesti inimesed.

Tegelikult ei ole küsimus aga niivõrd konkreetses rahasummas, vaid ühsikonna horisondis, mis just selliseslt kulukõrguselt või elatustasemelt avaneb. Sellest arusaamine on tegelikult ka võtmeküsimus, et vaielda lõpuni näiteks Keskerakonna poliitilise palgareformi tagamaad ja põhjused. Ning selle realiseerimise talutav aeg.

Eelnevast jutust ei maksa välja lugeda vähimatki üleolekut, kuid igatahes enesetundele või enesekindlusele selline sunnitud eksperiment kuigi kosutavalt ei mõjunud.

Muidugi on sellel lool üksjagu isiklik mekk juures, aga omamoodi õpetlik oli see küll. Tegelikult võiks head kolleegid Reformierakonnast oma ilusale elule vahelduseks süveneda sellesse, milline on elu ilma rahata. See võiks neile vägagi kainestavalt ja ka poliitiliselt motiveerivalt mõjuda eriti eelolevate valimiste valguses. Siis vaevalt enam juttu viieteistkümneaastasest ootamisest räägitaks.

Siinkohal soovin aga ilusat töist teisipäeva ka kõigile teistele!

Teie Evelyn