Evelyn Sepp: Estonia erikomisjon – uus võimalus meeleparanduseks

Teisipäeval jõuab kätte poliitikute järjekordne tõetund. Nimelt jõuab Riigikogu ette taas Estonia erikomisjoni moodustamise algatuse arutamine. Põhimõtteliselt on kaks võimalust – erakonnad kas võtavad vastu võimaluse kummutada oma seotus kunagise õnnestuse asjaolude varjamise ja uurimise takistamisega, või siis mitte. Ehk hääletavad eelnõu menetlusest välja, naeruvääristavad üksteise võidu neid, kes on viimase 12 aasta jooksul päevavalgele tirinud hulga uusi fakte, mis aga “poliitikute” arvates ikka veel piisavalt 1997.allkirjastatud riikidevahelsit poliitikokkulepet - pean silmas rahvusvahelise uurimiskomisjoni lõppraportit – ei diskrediteeri.

Peamine küsimus, mida pime küsib, on ikka, näidake
mulle uusi tõendeid. Ja kui ta neid ei näe, siis järelikult pole piisavalt
näidatud...

Irooniline. Aga saame näha, kas see ka homse arutelu kohta käib.

Mis sest, et aastate jooksul on hullumoodi hirmutatud inimesi ja ähvardatud neid vaikima. Mis sest, et tänagi elavad meie hulgas inimesed, kes on andnud oma näo ja nime all hoopis teistsuguseid ütlusi kui need, mis sobisid lõppraportisse. Ja tuletame meelde Rootsis ametis oleva valitsuse üht skandaali. Nimelt jõudis mõni aeg tagasi avalikkuse teadvusse see, et Rootsi välisminister Carl Bildt, ka Eesti poliitikute suur sõber, on saanud GAZPROM-i aktsiaid. Kuidas ja mille eest, seda ta küll seletada ei osanud. Minu mäletamist mööda vähemalt.

Selge on aga üks - neid aktsiaid ei saa keegi osta nagu vorsti vorstipoest. Juhul, kui see kurikuulus gaasijuhe peaks ikkagi tulema, siis Rootsi vist selle vastu väga võitlema ei hakka. Aga saame nähe. Kõigepealt loomulikult seda, mis juhtub teisipäeval Riigikogus.

Targad ja ettenägemisvõimelised Eesti poliitikud peaksid endast tegema kõik, et katkestada võimalus lõpmatuseni meid - Eestit – selles õnnestus 1994.aasta sõjatehnikaveo operatsioonis osalemisega zhantaseerida. Ehk lööme õhu puhtaks. Kui läks midagi nihu, tunnistame üles ja elame puhta õhu ja ausama südametunnistusega edasi.

Ligi 1000 hukkunud inimese mälestus väärib seda, et juhul, kui nad toodi ohvriks, oleks sellel ohvril ka mingi mõte. Tarkus tuleviku jaoks. Ja ülejäänud, kes seda ohvrit täna kannavad, väärivad samuti seda, et neil oleks võimalik elada edasi kedagi ega midagi kartamata, sealhulgas oma musta südametunnistust.