Evelyn Sepp: “Not terribly impressive”

Nii iseloomustas The Economist viimati Andus Ansipit. See tundub iseloomustavat ka käimasolevaid koalitsiooniläbirääkimisi. Neid on huvitav jälgida, sest oletatav ülekaal ja maailmavaateline selgus annavad võimaluse teha järgmise nelja aasta jooksul enneolematuid ja murrangulisi otsuseid, mida ka hädasti teha on vaja.

Lahendamist vajavad ju strateeglised küsimused, mis ei määra Eesti edu ainult majanduslikus, vaid peamine, sotsiaalpsühholoogilises plaanis.

Jutt käib ühiskonnamudeli uuesti kontrueerimisest, mis lähtuks kogukonna tegelikest ressurssidest, ootustest ja valmisolekust, mitte vaid raamatutarkustest.

Pealegi, kodanikuna puudutavad need valikud erapooletult ka mind samapalju kui ükskõik keda teist. Jutt ei käi rahast, kuigi pisut ka sellest, vaid väärtuste paradigma muutmisest.

Ainult loll arvab, et see paragima on sõnastatav lääne versus ida suunalise või valged versus punased stiilis poliitika vastandamisena.

Lihtsalt sõnastatuna peaks meid ees ootama selge retsept selleks, kuidas suurendada solidaarsust ja sisuliselt võrdsustada ühiskonna osasaamist majanduse tõusufaasist või vastupidi, kuidas selle riske võrdselt kõigi õlule jagada.

Igatahes seni kuni püsib läbirääkijate üksmeel, püsib ka lootus tõeliselt vajalikes muutustes kokkuleppimiseks.

Eks igaüks peab selles lotos oma näo säilimise eest ise seisma. Ka sotsiaaldemokraadid. Rõhutan veel – Eesti ees seisab vajadus mitte lihtsalt edasi tiksuda, vaid põhimõtteliselt tasakaalustada kogu ühiskonna võimalusi.

Aeg vajab radikaalseid otsuseid ja seekord ilmselt vähemuse, mitte enamuse arvelt! Kas parempoolsed on selleks valmis, ongi põhiküsimus!

Lootusrikkalt,
Teie Evelyn