Evelyn Sepp: veider maailm, veidrad inimesed sees

Oivaline tunne on olla vait, kui soovi kõneleda pole. Nii on ka siin olnud mõnda aega vaatamiseks vaid vanad kordusosad. Millel, ohh üllatust, on omad fännid täiesti olemas. Nagu “Viimse reliikviaga”. Vaatad palju vaatad, ikka ei hakka tüütama.

Aga veel vanadest võlgadest. Esiteks tänud kõigile, kes mind ühel tagasihoidlikul isiklikul tähtpäeval meeles pidasid. Väga armas Teist. Teiseks. Leelo-Maarja. Saadan Sulle palavaid tervitusi Pekingisse! Kõik su head soovid jõudsid ammu kirjatuviga kohale. Aga sinu postiaadress on täiesti loetamatu seal kaugel maal. Sorry. Ma ei suuda sellele vastata. Kardan, et nii kaugele ei ulatu ka minu sellesuvine reisigraafik. Aga mine tea ...

Nüüd aga veidra maailma juurde. Edgar Savisaar kirjutas paar päeva tagasi Postimehes vägagi tuumaka arvamusloo tuletades valitsusele üldjoontes meelde, mis on nende üldised kohustused kodanikkonna ees. Ma ei tea, kas oli see poliitiline armukadedus või midagi veelgi raskemalt ravitavat, aga reaktsioonid sellele arvamusloole olid küll kõike muud kui adekvaatsed.

Lugupeetud majandusteadlane, nii ta ennast vist nimetas, piirdus peamiselt ilkumisega, mitmed teisedki söandasid libiseda samal banaanikoorel. Aga asja tuuma enda tabas ära vaid Hindrek Riikoja. Kompliment igahtahes.

Kodanikud võivad olla kuitahes riskialtid, kuid on riske, mille kandmisel-tagamisel langeb ja peabki riigile-kohalikule omavalitsusele lõppastmes langema põhiroll. See on muide euroopalikus kultuuriruumis heaoluühiskonna mõte. Ja millest käib siis jutt? Kodust ja koduõigusest.

Ehkki ka Riigikogus on kardetavalt palju selliseid inimesi,
kelle arvates on koduõigus suvaline riskiküsimus või loterii, et kui on õnne,
võidad ja kui mitte, lendad nagu tühi jäätisepaber mööda tänavaid, on tegemist
siiski sellise põhiõigusega, mis nii või teisiti tuleb tagada.

Mõned aastad tagasi olin Prantsuse Välisministeeriumi stipendiaadina mõne aja selles suurepärases riigis ja tutvusin palju muu kõrval ka ühe sealse üpris erilise sotsiaalhoolekande teenusega. Selle sisu tänase ideega võrreldes oli veelgi radikaalsem. Nimelt selleks ,et vältida üksikisikute pankrotte ja sellest lähtuvat täielikku allakäigu tsentrifuugi sattumist kannab riik vastava erikomisjoni kaalutud otsuse alusel tema võlakoorma. Ei hakka pikalt kirjeldama, kelle või mille süül need tekkida võivad. Aga nii jääb selle konkreetse inimese jaoks hullem juhtumata. Sisuliselt makstakse võlad, koostatakse nn hakkamasaamise plaan, mida võimalik ajatatakse, mida võimalik võetakse tõsise kontrolli alla jne. Tulemus on see, et inimene ei satu tänavale, säilitab loodetavasti töökoha, jääb sotsiaalselt aktiivseks ja lõpptulemusena on see ühiskonnale ehk maksumaksjale palju odavam kui teda hiljem rentslist üles korjata.



Veel üks paraleel. Riigi tasuta õigusabi. Nii tagatakse samuti vääramatu põhiõigus. Hiljem, majandusliku olukorra paranedes, maksab abisaaja selle tasahilju tagasi. Üldjoontes väga lihtne ja humaanne. Igatahes on mille üle mõtiskleda enne kui oma rumalust ja kompleksse väljuhäälselt välja elada.

Veider on veel seegi, et Savisaare plaaniga kaasa mõtlemine toetab ehk rohkemig kui “hooletuid” üksikisikuid, hoopis kinnisvara ja pangandussektorit. Nende seoste tõttu makromajanduse trendidega aga aitab majanduskriisi eelses või aegses olukorras säilitada riigi krediidireitingute stabiilsust ja seeläbi riiki tulvava laenuraha intressitaset. Sellest aga peaksid võitma teiste hulgas just ettevõtjad ja muidu riskialtid institutsioonid. Kas pole see mitte nii?