Evelyn Sepp: valimised - pidu meis eneses

Põhiseadusesse on jõudmas uus põhiväärtus - valimisrütm, millest valimiste koondamisel saab tähtsaim demokraatia alustala ...

Ei tea, mida sel õiguskantsleril siis veel teha on või Riigikohtul!? Põhiseaduse hindamine tuleks edaspidi usaldada
selliste tantsuspetside nagu Ants Tael või Merle Klandorf kätte! :)

Minul vähemalt rütmis püsimisega küll probleeme pole, aga Põhiseadust ei muudaks ma sellegi poolest!

Allolevalt toimetatud kõne tekst Põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu nr 775 1.lugemisel Riigikogus 16.juunil 2010.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid!


Valimised on tõesti pidu, aga erinevalt eelnõu algatajate käsitlusest ei ole see pidu, mida peetakse erakondade peakontorites või valitud peokohtades Tallinna südalinnas. See on valijate pidu.

Ja kui keegi kurdab siin selle üle, et pohmell peale valimisi on suur, siis uskuge, mitte sellest pidupäevast, vaid kehvast valimistulemusest ja kehv valimistulemus reeglina tuleb kehvast tööst. Selles seisneb valitutele valimiste mõte: kas saada usaldatud, teenida
usaldus välja oma tööga või mitte.

Aga tänane arutelu on andnud veel ühe mõnes mõttes täiesti geniaalse uue termini, me oleme saanud põhiseadusliku termini või uue põhiseadusliku põhiväärtuse, milleks on valimisrütm.

Kuulge, minule tundub küll, et kui valimisrütm on uus põhiseaduslik põhiväärtus, siis õiguskantsleril ei ole põhiseadusega enam midagi pistmist, siis peaks seda tša-tša-tšaa rütmi hindama kas Ants Tael või
Merle Klandorf või keegi asjatundja, mitte aga siin saalis olijad ega mõned teised põhiseaduslikud institutsioonid!

Valimisrütm ei saa olla põhiseaduse ega demokraatia kõige kandvam osa, sest need väärtused seisnevad muus.

Ja valimisi ei korraldata mitte valitute tarbeks, vaid see on valijate õigus näidata oma suhtumist, näidata oma usaldust, kui neil see on, või umbusaldust, kui seda ei ole.
Kas selleks on aga vaja muuta põhiseadust, et muuta või eeldada poliitilise kultuuri muutmist? Kahtlen. Valitsemiskultuuri tõstmiseks ei ole vaja koondada valimisi, vaid parandada valitsemise enda kultuuri. Mõelgem lihtsalt selle peale: et põhiseadus ei keela täna seadustega reguleerimast pikemat eelarve planeerimise perioodi kui näiteks üks kalendriaasta. Ükski seadus ei keelanud ega takistanud teid diskuteerimast eelmistel Riigikogu valimistel näiteks oluliste majanduspoliitiliste otsuste üle.

Mitte üks seadus ei takistanud seda, Põhiseadus ammugi mitte!

Aga see, head kolleegid, mille teie nende valimiste keskseks teemaks tõstsite, oli pronkssõdur, eelolevate valimiste keskne teemaks võib tõusta muidugi jällegi see õnnetu Vabaduserist või muu taoline küsimus. Aga see ei ole põhiseaduslik küsimus, see on kõigi nende inimeste ja nende kultuuri küsimus, kes kandideerivad.

Ja minu jutu kokkuvõttev mõte on see, et sobimatute poliitikute sattumist poliitikasse ei saa vältida põhiseaduse muutmise ja valimiste koondamisega, sest see on ilmselgelt ebaproportsionaalne vahend. Selleks on teised mehhanismid ja eelkõige otsustab selle valija.

Nüüd aga selle eelnõu enda ja selle tehniliste, kuid oluliste nüansside juurde, millele eelnõu ettekandja sugugi piisavat tähelepanu ei suvatsenud pöörata.

Näiteks et iga 20 aasta tagant on meil valimisaasta, kus ühel aastal toimuvad neljad korralised valimised. Ma tuletan meelde, põhiseaduskomisjonis juhtis valimiskomisjoni esindaja meie tähelepanu ka sellele, et tegelikult on valimiste ja valimistoimingute kattumusega tekkivad õiguslikud probleemid praktiliselt ületamatud. Seega - milleks on meil siis vaja seada iseendale mingid tõkked, millest me ei suuda üle hüpata või millest üle hüppamine ei olegi tegelikult põhjendatud!?

Ja nüüd ma tulen uuesti sellesama valimisrütmi juurde tagasi. Kui tekib lisaks olukord, kus on vaja erakorralisi valimisi korraldada, mida ei ole võimalik ju ette näha, siis milline põhiseaduslik väärtus saab olla see, et meil tekivad tühjad ja surnud poliitilised perioodid korraliste valimiste vahel, mis mahuvad sõltumata olukorrast näiteks 4-aastae perioodi sisse!?

Minul ei ole mingisugust mõistlikku seletust sellele pakkuda.

Samuti sellele, et kuidas saab olla demokraatiale kasulik see, kui me koondame valimised ühele aastale, kuid erinevatele päevadele, saades samas aru, et muutub vaid poliittehnoloogia kampaaniate tegemisel ja teemad, mis peaksid olema väga eraldiseisvad, ei moodusta tegelikkuses eraldiseisvaid teemasid.

Valijate jaoks ei ole tegemist selgelt eraldiseisvate valimistega, vaid olukorraga, kus on taas kord raske teha vahet, mis on kohalikud mis riigi või mis tegelikult Euroopa teemad., sest mängu juhivad ju erakonnad, kelle jaoks on see tänase praktika kohaselt üks prahivedu kõik …
Küsin veelkord - kuidas see saaks küll demokraatiat tugevdada, jääb tõesti arusaamatuks.
Või siis näiteks eelnõu seletuskiri, mille kvaliteet on lausa piinlik ja sisaldab muuhulgas ka viitevigu, aga ei kajasta näiteks riigi kulusid, rääkimata erakondade kuludest.

Me teame, et järgmise 20 aasta jooksul toimuks rohkem valimisi, kuna eelnõu algatajate ettepanekul on vaja lihtsalt valimistsükkel viia n-ö nendele sobivasse rütmi –see toob aga tegelikult riigile kaasa täiendavaid kulusid ja toob ka valitutele kaasa täiendavaid kulusid.

Millegipärast eelnõu selliste arvutustega aga varustatud ei ole, kuigi normitehnika eeskirjade kohaselt peaks kulude osas olema tehtud väga põhjalik analüüs.

Aga tõepoolest, mis on siis ikkagi põhiline küsimus kui pidada silmas Reformierakonna esindaja sõnavõttu ja Eesti võrdlemist Kreekaga? Võrdluses Kreekaga ei seo meid mitte valimisrütm, vaid hoopis korporatiivsus ja vähene läbipaistvus. Aga valimiste loksutamise mugavatesse nelja-aastastesse perioodidesse pigem tsementeerib seda olukorda, mitte ei paranda seda. Nii et, on mille üle mõelda.

Ja erinevalt Kreekast on Eesti valitsuserakonnad ju ometigi teinud „tarku“ otsuseid ja nende populaaruss ei ole sellest sugugi langenud, nii et valimiste harvendamist ei ole ka sel põhjusel vaja ette võtta.

Kindlasti ei taha me nõustuda aga ka sellega, et eelnõu lugemisel tähtsusetuks peaksime me selle jätma tähelepanuta ja vaikima. Seda rõõmu me kindlasti ei tee, sest selliste plaanide avalikustamine ja kriitika on olulised poliitilise kultuuri kujundamisel edaspidiseks.

Ja kui keegi peaks kunagi tulevikus põhiseaduse muutmise eelnõusid esitama, siis võiks vähemalt varustada selle analüüsidega, mida selle eelnõu ettevalmistajad ilmselgelt teha ei julgenud, sest ma kujutan ette, et Eestis on suhteliselt vähe tervemõistuslikke eksperte, kes sellist lähenemist sellise tooruseastme juures toetaksid ja oma nime sinna avalikult julgeksid alla kirjutada – erinevalt nendest 54 põhiseaduse muutmise algatanud poliitikust.

Kui te aga arvate, et teie siin ei ole mõistlikud, siis tulevikus ärge kandideerige ja selleks ei pea ilmtingimata põhiseadusesse täiendavaid takistusi looma. Aitäh!