Vabariigi President jättis 30.juunil välja kuulutamata suure „monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seaduse“. Põhjendusi oli ka normitehnilisi, kuid peamine ikkagi see, et ega see neid hinnapiiranguid tegelikult ikkagi ei kehtestanud.
Seekord ei jäänud seega tarbijad pika ninaga, vaid keegi teine ...
Tarbijakaitset oli selles välja kuulutamata jäänud seaduses tõesti vaid enam-vähem pealkirja jagu, sest jõustunuks seadus nüüd, toonuks see kaasa hoopis kontrollimatud hinnatõusud, piirangud tarbijaile
ja palju muud „toredat“, millega muide, need suured ettevõtteid menetluse lõppedes ise väga rahul olid.
Vaevalt et tärganud sotsiaalse südametunnistuse tõttu …
Ma ei hakka üle kordama kogu seda jama, mis selle menetluse käigus aeti, ja mida seevastu ise hoopis tehti, sest see teeb mind sigatigedaks.
Ühesõnaga oli see puhtakujuline näkku valetamine päise päeva ajal, ja kahjuks ei saanud Riigikogu enamuse poolt heaks kiidetud seadus lõpp-kujul täita ka oma püstitatud eesmärki.
Nii et mis valesti, see uuesti!
Nii et mis valesti, see uuesti!
Ja tuletan lihtsalt ääremärkusena meelde, et kogu see eelnõu või õigemini show selle ümber keskendus ju vaid sellele, kuidas
„paha Tallinn“ ei ohjelda „paha Tallinna Vett“. Jättes kõrvale ühe
„tühise“ tühiasja: nimelt, et eelnõu algatajad olid need, kes erastasid Tallinna vee-ettevõtte ja tegid selleks just sellise erastamislepingu, nagu nad tegid ja õppetunnid on muus, kui selles kuidas riik peab Tallinnale taas „abikäe“ osutama, et …
Igatahes ootan huviga selle eelnõu uut menetlust Riigikogus ning seda, kas IRL ja Reformierakond koos Rohelistega jäävad Presidendi põhjendustega nõusse või mitte ehk kas nõustutakse seaduse vigade prandamisega või siis ikkagi ei ning jonnib edasi.
Unustada ei tasu ju sedagi, et mine tea, palju valimistrükiseid juba valmis jõuti trükkida selle kohta, kui kangelaslikult need suuremad ettevõtted põlviili hernestele suruti!
No comments:
Post a Comment