Tõesti-tõesti, mis võiks küll olla alljärgneva blogiloo kirja panija eesmärk, kui ta kirub Swedbanki ja illustreerib oma loo fotoga pangakontorist? Swedbank näib senini arvavat, et teha tema
kaubamärgiga ebaseaduslikku äri - avada uus pank, pakkuda teenuseid finantsturul vmt. Väga mage lugu igatahes.
Ja Indrek Vendelini lugu õigustab seda enam ennast, et lugedes sellele loole järgnenud selgesõnalist nõudmist ja siis veel peale jama puhkemist üllitatud PR-kommentaari, tuleb tõdeda, et nad ei saanud ikka aru, mida nad tegid või õigemini, mille nad tegemata jätsid ja tegu pole mitte lihtsalt robititega, vaid katkiste robotitega ...
Selle asemel, et rääkida kuidas panga eesmärk ei olnud sõnavabadust piirata, võinuks nad lihtsalt puhtsüdamlikult kahetseda ja oma magedat käitumist tunnistada, mitte olukorda veel hullemaks ajada.
Nüüd siis pangas pettunu kirjeldus ja sellele järgnenud Swedbanki "vabandav" pressikommentaar ...
"...Lugu oli siis selline: Huvitav, kui palju taoline pank klienditeenindusse investeerib? Ilmselt ikka väga palju, kuidas teisiti õnnestub inimestest teha roboteid - selliseid hingetu töötajaid, programmeeritud alluma ainult reeglitele.
Tavaliselt selline robot/automaatvastaja suudab tavaolukorraga kenasti hakkama saada, oskab öelda "Tere", "Palun Teie isikuttõendav dokument". Põnevamaks läheb siis, kui kliendiküsimus ei ole programmis kirjas, siis kõlab "Kohe uurin" ja siis "Palun jätke oma number/teile helistatakse tagasi" või "Palun oodake". Kui palud ühendada spetsialistiga / ülemusega, siis programmeeritud vastusevariandid on "Ei ole võimalik", "Spetsialist istub teises majas", "Juhataja on hetkel lõunal/koosolekul/hõivatud". Huvitav, kes tuli selle idee peale, et teenindaja peab lahendama absoluutselt kõik kliendiga seotud küsimused?
Aga kui juurutada sama põhimõte meditsiini: arst istub mugavas kabinetis korrus kõrgemal ja patsiendiga suhtleb vaid praktikant-medõde?Aga robotite kasutamisel on ka omad eelised, neid võib sõimata! Mina, kliendina, kasutan sellist eelist tihti ja kutsun ka teisi seda sama tegema. Äkki läbi sellise emotsiooniteraapia nendest saavad uuesti inimesed?
Paar nädalat tagasi lahkus mu sõber ja sugulane, pakkusin tema abikaasale abi asjaajamises. Esimene asi tuli korda ajada Ford Transiti liising.
Enne aga helistasin Maksuametisse ja küsisin, kuidas saab maksta kadunu firmade makse, kui puudub ligipääs firmakontodele? Eesti seaduse järgi pärijad selguvad mitte varem kui ühe kuu pärast, tavaliselt isegi mitte varem, kui kolme kuu pärast.
Maksuameti vastus oli "Makske omast taskust, muidu sattuvad ettevõtted maksuvõlglaste nimekirja ja nõutakse viivist". See, et pärijad ei ole selged (just selle sama riigi seaduste järgi) ametnike ei huvita, keegi peab ikkagi maksma!
Niisiis liisingu teema juurde. Lühike kõne Swedbank liisingusse ja tundus asi lihtne olevat: telefonipanga klienditeenindaja rõõmsalt teatas, et kui keegi soovib seda bussi enda nimele, siis kadunu abikaasa peaks pangas vastava avalduse kirjutama. See variant oli hea, sest omaksetel polnud Transitiga midagi teha, ei soovinud nad ka liisingumakseid maksta, lisaks ka endine ülemus oli nõus bussiasjad enda kaela võtma. Lisaks lubati abikaasale ka kuni 15000 krooni matusekuludeks kadunu kontolt.
Mis siis ikka, võtsin leinava naisterahva panka kaasa, lubades, et kõik läheb kiiresti ja lihtsalt. Pangas läks aga kaks tundi mõtetut jauramist robotitega ja lahkusime "tühjade kätega": telefonipanga klienditeenindaja oli väidetavalt eksinud, lubati asja uurida ja lisati programmeeritud "Vabandame". Liisingut ümbervormistada ei saa, sest pärija ei ole ametlikult selgunud. Siis ma küsisin, kes siis liisingumakset peab maksma? Abikaasa, loomulikult, ta on ju pärija! Ma mainisin, et nende enda sõnul pärija pole ju veel selge, äkki teeks maksepuhkuse kolmeks kuuks, kuni pärimispaberid on korras. Vastus oli veel parem: "Maksepuhkus tähendab lepingumuudatust, kuna liisinguvõtja on surnud, siis lepingut muuta ei saa".
Ajab ikka vihale küll. Palusin kutsuda otsustaja või spetsialisti - "ei ole võimalik!" Viisin kadunu abikaasa koju ja tagasiteel läksin panka uuesti riidlema, siis nad olid lahkemad ja ühendasid Juristiga! Jurist ütles ühe lause, mis pani mu arusaama nende maailmast paika. Ta ütles: AGA MEIL ON JU RAHALISED OOTUSED!
Seal pangas mulle räägiti veel mitmeid "tõdesi", aga kõik ülejäänu lihtsalt tuhmub selle lause kõrval ..."
Veel katkend Vendelini blogist ja panga nõudmine:
"Swedbank'i juriidilisest divisjonist, autoriks oli Liina Heinmäe, "palvega viivitamatult sulgeda nimetatud veebileht või veebilehe osa (http://www.vendelin.pri.ee/photoblog/p/325), kus kasutatakse loata Swedbank kaubamärki ja logo".
Ja nüüd siis EPL-i vahendusel Swedbanki PR-kommentaar ise:
„Swedbanki eesmärk mingilgi moel sõnavabadust piirata, palume sellist järeldust kindlasti mitte teha. Vabandame omalt poolt, kui kasutatud sõnastus võis jätta sellise eksliku mulje,“ teatas Swedbanki kommunikatsioonispetsialist Laura Käesel.
„Igal kaubamärgi omanikul on seadusest tulenevalt õigus uurida, mis on tema kaubamärgi kasutamise eesmärk. Kaubamärgiseadus sätestab, et võõra kaubamärgi kasutamine ärilistel eesmärkidel on keelatud. Kuna meil ei olnud teada, mis eesmärgil blogipidaja Swedbank AB-le kuuluvat kaubamärki edaspidi kasutada kavatseb, siis pöördusime antud küsimuse ja palvega meie kaubamärki mitte kasutada blogipidaja poole,“ selgitas ta juhtunut.
„Kuni kaubamärgi kasutamise asjaolude selgumiseni palusime meie kaubamärki mitte kasutada. Suheldes blogipidajaga jõudsime kokkuleppele, mis sobis mõlemale poolele. Kinnitame veelkord, et kavatsust sõnavabaduse piiramiseks ei olnud ning vabandame segaduse tekitamise pärast,“ ütles Käesel."
Kokkuvõtvalt - ei midagi kahetsevat oma nõmeda ja silmakirjaliku käitumise kohta. Panga jaoks on see veel päeva lõpukski vaidlus kaubamärgi üle, mida see pole algusest peale olnud ja tõesti -
ükski seadus ei kohusta Swedbanki käituma targalt ja klientidest
hoolivalt. Nii see on - mitte ükski seadus!"
No comments:
Post a Comment