Toiemtatud kõne tekst Riigikogus erakonnaseaduse ja valimisseaduste muutmise seaduse eelnõu nr 516 SE 3.lugemise eel 19.amil:
Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Erakonnaõigusega kipub paraku olema traditsiooniliselt ja eriti enne valimisi samamoodi nagu ühe kõneka loosungiga Agu Sihvka lugudest. Kuid see eelnõu ei ole mitte lihtsalt jama, vaid selle eelnõu tähendus on veel palju kõnekam.
Me oleme siin majas, selles saalis, põhiseaduskomisjonis, ministeeriumides kulutanud sadu töötunde ja rohkem kui aasta selle eelnõu menetlemisele. Selle eelnõu menetlemise näiline eesmärk on olnud see, kuidas umbes 100 või 200 inimest ei oleks üheaegselt kahe erakonna nimekirjas. Aga vaatame nüüd asjale natukene tõsisemalt otsa.
Kelle asi on õigupoolest erakondade liikmelisus, kas see on tõesti riigi asi või peaks see olema ikkagi erakondade ülesanne ja erakondade endi mure?
Tänaseks on jõudnud eelnõusse säte, et erakonnad peavad oma liikmete nimekirja riigi kohturegistri juures. Ehk vastus minu küsimusele, kelle asi on erakondade liikmesus ja nimekirjad – see ei ole enam mitte erakondade asi, vaid see on riigi asi.
Mõtleme nüüd korra veel edasi, mis on veel riigi asi. Erakondade rahastamisest suure osa kannab riik, nimekirjad on riigi mure. Samuti see, mida ja kuidas erakonnad seda raha võivad kulutada. Kui ühel hetkel leidis osa sellest "riigist", et välireklaam on kurjast, siis see keelati lihtsalt ära. Mis sest, et see oli põhiseadusvastane. Aga ikkagi ...
Kümnete tuhandete erakonna lihtliikmete poliitiliste vaadete kohta andmebaasi kogumine ja nii-öelda riiklik talletamine ja majandamine on riigi asi. Ma arvan, et see on küsimus, millele Veneetsia komisjon võiks üsna pea päris tõsit tähelepanu pöörata, sest Eesti on väga jõuliselt liikunud selles suunas, et meil on riigi erakonnad.
Kui siin aastaid tagasi ja ka hilisemate arutelude käigus on korduvalt juhitud tähelepanu sellele, et sellisel kujul, nagu Eesti kogub inimeste poliitiliste vaadete kohta andmeid ehk erakonnaliikmete nimekirjad on avalikud, ei ole need kuskil mujal maailmas, vähemalt selles osas, millega me tahaksime samastuda, millelt tasuks eeskuju võtta ja mida järele teha.
Ja miks ei ole avalikud - sellepärast, et inimeste poliitiliste vaated, nii nagu ka nende usulised ja muud vaated, on nende isiklik asi. Meil justkui on see avalik - riigi asi.
Kui see oleks emotsioonivaba küsimus, n-ö tehniline küsimus, nagu meile seda eelnõu ette valmistades välja pakuti, siis võiks ju sellega leppida, aga kõik siin saalis ja ma arvan, et ka tuhanded inimesed väljapool seda saali, teavad, et paraku kümnete tuhandete lihtliikmete jaoks tähendab n-ö vale poliitiline kuuluvus, vale maailmavaate avalik deklareerimine avalikus nimekirjas väga selget ohtu nende töökohale, nende edasisele karjäärile.
Me võime öelda, et jah, erakonda kuulumise alusel inimese töölt vabastamine või tema olemise muutmine ebamugavaks ja raskeks on kriminaalne, aga peale selle tõdemuse ei ole nendele inimestele mitte midagi muud lohutavat öelda.
On selge, et kui me räägime sellest, et erakondade n-ö salaliikmesus võiks justkui viia sinna, et erakondade nimekirjas kandideerivad parlamenti või kohalikku omavalitsusse n-ö tühjad kohad, siis saate ka ilmselt aru, et see on suhteliselt naeruväärne konstruktsioon.
On täiesti ilmselge, et need inimesed, kes kannavad avalikkuse või ka kolmandate isikute ees, ütleme poliitilist või materiaalset vastutust, olgu nad siis erakonna mingites juhtorganites või esindades erakonda kas kohalike omavalitsuste valimistel või Riigikogu valimistel või saades valitud erakonna esindajana ühte või teise esinduskogusse, siis loomulikult on need positsioonid avalikud ja need inimesed on kõigile teada ja ka avalik huvi peaks sellega ka tegelikult piirduma.
Ei ole mingit põhjust tuua siin ohvriks kümneid tuhandeid inimesi, kes lihtsalt tahavad üht või teist maailmavaadet toetada, ja olgem ausad, mõneti ei ole ka oluline see, kui palju on erakondadel liikmeid, vaid oluline on see, kui palju neid valimistel toetab.
Sellest lähtub ülejäänud arenenud maailm selle küsimuse analüüsimisel ja ma arvan, et ka Eestil oleks aeg liikuda selles suunas ja lõpetada ära kiire ja sihikindel marss riigi erakondade teel.
Mul on ühtlasi hea meel siinkohal öelda, et Keskerakond seda seadusmuudatust ei toeta.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment