Toimetatud kõne tekst 20.mai istungilt vastuseks Riigikohtu esimees Märt Raske ettekandele ning arutelu stenogramm ise:
Austatud Riigikohtu esimees! Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid!
Kõigile nendele eelnevatele ettekannetle, mis Riigikohtu esimees siin saalis teinud on, on eelnenud veel üks oluline protseduur – sisuline arutelu komisjonis ehk päevakorrapunkti ettevalmistus. Ja opositsioonierakonna esindajana on mul kurb tõdeda, et seekord põhiseaduskomisjon millegipärast omapoolset panust käesolevale arutelu sisukusele andnud ei ole. Kindlasti väärinuks päris mitmed täna kõneks olnud küsimused põhjalikku arutelu ja ka seaduseandja omapoolset kommentaari . Paraku jäime me ilma ka võimalusest Riigikohtu esimehe terast kriitikat sisuliselt arutada.
Kui Riigikohtu esimees peatus siin pikalt ülekriminaliseerimise või ülekriminogeensuse teemadel, siis osalt võib sellega nõustuda. Need kaks nähtust on tegelikult ju mõlemad vildaka ühiskonnaelu korralduse kibedad viljad, üheltpoolt poliitilise populismi ja teiselt poolt sotsiaalmajandusliku või sotsiaalpsühholoogilise afekti ilmingud. Mõlema keskne märksõna on usaldamatus, ja mitte ainult kriminaalõiguse devalveerimise aspektist, vaid riigi kui sellise autoriteedi devalveerumise vaatenurgast..
Miks õitseb selles Riigikogus nii viljakalt normiandmise kultus? Üks võimalik seletus sellele on see, et avalikkuse nõudlus, tellimus on suur. Kerge on deklareerida: "Me tegime selle ära!", aga meil ei lähe siin pea ühtegi istunginädalat mööda, kus opositsioon ei küsi ühe või teise asja sisulise põhjendatuse, eelduste ja ka tagajärgede analüüsi, ei nõua ministritelt seletust, kust võetakse ressurss mitte ainult tagajärgede fikseerimiseks - kriminaliseerimiseks, vaid tegelikult ressurss põhjuste väljajuurmiseks ja miks üheks või teiseks puudub tegelikult sageli poliitiline tahe.
Eks see viibki normi andmise soovini, sest muuks ei ole jõudu, tahtmist, oskust, viitsimist ja peamiselt poliitilist tahet.
Teine väga tänuväärne teema, mille Riigikohtu esimees siin tõstatas, on kahtlemata mitte ainult õigusabi kättesaadavus, vaid ka õigusemõistmise tagamine üldisemalt.
Tänane õigusabi kättesaadavus on tõesti väga täpselt sõnastatud – sellest on kujunenud olemuslikult laen, kuigi põhiseaduse mõttes peaks see olema abi. Olen täiesti nõus eelkõnelejaga, kes juhtis tähelepanu ka selle „laenu“ andmise menetlemise tohutule ressursikulule.
Aga sellel õigusabi kättesaadavusel on veel ka teine poolt, see on õigusabi andjate pool ja ma ei usu, et Eesti riik väga paljudes muudes valdkondades sunniks riigi seisukohalt üliolulist teenust osutama märkimisväärselt alla turuhinna.. Ja ma olen kaugel sellest, et kaitsta siin advokaatide kõrgeid honorare, aga ma siiski juhin tähelepanu sellele, et tegemist on väga kõrge professionaalse taseme ja ettevalmistusega inimestega, kes riigi õigusabi saavad osutada. See on üliolulise põhiõiguse kaitsmine ühelt poolt ja teisalt peab see tegevus olema tegelik, mitte formaalne riigi kohustus. Tänaseks on see aga muutunud näiliseks.
Peamine argument, millega justiitsminister siin pidevalt esineb, mida ka põhiseaduskomisjon on korduvalt - ilmselt erinevalt siis õigus- või rahanduskomisjonist käsitlenud - on see, et me määrame enam-vähem ühe suvalise summa eelarvesse ja ütleme lihtsustatult, et see ongi n-ö inimeste põhiõiguste tagamise mõõdupuuks, mitte aga põhiseaduse väärtused.
Muidugi on veel üks aspekt, mille üle siinkohal tasub järele mõelda, see on riigilõivude küsimus.
Väga sageli jõuame me põhiseaduskomisjonis oma arutluskäigus selleni, et nendest on kujunenud riigile tuluteenimise viisi, kuigi oma olemuselt peavad nad olema konkreetselt selle teenuse osutamist rahaliselt tagavad vahendid. Ja samas võime küsida, kas see ongi õhukese riigi tagajärg, kus valitsus otsustab, kas kohtuvõim või õigusemõistmine kui selline on riigis pelgalt tugiteenus või siiski üks põhilistest funktsioonidest ehk üks kolmest võimuharust.
On ka ühemõtteliselt selge, et see ei saa olla oma olemuselt isemajandav, vaid see peab olema tagatud sama kvaliteetselt ja ressurssidega samavõrra kaetud kui minu pärast kas või seadusandlik kogu või täitevvõimu haru.
Nüüd statistikast. Loomulikult statistikat tulebki teha, iseasi on aga see, mida ta meile näitab. Oluline on vaadata ka selle taha.
Väga sageli puutume me kokku probleemidega, kus me järsku avastame, et väga suur hulk kohtumõistmist toimub näiteks erinevate kiirmenetluste käigus ja hakates seda analüüsima avastame alles, mis see endaga tegelikkuses kaasa on toonud – selle, et õigusemõistmist sisuliselt ja valdavalt ei toimugi.
Sellised võtted võivad ju vähendada ühe asja menetlemiseks kuluvat aega, see võib näiliselt suurendada efektiivsust või vähendada kulusid, aga samas see vähendab ka väga selgelt nii-öelda inimeste turvatunnet, õiglustunnet ja me jõuame taas kord devalveerimise teemani tagasi.
Nüüd veel ka sellest samast kohtureformist, mille suhtes Riigikohtu esimees oli üllatavalt kuri ja kriitiline. Keskerakonna fraktsioon kindlasti ei jaga seisukohta, millega siin hurjutati riigikohtunikke, kes tegid meie arvates väga olulise avalduse, mis juhtis mitte ainult Riigikogu liikmete vaid ka Eesti avalikkuse tähelepanu sellele, mis probleeme kohtusüsteemi korrastav reformiseadus endas tegelikult sisaldab.
Kui siin kedagi süüdistada, siis seda väikest kitsast gruppi selle eelnõu väljatöötajaid, kes, kas suhtekorralduslikel, poliitilistel või ideoloogilistel või mingitel muudel isiklikel põhjustel, jätsid lahendamata väga palju kaasamisega, lugupidava kaasamisega seotud küsimusi.
Nii et kui kedagi süüdistada, siis mitte siin saalis istujaid, kes on eelnõu menetlusse võtmisega näidanud väga selgelt üles seda, et nad soovivad kohtureformi üseadust arutada, küll aga mitte sellisel kujul.
Lõpetuseks veel niipalju, et tõepoolest need kolm Riigikohtu esimehe ettepanekut, millega Riigikogu peaks ja võiks lähiajal tegeleda, on väga sisulised ja Keskerakonna fraktsioon neid kindlasti toetab ja lööb kaasa ka oma jõu ja nõuga. Aitäh!
Austatud Riigikohtu esimees! Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid!
Kõigile nendele eelnevatele ettekannetle, mis Riigikohtu esimees siin saalis teinud on, on eelnenud veel üks oluline protseduur – sisuline arutelu komisjonis ehk päevakorrapunkti ettevalmistus. Ja opositsioonierakonna esindajana on mul kurb tõdeda, et seekord põhiseaduskomisjon millegipärast omapoolset panust käesolevale arutelu sisukusele andnud ei ole. Kindlasti väärinuks päris mitmed täna kõneks olnud küsimused põhjalikku arutelu ja ka seaduseandja omapoolset kommentaari . Paraku jäime me ilma ka võimalusest Riigikohtu esimehe terast kriitikat sisuliselt arutada.
Kui Riigikohtu esimees peatus siin pikalt ülekriminaliseerimise või ülekriminogeensuse teemadel, siis osalt võib sellega nõustuda. Need kaks nähtust on tegelikult ju mõlemad vildaka ühiskonnaelu korralduse kibedad viljad, üheltpoolt poliitilise populismi ja teiselt poolt sotsiaalmajandusliku või sotsiaalpsühholoogilise afekti ilmingud. Mõlema keskne märksõna on usaldamatus, ja mitte ainult kriminaalõiguse devalveerimise aspektist, vaid riigi kui sellise autoriteedi devalveerumise vaatenurgast..
Miks õitseb selles Riigikogus nii viljakalt normiandmise kultus? Üks võimalik seletus sellele on see, et avalikkuse nõudlus, tellimus on suur. Kerge on deklareerida: "Me tegime selle ära!", aga meil ei lähe siin pea ühtegi istunginädalat mööda, kus opositsioon ei küsi ühe või teise asja sisulise põhjendatuse, eelduste ja ka tagajärgede analüüsi, ei nõua ministritelt seletust, kust võetakse ressurss mitte ainult tagajärgede fikseerimiseks - kriminaliseerimiseks, vaid tegelikult ressurss põhjuste väljajuurmiseks ja miks üheks või teiseks puudub tegelikult sageli poliitiline tahe.
Eks see viibki normi andmise soovini, sest muuks ei ole jõudu, tahtmist, oskust, viitsimist ja peamiselt poliitilist tahet.
Teine väga tänuväärne teema, mille Riigikohtu esimees siin tõstatas, on kahtlemata mitte ainult õigusabi kättesaadavus, vaid ka õigusemõistmise tagamine üldisemalt.
Tänane õigusabi kättesaadavus on tõesti väga täpselt sõnastatud – sellest on kujunenud olemuslikult laen, kuigi põhiseaduse mõttes peaks see olema abi. Olen täiesti nõus eelkõnelejaga, kes juhtis tähelepanu ka selle „laenu“ andmise menetlemise tohutule ressursikulule.
Aga sellel õigusabi kättesaadavusel on veel ka teine poolt, see on õigusabi andjate pool ja ma ei usu, et Eesti riik väga paljudes muudes valdkondades sunniks riigi seisukohalt üliolulist teenust osutama märkimisväärselt alla turuhinna.. Ja ma olen kaugel sellest, et kaitsta siin advokaatide kõrgeid honorare, aga ma siiski juhin tähelepanu sellele, et tegemist on väga kõrge professionaalse taseme ja ettevalmistusega inimestega, kes riigi õigusabi saavad osutada. See on üliolulise põhiõiguse kaitsmine ühelt poolt ja teisalt peab see tegevus olema tegelik, mitte formaalne riigi kohustus. Tänaseks on see aga muutunud näiliseks.
Peamine argument, millega justiitsminister siin pidevalt esineb, mida ka põhiseaduskomisjon on korduvalt - ilmselt erinevalt siis õigus- või rahanduskomisjonist käsitlenud - on see, et me määrame enam-vähem ühe suvalise summa eelarvesse ja ütleme lihtsustatult, et see ongi n-ö inimeste põhiõiguste tagamise mõõdupuuks, mitte aga põhiseaduse väärtused.
Hetkel kehtiv õigusabi tasustamine ja korraldus on viinud olukorrani, kus abi pole kättesaadav, selle menetlemine on ise ülikallis
ning tasustamissüsteem ei toeta esindatava huvide seadmist
esikohale.
Muidugi on veel üks aspekt, mille üle siinkohal tasub järele mõelda, see on riigilõivude küsimus.
Väga sageli jõuame me põhiseaduskomisjonis oma arutluskäigus selleni, et nendest on kujunenud riigile tuluteenimise viisi, kuigi oma olemuselt peavad nad olema konkreetselt selle teenuse osutamist rahaliselt tagavad vahendid. Ja samas võime küsida, kas see ongi õhukese riigi tagajärg, kus valitsus otsustab, kas kohtuvõim või õigusemõistmine kui selline on riigis pelgalt tugiteenus või siiski üks põhilistest funktsioonidest ehk üks kolmest võimuharust.
On ka ühemõtteliselt selge, et see ei saa olla oma olemuselt isemajandav, vaid see peab olema tagatud sama kvaliteetselt ja ressurssidega samavõrra kaetud kui minu pärast kas või seadusandlik kogu või täitevvõimu haru.
Nüüd statistikast. Loomulikult statistikat tulebki teha, iseasi on aga see, mida ta meile näitab. Oluline on vaadata ka selle taha.
Väga sageli puutume me kokku probleemidega, kus me järsku avastame, et väga suur hulk kohtumõistmist toimub näiteks erinevate kiirmenetluste käigus ja hakates seda analüüsima avastame alles, mis see endaga tegelikkuses kaasa on toonud – selle, et õigusemõistmist sisuliselt ja valdavalt ei toimugi.
Sellised võtted võivad ju vähendada ühe asja menetlemiseks kuluvat aega, see võib näiliselt suurendada efektiivsust või vähendada kulusid, aga samas see vähendab ka väga selgelt nii-öelda inimeste turvatunnet, õiglustunnet ja me jõuame taas kord devalveerimise teemani tagasi.
Nüüd veel ka sellest samast kohtureformist, mille suhtes Riigikohtu esimees oli üllatavalt kuri ja kriitiline. Keskerakonna fraktsioon kindlasti ei jaga seisukohta, millega siin hurjutati riigikohtunikke, kes tegid meie arvates väga olulise avalduse, mis juhtis mitte ainult Riigikogu liikmete vaid ka Eesti avalikkuse tähelepanu sellele, mis probleeme kohtusüsteemi korrastav reformiseadus endas tegelikult sisaldab.
Kui siin kedagi süüdistada, siis seda väikest kitsast gruppi selle eelnõu väljatöötajaid, kes, kas suhtekorralduslikel, poliitilistel või ideoloogilistel või mingitel muudel isiklikel põhjustel, jätsid lahendamata väga palju kaasamisega, lugupidava kaasamisega seotud küsimusi.
Nii et kui kedagi süüdistada, siis mitte siin saalis istujaid, kes on eelnõu menetlusse võtmisega näidanud väga selgelt üles seda, et nad soovivad kohtureformi üseadust arutada, küll aga mitte sellisel kujul.
Lõpetuseks veel niipalju, et tõepoolest need kolm Riigikohtu esimehe ettepanekut, millega Riigikogu peaks ja võiks lähiajal tegeleda, on väga sisulised ja Keskerakonna fraktsioon neid kindlasti toetab ja lööb kaasa ka oma jõu ja nõuga. Aitäh!
No comments:
Post a Comment