Evelyn Sepp: inimõiguste vihmavari on kõigile!

Inimõigustealaseid raamdokumente on ikka ja jälle võrreldud vihmavarju kujundiga, mis peaks tekitama tunde, et et see pakub kaitset kõigile, kelle kohale ta laotatakse. Ja seejuures on selle all vihma korral turvaline olla vaid siis, kui selles pole auke, kui see toimib erandita. Kui see nii aga pole, on näiteks augud või mõni muu rike, kannatavad kõik.

Inimõigustega on samuti, need kas on tagatud, või mitte ja kas kõigil, või siis on kõik ohus. Vahepealseid variante eriti polegi.

Olen emadepäeva eel nimelt Vilniuses inimõigustealasel konverentsil, kus peamiseks fookuseks on nn samast soost iskute põhiõigused või õigemini takistused nende realiseerimiseks.

Tegin siin isegi ettekande, sest ma olen tõesti veendunud, et EV põhiseaduses kehtivad põhiõigused peavad tagatud olema kõigile, mitte vaid neile, kes meile rohkem või vähem meeldivad.

Ja kui vaadata ka lühemas või pikemas perspektiivis stereotüüpe, siis märkasin isegi sellise kvaliteetlehe onlines uudist, mis rääkis sellest, et Vilniuses peavad homoseksuaalsed inimesed oma konverentsi vmt. Ausalt öeldes mina ei kujuta ette, kuidas PM kõigi siin olevate inimeste seksuaalse orientatsiooni välja selgitas, aga noh, las jäägu see nende südametunnistuse peale.

See ongi oluline vahe:

Inimeste põhiõigused on inimeste põhiõigused, nagu ka nimetus ütleb. See tähendab ühemõtteliselt seda, et need ei kuulu mitte vähemustele ega enamusele, vaid kõigile.

Samas, iseenesest on täiesti normaalne ja inimlik omada isiklikku suhtumist, mis üht või teist erinevust kui sellist tolereerib või mitte, kuid see ei ole põhjendatud alus teha vahet inimeste põhiõiguste tagamisel. Sest need ei ole kollektiised vaid individuaalsed õigushüved ja neid ei saa üks inimene teiselt ära võtta põhjendusega, et ta lihtsalt ei meeldi meile.

Ja kui sellised asjad muutuvad lubatavaks ,siis ei ole meie Eesti enam see demokraatlik riik, kelle põhiseadus 1992.a. rahvahääletusel heaks kiideti.

Liiatigi realiseeritakse enamikku sellistest õigustest viisil, mis ei võta kelleltki teiselt midagi reaalset ära., ega kahjuste neil realiseerimast samu õigusi oma idenditeediga kooskõlas olevana.

Muide, ka sõnavabaduse piir lõpeb ju seal, kus see hakkab kahjustama teisi. Nii lihtne ongi.! Ja kriteeriumiks ei ole mitte see, et lubatud on vaid meeldivad seisukohad ehk need, mis kellelegi meeldivad, vaid see, mis reaalselt teist inimest kahjustab. Teda alandab, laimab, ohustab.

Nii nagu on isiku kui indiviidi õigus kasutada sõna- ja eneseväljendusvabadust, on seda ka seksuaalne idendideet. See ei ole riigielu ega avaliku võimu küsimus, seda ei panda paika hääletades, ehk määrata teiste poolt. Selle määratleb iga inimene ise kui ta seda soovib või vajalikuks peab. Ja see on ka põhjus, miks ei peaks see olema fookuses teiste põhiõiguste kättesaadavuse mittetagamise õigustusena.

Seda enam ei saa see olla ka õiguslikuks aluseks, millele tuginedes otsustavad teised, kas õigus tööle, õigus arstiabile, õigus eraelu puutumatusele, õigus abile vanaduses, õigus haridusele või diskrimineerimise keeld vmt. selliste inimeste suhtes kehtivad või mitte.

Ka mina tõin oma ettekandes välja 2 näidet sellest, mis juhtub põhiõiguste tegeliku tagamisega siis, kui aluseks võetakse tunnus, mis selleks ei kõlba ja kuidas see selliseid inimesi päris elus mõjutab ning kui absurdseid olukordi see kaasa toob.

Mõistagi vajavad sellised olukorrad analüüsi ega piirdu pelgalt formaalse võrdsete õiguste loeteluga, vaid peavad tagama ka võrdsed õimalused neid õigusi takistusteta kasutada.

Oluline on mõista, et LGBT-inimeste puhul ei räägita mitte nende erilistest õigustest, vaid kõige tavalisematest inimõigustest, mis peaks olema tagatud kõigile. Need grupid ei oota mingeid eriõigusi.

Ja olgu veelkord rõhutatud, et diskussiooni objektiks ei ole inimeste individuaalne enesemääratlus ehk seksuaalsus kui selline ,vaid see, et mingitel raskesti seletatavatel kultuurilistel põhjustel. eelarvamuste-stereotüüpide tõttu ei saa paljud neist kasutada õigusi, mis peaks olema tagatud kõigile ja erandideta.

Nagu usuvabaduse, mis oma olemuselt ei ole kollektiivne, vaid isikupõhine õigus, on seda ka see, mis puudtab inimeste seksuaalsust. Ja

nagu öeldakse, see, mis jääb minu ja Jumala vahele,
on vaid minu ja Jumala asi!

Ja seaduse ees peavad kõik võrdsed olema.

Ning lõpetuseks - Leedu kohus tegi just-just otsuse, et laupäevane toetusmarss Vilniuses ikkagi toimub. Olgu see siis tunnustuseks ka Leedu presidendile või Euroopa Komisjoni inimõiguste volinikule, kes siinset üritust väga selgelt on toetanud ja loomulikult kõigiel neile inimestele, kes on aja jooksul rahulikult viitsinud kaasa mõelda ja on ka selle ürituse korraldamise taga ning elagu nad siis kus riigis tahes ...!:)

p.s. lisan hiljem siia ka oma ingliskeelse ettekande teksti!