Riigi osalusega äriühingute nõukogudes ja sihtasutustes on aastaid kohatud ka Riigikogu liikmeid. Küll on olnud neid, kel kompetents ei küüni kõrgemale, kui vaid mugava lisatasu kasseerimiseni, millega enamasti ka avalikkus tähelepanu piirdunud on, küll on olnud aga neidki, kel tõesti anda ka reaalne panus selle organisatsiooni juhtimisse ja järelvalvesse.
Kuid asi pole pelgalt formaalne. Ja eksivad need, kelle jaoks Riigikogu liikme staatus kui selline on suurim patt selles loos.
Iseenesest on täiesti asjakohane küsimuse püstitus, et kes on see või need isikud, kes kõige paremini saavad esindada nn avalikku huvi, mis sageli monopolide ja riigile oluliste infrastruktuuri ettevõtete puhul kahtlemata eksisteerivad. Tegu ei ole pelgalt ju ärigühingutega, mille ainus eesmärk on maksimaalse kasumi teenimine.
Edais on loogika käinud seda rada pidi, et nendeks on isikud, kes ainukesena valitakse sellesama avalikkuse poolt ehk näiteks RK liikmed. Osati on eeldus ka korrektne.
Teine konffliktne koht kogu loos on teine äärmus. Ettevõtjad nõukogu liikmetena. Pole vist keeruline läbi näha kümneid, sadu või lausa tuhandeid olukordi, kus needsamad ettevõtjad on ilmselges huvide knfliktis. Tõsi, äriühingu juhtimiseks neil kahtlemata kompetentsi on, kuid on ka muud huvid. Vaadakem nii Tallinna Sadamat, Eesti Energiat jt. Jätan konkreetsed nimed ise targu loetlemata, sest üldiselt on need kõigile teada ...
Teisejärguline pole ka nende endi ja nende endi omanduses olevate äriühingute moraalne või materijalne suhe päevapoliitika toetamisega ...
Õiguslikus mõttes aga olukrod täbar jällegi. Ja vanasõnu laenates kirjeldaks seda olukorda ehk paremini ütlus, kits kärneriks ...
Või siis kolmas nish - huvide konflikt selles mõttes, et Riigikogu liikmena teeb inimene otsuseid, mille suhtes kehtib nn vaba mandaaat ja südametunnistuse vabadus ja mille eest ta mõistagi õiguslikku vastutust ei kanna, ega peagi kandma.
Samas kui need otsused puudutavad näiteks sama ettevõtet, mille nõukogus ta istub ja mille hea käekäigu pärast peaks ta samuti 24 h muretsema ja kui tema sellised otsused kahjustavad üldkoosoleku poolt sõnastatud eesmärkide täitmist ehk siis selle ettevõtte tegevust ja huve!?
Sarnane kurioosum juhtus hiljuti noorukuse kolleegi Kalle Pallinguga, kel emaerakonna käsul tuli teha Eesti Energia, ettevõtte jaoks Riigikogus ilmselt kahjulik otsus, kuid mille eest ta siis nõukogu liikmena õigupoolest nüüd vastutuab?! See ei ole ikkagi päriuselt ka nii, et ettevõtte nõukogu liikmena vastutad sa ainult sealsetel koosolekutel protokollitud otsuste eest, kuid samal ajal kui sa kogu oma muu tegevusega sedasama ettevõtete näiteks kahjustad, ei vastuta sa millegi eest.
Seega parasjagu skisofreeniline olukord igatahes!
Ja kas saab nõukogus olla ikkagi inimesi, kes oma töise tegevuse eest ei kanna õiguslikku vastutust!? Äriseadustiku ees küll, aga Põhiseaduse kohaselt mitte. Ja kui on selge, et inimene on nõukogus kui Riigikogu liige, siis on ka õiguslikus mõttes kuri karjas ... Ja pealegi tuleb välja, et nõukogus on erineva staatusega inimesed, kelle vastutus ettevõtte tegevuse eest on erinev, kuigi nad peaksid võrdselt vastutust kandma ...
Ja olgem ka ausad - koalitsioonivalitsus võib ju enda arvates kujunenud poliitilise praktika kohaselt riigi kui sellise juhtimisse suhtuda vastavalt ministeeriumi vääriliste osakute
omanikuna, kuid äriühingu juhtimisel ei muutu koalitsiooni eri huve esindavad liikmed selle osanikeks, kes peavad seal nn erinevaid huve esindama või tasakaalustama.Otsustamise koht on mujal - valitsuskabinetis ja sealt edasi
üldkoosoleku ehk ministri omas.
Seega vigased on justkui mõlemad l lahendused. Nii on olnud ka teatav peataolek lahenduste pakkumisel mõneti täiesti mõistetav. Kuid pärast paari aasta tagust õiguskantsleri kurja märgukirja Riigikogule võttis too uuesti teema ülesse ja menetlusse läks ka eelnõu, mis pakkus välja ühe lahendusvariandi.
Toona keskenduti põhiseadusliku kitsaskoha lahendamisele selles prismas, et kui Riigikogu liige on määratud mitte üldkoosoleku elik täitevvõimu esindaja - ministri - poolt, mis ühtlasi tähendab, et ta on ka sellele üldkoosolekule aruandekohuslane, et siis on kõik korras. Välja pakutud variant oleks eelneva asendanud Riigikogu komisjoniga.
Teatavasti ei saa võimude lahususe põhimõttest lähtudes allutada järelvalvajat järelvalvajale. Riigikogu - valitsuse suhe aga on just selline. mitte Riigikogu liige, vaid minister on Riigikogu ees aruandekohuslane. Seega olnuks tegu ikkagi vaid formaalse, kuid mitte sisulise lahendusega.
Kui umbes aastapäevad olid möödas ja komisjoni poolt esitatud eelnõuga midagi juhtunud ei olnud, pakkus Keskerakond oma lahendusvariandiga uue eelnõu RK menetlusse. Selle kohaselt oleks ühemõtteliselt välistatud RK liikme osalemine selliste äriühingute nõukogudes.
Ka selle variandi puhul on lahendatud vaid pool rehkendust. RK liikmed ei ole kaasatud, mis rahuldaks pealiskaudselt avalikkust, kuid püsima jääks ikkagi probleem avalike huvide esindamisest ja läbipaistvusest. Sest üksikult võttes on probleemsed mõlemad lahendused määramise korras, kuid ka isikute ringis, keda võiks sinna määrata.
Ja nüüd jõuame me tegelikult peamise probleemini: nimelt karikeerin seda ühe suhteliselt värske näite varal, mis ilmestab värvikalt seda olukorda, mis peidab endas tegelikku probleemi.
Probleem on riigile kuuluvate äriühingute juhtimise enda filosoofias. Erakondade jaoks on need enamasti kui lüpsilehmad, mitte kui riiigile olulised infrastruktuuri ettevõtted, läbi mille juhtida riigi ettevõtlust oluliselt mõjutavaid majanduskeskkonna muutusi ning saavutada üldisi majanduspoliitilisi eesmärke.
Sageli juhivad need samad ettevõtted hoopis oma nõukogu ja erakondi nende taga, mitte aga vastupidi.
See on ka üks põhjustest, miks sai tehtud ettepanek riiklikult tähtsa küsimuse algatamiseks energiasektroi julgeoleku
aspektist. Börs ei ole vaid finantseerimise instrument, see on ka kanal, mille kaudu saab riik kaotada kontrolli julgeolekuliselt olulise valdkonna üle, mida energia Eesti jaoks on.Huvitav vaid, miks Juhan Parts seda nii järjekindlalt surub ja kaitseb!?
Ja sisuline probleem taandubki üldkoosoleku rollile. Kes on kuulnud ja suutnud jälgida, mida teevad ministrdi ehk siis nende ettevõtete kõrgemad juhtorganid - üldkoosolekud - tegelikult?
Kus nende poolt avalikult sõnastatud ettevõtte eesmärgid, selged strateegilised sihid, nende sihtide mõju kitsale majandusvaldkonnale kui ka näiteks laiemale majanduskeskkonnale, sotsiaalsed mõjud jne!?
Pole! Needsamad üldkoosolekud on igasuguseid selgeid seisukohavõtte, põhjendusi, lahenduste alternatiivsust jms. vältinud nagu tuld. Ja tegelik probleem seisnebki selles, Äriseadustiku loogika kohaselt peaks üldkoosolek selgelt sõnastama, miks ta seda ettevõtet omab ja mida ta sellest tahab, nõukogu peab ühemõtteliselt siis teostama järelvalvet nende eesmärkide saavutamise üle ja juhatus nende saavutamiseks igapäevaselt töötama ja aru andma.
Ning mis tähendus on siis sellel, et nõukogus oleks ilmtingimata ühe ja teise erakonna esindajaid? Kui asjad oleks tipust paigas, poleks ju üksteise näppude peale vaatamist ja üksteise üle järelvalve tegemist üleüldse vajagi. Ega nõukogu ei teosta ometigi järelvalvet üldkoosoleku otsuste üle, vaid annab ise talle aru ettevõtte tegevujuhtkonna kohta. Ja kui tekib kahtlusi üldkoosoleku pädevuses, siis seda tuleb juba lahaendada parlamendis, või äärmisel juhul valitsuskabinetis.
Eeldus oleks lihtne - kui üldkoosolek ei suuda põhiküsimust sõnastada ja eesmärke püstitada, siis tuleb ju lihtsalt teda -ministrit - umbusaldada ja kõik! Sest ilmselgelt ei saa ta hakkama tegeliku objektiivse avaliku huvi esindamisega selles küsimuses.
Midagi taolist juhtus minu mäletamist mööda aga vaid sotsist majandusministri Mihkel Pärnojaga, kes omadega ummikusse jooksis. Teised on ju laveerinud nii et seda nägu.
Ja ettevõtlusorganisatsioonid jäävadki kiunuma selle üle, et millise energiahinna tõusu üks või teine poliitiline mäng kaasa toob, ja kuivõrd see Eesti teiste ettevõtete konkurentsivõimet kahjustab , rääkimata sotisaalmajanduslikust survest, aga üldkooslek õilmitseb meil näiteks majandusministri näol rõõmsalt edasi.
Ja painab oma koalitsioonikaaslastest parlamendiliikmete käitumise üle, mille puhul on küsimus ainult ühes - tagasi tuleks kutsuda koheselt need nõukogu liikmed, kel on poliitikuna, parlamendiliikmena või ettevõtjana huvide konflikt, kes teevad oma erinevates rollides vastuolulisi otsuseid, või - kui nende otsused on põhjendatud kuid vastuolus üldkoosoleku juhistega, loe praktikas majandusminsitri koduerakonna majanduslike erahuvidega, siis umbusaldada koheselt ministrit, kes ei ole oma rollis suutnud sõnastada seda avalikku huvi, mis tõesti oleks avalik huvi!
Ei ole ju võimalik, et igaühel neist on selles loos mingi erinev avalik huvi - igal parlamendiliikmest nõukogu liikmel, igal ettevõtjast nõukogu liikmel ning üldkoosolekust ministril ...
Ainult selge seisukohavõtt üldkoosoleku rolli kohta aitab meid probleemi lahendamisel tegelikkuses edasi.
Majandusminister Juhan Parts on praeguses olukorras aga nagu Eesti Energia rõõmsameelne sülekoer, keda siis päri või vastukarva silitatakse.
No comments:
Post a Comment