Evelyn Sepp: kollane kaart Pevkurile!

Lasteaia tervisekaitsenõuete ümber käiv müra on kurb ja kahetsusväärne. Lõppude-lõpuks võib ju tehniliselt võttes jõu positsioonilt mida iganes kehtestada ja vastu võtta, kuid selliste nõuete rakendamine peab samuti olema mõistlik ja põhjendatud ning peamine - reaalselt täitjale jõukohane. Ainult siis saab avaliku võimu poolt kehtestatud reegleid lugeda proportsionaalseks.

Kui emotsioonideta järele mõelda, siis vaidlusalune määrus, mille sotsiaalminister kehtestas, seda ei ole. Ka vana määrus ei laienda väljakujunenud linnaruumi, ega loo sinna juurde lasteaiaks sobilikke kohti, rääkimata siis akuutsest kriisiks kujundatud olulkorrast.

Määruse muudatus võeti vastu 11.detsembril 2009 ja jõustus 1.jaanuarist 2010. Määrusega muudeti järgmisi nõudeid, mis puudutab konkreetselt lasteaedu: (kogu määruse tekst)

§ 19. Sotsiaalministri 25. oktoobri 1999. a määruses nr 64 «Koolieelse lasteasutuse tervisekaitse-, tervise edendamise, päevakava koostamise ja toitlustamise nõuete kinnitamine» (RTL 1999, 152, 2149; 2002, 84, 1298) tehakse järgmised muudatused:

1) määruse pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
«Koolieelse lasteasutuse tervisekaitse, tervise edendamise ja päevakava koostamise nõuded»;

2) määruse preambul ja sellele järgnev punkt 1 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
«Rahvatervise seaduse» § 8 lõike 2 punkti 6 ja «Koolieelse lasteasutuse seaduse» § 11 lõike 2 punkti 2 ja § 23 lõike 1 punktide 1–3 alusel ning kooskõlas «Erakooliseaduse» § 5 lõike 5 punktiga 7 määran:
1. Kehtestada «Koolieelse lasteasutuse tervisekaitse, tervise edendamise ja päevakava koostamise nõuded» (lisatud).»;

3) määrusega kinnitatud dokumendi pealkiri ja lisa päis sõnastatakse järgmiselt:
«Koolieelse lasteasutuse tervisekaitse, tervise edendamise ja päevakava koostamise nõuded»;

4) määruse punktis 1 asendatakse sõnad «, päevakava koostamisele ja toitlustamisele» sõnadega «ja päevakava koostamisele»;

5) määruse punktid 3, 5.2, 5.10, 6.4, 6.12, 7.3, 10.5, 10.6, 10.11, 10.13, 10.15–10.20, 11.10, 12.1, 12.2, 12.5, 13.2, 14.4 ja 14.6–14.10, tabeli 1 punkt 3 ja alapunktid 3.1–3.5, tabel 5 ning V. ja VI. peatükk tunnistatakse kehtetuks;

6) määruse punkt 6.5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
« 6.5. Ruumide planeerimisel nähakse ette omaette ruumid igale rühmale (edaspidi rühmaruumid), muusikasaal ja võimlemissaal ning teiste ruumide koosseis vastavalt vajadusele.»;

7) määruse punktist 6.7 jäetakse välja sõnad «Kolme- kuni kuuerühmaliste»;

8) tabeli 1 punkt 4 «Pesuköögiruumid» muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
«Pesuköögiruumid vajaduse korral»;

9) tabeli 1 punkti 7 «Majandus ja personaliruumid» teise veergu lisatakse sõnad «Pindala vastavalt vajadusele» ja punktides 7.1–7.4 asendatakse arvulised väärtused sõnadega «vastavalt vajadusele»;

10) tabeli 1 all olev sõna «Märkus.» asendatakse sõnadega «1. märkus.» ja tabeli alla lisatakse kaks märkust järgmises sõnastuses:
«2. märkus. Pindala arvestuse aluseks on rühma registreeritud laste arv.
3. märkus. Kui magamisruumi kasutatakse mängimiseks, võib magamis- ja mänguruumi pindala olla väiksem, kuid iga lapse kohta peab olema vähemalt 4 m2.»;

11) määruse punkt 10.12 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
« 10.12. Igal lapsel peab olema kasvule vastav tool ja laud.»;

12) määruse punktist 15.5 jäetakse välja sõnad «– väljavõte tervisekaardist (RTL 1998, 58/59, 262);».

Kuni 1.jaanuarini kehtinud määruses olid need punktid reguleeritud järgmiselt: v.t. määruse teksti.

Süvenemisel näeme, et mõned asjad on kindlasti lihtsamaks läinud ja puuduvad kindlad arvulised näitajad, kuid on selge, et valmis ja toimiva maja puhul ei ole võimalik sarnaselt paberiga seinu nihutada ega ka ruumide funktsioone muuta 20-päevase etteteatamisega.

Võttes aluseks Tallinna Haridusameti poolt koostatud analüüsi, milline on selle määruse muudatuse mõju praktilise näite varal, siis on ilmselge, et muudatus ei ole proportsionaalne ja läbimõeldud.

Haridusameti arvutuste kohaselt tähendaks tervisekaitse nõuete järgimine kogu linna peale lasteaiakohtade arvu vähenemist
umbes 6000 võrra. Selle hulga laste mahutamiseks peaks linn ehitama
või laiendama vähemalt 30-35 lasteaeda, mis läheks kokku maksma umbes 900 miljonit krooni. Seda ülesannet ei ole võimalik täita ei nii lühikese ajaga ega ka mitte tänases majandusolukorras. Seega pole välistatud, et 2010. ja 2011. aasta sügisel ei saa lasteaedadesse juurde võtta ühtki last.

Mina isiklikult ei oska kaasa rääkida, kas need nõuded oma sisult on põhjendatud või mitte ja kas peaks ruuminõuete puhul arvestama lastega, kes on nimekirjas või siiski sellega, kes keskmiselt kohal käivad. Eks selle prognoosimiseks ole ju ka oma metoodika. Ja kasvõi sama Tallinna Haridusameti analüüsi kohaselt tooks esimese lähenemise jälgimine kaasa tohutud lisakulud pool-tühjade majade ülalpidamiseks, mis on samuti ilmselge ja nii vaese riigi kohta nagu seda on Eesti tegelikult, ka küsitav. Ka sama linna näite varal tuleks sulgeda mitukümmend lasteaeda ainuüksi põhjusel, et need on ehitatud 50-60-ndal ja nii ehk teisi ei oleks neid asukoha ja ka muidu mugavaid, mõnusaid lateaedu sel eesmärgil enam võimalik kasutada, sest neid ei saa lihtsalt ümber kujundada.

Tõenäoliselt tuleks sulgeda näiteks kõik kesklinna „korterlasteaiad“, sest seal on uute normatiivide kohaselt võimalik vastu võtta vaid 10-14 last rühma kohta, mis ei ole piisav nende lasteaedade edasiseks toimimiseks. Kesklinna maa puudumise tõttu lasteaedasid juurde ehitada ega „korterlasteaedu“ laiendada ei saa.

Näiteks kesklinnas asuvas Kiisupere lasteaias on viimastel kuudel sõimerühmade keskmine kohakasutus 46,8 % ehk 8-9 last ja aiarühmade keskmine kohakasutus 65,1% ehk 16 last rühma registreeritud laste arvust. Kui arvestada kohalolevaid lapsi, jagub igale lapsele mängupinda sõimerühmades 7,23 m2 ja aiarühmades 4,66 m2. Ettekirjutuse kohaselt tuleks aga laste arvu aiarühmas vähendada 12,5 lapseni rühmas ja arvestades reaalset kohakasutust hakkaks seal kohal olema keskmiselt 7-8 last rühmas. Kuna kesklinnas lasteaiakohti pakkuda ei ole, tuleks välja arvatud lastel hakata käima Lasnamäe lasteaedades, kuid kõik „üle jäävad“ lapsed ei mahuks ka sinna.

Kuid kindlasti on üle Eesti ka selliseid lasteaegu, mis ühe ega teise lähenemise kohaselt ei vasta lastele turvalise päevakodu nõuetele, aga tekitada teadlikult ja tahtlikult olukord, millest Tallinna näite najal palju räägitakse, ei ole ka terve mõistuse kohaselt millegagi põhjendatav.

Loomulikult kui välja arvata poliitiline demagoogia, mis seda vihast sõnavahetust saadab ja need haledad õigustused, millega sotsiaalminister Hanno Pevkur on üles astunud.

Kui seaduseelnõude puhul kehtib kohustus varustada need ka mõjude analüüsiga. Arvutustega nende maksumuse kohta jne, ja need on peamised, mille alusel hinnatakse ühe või teise otsuse või selle jõustamise aja mõistlikkust ja meetme kui sellise proportsionaalsust, siis määruste puhul võiks terve mõistuse kohaselt eeldada sama. Teoorias.

Küll aga kahtlen tõsiselt, kas 11.detsembril 2009 muudetud määruse puhul, mis mõeldi jõustuma juba 1.jaanuaril 2010, seda järgiti.

Lühidalt võttes pole lastevanemate ega ka laste seisukohalt arvestatav "lahendus", et nad võiksid Õismäe asemel oma lapse näiteks kuskile Piritale viia, või Kesklinna asemel Lasnamäele, sest statistiliselt oleks seal rohkem nõuetekohane koht olemas. Küsimus taandub muule -

Kui Eesti on ikka õgusriik, siis oleks aeg ka iga määruse ja muu "kosmeetilise" muudatuse puhul arvestada ja arvutada enne selle andmist älja selle reaalse täitmise võimalused. mitte pelgalt rahalised, vaid ka linnaruumilised, geograafilised jms. Ja antud juhul on muudatus ebareaalne ja tegu pole pealinna pahatahtlikkusega või hoolimatusega, sest isegi raha olemasolul ei oleks võimalik seda rakendada.

Tegu on lihtsa riikliku poliitilise rumalusega.

Ning lõpetuseks - mina ei tea, kust on võetud need nõuded ise. Kas see tuleneb mõnest direktiivist või mujalt Eestile kohustuslikust õigusaktist. Samas meenutage ka neid nn euronõudeid, mis nõudsid arvutu hulga kraanikausse ja WC potte ja õigeid glauuritud seina või põrandaplaate ja õige nurga all olevaid personalikappe jne, mida meie siin pankrotti ajavalt nõudsime ja hiljem selgus, et see oli ilmne ülepingutus ja kellegi nö kohalik lobby.

Ehk on ka nende nõudmistega sarnaselt ja tegu pole pelgalt lapsesõbralikkuse või selle puudumisega ...

Ja seega on enam kui selge, et asi, mis iseenesest ei pruugi olla vale, tuleb ka jõustada viisil, mis oleks täidetav ja mõistliku aja ja kuluga täidetav. Tallinna näite puhul selle määruse täitmine seda ei ole. Seega pole see ka proportsionaalne ja nii ka õiguspärane.