Evelyn Sepp: kaitse monopolide vastu olgu aus!

Vabariigi President jättis 30.juunil välja kuulutamata suure „monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seaduse“. Põhjendusi oli ka normitehnilisi, kuid peamine ikkagi see, et ega see neid hinnapiiranguid tegelikult ikkagi ei kehtestanud.

Seekord ei jäänud seega tarbijad pika ninaga, vaid keegi teine ...

Tarbijakaitset oli selles välja kuulutamata jäänud seaduses tõesti vaid enam-vähem pealkirja jagu, sest jõustunuks seadus nüüd, toonuks see kaasa hoopis kontrollimatud hinnatõusud, piirangud tarbijaile
ja palju muud „toredat“, millega muide, need suured ettevõtteid menetluse lõppedes ise väga rahul olid.

Vaevalt et tärganud sotsiaalse südametunnistuse tõttu …

Ma ei hakka üle kordama kogu seda jama, mis selle menetluse käigus aeti, ja mida seevastu ise hoopis tehti, sest see teeb mind sigatigedaks.

Ühesõnaga oli see puhtakujuline näkku valetamine päise päeva ajal, ja kahjuks ei saanud Riigikogu enamuse poolt heaks kiidetud seadus lõpp-kujul täita ka oma püstitatud eesmärki.

Nii et mis valesti, see uuesti!

Ja tuletan lihtsalt ääremärkusena meelde, et kogu see eelnõu või õigemini show selle ümber keskendus ju vaid sellele, kuidas
„paha Tallinn“ ei ohjelda „paha Tallinna Vett“. Jättes kõrvale ühe
„tühise“ tühiasja: nimelt, et eelnõu algatajad olid need, kes erastasid Tallinna vee-ettevõtte ja tegid selleks just sellise erastamislepingu, nagu nad tegid ja õppetunnid on muus, kui selles kuidas riik peab Tallinnale taas „abikäe“ osutama, et …

Igatahes ootan huviga selle eelnõu uut menetlust Riigikogus ning seda, kas IRL ja Reformierakond koos Rohelistega jäävad Presidendi põhjendustega nõusse või mitte ehk kas nõustutakse seaduse vigade prandamisega või siis ikkagi ei ning jonnib edasi.

Unustada ei tasu ju sedagi, et mine tea, palju valimistrükiseid juba valmis jõuti trükkida selle kohta, kui kangelaslikult need suuremad ettevõtted põlviili hernestele suruti!

Evelyn Sepp: Eesti ujumine arvudes: suvi 2010

Suvised, sedapuhku juba 91. Eesti Meistrivõistlused ujumises on selleks korraks läbi.

Loe kogu võistluste protokolli siit!

Ilma liialdusteta võin kinnitada, et ehkki rahvusrekordite sadu sedapuhku ei toimunud, mis on ka igati loogiline, sest tegemist on tõesti nn kummitrikoodejärgse ajastuga, tõi see võistlus Eesti ujumistaevasse hulga uusi ja põnevaid nimesid. Mis sest, et nii mõnigi on alles noorte või juunioride eas tegija, tasub need nimed varakult meelde jätta!

Mõistagi on kõigil neil ees veel palju-palju tööd ja rasked aastad, kus enesekindlus kipub kõikuma, usk endasse või isu ujuda, kaduma, aga iga auga välja teenitud võit on magus ja tunnustamist väärt!

Ja mis peamine – parimad selguvad mitte ilupunktide alusel, vaid ausas võistluses silm-silma, hammas-hamba vastu. Nende üle ei otsusta treenerid ega hääleta publik, vaid iga mees või naine, neiu
või noormees seisab enda eest ise.

Ja kuna ujumises selguvad parimad objektiivselt mõõdetavate tulemuste alusel ausas võistluses, kus kokku on võimalik lugeda esikohad või
tulemuste eest antavad FINA punktid, panin kokku ka päris
huvitava tabeli.

Aga enne seda olgu selle võistluse parimad ka äranimetatud:

Parima mehe eriauhinna sai Pavel Narõshkin 4 esikohaga, parim naine oli üllatuslikult 3 esikohaga Maria Romanjuk.

Parim noormees oli Pjotr Degtjarjov ning parim neiu Maria Harutjunjan.

Ning lõpuks – parim poiss Ralf Tribuntsov ja tüdruk ka naiste üldarvestuses parimaks osutunud Maria Romanjuk.

Tõsi – eriauhinnad läksid ka iga vanuseklassis parima FINA punktisumma kogujale. Selles arvestuses ujus meeste klassis väärtuslikuma tulemuse Filipp Provorkov ja naiste seas Kätlin Sepp.

Mees-juunioride parima punktisumma sai Pjotr Degtjarjov ning nais-juunioridest Tess Grossmann.

Parima noorte tulemuse ujusid aga Ralf Tribuntsov ja Maria Romanjuk.

Ja nüüd veel üks huvitav tabel parimatest tulemustest sellesama FINA punktitabeli alusel. Piiriks võtsin 650 punkti.

Uued nimed ja punktid selles tabelis räägivad selget keelt – ujumine Eestis elab ja lootusrikkalt, muide!

Naite parimad 12 tulemust:

1. Kätlin Sepp 100 s 92 TOP 701
2. Kätlin Sepp 200 s 92 TOP 682
3. Tess Grossmann 100 v 94 TOP 670
4. Tess Grossmann 50 v 94 TOP 669
5. Kätlin Sepp 50 s finaal 92 TOP 668
6. Katriin Kersa 50 v 94 TOP 661
7. Kätlin Sepp 50 s 92 TOP 660
8. Laura Tolmats 100 lib 94 TUK 658
9. Maria Harutjunjan 50 r 95 Audentes 655
10.Liisa Lodi 200 v 93 USK 655
11. Tess Grossmann 50 v 94 TOP 653
12. Karen Vapper 200r 92 Audentes 653

Ja meeste 19 parimat tulemust punktisumma alusel:

1. Filipp Provorkov 50 r 88 VIM 737
2. Filipp Provorkov 50 r 88 VIM 728
3 . Vadim Romanov 50 r 90 KUK 721
4. Vadim Romanov 50 r 90 KUK 717
5. Pjotr Degtjarjov 50 v 93 TOP 701
6. Pjotr Degtjarjov 100 v 93 TOP 700
7. Vadim Romanov 100 r 90 KUK 700
8. Vadim Romanov 200 r 90 KUK 691
9. Danil Haustov 100 v 80 VSK 691
10.Pjotr Degtjarjov 50 r 93 TOP 684
11.Andres Olvik 100 s 86 KUK 683
12.Filipp Provorkov 100 r 88 VIM 682
13.Fred Karu 100 v 93 Audentes 675
14.Andres Olvik 200 s 86 KUK 672
15.Pjotr Degtjarjov 50 v 93 TOP 671
16.Pjotr Degtjarjov 50 r 93 TOP 666
17.Herol Marjak 100 v 88 TOP 660
18.Marko Tiidla 50 lib 91 TUK 653
19.Alar Lodi 200 kom 92 USK 651


Igatahes õnne võitjatele! Paraku ei saa kõik tulla esimeseks, aga iseenda ja oma senise parima ületamine sõltub küll igaühest endast. Nii et jõudu suvisteks rahvusvahelisteks tiitlivõistlusteks - Noorte Põhjamaade MV, Juunioride EM ks ning Euroopa Meistrivõistlusteks! Ning head puhkust ja uueks hooajaks rammu kogumist!:)

Ja sügav kummardus ka parimate treenerite ees. Vahest tuleks hoopis neile medalid kaela riputada ...:)

Evelyn Sepp: oo, sport, sa oled ...!?

Andsin Eesti Ujumisliidu presidendina umbes 100 päeva tagasi Postimehele intervjuu selle kohta, mida ma arvan Eesti spordisüsteemist ja selle kitsaskohtadest - rahastamsiest, vastutusest, tulevikust jne.

Allolevalt otsustasin ma aga lõpuks lihtsalt ära trükkida Peep Pahvi küsimused ja oma vastused neile ehk intervjuu, mis Postimehes mitte kunagi ei ilmunud ...

Olgu öeldud, et vaatamata sellele, et möödas on enam kui 100 päeva, arvan ma endiselt sama.

Ja olgu see minupoolen tervitus Eesti spordisõpradele ja ka Eesti ujumissõpradele, sest juba pühapäeval algavad Tartus Eesti 91.Meistrivõistlused ujumises. Käimas on ikkagi Eesti Ujumise 100 aasta ...:)

KÜSIMUSED:

Milline on sinu kui Ujumisliidu presidendi nägemus Eesti praegusest spordisüsteemist? Kas sarnaselt jätkates on võimalik sporti kui sellist üldse elus hoida?

„Eesti spordisüsteemist on ainult fassaad. Tegelikku süsteemi nagu ei näe. Noorte- ja tippspordi vastandamine on kunstlik, sest kui hoonel puudub vundament, pole sel ka katust. Laste- ja noortespordi surumine valdavalt isemajanduslikule klubisüsteemile ei ole Eesti oludes mõistlik. Vähemalt enamusel spordialadel. See on süsteem, mis igas mõttes soosib keskpärasust või pealesunnitud ebaprofessionaalsust.

Ujumise seisukohalt vaadates võin väita, et kindlasti on ka klubilisel tegevusel oma koht, kuid korralike treening- ning sportliku keskkonna pakkumise mõttes on tugevate spordikoolide süsteem siiski etem. Nii on võimalik tagada professionaalsete treenerite olemasolu ja motivatsioon, koondada igas mõttes ressursse, tagada mõistlik töökoormus, sotsiaalsed garantiid jne. On võimalik reguleerida treeninggruppide suurust, planeerida mõistlikumalt treeningbaaside rajamist ja kasutamist, suunata tulemuslikkusele suunatud tegevust läbi õppekavade, tagada järjepidev täiendussüsteem jne.

Ehk kõik see, mis on ala järjepideva arengu jaoks vältimatu.

Mis aga oleks selle tulemus spordilaste jaoks? Nende jaoks oleks see normaalne professionaalselt korraldatud haridussüsteemi osa, kus sporditegemisega seotud probleemid on lahendatud ja see oleks lastele ja peredel taskukohane.

Mõistagi näen ma selle rahastamist riigi poolt, sest matemaatika puhul ei tõstata me küsimust, et las õpetaja ise kerjab oma õpilaste õpetamiseks raha kokku või teeb sisult haltuurat selleks, et siis klassitäit tõesti professionaalselt õpetada või et las siis lapsevanemad maksavad. Laste-noorte spordisüsteem peaks samuti olema riikliku haridussüsteemi osa ja väljas päevakajalistest tõmbetuultest eelkõige rahastamise mõttes.

Samas oleks aeg lõpetada suhtumine, et treener ei ole inimene või ongi mingi madalalaubaliste musklite treenimise masin.

On treeneridki suures osas kõrgharidusega spordipedagoogid, kellest suur osa töötab nädalas kaugelt üle 40 tunni, sh nädalavahetustel, koolivaheaegadel, suvel jne, käib lastega laagrites-võistlustel. ja seda sageli mitte palga vaid makse optimeeriva stipendiumi eest. See on absoluutselt ebanormaalne olukord, mille tänane klubisüsteem on peale surunud. Selliseid inimesi on aga Eestis tuhandeid, mitte kümneid …

Kui täiskasvanute puhul mõistan ma vahet spordi ja liikumisharrastuse vahel. See võib olla kohati vägagi selge, siis laste ja noorte puhul see vahe nii ilmselge ei ole. Ja ka sportliku tegevuse puhul peaks jääma lastele võimalus saada sellel alal ka päris professionaalseks sportlaseks. Mis tähendab omakorda seda, et nende valikud sõltuksid tulevikus vaid neist endist, mitte sellest, et neile on jäetud lapsepõlves põhitõed selgeks tegemata või vajalikud treeningmahud ja tehnilised oskused õpetamata.

On päris ilmselge, et näiteks ujumistreeneril, kellel on rajal 20 last, mida on ebanormaalselt palju, ja grupis vähemalt teist sama palju, ning tal on selliseid tunde päev läbi, ei suuda anda paremagi tahtmisega just palju rohkem kui elementaarset vees hakkama saamise oskust, kuid lapselt võtab ta ära paratamatult ka võimaluse tunda end edukana oma tegevuses.
Lastele meeldib spordiga tegeleda aga just sellepärast, et see on mänguline ja hasartne tegevus, mis annab talle õnnestumise tunde. Lapsed ei mõtle nii ratsionaalselt, et see oskus on talle kunagi elus hiljem vajalik.

Pedagoogikas on need aga vahendid, millega saab arendada väga paljusid olulisi isikuomadusi, mis tulevad hilisemas elus kasuks. Loomulikult on lastel palju mugavaid ahvatlusi, aga ilm on täis ka suure terviseriskiga pelmeene. Nii et ka Eestis oleks mõistlik panustada ikkagi põhjuste vältimisele, mitte ohata pärast, et tagajärjed lähevad tohutult kalliks maksma.

Nii lihtne see ongi.

Muidugi tegi mind äsjalõppenud Vancouver taliolümpia kurvaks. Ma ei kurvasta 2 õnnestunud stardi üle, mõistagi mitte, vaid selle lõhe pärast, mis ootuste ja tegelikkuse vahel ilmnes ja mis spordile lähemalseisjatele ei tulnud üllatusena.

Paratamatult sundis see küsima, kas suvealadel on asjad oluliselt paremad, ja samas vastama, et tegelikult mitte. Igal alal on muidugi omad spetsiifilised probleemid, aga on ka ühised. Mõni asi keskmiselt on parem, mõni halvem, aga seis üldiselt on sama. Rahastamise süsteem on püsti aetud medalisärale, isegi siis, kui allpool praktiliselt mitte midagi ei ole. Seega- vaadata tuleb kogu spordisüsteemile tervikuna.“

Millised on Eesti spordisüsteemi suurimad probleemid?

„Rahastamismudelid, baasid, vähemalt ujumise puhul, noorte treenerite järelkasv ja juba töötavate pidev enesetäiendamise võimaluste puudumine ja võimetus neid finantseerida, treenerite töötingimused ja sotsiaalsed garantiid, pealesunnitud treenigmahtude puudulikkus, terviseuuringute vähesus. Edasi täiskasvanud sportlaste sporditee jätkamise võimatus ja üliõpilasspordi kui normaalse sportlastee järgmise astme puudumine. .“

Mida oled sa ise tipppoliitikuna teinud, et spordisüsteemi muuta (vastavad eelnõud, ettepanekud, arutelud)?

„Olen algatanud mitmeid eelnõusid, mis on suunatud liikumisharraste edendamiseks tulumaksuvabastuse sisseseadmiseks ja mis kaotaks ettevõtjale erisoodustusmaksu selliste kulude eest.

Juba pikka aega on menetluses ka eelnõu spordiseaduse muutmiseks, mille eesmärk on taastada kohalike omavalitsuste kohustus toetada sporditegevust oma territooriumil. See võib olla kellelegi üllatuseks, aga Kultuuriministeeriumi nõusolekul selline kohustus omavalitsustelt kaotati. Ja need on ka praktiliselt ainukesed algatused, mida see Riigikogu spordivaldkonnas üldse on arutanud. Ja needki on kulgenud üle mõistuse valulikult.

Mõistagi ootan ma kiireid ja sisulisi vastuseid oma arupärimisele pr Jänesele, kelle käest olen ma juba mitu aastat küsinud regulaarselt ka sammude kohta, mis sõltuvad eelkõige temast. Seni ei ole tal olnud vastuseid, ega ka soovi neid otsida. Paraku.“

Miks pole senini riigikogus olevad sportlased ja spordiga tihedalt seotud inimesed moodustanud ühist töörühma?

„Sport see on poliitika. Ja tundub, et seni on olnud mugavam seda juhtida ja arendada nn koalitsioonipoliitikute vahel kabinetivaikuses silmast-silma vestluste käigus nagu rõhutas Kultuuriministeeriumi kantsler Tõnu Seil 5.märtsi avalduses. Ühesõnaga pole kutsutud, oodatud, ega seni tehtut ka soovitud jagada. Ka minu arupärimisele spordi rahastamise kohta, ei julgenud päris mitu inimest alla kirjutada …“

Kellele lasub spordis toimuva eest suurem vastutus – kultuuriministeeriumil või EOK-l? Põhjenda.

„Kõik, mis seondub sõnaga vastutus, on täielikult hajunud ja hämar. Kes tegi, kes tegi? Ei tea, Kui eit elas, siis tema oleks teadnud. Kui kellegi poole üldse näpuga on võimalik näidata, siis enamasti võistlusel põrunud sportlase ja tema treeneri suunas. Ja seda kiputakse ikka ja jälle varmalt tegema vaatamata sellele, et süsteem kui selline on nad sisuliselt paljakäsi lahingusse saatnud.

Aga ütleme nii, et Kultuuriministeerium vastutab ühemõtteliselt selle üle, et neil puudub igasugune poliitiline tahe süsteemi tervikuna hinnata ja oma vigu tunnistada ning EOK selle eest, et on mugavalt sellises status quo tuules triivinud.

Mis toimub aga rohujuuretasandil ei lähe nii ühele kui teisele eriti korda. Alaliidu ponnistustest jääb siin samuti väheks, sest enamikel aladel on ka need puretud sisemistest võitlustest vähese raha pärast ja selles kohas ring sulgubki.

Ühed teeks, aga ei saa, teised võiksid teha, aga ei taha. Ja jäädagi ainult medalisära paistele end soojendama ja rahulolust mõmisema, ei ole samuti just pika perspektiiviga tegevus. Viimase taliolümpia sisuline krahh seda just kinnitaski.

Spordis võib ebaõnn kõiki tabada. Ka parimaid. Aga ütleme, et edu ei ole spordis kunagi juhuslik.

Ja kui ma vaatan kasvõi suusatamist, mille muredele ja rõõmudele olen ma aastaid tuliselt kaasa elanud ning näen, et ka nendel oli olümpiatsükli kõige tähtsamalt tiitlivõistlusel vaid kaks arvestatavat starti, siis … .“

Milliseid alternatiive näed praegu hasartmängumaksust laekuvatele summadele tuginevale spordi rahastamisele?

„Kõik riigi poolt laiali jagatav raha on sinna kokku kogutud Eesti maksumaksjate tubli töö tulemusena. On selge, et süsteemseid tegevusi ei ole tark rahastada ajutiste, projektipõhiste skeemide läbi.

Ja selle mõttemudeli muutmine oleks tänasele kõige sisukam alternatiiv.
Spordis ei ole võimalik jätta ettevalmistusse pausi, sest pärast seda tuleb otsast alata, kuid enamasti on siis juba lootusetult hilja.“

Kuidas hindad noorte spordis rahastamiseks kasutatavat pearaha süsteemi? Millised oleksid alternatiivid?

„See võimaldab protsessi juhtida formaalselt, kuid ei taga selle sisulist eesmärgistatud toimimist. Stipendiumi eest töötav treener, kes on sunnitud päid kokku ahnima vaid sel põhjusel, et vähegi akumuleerida vahendeid tegeliku kvaliteetse treeningprotsessi toetamiseks, mis on nii laste füüsilisi kui vaimseid omadusi, isikupära arendav ning tõesti suunatud ka nende sportliku taseme tõstmisele, ei ole lihtsalt võimalik.

Nii pole ka ime, et järjest rohkem lapsi jääb konutama pigem arvuti taha või kuskile kaubanduskeskusesse, sest treeningkeskkond ja seal pakutav jäävad ajale jalgu. Tagajärjed maksame me ühiskonnana kinni läbi kriminaalhoolduse ja haigekassa…“

Keskerakond on paljudes omavalitsustes juhtivatel positsioonidel. Mida olete ette võtnud, et nendes paikades tagad treeneritele sotsiaalsed garantiid? Kohaliku omavalitsuse tasandil on see ju võimalik.

„Nii mitmelgi pool oli juba rakendamisel ka treenerite nn pearaha süsteem ehkki väga algeliselt, kuid pärast vabariigi valitsuse otsust „vabastada“ omavalitsused senisest riiklikust kohustusest toetada oma territooriumil sporditegevust, on kindlasti ka need algatused oma löögi saanud. Oleme alguses tagasi. Täna lahendavad omavalitsused prioriteetselt inimeste kõige esmaseid vajadusi töökoha, toidu ja peavarju järele.“

Lisaks noortetööle, on probleemiks ka üleminekuiga – noorteklassis omaealiste tipus olnud sportlastel kulub täiskasvanute hulgas samale tasemele jõudmiseks vähemalt paar aastat. Kuidas tagada, et nad sellel ajal spordile käega ei lööks?

„Siin on palju objektiivseid probleeme, mis käivad asjaga paratamautl kaasas ja treenerid tegelevad nendega igapäevaselt. Kuid näiteks üliõpilassport Eestis kui ma vaatan seda näiteks ujumise näitel, puudub praktiliselt üldse. Kui Eesti noored andekad ujujad ei oleks juhtumisi USA heades ülikoolides täisstipendiumitega õppimas, oleks nii mõnedki oma sportlaskarjääri paratamatult lõpetanud.

Ainuükski lihtne matemaatiline tehe annab meile tulemuseks, et selle mõne sportlase rahalised kulud, millega USA maksumaksja Eesti ujumist sponsoreerib, ulatuvad ehk paari miljoni krooni kanti.

Eestis, kus süsteem puudub, kus konkurents ja maailmatasemel oskusteave ei pruugi samuti nii kaasaegne olla või seda on vähem, läheks sama efekti saavutamine aga ilmselt veelgi kallimaks. Liiatigi – raha ei kompenseeri meie väiksust, aga ujumine on olemuselt teamesport. Üksi lihtsalt ei suudaks keegi nii palju koormusi ära seedida ja puuduks vajalik sisemine konkurents igapäevase treeningprotsessi käigus. Nii et pole häid lahendusi, aga rahast ei saa ikkagi üle ega ümber.“

Palju on räägitud kesk-Euroopa süsteemist, kus sport on osa jõustruktuuridest. Kas Eesti võiks minna sama teed? Kui jah, siis mida selleks vaja, kui ei, siis miks?

„See oleks meie olusid arvestades kõige optimaalsem. Ütleme näiteks ca 100-200 täiskasvanud sportlase nn täistööajaga koht, mis võimaldaks neil professionaalselt treenida ning mille läbi oleks neil ka sotsiaalsed garantiid nii pensionimaksete kui tervisekindlustuse näol. Ja mõistagi ei vabastaks see ju vajadusest sponsoreid hankida või spordibaase arendada, kuid oleks vaieldamatult väga tõsine samm edasi.
Tänane valehäbi on asjakohatu üleoleku näitamine jätkusuutliku spordisüsteemi arendamise suhtes.“

Kas Eestis tuleks nimetada eelisarendatavad spordialad ning neile panustada või tuleks raha jagada kõigile soovijatele?

„Kardan, et see oleks lõpp-tulemusena absoluutselt populistlik lahendus ja kahju tõuseks selles rohkem kui kasu.

Milles seisneksid need objektiivsed ja põhjendatud kriteeriumid, mis oleks eeldusteks, et otsus saaks ka õiglane!? Millised spordi rahastamise mängureeglid Eestis üldse kehtivad? Millistest reeglitest meil üldse kinni peetakse!? Enamasti loevad ainult väga spordivälised tegurid ja see on kurb ning tõsiseid spordiinimesi demoraliseeriv.

Nii et, minu meelest oleks see praeguste probleemide näiline lahendamine, asendustegevus.
Asjad paneks paika ikkagi kandepinna olemasolu ja see, et laste- ja noortespordi rahastamine

oleks täielikult riikliku haridussüsteemi normaalne osa. Sealt edasi täiskasvanuikka jõuavad juba asjade loomuliku kulgu jälgides enamasti vaid rahvusvahelise taseme sportlased, kelle sportlaskarjääri jätkumisest peaks olema huvitatud ka riik.

Kuigi filosoofiliselt võib alati arutleda selle üle, kas sport on rohkem sport või meelelahutus, ei ole kõik spordialad vaatamata tõstatatud dilemmale, kommertsspordialad ning seega oleks ka igati põhjendatud 100-200 inimese täielik riiklik toetamine, sest vaieldamatult on selle taseme sportlaste puhul tegemist päevatööga. See tuleneb paratamatult asja olemusest.

Kui meil on riigiteatrid jne, kus makstakse näitlejatele, direktorile, lavatöölistele igapäevaselt palka ja see on meile üldiselt aktsepteeritav ning me ei pea sellised teatreid nn riigitruuks või riigi valitsemisstruktuuride käepikenduseks, pole mõtet ka tipp-spordi süsteemset riiklikku rahalist- toetamist naeruvääristada.

Ja mina maksaks parema meelega selliste spordikangelaste sünni toetuseks, kui ootaks vaid sõjatandrilt oma tervise kaotanud kangelasi, keda siis riigi poolt rahaliselt premeerida ja kõigis teistes teatud süütunnet tekitada.“

Evelyn Sepp: Swedbanki topeltämber 2

Tõesti-tõesti, mis võiks küll olla alljärgneva blogiloo kirja panija eesmärk, kui ta kirub Swedbanki ja illustreerib oma loo fotoga pangakontorist?

Swedbank näib senini arvavat, et teha tema
kaubamärgiga ebaseaduslikku äri - avada uus pank, pakkuda teenuseid finantsturul vmt. Väga mage lugu igatahes.

Ja Indrek Vendelini lugu õigustab seda enam ennast, et lugedes sellele loole järgnenud selgesõnalist nõudmist ja siis veel peale jama puhkemist üllitatud PR-kommentaari, tuleb tõdeda, et nad ei saanud ikka aru, mida nad tegid või õigemini, mille nad tegemata jätsid ja tegu pole mitte lihtsalt robititega, vaid katkiste robotitega ...

Selle asemel, et rääkida kuidas panga eesmärk ei olnud sõnavabadust piirata, võinuks nad lihtsalt puhtsüdamlikult kahetseda ja oma magedat käitumist tunnistada, mitte olukorda veel hullemaks ajada.

Nüüd siis pangas pettunu kirjeldus ja sellele järgnenud Swedbanki "vabandav" pressikommentaar ...

"...Lugu oli siis selline: Huvitav, kui palju taoline pank klienditeenindusse investeerib? Ilmselt ikka väga palju, kuidas teisiti õnnestub inimestest teha roboteid - selliseid hingetu töötajaid, programmeeritud alluma ainult reeglitele.

Tavaliselt selline robot/automaatvastaja suudab tavaolukorraga kenasti hakkama saada, oskab öelda "Tere", "Palun Teie isikuttõendav dokument". Põnevamaks läheb siis, kui kliendiküsimus ei ole programmis kirjas, siis kõlab "Kohe uurin" ja siis "Palun jätke oma number/teile helistatakse tagasi" või "Palun oodake". Kui palud ühendada spetsialistiga / ülemusega, siis programmeeritud vastusevariandid on "Ei ole võimalik", "Spetsialist istub teises majas", "Juhataja on hetkel lõunal/koosolekul/hõivatud". Huvitav, kes tuli selle idee peale, et teenindaja peab lahendama absoluutselt kõik kliendiga seotud küsimused?

Aga kui juurutada sama põhimõte meditsiini: arst istub mugavas kabinetis korrus kõrgemal ja patsiendiga suhtleb vaid praktikant-medõde?Aga robotite kasutamisel on ka omad eelised, neid võib sõimata! Mina, kliendina, kasutan sellist eelist tihti ja kutsun ka teisi seda sama tegema. Äkki läbi sellise emotsiooniteraapia nendest saavad uuesti inimesed?

Paar nädalat tagasi lahkus mu sõber ja sugulane, pakkusin tema abikaasale abi asjaajamises. Esimene asi tuli korda ajada Ford Transiti liising.

Enne aga helistasin Maksuametisse ja küsisin, kuidas saab maksta kadunu firmade makse, kui puudub ligipääs firmakontodele? Eesti seaduse järgi pärijad selguvad mitte varem kui ühe kuu pärast, tavaliselt isegi mitte varem, kui kolme kuu pärast.

Maksuameti vastus oli "Makske omast taskust, muidu sattuvad ettevõtted maksuvõlglaste nimekirja ja nõutakse viivist". See, et pärijad ei ole selged (just selle sama riigi seaduste järgi) ametnike ei huvita, keegi peab ikkagi maksma!

Niisiis liisingu teema juurde. Lühike kõne Swedbank liisingusse ja tundus asi lihtne olevat: telefonipanga klienditeenindaja rõõmsalt teatas, et kui keegi soovib seda bussi enda nimele, siis kadunu abikaasa peaks pangas vastava avalduse kirjutama. See variant oli hea, sest omaksetel polnud Transitiga midagi teha, ei soovinud nad ka liisingumakseid maksta, lisaks ka endine ülemus oli nõus bussiasjad enda kaela võtma. Lisaks lubati abikaasale ka kuni 15000 krooni matusekuludeks kadunu kontolt.

Mis siis ikka, võtsin leinava naisterahva panka kaasa, lubades, et kõik läheb kiiresti ja lihtsalt. Pangas läks aga kaks tundi mõtetut jauramist robotitega ja lahkusime "tühjade kätega": telefonipanga klienditeenindaja oli väidetavalt eksinud, lubati asja uurida ja lisati programmeeritud "Vabandame". Liisingut ümbervormistada ei saa, sest pärija ei ole ametlikult selgunud. Siis ma küsisin, kes siis liisingumakset peab maksma? Abikaasa, loomulikult, ta on ju pärija! Ma mainisin, et nende enda sõnul pärija pole ju veel selge, äkki teeks maksepuhkuse kolmeks kuuks, kuni pärimispaberid on korras. Vastus oli veel parem: "Maksepuhkus tähendab lepingumuudatust, kuna liisinguvõtja on surnud, siis lepingut muuta ei saa".

Ajab ikka vihale küll. Palusin kutsuda otsustaja või spetsialisti - "ei ole võimalik!" Viisin kadunu abikaasa koju ja tagasiteel läksin panka uuesti riidlema, siis nad olid lahkemad ja ühendasid Juristiga! Jurist ütles ühe lause, mis pani mu arusaama nende maailmast paika. Ta ütles: AGA MEIL ON JU RAHALISED OOTUSED!

Seal pangas mulle räägiti veel mitmeid "tõdesi", aga kõik ülejäänu lihtsalt tuhmub selle lause kõrval ..."

Veel katkend Vendelini blogist ja panga nõudmine:

"Swedbank'i juriidilisest divisjonist, autoriks oli Liina Heinmäe, "palvega viivitamatult sulgeda nimetatud veebileht või veebilehe osa (http://www.vendelin.pri.ee/photoblog/p/325), kus kasutatakse loata Swedbank kaubamärki ja logo".

Ja nüüd siis EPL-i vahendusel Swedbanki PR-kommentaar ise:

„Swedbanki eesmärk mingilgi moel sõnavabadust piirata, palume sellist järeldust kindlasti mitte teha. Vabandame omalt poolt, kui kasutatud sõnastus võis jätta sellise eksliku mulje,“ teatas Swedbanki kommunikatsioonispetsialist Laura Käesel.

„Igal kaubamärgi omanikul on seadusest tulenevalt õigus uurida, mis on tema kaubamärgi kasutamise eesmärk. Kaubamärgiseadus sätestab, et võõra kaubamärgi kasutamine ärilistel eesmärkidel on keelatud. Kuna meil ei olnud teada, mis eesmärgil blogipidaja Swedbank AB-le kuuluvat kaubamärki edaspidi kasutada kavatseb, siis pöördusime antud küsimuse ja palvega meie kaubamärki mitte kasutada blogipidaja poole,“ selgitas ta juhtunut.

„Kuni kaubamärgi kasutamise asjaolude selgumiseni palusime meie kaubamärki mitte kasutada. Suheldes blogipidajaga jõudsime kokkuleppele, mis sobis mõlemale poolele. Kinnitame veelkord, et kavatsust sõnavabaduse piiramiseks ei olnud ning vabandame segaduse tekitamise pärast,“ ütles Käesel."

Kokkuvõtvalt - ei midagi kahetsevat oma nõmeda ja silmakirjaliku käitumise kohta. Panga jaoks on see veel päeva lõpukski vaidlus kaubamärgi üle, mida see pole algusest peale olnud ja tõesti -
ükski seadus ei kohusta Swedbanki käituma targalt ja klientidest
hoolivalt. Nii see on - mitte ükski seadus!"

Evelyn Sepp: Swedbanki topeltämber

Tarbijakaitseamet hakkab meil lähiajal reguleerima sõnavabaduse piire ning hindama poliitilise reklaami sisu vastavust ma ei tea millele, õiguskantsler on minetanud ise kriitikatalavuse, mis tõi kaasa ühe Lääne-Viru maavalitsuse töötaja töölt vabastamise, tööandjad
võitlevad ilukirjanduslike blogidega ja Swedbank ei salli, kui nende mitte kõige säravamat ja inimlikumat tegutsemisstiili kritiseeritakse näidates ära millise ärinime ja logo all nad tegutsevad.

Teisipäevane EPL-lugu sellest, kuidas enda hinnangul halva teeninduse osaliseks saanud noormees sellest oma blogis kirjutas ja muuhulgas illustreeris seda pigem kunstilise, kuid äratuntava fotoga Swedbankist sai pangalt ägeda vasturünnaku osaliseks. Selle asemel aga et uurida, kas teenindus oli halb ja kuidas seda parandada, leidis pank, et nende tegevuse kritiseerimisel ei tohi kasutada nende kaubamärki sisaldavat fotot.

Tere hommikut!

Panga sisu võid kritiseerida, aga mitte äratuntava vormi kaudu!? Või peaks Swedbanki teenindust edaspidi kritiseerima anonüümselt? Et tundmatuks jääda sooviv pank, kes tahab teile küll teenust osutada ja põhimõtteliselt kogu teie raha endale saada, kuid ei luba öelda, mis pank ta on!?

Asi on aga jabur topeltpõhjusel. Nimelt liigituvad blogid kui sotisaalmdeedia kanalid pigem ajakirjanduslikuks kui isiklikuks märkmereaks. Seda enam, kui need ei ole piiratud kasutajaskonnale avatud.

Loost nähtuvalt ei kasutatud Swedbanki fotot ega seega ka kaubamärki ärilistel eesmärkidel kaubamärgi kaitstud klassides - pangateenuse pakkumiseks ega ühesõnaga kaubamärgi funktsioonis ja põguski tutvus kaubamärgiõigusega ütleb, et sellistel juhtudel õiguskaitset seadus ei pakugi.

Nii taandub kõik ikkagi kriitika talumise võimele ja
sõnavabadusele.

Vastasel juhul peaks Swedbank asuma hagema ka EPL-e, kes selle loo magushapult kirja pani ja avalikkusele laiemalt tuttavaks-kättesaadavaks tegi. Reklaam seega missugune...

Ja ma ei ole küll kuulnud, et meediaväljaanded peaksid kooskõlastama oma uudislugude visuaalid nende uudislugude kangelastega ...

Mine võta nüüd kinni, millisel alusel sooviks Swedbank näiteks minult nende kaubamärgile viitamise kõrvaldamist, sest mina kriteerin neid oma põhiseadusega kaitstud sõnavabadust kasutades halva teeninduse eest, tobeda reaktsiooni eest ning viitan muuhulgas nüüd ka teisele meedikanalile - EPL-le.

Ja kaubamärgi kaitstuse või ebaseadusliku kasutamisega ei ole pistmist ei esimesel, teisel, ega ka kolmandal juhul, sest mina pangateenust ei paku, EPL teadaolevalt ka mitte ja samuti ka nimetatud kriitika algallikas.

Ja Swedbanki kliendina olen ma nüüd Swedbanki peale küll ikka väga pahane!

Lisan ka suurima rõõmuga selle algse blogiloo ja kirjelduse, millest kogu Swedbanki jant peale hakkas. Kui mõni ettevõte peaks tundma ennast selles loos ära või taipama kui sarnaseid olukordi ka nende teenindusasututes juhtub, siis tegelege parem personali koolituse ja ettevõtte siseprotseduuride lihvimisega. Klient on kuningas ikkagi!

Evelyn Sepp: hüva nõu on kallis ...:)

Ajal, mil Eesti riigi kulude juhtimine on tasemel, kus 4 esimese kuuga on täis saanud kogu aataks planeeritud puudjääk, jagub selle valitsuse juhterkonnal hulgaliselt näpunäiteid pealinna rahaasjade korrastamiseks. See on muidugi tase ...

Muidugi võimalik, et paljut saakski teha paremini, kuid mõne koha pealt haaraks küll peast kahe käega kinni. Sest see "plaan" on ikka kohe päris kummastav ja ei võimalda selle esitajatesse ega plaani enesesse kuigi tõsiselt suhtuda.

Aga enne suure mõttetöö vilja juurde asumist repliigi korras veel üks väike teemapüstitus. Kuigi erakondadesse olevat Eestis kaasatud pretsedenditult palju inimesi - üle 5% elanikkonnast, mis on ilmselgelt väga palju, ei jätku isegi suurematel erakondadel mitmesse esinduskogusse korraga kvaliteetse ajupotentsiaaliga inimesi. See näib olevat kibe tõde.

Seetõttu kerkib Riigikogus thiti teema, et peaks taastama olukorra, kus Riigikogu liikmed võiksid kuuluda ka kohalike omavalitsuste volikogudesse. No kui ikka rohkm kui üks komplekt poliittööks kõlbulikke inimesi pole võtta, siis on see ka mõistetav soov ... Üks selle idee eestkõnelejaid on ikka ja jälle olnud just Reformierakond.

Ja eks alljärgneva valguses mõistan ka nende muret.

Omalt poolt aga nii palju, et võimu kontsentreerimine on suur kiusatus nii mõnelegi poliitijõule, olgu see siis koosseisude kopeerimine, kohaliku elukorralduse tsentraliseerimine riigi valitsemi alla või valimiste koondamine, siis minu arvates on see siiski väga vale suund ja loodetava efektiivsuse asemel halvab keti kõige nõrgem lüli kogu süsteemi. Saate aru küll mida ma silmas pean
...

Seega hoiaks kohe heaga need institutsioonid lahus ja detsentraliseeriks neid nii riiklikult kui parteiliselt nii palju kui võimalik ,sest see on muuhulgas ka poliitiliste, rääkimata majanduslike riskide maandamise seisukohalt ainuvõimalik tee ...

Ja nüüd see väike võidukas Reformierakonna plaan selle kohta, kuidas Tallinn peaks kiiresti saama juurde vähemalt 600 miljonit krooni koos omapoolsete kommentaaridega:

Reformierakonna ettepanekud linna tuluallikate laiendamiseks:

1. Hoonestusõiguse müük ja linnavara üürimine. Üürist ja rendist laekub linnaeelarvesse sel aastal 100 miljonit krooni. Linna eesmärk peaks olema teenida 300 miljonit krooni aastas oma maadelt ja varadelt. See on pikaajaline ja stabiilne tulu, mis oluliselt tugevdaks linna finantsstabiilsust. Linnavalitsusel tuleks välja töötada hoonestusõiguse müügi ja linnavara üürimise kava ning esitada see linnavolikogule 1. septembriks 2010.

Kommentaar: Vot üks väike ületamatu vastuolu - pikajalist plaani ei saa kuidagi püsti panna vara pealt teenimisele, mis on odavalt, halvas turusituatsioonis juba maha müüdud. Pealegi - linnal ei ole jäänud kuigipalju vara, mida hoonestusõigusega koormata või mida võõrandada. Ja kui ühes lauses nõutakse selle mahamüümist, siis ei saa seda kuidagi pika ja stabiilse tulu saamiseks välja rentida ja teenima panna...

Liaks tasuks arvestada ka üldist majanduskeskkonda ning seda, mis toimub üldiselt Eesti kinnisvaraturul.

Ühesõnaga . jutt jutu pärast!

2. Eurorahade taotlemine ja efektiivsem kasutamine. Välisrahastuse osakaal 2010. aasta linnaeelarves on 340 miljonit krooni. Linn peaks võtma eesmärgiks tõsta seda summat 700 miljoni kroonini ehk ca 10 protsendini eelarve kogumahust.

Kommentaar: Esiteks peab meelde tuletama, et Tallinn, pealinnaga piirnevad omavalitsused nagu ka Tartu ja Tartuga piirnevad omavalitsuses ei kuulu enamiku Europrojektide taotlejate ringi üleüldse, seda esiteks. Teiseks on paar infrastruktuuri projekti, mida pealinn vajab hädasti ja mida ta ka pikalt taotlenud on, kuid minu mäletamist mööda Eesti siseriiklikel poliitilistel põhjustel saanud ei ole. Seega -pidur asub Juhan Partsi ja Jürgen Ligi kabinetis.

Olgu selleks siis Ülemiste liiklussõlm või pealinna rööbastranspordi suurem arendusprojekt või ka teedeehitus. Seega raha oleks vaja, põhjendatud vajadus ja mõistmine on olemas, pealinn omalt poolt on sammud euroraha saamiseks astunud, aga näe, ei saa , sest Eesti Vabariigi Valitsus ei toeta selles osas oma pealinna jätkusuutlikku arengut... Ja jutt käib miljardiprojektidest ...

Ja suisa lolliks jutuks söandan liigitada Riigikogu saalis hiljaaegu kõlanud üleskutsed ja süüdistused, et Tallinn pole kasutanud võimalust taotleda EL-i raha lasteaedade renoveerimiseks . Selleks otstarbeks ei kvalifitseeru Tallinn taotlejaks üleüldse oma geograafilise asendi tõttu ...

3. Detailplaneeringute menetlemise kiirendamine eesmärgiga soodustada investeeringute ja töökohtade tulekut Tallinnasse. Töötada välja konkreetsed meetmed välisinvestorite toomiseks Tallinnasse ning esitada need linnavolikogule 1. septembriks 2010.

Kommentaar: detailplaneeringute aeglus ja komplitseeritus on pealinna probleemiks olnud juba enam kui aastakümme. Hambad on selles süsteemis murdnud kõik poliitilised jõud, kel linnajuhtumise juurde asja olnud.

Küll on stoppab suurim erainvesteering Tallinna Linnahalli mitte Tallinna vaid Eesti riigi garantiide taga. Seega peaks ka siin kuri käsi esmajoones rahandusminister Jürgen Ligi kabinetis tuulutama. Ajal, mil kõik otsivad võimalusi ja muutunud raskete aegade sunnil paindlikuks ja leidlikuks, teeb riik omalt poolt kõik, et Ameerika suurinvesteering Linnahalli jääks ikikagi tulemata.

Muidugi on veel üks asi - Tallinn, ehkki Eesti mõistes suur omavalitsus, aga maailma mõttes küla, atraktiivsus majanduskeskkonnana sõltub peamiselt ikkagi riigi poliitikast ja diplomaatilisest võimekusest ja omavalitsuse soosivast suhtumsiest suhteliselt vähem.

Riigi pealinna, kuhu pole võimalik sõita rahvusvahelise rongiga või kuhu ei maandu peaaegu ükski lennuk, pole kellelgi asja ka investeerima.

Nii et asjad on väga lihtsad. Pealegi - kus on see toimekas, odav ja motiveeritud tööjõud, või vara, mida pealinn saaks kasutada investeeringute meelitamiseks?

Seda ju polegi ja võti selle hankimiseks ei seisa samuti omavalitsuse sahtlis. Paraku.

Kiiresti kasvanud tööjõu maksutamise kulud, muu märgatavalt tõusnud maksukoormus, halvenev üleriigiline demograafiline olukord ning haridussüsteemi ja -kvaliteedi mannetus on märksa mõjukamad tegurid kui need, mida omvalitsus suudab mõjutada.

4. Kultuuripealinna ürituste rahastamise tagamine ja panustamine Tallinna reklaamimisse välismaal. Läbi Tallinnat külastavate turistide tekivad reaalsed töökohad, kasvab tulubaas ja suureneb maksumaksjate hulk. Näha ette vastavad vahendid 2011 linnaeelarves.

Kommentaar: Oehh. Lobotoomia on vist selle probleemi nimi. Reformierakonda kuuluv kultuuriminsiier Laine Jänes annab Riigikogus pea iga kuu aru sellest, miks ta pole suutnud Brüsselit rahuldaval moel anda isegi kirjalikku garantiikirja Tallinna kultuuripealinna sihtasutusele, et too saaks kätte EL sihtstipendiumi, mis moodustab ta k.a. eelarvest ca kolmandiku. Lisaks on riik vähendanud kordades sihtasutuse toetuseks esialgu planeeritud eraldisi. No ei teagi seega, mida siin veel rääkida oleks. Masendav nõmedus seega ...

Ja veel üks tähelepanek - need Eesti mainekampaaniad, mida näiteks seni on vedanud EAS, on olnud ikka erakordselt mannetud. Ehkki sinna on maetud ilmselt sadu miljoneid kroone ... Tulemuseks a la "odavad Eesti tüdrukud ja viin" taolised kampaaniad, tuleb esimesena meelde ... No comment, seega.

Ja turismi sihtkoha reklaamid eeldavad esmalt väga tugeva sisulise identiteedi väljatöötamist, mite vaid vähese visuaali pihustamist ühte või teise kohta ... Selleks pole aga kogu Eestil olnud seni potentsiaali ja kapitali.

Maailmas loevad ka mastaabid!

5. Linn peaks oluliselt rohkem taotlema maid munitsipaalomandisse. Mida rohkem maad saab tsiviilkäibesse, seda kiiremini areneb linn ja tekivad uued töökohad. Oluline on sealjuures, et linnamaa antaks käibesse pärast selle väärtustamist, ehk pärast detailplaneeringu kehtestamist. Linn peaks kaardistama perspektiivsed riigi omandis olevad maatükid ning esitame vastava nimekirja volikogule 1.septembriks 2010.

Kommentaar: loogika ei ole vale, aga paraku on linn taotlenud riigilt oi kui palju sihtotstarbega maad linnaelu loogiliseks juhtimiseks ja arendamiseks. Aga üks Reformierakonda kuuluv seinavärvi hall minister, kelle nimigi mul kohe meelde ei tule, on seda päris efektiivselt eiranud.

Mõni keskkonnaminister on maadevahetuse ja munitsipaalmaa küsimuste pidurdamisega lausa kuulsaks saanud. Seega ootaks mina omakorda Keskkonnaministeeriumist nimekirja selle kohta, millised munitsipaliseerimise taotlused seal seni vastuseta on jäänud ja ka seda, palju Eesti riik selle tulemusena on raha, investeeringuid jm kaotanud.

Kardan, et palju ...

Evelyn Sepp: valimised - pidu meis eneses

Põhiseadusesse on jõudmas uus põhiväärtus - valimisrütm, millest valimiste koondamisel saab tähtsaim demokraatia alustala ...

Ei tea, mida sel õiguskantsleril siis veel teha on või Riigikohtul!? Põhiseaduse hindamine tuleks edaspidi usaldada
selliste tantsuspetside nagu Ants Tael või Merle Klandorf kätte! :)

Minul vähemalt rütmis püsimisega küll probleeme pole, aga Põhiseadust ei muudaks ma sellegi poolest!

Allolevalt toimetatud kõne tekst Põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu nr 775 1.lugemisel Riigikogus 16.juunil 2010.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid!


Valimised on tõesti pidu, aga erinevalt eelnõu algatajate käsitlusest ei ole see pidu, mida peetakse erakondade peakontorites või valitud peokohtades Tallinna südalinnas. See on valijate pidu.

Ja kui keegi kurdab siin selle üle, et pohmell peale valimisi on suur, siis uskuge, mitte sellest pidupäevast, vaid kehvast valimistulemusest ja kehv valimistulemus reeglina tuleb kehvast tööst. Selles seisneb valitutele valimiste mõte: kas saada usaldatud, teenida
usaldus välja oma tööga või mitte.

Aga tänane arutelu on andnud veel ühe mõnes mõttes täiesti geniaalse uue termini, me oleme saanud põhiseadusliku termini või uue põhiseadusliku põhiväärtuse, milleks on valimisrütm.

Kuulge, minule tundub küll, et kui valimisrütm on uus põhiseaduslik põhiväärtus, siis õiguskantsleril ei ole põhiseadusega enam midagi pistmist, siis peaks seda tša-tša-tšaa rütmi hindama kas Ants Tael või
Merle Klandorf või keegi asjatundja, mitte aga siin saalis olijad ega mõned teised põhiseaduslikud institutsioonid!

Valimisrütm ei saa olla põhiseaduse ega demokraatia kõige kandvam osa, sest need väärtused seisnevad muus.

Ja valimisi ei korraldata mitte valitute tarbeks, vaid see on valijate õigus näidata oma suhtumist, näidata oma usaldust, kui neil see on, või umbusaldust, kui seda ei ole.
Kas selleks on aga vaja muuta põhiseadust, et muuta või eeldada poliitilise kultuuri muutmist? Kahtlen. Valitsemiskultuuri tõstmiseks ei ole vaja koondada valimisi, vaid parandada valitsemise enda kultuuri. Mõelgem lihtsalt selle peale: et põhiseadus ei keela täna seadustega reguleerimast pikemat eelarve planeerimise perioodi kui näiteks üks kalendriaasta. Ükski seadus ei keelanud ega takistanud teid diskuteerimast eelmistel Riigikogu valimistel näiteks oluliste majanduspoliitiliste otsuste üle.

Mitte üks seadus ei takistanud seda, Põhiseadus ammugi mitte!

Aga see, head kolleegid, mille teie nende valimiste keskseks teemaks tõstsite, oli pronkssõdur, eelolevate valimiste keskne teemaks võib tõusta muidugi jällegi see õnnetu Vabaduserist või muu taoline küsimus. Aga see ei ole põhiseaduslik küsimus, see on kõigi nende inimeste ja nende kultuuri küsimus, kes kandideerivad.

Ja minu jutu kokkuvõttev mõte on see, et sobimatute poliitikute sattumist poliitikasse ei saa vältida põhiseaduse muutmise ja valimiste koondamisega, sest see on ilmselgelt ebaproportsionaalne vahend. Selleks on teised mehhanismid ja eelkõige otsustab selle valija.

Nüüd aga selle eelnõu enda ja selle tehniliste, kuid oluliste nüansside juurde, millele eelnõu ettekandja sugugi piisavat tähelepanu ei suvatsenud pöörata.

Näiteks et iga 20 aasta tagant on meil valimisaasta, kus ühel aastal toimuvad neljad korralised valimised. Ma tuletan meelde, põhiseaduskomisjonis juhtis valimiskomisjoni esindaja meie tähelepanu ka sellele, et tegelikult on valimiste ja valimistoimingute kattumusega tekkivad õiguslikud probleemid praktiliselt ületamatud. Seega - milleks on meil siis vaja seada iseendale mingid tõkked, millest me ei suuda üle hüpata või millest üle hüppamine ei olegi tegelikult põhjendatud!?

Ja nüüd ma tulen uuesti sellesama valimisrütmi juurde tagasi. Kui tekib lisaks olukord, kus on vaja erakorralisi valimisi korraldada, mida ei ole võimalik ju ette näha, siis milline põhiseaduslik väärtus saab olla see, et meil tekivad tühjad ja surnud poliitilised perioodid korraliste valimiste vahel, mis mahuvad sõltumata olukorrast näiteks 4-aastae perioodi sisse!?

Minul ei ole mingisugust mõistlikku seletust sellele pakkuda.

Samuti sellele, et kuidas saab olla demokraatiale kasulik see, kui me koondame valimised ühele aastale, kuid erinevatele päevadele, saades samas aru, et muutub vaid poliittehnoloogia kampaaniate tegemisel ja teemad, mis peaksid olema väga eraldiseisvad, ei moodusta tegelikkuses eraldiseisvaid teemasid.

Valijate jaoks ei ole tegemist selgelt eraldiseisvate valimistega, vaid olukorraga, kus on taas kord raske teha vahet, mis on kohalikud mis riigi või mis tegelikult Euroopa teemad., sest mängu juhivad ju erakonnad, kelle jaoks on see tänase praktika kohaselt üks prahivedu kõik …
Küsin veelkord - kuidas see saaks küll demokraatiat tugevdada, jääb tõesti arusaamatuks.
Või siis näiteks eelnõu seletuskiri, mille kvaliteet on lausa piinlik ja sisaldab muuhulgas ka viitevigu, aga ei kajasta näiteks riigi kulusid, rääkimata erakondade kuludest.

Me teame, et järgmise 20 aasta jooksul toimuks rohkem valimisi, kuna eelnõu algatajate ettepanekul on vaja lihtsalt valimistsükkel viia n-ö nendele sobivasse rütmi –see toob aga tegelikult riigile kaasa täiendavaid kulusid ja toob ka valitutele kaasa täiendavaid kulusid.

Millegipärast eelnõu selliste arvutustega aga varustatud ei ole, kuigi normitehnika eeskirjade kohaselt peaks kulude osas olema tehtud väga põhjalik analüüs.

Aga tõepoolest, mis on siis ikkagi põhiline küsimus kui pidada silmas Reformierakonna esindaja sõnavõttu ja Eesti võrdlemist Kreekaga? Võrdluses Kreekaga ei seo meid mitte valimisrütm, vaid hoopis korporatiivsus ja vähene läbipaistvus. Aga valimiste loksutamise mugavatesse nelja-aastastesse perioodidesse pigem tsementeerib seda olukorda, mitte ei paranda seda. Nii et, on mille üle mõelda.

Ja erinevalt Kreekast on Eesti valitsuserakonnad ju ometigi teinud „tarku“ otsuseid ja nende populaaruss ei ole sellest sugugi langenud, nii et valimiste harvendamist ei ole ka sel põhjusel vaja ette võtta.

Kindlasti ei taha me nõustuda aga ka sellega, et eelnõu lugemisel tähtsusetuks peaksime me selle jätma tähelepanuta ja vaikima. Seda rõõmu me kindlasti ei tee, sest selliste plaanide avalikustamine ja kriitika on olulised poliitilise kultuuri kujundamisel edaspidiseks.

Ja kui keegi peaks kunagi tulevikus põhiseaduse muutmise eelnõusid esitama, siis võiks vähemalt varustada selle analüüsidega, mida selle eelnõu ettevalmistajad ilmselgelt teha ei julgenud, sest ma kujutan ette, et Eestis on suhteliselt vähe tervemõistuslikke eksperte, kes sellist lähenemist sellise tooruseastme juures toetaksid ja oma nime sinna avalikult julgeksid alla kirjutada – erinevalt nendest 54 põhiseaduse muutmise algatanud poliitikust.

Kui te aga arvate, et teie siin ei ole mõistlikud, siis tulevikus ärge kandideerige ja selleks ei pea ilmtingimata põhiseadusesse täiendavaid takistusi looma. Aitäh!

Evelyn Sepp:Laine jänes peab EPL koeraks!?

Kolmapäevane Eesti Päevaleht toob taas avalikkuse ette Eesti riigi mannetuse teatud garantiide andmisel, mille tõttu ei ole meie kultuuripealinn erinevalt Turu omast saanud kätte Euroopa Liidu sihtstipendiumit summas ca 24 miljonit krooni. Olgu öeldud, et see on ca kolmandik käimasoleva aasta eelarvest.

Ministril ei sega see aga õigustusi leidmast ja aeg vaid näitab, kas see häirib tähtsa kultuuriaasta ettevalmistamist või mitte.

Lugu ise siin:

Aga infotunnis sai Eesti Päevaleht ministrilt ikka korralikult kloperdada. Arvestades Jänese ärritust, võib lehel ka tuline õigus olla ...

Aga eks lugege ise:



Evelyn Sepp:

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Tänases Eesti Päevalehes jätkub üks skandaalne epopöa teemal "Tallinna kultuuripealinna rahastamine". Artikkel kannab pealkirja "Loodetud euromiljonid võivad kultuuripealinnale tulemata jääda". Kui lühidalt võtta kokku selle artikli sisu, siis puudutab see muu hulgas seda, et juba vähemalt aprillikuust ei ole suutnud Kultuuriministeerium anda sellele projektile vajalikku rahalist garantiid, mille tulemusena artiklile tuginedes on tõenäoline, et Tallinna vastav sihtasutus jääb ilma ca oma kolmandikust eelarvest sellel aastal ehk ligi 24 miljonist kroonist. Mida on siis Kultuuriministeerium plaaninud, et garantii siiski õigeaegselt tuleks ja Tallinn sellest rahast ilma ei jääks? Aitäh!



Laine Jänes:



Aitäh! Kõigepealt täpsustuseks: kultuuripealinna rahastamise osas ei nõuta mitte ainult riigipoolset garantiid väidetavalt, vaid ka linnapoolset. 28. aprillil, kui Brüsselis olid aru andmas koos linna delegatsioon ja riigi esindajad, siis mõlemad osapooled kinnitasid Euroopa Liidu poolsele komisjonile, et mitte kumbki ei saa anda käesoleval aastal garantiid järgmiseks aastaks enne, kui eelarved kinnitatakse või viiakse valitsuse poolt parlamenti ja linnavalitsuse poolt volikokku. Seega on seis täpselt võrdne.





Kirjalikku garantiid eelolevate perioodide osas ei saa anda ei linn ega riik. Praegune artikkel tugineb tegelikult kultuuripealinna, Turu kultuuripealinna poolsele pressiteatele, mis ütleb, et Turu tõepoolest selle lisaraha või preemia Euroopa Liidust sai. Tallinna osas aga peetakse veel läbirääkimisi. 28. juunil kohtun ma Sir Bob Scottiga, kes Euroopa Liidu poolt on järelevaatajaks nende kultuuripealinnade korraldamise juures.

Vajatakse mitte niivõrd kirjalikku garantiid kuivõrd isainformatsiooni. Selleks hetkeks on olemas ka Kultuuriministeeriumi poolt esitatud eelarvetaotlus Rahandusministeeriumile, mis on juba dokument,
millele on võimalik tugineda.

Siiski pean õigeks öelda, et see tegevus, mis on eelnevatel aastatel olnud riigi poolt, finantseerimaks kultuuripealinnaga seonduvaid tegevusi, ületab 200 miljonit krooni. Kindlasti ei ole võimalik riiki süüdistada osavõtmatuses. Aitäh!






Evelyn Sepp:



Aitäh! Proua kultuuriminister! Ma saan aru, et ligi 24 miljonit krooni võib siiski jääda kultuuripealinna korraldavale sihtasutusele sel aastal laekumata, kuna ministeerium ei ole leidnud võimalust seda garantiid, mida artikli kohaselt nõutakse siiski kirjaliku garantiina, läbi valitsuskabineti siia Riigikogusse tuua? Ja mind ei rahulda praegu see, et te räägite siin Tallinna linnast, sest ka Riigikogu esimees on meid korduvalt korrale kutsunud siin saalis rõhutades, et siin ei ole Tallinna linnavolikogu, vaid siin on Riigikogu ja me saame arutada siin ainult Riigikogu küsimusi.



Minu küsimus on lühidalt järgmine, kas ja millal on Kultuuriministeerium valmis tulema selle garantiiga Riigikokku, et see rahuldaks nii Brüsseli poolt kui tagaks selle, et see raha reaalselt sel aastal sihtasutuse eelarvesse laekuks? Aitäh!



Laine Jänes:



Kultuuriministeeriumi poolne garantii saab olla riigieelarve 2011, mis kinnitatakse parlamendis, mingisugust muud garantiikirja kultuuriministril anda ei ole võimalik.





Lihtsalt seda praktikat pole olemas, et kultuuriminister annab oma allkirjaga ükskõik missugusele organisatsioonile kinnitusi ilma selleta, et see oleks riigieelarves kajastatud.





Praeguse seisuga toimub riigieelarve menetlemise ettevalmistamise protsess aastaks 2011. Mis puudutab käesolevat aastat, aastat 2010, siis on riigieelarves sees teatud summad ja kui sihtasutus on planeerinud oma käesoleva aasta tegevusi 23 miljoni krooni võrra suuremalt, kui see on olnud juba nende kinnitatud eelarves, siis kahjuks siin riik lisagarantiisid anda ei saa. See, mille osas riik saab anda oma panuse, on järgmise eelarve tegemine.





Ma ei kujuta ette, mida te siis küsite, et reservist peaks andma praegu lisaks mingisugust raha või kust see garantii käesolevaks aastaks peaks tulema? Nii et veel kord, kui Euroopa Liidule ei ole piisav garantii ja informatsioon see, mis on möödunud kahe aasta jooksul tehtud, siis ma olen lihtsalt tõepoolest üllatunud.

Laekunud informatsiooni kohaselt pärast 28. aprilli, mis siis oli komisjoni koosolekul, oldi rahul selle selgitusega, et ei linn ega riik ei saa anda kirjalikku garantiid enne seda, kui see on viidud vastavalt seadusele institutsioonidesse, kuhu see peab olema viidud. Nii et kabinetis on arutatud, riik on positiivselt meelestatud ja püüab leida vahendeid järgmiseks aastaks, mis puudutavad 2011-ndat. Ja veel kord ütlen, et suurusjärk üle 200 miljoni on täna juba riigi poolt panustatud.


Nii et ma ei saa aru sellest kriitikast. Aitäh!

Evelyn Sepp:


Aitäh! Mulle jääb arusaamatuks, mille poolest on teie kolleeg majandusminister Juhan Parts osavam, kuna tema suutis anda Expol osalemisele riigipoolse garantii, mis ei eelda mitte rahalise kohustuse täiendavat realiseerimist, vaid teatava garantii andmist, mida ka nimi ise sisaldab, aga Kultuuriministeerium seda ei suuda. Kas Rahandusministeeriumiga ei ole võimalik läbi rääkida, et selle garantii andmiseks vajaudsel lisaeelarvega Riigikogu ette, enne kui 2011. aasta eelarve vastu võetakse selle aasta lõpus? Aitäh!



Laine Jänes:



Aitäh küsimuse eest! Veel kord pean ütlema, et ma kindlasti ei hakka kritiseerima või hinnanguid andma või ütlema, kuidasmoodi majandus- ja kommunikatsiooniminister või ministeerium toimima peaks ja milliseid garantiisid nemad annavad või mitte. Ma saan vastutada selle valdkonna eest, mis puudutab Kultuuriministeeriumi.

Kultuuriministeeriumi ja riigi hoiakud siiamaani
peaksid olema piisavad garantiid emotsionaalses mõttes.

Ma usun, et pärast seda, kui 28. juunil on kohtutud Euroopa Liidu poolse komisjoni esindajaga, kes kultuuripealinna temaatika eest vastutab, siis saab ta ka informatsiooni selle kohta, mida riik kavatseb järgmisel aastal teha. Kindlasti ei hakka ma seadusest üle astuma ega mingeid iseseisvaid kirju välja saatma.




Kabinet on otsustanud oma aruteludes, et toetatakse kultuuripealinna tegevust, ja selleks ei ole tarvis mingisugust muud eraldi garantiikirja kui eelarve 2011 arutelu. Ma ei saa aru, kuidas sellest ei ole võimalik aru saada.

Ma leian, et tegelikult praeguse teema ülestõstmisega on tegemist jällegi järjekordse hüsteeria ja kahe institutsiooni vastandamisega. Mina leian, et riigil ja linnal ei ole täna vastuseisu ega vastuolu kultuuripealinna programmi elluviimisel ja on peetud väga tõsiseid ja sisukaid läbirääkimisi.

Ma ausalt öeldes kutsun üles mitte üles kiskuma
tüli ja mitte pakkuma n-ö konti koertele, kes tahaksid läbi ajakirjanduse seda võitlust kuidagimoodi kommenteerida, toimetada või omada.

Ma väidan, et meil on väga konstruktiivne koostöö. Katsume selle kultuuripealinna siis ikka koostöös läbi viia. Ehkki ma pean siiski nimetama, et esimene huvi kultuuripealinna läbiviimisel peaks ikka olema Tallinna linnal endal. Aitäh!



...

Toivo Tootsen:





Aitäh! Ma kutsuks ka üles koostööle ja mitte vihkamisele, nii nagu üks mees sealt kogu aeg, nii nagu ta siin Riigikogus esineb, tuletab ainult ja alati meelde neoonveste Tallinnas. Meie lagunevat Vabaduse sammast ei tuleta meelde! Aga see selleks! Austatud kultuuriminister! Oli ju teada, et vajatakse mingisuguseid garantiisid. Nüüd, Soome linn Turu sai need garantiid ja sai ka abiraha. Miks Põhjamaade tiiger Eesti ei ole suutnud teha kõike selleks, et Tallinn saaks need rahad? Aitäh!





Laine Jänes:





Aitäh! Esiteks ma soovitan muidugi tutvuda nende algallikatega, mida on siis refereeritud Päevalehes. Sellepärast, et algallikad ei ütle, et Tallinn ei ole seda saanud, vaid Tallinnaga peetakse jätkuvalt läbirääkimisi ja tähtajaks on 28. juuni. Samuti ei nõuta tegelikult garantiikirja, vaid soovitakse saada lisainformatsiooni. See lisainformatsioon 28. juunil Kultuuriministeeriumis kohtumisel kindlasti saadakse ja ma usun, et samal päeval kohtutakse ka Tallinna Linnavalitsusega. Ehk veel kord: soovitakse saada lisainformatsiooni sugugi mitte ainult riigi poolt, vaid ka Tallinna linna enda poolt. Ja vaatamata kõigele, ma soovitan seda mitte ära unustada. Ja veel kord öeldes - riik, Kultuuriministeerium ja Tallinna linn Kultuuripealinna Sihtasutuses teevad väga head ja niisugust pragmaatilist koostööd. Nii et ei ole mõtet siin vaenukirvega vehkida ja seda õhutada. Soovin kõigile kainet meelt ja nautigem kultuuripealinna aastal 2011 ja läheme sellega edasi! Aitäh!

Evelyn Sepp: õigus kaasata või olla kaasatud

Uus noorsootöö seadus kipub olema üks järjekordne selline õigusakt, mille regulatiivsus on imepisike, ainult et täna pole enam aasta 1992-93, kus taasiseseisva Eesti õiguskultuur oli veel õhuke ja deklaratsioon põhimõtetest tundus ka kõva sõnana.

Nii jäi mulle silma kaks põhimõttelist probleemi, mille suhtes sai tõesti viimasel minutil vormistatud kaks parandusettepanekut, mis esmaspäeval on kultuurikomisjonis.

Esimene neist puudutab noortevolikogusid. Teatavasti ei keela miski täna omavalitsustel selliseid koostööorganeid moodustada, sest kaasamine on üks olulisemaid hea halduse viise ja omavalitsuse autonoomia selleks piisav.

Seega - võttes vastu uut seadust tuleviku tarbeks, saaks selle mõte olla mitte seadustada midagi, mis on niigi seaduslik, vaid lisada sellele mingi lisaväärtus.

Eelnõu 2.lugemise aegse regulatsiooni kohaselt on noortevolikogude moodustamine ehk noorte kaasamine volikogude õigus. See tähendab, et kui tahab, siis moodustab, kui mitte, siis ei moodusta! m.o.t.t.

Vabandust väga, see on aga sama, kui väita, et Riigikogu valimine on Riigikogu õigus ...

Lühidalt öeldes on kaasamine ikka kaasaja kohustus ja kaasatava õigus, mitte vastupidi!

Nii puudutab minu ettepanek väikest kuid olulist nüanssi, mis seab minu hinnagul selle olukorra pea pealt jalgele - nimelt olla kaasatud on noorteorganisatsioonide õigus ja seega kohaliku omavalitsuse kohustus ja mitte vastupidi.

Tõsi, mõistan, et omavalitsused võivad olla eelarvelises kitsikuses, kus on niigi keeruline oma haldussuutlikkust vajalikult tasemel hoida, ja ennetada tuleb võimalikke probleeme sellise organi moodustamise-teenindamisega seoses, kuid selleks on ka eelnõu praeguses redaktsioonis seatud sisse omavalitsuse kohustus vastavad reeglid kehtestada - ehk siis kuidas-millal noortevolikogu moodustatakse, millised on tema koostööpõhimõtted konkreetse omavalitsuse volikogu valitsusega ning kuidas seda institutsiooni teenindatakse-rahastatakse. Seega probleemi pole.

Teine parandus puudutab arusaamatult hägusat ja laia ministri diskreditsiooni, milleks puudub reaalne vajadus ning ka õigustus.

Nimelt on noorteorganisatsioonide aastatoetuste eraldamise juurde tekkinud lisaks seadusega kehtestatud alustele, millele organisatsioon peab vastama et toetust taotleda, õigus, et minisier võib oma määrusega kehtestada alused, millistel toetust ei eraldada.

Pisut jabur olukord seega. Kui on alused a la eelnev kohustuste mittetäitmine, taotluse mittenõuetekohane esitamine vmt., siis need äraütlemise alused peaksid olema ka seduses ammendavalt sees. Siis on see kõigile teada ja läbipaistev. Vastasel juhul avab eelnõu praegune sõnastus ministrile arusaamatu mängumaa seaduse mõttest möödaminnes hakata reguleerima midagi, mis peaks olema paigas seaduses ja seejuures ammendavalt.

Seega on mu teise paranduse sisuks see, et eelnõust kaoks sõnastus ministri õigusega kehtestada toetuse eraldamisest keeldumise tingimused ja kord. Ühesõnaga olgu see seaduses, mitte määruses kirjas!

Sest eelarveline piiratus saadab meid praktilises elus paratamatult - see tähendab, et kõik ei saa toetusi, kuid nii jääb võrdse või ebavõrdse kohtlemise küsimus, mida tuleb avalikkusele selgitada. kuid välistatud on võimalus, et minsiter hakkab susserdama mingeid oma maitse-eelistusi sisulistes küsimustes, mis peaks olema reguleeritud seaduse tasemel.

Ja asi, mille üle mul veel kahju on, on see, et suure rahva- ja lastesõbrana esineda püüdev haridusreformaator Lukas kaotab seadusest noortenõukogu üleüldse.

Muidugi, milleks siis veel mingit tüütut laiapõhjalist ekspertide ringi, kui endalgi on parteilist mõistust-südametunnistust küllaga ... Just-just!

Evelyn Sepp: Turkey is In!

World premiere of Arvo Pärt’s new work in Istanbul on Monday evening was uplifting. An audience of c. 1300 in Aya İrini (Hagia Eirene), the oldest Christian church in Istanbul, today a museum that serves as a concert hall. The concert is sold out. Unusual storm and driving rain behind the more than 1600 years old walls, warm humidity and a hall packed to the full. Unbelievably cheerful and energetic hero of the day Arvo Pärt himself and huge expectation. Naturally the people of Capital of Culture Istanbul 2010 and Tallinn 2011 are present, and also the representatives of political elite from here and there, and the Presidents of Estonia and Turkey. Speeches are held

Arvo Pärt receives the Lifetime Achievement Award of Istanbul International Music Festival personally from the President of Turkey, and all this in its awkwardness and translation is so moving. At the beginning of Pärt’s simple and meaningful acceptance speech, a lonely dove who cannot find a place for itself or its way out into the storm, strays under the high cupola of the church.

What a symbolism... And all this together creates a real mystery. Adam’s Lament in an ancient city of the world, in softly islamising Turkey has suddenly become the highlight of the programme of the Capital of Culture Istanbul 2010, and the reason or pretext for the largest cultural landing of Estonians to this country.

Pärt came, saw, conquered, and Turkey, especially the part of it that is not represented by the kebab kiosks culture, is suddenly unbelievably popular.

At least my heart is shouting with joy because I recall I have told so many unbelievers here in Estonia that you only had to be ready to accept it, and you could see this is what most of Turkey is like: elitist, deep, intellectual – that is, offering a lot culturally.

For a long time I have not shed so many tears of movement, although inwardly, than on that evening.

For me, this event has such a long background and so many layers, and let’s say it was not just another beautiful concert...

I know many people both here in Turkey and at home in Estonia who have worked for years in the name of this day, and it should also be said that the idea of Estonian Culture Days with its highlight does not originate from the offices in Tallinn, but right here in Istanbul. Behind it are the people from TELLFA, who are connected with Estonia through more than ten years of different cultural and educational projects and naturally many friends. After Istanbul had been nominated the Capital of Culture and Tallinn had also won its title, there was a really functioning organisational bridge to enable that idea to become reality. And stone by stone, day by day it did become reality...

I would like to thank all the people who were connected with this project. Vahur, Märt, Aivo, Sule, Mrs Alpaslan, ministers of culture and foreign affairs, Mikko and all people from the Capital of Culture, and also the political elite of Estonia both up at Toompea and downtown, who supported this “cultural landing”. And the creators who gave us the unforgettable experience that enchanted us.

On the one hand, it is one of the most important cultural events not only in Europe but maybe on a much wider scale, but certainly it is the best diplomatic soft power Estonia and also Turkey have gained from such cooperation over a long time. And let us admit it – Estonia and Turkey have never before had such relations as now, although we have had good relations ever since the diplomatic relations were established in 1924.

And now all we have to do is to use this jointly collected capital of relations wisely and carry the cooperation of the two states to the next level, and a possible step for that could be the opening of Tallinn-Istanbul direct air service the airlines have been planning for years...

As the chairperson of Estonia-Turkey Parliamentary Group of the Riigikogu, the Parliament of the Republic of Estonia, I am
sincerely happy about all that has been said above. It may be that no other parliamentary group or initiative has enjoyed such attention and political support of the people of Estonia.

Culture opens the doors and paves the way, and it has always been so if there are people who are able to appreciate it. Turkey is able and I hope Estonia will also in the future have the wisdom it has acquired up to now.

Evelyn Sepp:muidugi ma toetan Iraani inimõiguslasi

Pole kahtlustki, et ENPA liikmete poolt algatatud survedeklaratsioon Iraani inimõiguslaste ja opositsiooni toeks väärib tuge ja avalikkuse tähelepanu. Seda enam, et see on signaal ka välispoliitilisele ametkonnale nii Euroopas kui Ameerikas, et diplomaatiline uks Iraani suhetes olgu küll praokil, kuid oga on samuti terav, millega muutusteks survet avaldada.

Omalt poolt oskan soovitada ka paari konspektiivset ja üsna huvitavat käsitlust hiljuti loetud perioodikast Turkish Policy Quarterly Vol 8 No 4.


Doc. 12148
27 January 2010


Iran


Written Declaration No 436


Millions of Iranians are demanding freedom and democracy. Suppressive forces have killed, injured or arrested thousands and are prosecuting some as “Mohareb” (waging war on God). Officials reiterate that since the organised and legitimate opposition People’s Mojahedin Organisation of Iran still exists, any support for or relations with it is an act of “Moharebeh” and punishable by execution under Islamic penal law. In order to stop the uprising, the regime wants Iraqi forces to eliminate its 3 400 opponents in Camp Ashraf. The attack last July left 11 killed and 500 injured. None the less, the uprising continues with chants of “Down with Khamenei” and “Down with the principle of absolute clerical rule” the goal being to change the entire regime.




We support opposition leader Mrs Maryam Rajavi’s “third option” for democratic change by the people and resistance and urge the United Nations Security Council, the Council of Europe and the European Union to take urgent action for the release of political prisoners and prevent the suppression of the uprising. Continued relations with Iran must be based on complete improvement of human rights. The United Nations must protect Ashraf residents, and US forces must guarantee they would not face violence or forcible displacement in Iraq.

Evelyn Sepp: Türgi on popp!

Esmaspäevaõhtune Arvo Pärdi maailmaesiettekanne Istanbulis oli meeliülendav. Ca 1300-pealine kontserdipublik Hagia Erenes, mis on vanim kristlik pühakodas Istanbulis, ja täna muuseum-kontserdisaal, on välja müüdud. anomaalne torm ja rajuvihm enam kui 1600 aasta vanuste müüride taga, soe niiskus ja puupüsti täis saal. Uskumatult heatujuline ja energiline päevakangelane Arvo Pärt ise ning tohutu ootusärevus. Muidugi on kohal Istanbul 2010 ja Tallinn 2011 Kultuuripealinna inimesed, hulk poliitilist eliiti siit ja sealt ning Eesti ja Türgi Presidendid. Peetakse kõnesid.



Arvo Pärdile annab Istanbuli muusikafestivali elutööpreemia üle Türgi president isiklikult ja see kõik on oma kobaduses ja tõlkes nii liigutav. Pärdi ülimalt lihtsa ja kõneka tänukõne alguseks eksib kiriku kõrge kupli alla üksik tuvi, kes ei leia endale kohta või teed välja tormi kätte.

Sümbolism missugune ... Ja sellest kokku tekib täielik müsteerium. Adama Itk iidses maailmalinnas, pehmelt islamiseeruvas Türgis on ühtäkki saanud Istanbul 2010 kultuuripealinna aasta programmi tähtsüdnmuseks ja eestlaste suurima kultuuridessandi põhjuseks või ettekäändeks sellesse riiki.

Pärt tuli, nägi, võitis ja Türgi, eriti
see osa, mida ei esinda lihtsustatud kebabiputkadikultuur on ühtäkki uskumatult popp.

Igatahes minu süda hõiskab rinnus rõõmust, sest mäletan isegi kui paljudele uskumatuile siin, Eestis, olen ma sellest rääkinud, et piisab vaid tahta ja suur osa Türgist ongi selline: elitaarne, sügav, intellektuaalne - kultuuriliselt tohutult pakkuv seega.

Ma ei ole ammu enam nii palju liigutuspisaraid valanud, ehkki sisepoole, kui sel õhtul.
Minu jaoks on sellel sündmusel lihtsalt nii pikk taust ja mitu kihti ja ütleme, et see ei olnud lihtsalt üks ilus kontsert...

Tean paljusid inimesi nii siin, Türgis, kui kodueestis, kes selle päeva nmel aastaid tööd on teinud ja selgituseks veel fakt, et Eesti kultuuripäevade idee Türgis koos oma rosinaga ei pärine mitte Tallinna kontoritest, vaid siitsamast Istanbulist. Selle taga on TELLFA-inimesed, keda seob Eestiga enam kui 10 aastat erinevaid kultuuri- ja haridusrojekte ja muidugi palju sõpru. Pärast seda kui Istanbul sai kultuuripealinna korraldusõiguse ja kui Tallinn oma tiitlil kätte võitis, oli olemas ka reaalselt toimiv organisatsiooniline sild, et see mõte teoks saaks . Ja nii see kivi-kivilt, päev-päevalt tegelikkuseks saigi ...



Olen kõigile asjaga seotud inimestele selle töö eest südamest tänulik.Nii Vahurile, Märdile, Aivole, Sulele, pr Alpaslanile, kultuuri- ja välisministritele, Mikkole ja kõigile kultuuripealinna inimestele ja muidugi ka Eesti poliitilisele eliidile nii ülal- kui alllinnas, kes te seda kultuuridessanti toetasite. Mõistagi loojatele, kes suutsid pakkuda unustamtu elamuse, mis lummas.

See on ühelt poolt ehk selle aasta üks olulisemaid kultuurisündmusi mitte ainult Euroopas, vaid ehk ka märksa suuremal skaalal, kuid kindlasti on see parim diplomaatiline soft-power, mida Eesti üle pika aja, samuti ka Türgi, sellisest koostööst võitnud on. Ja olgem ausad - sellist suhete seisu nagu Eesti ja Türgi vahel praegu, pole meil kunagi varem olnud ehkki meie suhted on head olnud alates diplomaatiliste suhete sisseseadusmisest 1924.aastast.

Nüüd jääb üle vaid kasutada seda tasa ja targu ühiselt kogutud suhetekapitali ja viia kahe riigi koostöö lihtsalt järgmisele tasandile ja võimalikuks sammuks oleks tõesti Tallinn-Istanbuli otselennuliini avamine, mida lennukompaniid on plaaninud juba aastaid ...

Eesti Vabariigi Parlamendi Eesti-Türgi sõprusrühma esimehena olen ma kogu eelkirjeldatu üle igatahes siiralt õnnelik. Sellist Eesti inimeste tähelepanu, sh. poliitilist toetust, pole saanud nautida ehk ükski teine sõprusrühm ega algatus.

Kultuur avab uksi ja sillutab teed ja nii on see alati olnud, kui seda osatakse hinnata. Türgi oskab ja ma loodan, et ka Eesti evib tulevikuski seda tarkust, mida seni on omatud ...

Evelyn Sepp: mis toimub, EV Parlament!?

Parlamendi väärikus algab paljus sellest, kuidas see institutsioon kui inimeste kogum toimib. Kuivõrd ta seisab enda eest ja kuivõrd ta järgib neid mängureegleid, mis käivad demokraatia toimimise kui sellise juurde. Üks osa neist on muuhulgas ka reeglid, mis käivad seaduseelnõude menetlemise juurde. Kui protsess ise pole seaduslik, ei saa seda olla ka tulemus ...

Teatavasti on selleks normide kirja pandud koguks Riigikogu töö- ja kodukorra seadus. kuid kindlasti täiendavad seda ka vaikimisi omaks võetud normid, millest lihtsalt peetakse kinni. Seda võiks lühidalt nimetada ka parlamendikultuuriks ja sellelgi on oma tõhus mõju, mida ei tasu alahinnata.

Kuigi seadusi võib mõttes liigitada vähem tähtsateks ja olulisemateks, ei ole nende menetluskorras vahet. Samas on aga selge, et Põhiseaduse muutmisse tuleb suhtuda eriisi lugupidamisega, ja andke mulle andeks mu lugematu hulk kolleege, siis sõnakaupa seaudust muuta liiatigi kui see ei lisa ega kehtesta uut väärtust, on naeruväärne nii põhiseaduse kui ka selle muutja enda naeruvääristamine ...

Eesti Vabariigi Põhiseadus ei ole lõunane salvrätt, millega ninaesist või lauale pudennud pühkmeid hädapäraselt pühkida

ja just seepärast käib selle alusseaduse menetluse juurde reeglitest eriti range kinni pidamine ning ka seaduse muutmise eriline põhjendatus.

Olin aga eriti jahmunud kui eelmisel nädalal üle antud valimiste koondamise põhiseaduse muutmise seelnõu ja presidendi valimise seaduseelnõu jõudis truu PS-komisjoni esimehe survel juba komisjoni neljapäevasesse päevakorda. Ei mingit aega selle ettevalmistamiseks, ei Valitsuse ega teiste põhiseaduslike insitutsioonide märkusi ja mis veel imelikum, ei mingeid külalisi, keda samas selle ühesõnalise kultuuri "tähtsustamise" põhiseaduse muutmise eelnõu puhul on komisjoni kutsutud terve toatäis ...

Valimiste koondamine on vist salajane asi, et sinna ei mallata politolooge ega muid eksperte kutsuda ...

Seaduse, mis peaks kehtima hakkama aastal 2027 menelusemisega on äkki nii kiire, et seda pole isegi aega professionaalselt ette valmistada, ja veelgi enam, vastuseks oma kirjalikule protestile ja ettepanekutele, et komsjoni arutelusse oleks kaasatud enne seaduseelnõu esimeset lugemsit eksperdid ning ka teiste asjaomaste kirjalikud märkused ning saadud ka Vabariigi Valitsuse kirjalik seisukoht, sain komisjoni esimehelt sellise vastuse:

"Ei, küll jõuab edaspidi!
V. "

No comment!

Ehk siis küll jõuab seadust täita siis, kui Reformierakonnal ja teistel seda enam vaja ei ole ja uuteks sigadusteks aega on ... Ning veel, Ene Ergma sa näed ja ei mürista, ja sa istud ikka veel rahumeeli seal kõrgel Riigikogu kõnepuldi kohal ja oled vakka.
Häbi peaks olema!

Evelyn Sepp:Eesti -mõttemugav ja silmaklappidega

Neljapäeval arutas Riigikogu riiklikult tähtsa küsimusena laste õiguste olukorraga seotud probleeme.

Peab tunnistama, et lastega seonduvast ei ole enam tühjadest sõnadest kumisevat teemat olemaski. Poliitilises retoorikas on lapsed ju alati väga tähtsad olnud, mis ei tähenda, et nad ise tegelikkuses tähtsal kohal oleks - nemad ju ei käi valimistel valimas, aga ikkagi.

Piisab tavamõttes poliitiliselt sõnastada lause, milles on sees sõna laps, kui see omandab pea kohe staatuse, mille suhtes ei sobi justkui olla kriitiline või isegi arutlev, sest kes see julgeb rünnata lapsi? Eks ikka nende vaenlane ja nii ongi juhtunud, et pea kümnendi jooksul ei ole laste jaoks regelikkuses pea midagi tehtud ega muutunud. Peale sõnade ja sooja auru muidugi!

Välja arvatud ehk see, et tänaseks elab Eestis vähemalt 30000 last süvavaesuses. Seda on sama palju kui sünnib pea kahe aasta jooksul Eestis lapsi kokku. Vaatamata sellele võtab avalikkuses ruumi aga pigem arutelu vitsa -ja laksuseaduslikkuse, laste seksuaalse enesemääratluse õige ea või koolitrahvi üle.

Muidugi kulub arutelu ka neil teemadel ära, kuid arvestades neid üliteravaid probleeme, mis Eesti lapsi massiliselt vaevavad, on tegu ikka sõnulseletamatute pseudoprobleemidega.

Ka riiklikult tähtsa küsimuse arutelul oli kõnepidajate paraad soliidne- sotsiaalkomisjoni esimehest kuni õiguskantslerini, ja sotsiaalminister sinna sekka, aga jutt ei muutunud sellest eriti asjalikumaks, ega tegevused selgepiirilisemateks.

Mõistagi on vaja uut lastekaitseseadust ja mõistagi saab nõustuda, et vaja oleks ka laste õiguste ombudsmani, aga on ilmselge, et seni kuni puudub poliitiline tahe, ei tee need laste kõhtu täis, vabasta neid pedofiilsetest vanematest või muidu kommionudest, ei taga lapsele kodus oma tuba koos õppimiseks ja elamiseks vajalike tingimustega. Võimalust käia koolis selle asemel, et kooli ajal kuskil tutuputkas perele sissetulekut teenida, mis muide, kipub vähemalt Tallinna puhul olema kohati liigagi massiline ja ületab juba ammu mõisltiku töökasvatuse piiri. Rääkimata siis laste tervisehoiust, normaalseks kasvamiseks vajalikust toiduratsioonist ja kultuuriteenuste tarbimisest.

Vähemalt oma pere kogemuse ja Tallinna paari nn tavalise kooli näitel kurvastab mind teadmine, et lapsed satuvad väga harva muuseumisse, teatrisse, kinno, näitusele jne. Miks küll? Sellepärast, et vanematel ei ole peamsielt raha, siis ehk aega ja kolmandaks ka äratundmist ning neil endalgi puuduvad vastavad harjumused, et oma lapsi teadlikult sellele rajale suunata. Ka kooliekskusrsioonid kipuvad jääma samadel -rahalistel - põhjustel sageli vabatahlikuks. Muidugi, kui õptaja oma palgast ise lastele pileteid välja ei osta ...

Samuti ei takista seaduste vanamoodsus korraldamast süsteemselt laste pikapäevakoole, laiendada koolitoiduprogrammi gümnasistide ja kutsekoolide õppruritele, kellelt see ju ära võeti, arvata lastetoetused välja pere toimetulekupiiri tähistava summa alt jne.

Kirjeldamatult naruväärselt kõlas ka sotsiaalministri väide, milles ta kiitis valitsuse tegevusi laste olukorra parandamisel, ja mille mõte seisnes selles, et Valitsus on suurendanud tööturumeetmeid ja maksnud välja palju rohkem toimetulekutoetusi.

Tõesti-tõesti, minister unustas vist siiski ütlemata, et need meetmed ei kompenseeri kuidagi ca 100 000 töö kaotanud vanema sissetulekuid ega lisa midagi ka pereliikmete heaolule võrreldes sellega, kui neil oli töö ja sissetulek ja et see "rohkem" tähelepanu ei tähenda mitte suuremat toetust perele, vaid abavajavate perede arvu plahvatuslikku kasvu. Seetõttu oli ministri ennast kiirev näide Valitsuse tublist tööst ja pühendumisest eriti küüniline.


Mõelda vaid, kui lahke valitsusest - eks see ole iga lapse unistus ju, et tal on enesega rahulolevate ja tööd omavate vanemate asemel toimetulekutoetust saavad vanemad ... ja see on ju tõeline lahendus laste tänastelegi probleemidele ja mõistagi 1000 kroonine toimetulekupiir aitab kindlasti lapsi nende vaesuse ja eakohase huvihariduse ja muude arenguvõimaluste tagamisel...


Iroonia - mõistagi!

Laste õiguste kaitse ei ole täna mitte ideoloogiline, vaid reaalseid tegevusi nõudev kompleks. Seadused ei tee kedagi õnnelikuks, kui neis kehtestatud tegevused ei toimu või sõnastatud põhimõtteid tegudes ei väärtustata.

Ja põhikoolist majanduslikel põhjusel väljalangemist ei pidurda mitte uus seadus, vaid selle pere konkreetsete probleemide lahendamine, kes ei suuda oma eluga hakkama saada eelkõige majanduslikel ning seejärel juba psühholoogilistel põhjustel.


Lastevastase vägivalla -vitsa ja laksunuhtluse- tolereerimine ei alga samuti mitte seadusesätte puudumisest, vaid peresisestest või siis ühiskondlikest vaikimisi tolereeritavatest mudelitest, mida toetab üldine avalik arvamus ja poliitiline passiivsus a la Rein Lang, ehk sellest, mis Eesti peredes tegelikult toimub ehk eeskujudest. Ja paraku on nii, et reaalsuses ei saa paljudel juhtudel aidata lapsi kui ei tegeleta nende vanemate probleemidega ...

Kui on ikka normaalne, või pere oma asi, et ema-isa peale võib kodus karjuda ja teda mõnitada ja ema on väärtuslik ainult emadepäeval, mitte ülejäänud päevadel aastas ega siis, kui on vaja seista tema väärika sotsiaalse toimetuleku, töö- ja pereelu ühitamise või turvalisuse eest või isa siis kui on palgapäev, pole ka imetada, miks me tegelikult sõnadest kaugemale ei jõua.

Nii ei teagi, mis on viimase kolme aasta jooksul takistanud valitsust pikalt ettevalmistatud uut lastekaitseseadust Riigikogule esitamast või kus täpselt jääb neil puudu teadmisest, et täita ka tänase seaduse põhimõtteid?

Ei muust kui poliitilisest tahtest! Paraku!

Kui ikka lapsel on koolis kõht tühi, siis tuleb talle koolis süüa anda, kui ta hulgub tänaval, siis meelitada ta sellisesse koolisüsteemi ossa, mis on ea- ja jõuakohane, näiteks pikapäevakooli vmt., kui kodus on vanemad, kellel puudub piisav sissetulek, siis tuleb lastele pakkuda tasuta huvikoolivõimalusi, sportimist professionaalse juhendamise all jne. See on koht, kus toetus peab jõudma kohale, mitte olema pelgalt teoreetiline vmt.


Loomulikult on ka lastetoetused väga olulised, kuid kui sellest kujuneb liiga paljudel juhtudel pere peamine sissetulekuallikas, mis mõistetavatel põhjustel ie jõua otse ega kaude laste elukvaliteedi hoidmisesse -tuleks lastele mõeldu ikkagi suunata otse lastele nii, et selle üle ei oleks vaidlust.

Laps ei ole vanema eraomand, kelle suhtes on ainult tema õigustatud otsustama. Eriti olukorras, kus see otsustuskoht on nihkunud täis kõhu ja muu elmentaarse võimaldamiseni ... Nagu see ehk enam kui 100 000 lapse puhul on.

Ning lõpetuseks - kummaline ongi siinkohal see, et lapsi-peresid puudutavas on asjad enamsti pea peal:

probleemidest rääkides räägitakse igast
üksikust asjast eraldi nägemata üldist pilti ja põhjus-tagajärg seoseid
ning lahendustest rääkides seevastu jäädakse pidama sellistel üldistel
asjadel, mis tegeliku abivajajani ei jõua ega tema olukorda kuidagi ei muuda...
Aga samas annab ikka ja jälle võimaluse käsi kokku lüüa teatades, et
TEHTUD!

Ja veel - laste õiguste ombudsman aitaks teemat kindlasti paremini teadvustada ja erinevate institutsioonide omavahelist koostööd paremini koordineerida, kuid see koht ei peaks olema õiguskantsler. Õiguskantsleri kantselei võib küll seda ombudsmani toetada, kuid ametis peaks olema eraldi spetsialist ehk kõneisik! Vastasel juhul ei kujuta ma päriselt ette kuidas üks inimene saaks olla imeisik ja spetsialist ja rääkida ja edendada sisuliselt nii erinevate valdkondade arengut. Laskem õiguskantsleril kui institutsioonil keskenduda tänastele ülesannetele - ei saaks ju öelda, et ta nendeski väga hakkamasaav on.