Kindlasti ei saa asendada stabiilsust Afganistanis võiduka rahuga Iraagis. Küll aga ei maksaks segi ajada põhjuseid ja tagajärgi.
Mikser kirjutab EPL-s ilusasti rahvusvahelisest julgeolekust ja selle jagamatusest ning sellest, miks Eesti peaks liitlassuhteid USA-ga jätkama. Paraku unustab ta aga ühe kurva tõsiasja.
USA algatatud okupatsioonivägede sissemarss Iraaki ja ameerika väekontingendi kohalolek regioonis ise on sellesama rahvusvahelise julgeoleku suurim risk ja ebastabiilsuse allikas, mitte selle leevendaja.
Viimases Diplomaatias on sotsist väliskomisjoni esimees teinud aga veelgi sammu edasi. Nimelt ei ole tema lennuka mõttekäigu kohaselt Eesti sõdurite Iraaki jätmise põhjenduseks enam isegi mitte jätkuv kodusõda Iraagis, terrorismiohu vähendamise vajadus maailmas, naftaressurssidele ligipääsu tagamine või mis iganes muu põhjus, vaid vajadus teha rahvusvahelistes organisatsioonides, mille liige ka USA on, lobby selle nimel, „et veenda ameeriklasi kannatlikkusele ja paindlikkusele…”
Tunnistan, et selline selgitus on niivõrd originaalne, et võtab tummaks. Seega vaatame korra üle need Eesti valikud, mis sõltuvad peamiselt kolmest tõstatatud küsimuse vastusest:
1. Kas ohvrid, mida Eesti sõdurid on Iraagis toonud, on aidanud kaasa Iraagi, piirkonna ja maailma julgeolekuolukorra stabiliseerimisele?
Vastus on kahjuks lühike – ei ole. Kodusõda Iraagis, USA jätkuvad püüdlused destabiliseerida kogu islamimaailma, selge ühepoolse sissemarsi ähvardus Iraani jne ning vankumatu tegutsemine selle nimel, et ümber kujundada regiooni sisemisi jõujooni oma eksklusiivsetest vajadustest lähtuvalt, on kaasa toonud pigem kogu islamimaailma radikaliseerumise, moslemikogukondade kui „terroristide” ja „meie” vaenlaste taimelava stigmatiseerimise Euroopas ja mujalgi ning andnud neil põhjuseil vaikiva avapaugu üleilmsele ususõjale omade sees ja vastu.
2. Kas koalitsioonijõudude enneaegne lahkumine võib anda Iraagi ja laiemalt Lähis-Ida julgeolekule tagasilöögi?
Esmalt on raske mõista, mida peab autor tegelikult silmas „enneaegse” all. Võimalik, et vägede väljatoomist enne USA presidendivalimisi, kuid nö sõjaline lahkumine ei muuda täna enam julgeolekuolukorda Lähis-Idas. Kui muutused osutuvad võimalikuks, siis on need diplomaatilised, mitte sõjaliste operatsioonide tulemus. Seega vastus samuti ei.
Pealegi, seni kuni vabariiklased ja demokraadid pole valimismöllus jõudnud mingile tasakaalus kokkuleppele, ei ole ka meil seal reaalseid liitlasi ega seega ka liitlaskohustusi kellegi ees täita. Muidugi, kui me just koos USAga ei pea jätkuvalt läbirääkimisi küsimuses kuidas näiteks toetada Kurdi tööpartei terroristlikke algatusi maailmas vmt. Seda aga ju USA just aastaid teinud ongi.
3. Kas ebastabiilsuse kasv selles meist võrdlemisi kauges kandis võib luua täiendavat ebastabiilsust ja ohtusid ka meile lähemale?
Vastus on kahtlemata jah. Aga siinkohal on põhjused ja tagajärjed vastupidises järjekorras. Meenutan, et okupatsioonivägede jätkamine ja sellega seotud muud, eelkõige USA majandushuvid ise on põhjus, mis regioonis ebastabiilsust suurendab.
Seega - püüdkem esmalt igaüks oma peas sõnastada lõpetuseks need USA „väärtushinnangutel” mitte pragmaatilistest huvidest lähtuvad välispoliitika põhimõtted millest lähtub Mikser oma Diplomaatia artiklis ja mis pidavat Eestile kasulikud olema.
Eriti olukorras, kus tavaliselt „huvid domineerivad väärtuste üle”. Seejärel aga ikkagi arvestada sellega, et kõik aastate jooksul esitatud väited selle missiooni kaitseks on osutunud lihtlabaseks pettuseks. Algusest peale.
Ja olukorras, kus parema idee puudusel toob isegi USA tasahilju oma vägesid Iraagist välja, ei ole ka meie jaoks seal enam mingit liitlasrahu, mida tagada.
