Evelyn Sepp: see tunne alles jääb ...

2010. aasta parim naissportlane Eestis - Kristina Shmigun-Vähi. Ilus lõpp ühele ilusale spordikarjäärile!

Sport on kultuuri osa – ei vähem ega rohkem. Ei madalalaubalisem ega elitaarsem kui seda on ükskõik milline teine oluline osa sellest süsteemist. On seda kogu aeg tegelikult olnud. Sportlased on ka uue aja kangelased. Need, kelle võidupärjaga saabumine on pea ainuke sündmus, mis toob inimesed heameelest tänavale või linnaväljakule. Eesti olümpiavõitjate tervitajatega suudab ilmselt vaid Michael Jackson võistelda …




Püha sport on ka meelelahutus. Seotud emotsioonide, eeskujudega, uute rollimudelitega. Liiatigi ei tea ma teist eluvaldkonda, mis omalt pool pakutavate emotsioonidega suudaks inimesi sedavõrd mõjutada, innustada, motiveerida kui seda on sport.




Nii nagu on ehtsad lemmikute edust kantud rõõmupisarad, on seda ka nende kaotustest kannustatud kaotusvalu. Eks tõeliste emotsioonide ihalus ongi moodsa maailma kõige, kõige. See, mida inimesed elult tegelikult ootavad.




Päris asju, päris tundeid. Seda, et südamevalu ei oleks virtuaalne, vaid tegelik. Samuti ka võidurõõm ja uhkus sellest.




Sport jutustab lugusid. Olgu need siis moodsa aja muinasjutud, kus parimate puhul lõppevad need ilusasti nagu muinasjutud ikka. Ilusad võivad olla aga ka allajäämised. Ikkagi ehe traagika, põnevus, inimlikkus.




Olles olnud osaline - võistkonna esindaja, näiteks - päris mitmel Eesti ujumiskoondise rahvusvahelisel tiitlivõistlusel, olen pannud tähele, kuidas sportlaste eeskuju innustab ja paneb ületama iseennast, oma hirme või kõhklusi. Ja seda kaugelt enamas, kui tervisespordis. Normaalse pingutuse mõõt lihtsalt muutub ja see eeskuju ei puuduta mitte vaid sportlasi – tiimikaaslasi, vaid näib, et ka teisi, kes selles mullis osalevad.




Ühtäkki sain suvel Budapestis EM-l olles üle oma raskekujulisest jooksuhirmust. Jah, mul oli sellega palju probleeme … Aga lõpp-tulemusena polnud väga vigagi. Kindlasti ei jäänud see viimaseks eneseületuseks. Kuid kes teab, et Budapesti kesklinnas Doonaul asuval Margarita saarel on lisaks mitmekümne basseiniga ujumisspordi keskusele ka 5 km tartaaniga kaetud jooksurada? Mina nüüd tean. Jääb kauaks meelde, kuigi iseenda võitmiseks oli vaja vaid innustavat eeskuju, muud ei midagi …


Mõeldes end hetkeks tagasi ka lapsepõlve - kes meist poleks peale omaaegseid Eesti kahevõistlejate või laskesuusatajate edukaid starte ise suusad alla lükanud ja mõttes sama suure hooga lumel edasi vihisenud kui nemad!? Tunnistan, et mina olen.


Minu mõttelend lumel oli vähemalt sama kiire ja terav kui Kaija Parvel või Allar Levandil. Hiljem oli selleks inspiratsiooniks Kristina Shmigun. Olen tuttavatelt kuulnud ka seda, kui paljud peale nende starte Otepää keerukamaid kohti suusarajal mõõdavad. Ikka sama kompromissitult kui Kristina või Andruski. See töötab!


Olen pisarateni kaasa elanud ka suurtele lahkumistele spordis – mäletan Martina Navratilova, Steffi Grafi, Andre Agassi või ka Kim Clijsters lahkumisi. Loomulikult ka Kristina Shmigun-Vähi suvist hüvastijättu. Need liigutavad sügavalt.


Mäletan Erika Salumäe olümpiavõite ja Vladimir Salnikovi kuulsat 15 minuti alistamist. Vaid mina ise tean, mitu lisakilomeetrit salatrenni need mind omal ajal tegema panid. Kuid loetletud on täiesti tavalised luust ja lihast inimesed ja seletada nende edu vaid õnneliku juhusega, oleks õnne mõiste ilmselge labastamine …


Mõnes mõttes on nende töö nagu iga teinegi, kuid enamas mõttes palju-palju rohkem kui töö. Aga kadetsemiseks ja öelutsemiseks ei peaks küll põhjust olema.


Ma kahtlustan, et tegijate endi jaoks tuleb nende tegude tähendus ja tõlge suure hilinemisega ja aastaid hiljem, Aga olgu pealegi!

Sportlase medalid ongi ainult ja ainult nende omad See, mida meil on õigus jagada, on pakutud eneseületused, emotsioonid sellest heitlusest sageli ja peamiselt vaid iseendaga. Seda iseendale tunnistada aga polegi nii lihtne.



Igatahes on see kõik kokku fenomenaalne väärtuste süsteem, mis ületab kaugelt higised trennisaalid ja rajad. Peened salongid. Mis on aga meie endi õppetunnid kõigest sellest?

Oleme me hakanud väärtustama ja rohkem lugu pidama selliste inimlike kannatuste ja eneseületuste hinnast!? Kõik kindlasti mitte. Pühapäevaõhtusel Spordi Aasta Auhindade Galalgi kõlas sama mõtte kinnituseks nii mõnigi aplaus eriti pikalt ja soojalt ja üheaegselt laureaatide tunnustusena kõlas see ka justkui mõne teise mahaplaksutamisena. Väike omamoodi õigluse mõõdupuu lihtsalt ...

Sport ei ole vaid totalitarismi tööriist. See on pigem põhjatu
haigekassa, rahvuslik identiteet ja Eesti Nokia kõik kokku, kui
soovite.

Isiklikest õppetundidest veel aga alanud suusatalve taustal meenutan, et aastaid tagasi, ma polnud siis enam kindlasti päris laps, aga nii vana kindlasti, et kõigest midagi arvata, olin mõttes oi-oi kui kategooriline Eesti meessuusatajate aadressil.


Mäletan kummalisi lugusid ja iseenda irooniat sellest, kuidas Andrus Veerpalu ja Jaak Mae ja teisedki, sõitsid ilmselt mingi loksbussiga mööda Euroopat kotid konserve täis, et teistega võidu suusatada. Arvestades muidugi nende kohtadega, nad nii paljudega just ei võistelnudki. Mati Alaveril oli aga midagi kindlat meelel Oli usk. Meenutan, et sportlaste kohad olid nii umbes 7. või 8. kümnes. Igatahes olin veendunud, et üritus on täiesti lootuseta, et see on täiesti mõttetu!!!

Et seal ei ole ega tule midagi ja andsin sellest kindlameelselt ka igal võimlausel teistele teada.


Ma eksisin. Tuli ja tuli kui palju. Seepärast ei hakka ma täna enam ise ega julgusta ka teisi veel ajal, mil nende meeste spordikarjäär näib lõpupoole vihisevad, kuid punkti pole veel pandud, ironiseerima hetkeseisu üle. Palju asju on muutnud, aga usk on jäänud. Maailmameistrivõistlused on samuti alles ees ja viimane sõna öeldakse seal,


Seega ärgem tapkem eht-eestlaslikult iseennast, oma inspiratsiooni, innustust, eeskujusid enne, kiu need mehed ise on ima loole joone alla tõmmanud! See on lugupidamise mõõduks jju ka kõigile järgmistele. Pealegi pole medal ainuke mõõdupuu siin elus.

Ja kõik see, mis puudutab spordipoliitikat, eriti selle rahastamist, siis vot on nii, et süsteemseid asju ei saa teha projektipõhiselt. Raha ei saa anda vaid siis ja neile, kes nina murus paluma roomavad, vaid ka need otsused peavad olema sama kavakindlalt analüüsitavad ja süsteemile allutatud kui seda on tipp-sportlase treeningkava. Spordis loeb süsteemsus ja nii peaks see olema ka poliitikas!

Evelyn Sepp: täiesti juhuslikult - nostalgiaminutid ...

Jõululapäeva hommikul sadas mu raamaturiiulist täiesti juhuslikult alla üks vana ajaleht. Panen mõnikord huvitavad väljaanded kõrvale. Mitte just professionaalselt, nagu seda teevad ajaloolastest arhivaarid, aga siiski.

Kaane pealt säras vastu kuupäev 18.jaanuar 2007. Lõin selle lahti ja mida ma sealt leidsin?

Loo, mille peategelasteks olid Edward Burkhardt, Guido Sammelselg, Jüri Käo ja hulk paalvalt armastatud erakondade juhtfiguure.

Nüüd siis nostalgiaminutid:

Mihkel Kärmas kirjutab: "Ahnus, pettus või räige korruptsioon? Endiste raudteeomanike sõnul demonstreeris oravapartei rumalust, küsides kuu aega enne raudtee taasriigistamist miljarditehingu poolt hääletamise eest miljon eurot pistist.

Kolmapäevases "Pealtnägijas" lõhkas Eesti Raudtee endine suuromanik Edward Burkhardt uudispommi, väites, et piltlikult üheteistkümnendal tunnil enne raudtee taasriigistamist püüdis peaminisitri partei suurärimeestelt välja pressida miljon eurot. "Selline asi oli ja seda summat küsiti," kinnitas ameeriklase kompanjon Guido Sammelselg. Tegu polnud lobajutuga, vaid tõsimeelse ettepanekuga. "Pakkuja mõtles seda tõsiselt."

Pettunud jänki (kellele kuulub muuseas lause "Austan Eestis kõike peale valitsuse") on ammu öelnud, et Eesti juhtparteid söövad Vene transiidiärimeeste peost. "Siin on mängus suur raha, mis toidab Eesti poliitikat," väidab Burkhardt ja täpsustab: "Mitte valitsust, vaid poliitikute eraarveid või erakondalde rahakirste."

Päev enne äralendu antud teleusutluses raius Burkhardt, et tema osalusega Baltic Rail Servise (BRS) "poliitikute määrimisga e kaasa ei läinud."Oli spekulatsioone, et me pidanuks maksma poliitikutele nagu (Vene transiidifirma Seversstaltrans) tegi, kuid ma ei seganud end säärasesse asja, sest Ameerikas on see juhtumisi ebaseaduslik," ütleb raudteemagnaat. "Keegi ei peaks andma altkäemaksu, et ausat äri teha."

"Nad otsustasid, et saavad meid veel korra pigistada"

Konkreetseim ja üllatavaim on Burkhardti väide, et poolteist kuud tagasi püüdis oma noosi miljarditehingust tõmmata Reformierakond. "Reformierakond palus teha ühe miljoni eurose annetusele, et tagada nende toetus taasriigistamisele," resümeerib ameeriklane, kelle sõnul maksest keelduti. "Hiljem mulle öeldi, et siis nõuti poolt miljonit, kuid ka sellest keelduti. "

Burkhardti sõnul ähvardas oravapartei vaevaga saavutatud raudtee tagasiostulepet ja (-hinda) torpedeerida. "Arvestades negatiivset situatsiooni, tahtsid BRS-i osanikud hädasti, et neid välja ostetaks, kui nende hinnasoovile vastu tullakse," selgitab sel nädalal Poolas viibiv Burkhardt. Riik, keda esindas majandusminister Edgar Savisaar, mõistaigi soovis maksta võimalikult vähe. "Tegelikult ütles Severstaltransi juht Adrei Filatov mulle, võtke vastu , mida riik teile pakub ja olge õnnelikud, sest asjad lähevad teie jaoks aina halvemaks ja halvemaks."

Üle aasta ei ilmutanud riik mingit valmisolekut nõustuda BRS-i sooviga saada oma osa eest 2,5 miljardit pluss 150 miljonit krooni fividendidena. Esialgne koikkulepe vormistati 17.novembril.

Kuid selle koikkuleppe pidi kinnitama ja lisama 2007.aasta eelarvesse Riigikogu. "Sel hetkel otsustas Feformierakond, et nad saavad meid veel ühe korra pigistada," sedastab Burkhardt. "Nad ähvardasid Riigikogus hääletamata jätta ja arvestades, et opositsioonierakonnad kavatsesid vastu hääletada, oleks asi läbi kukkunud." Ameeriklase sõnul oli see bluff. "Ma leidsin, et Feform hääletab niikuinii poolt, sest nende Keskerakonnaga sõlmitud tehingu sisu on, et nad peavad Savisaart toetama ükskõik millise raudteed puudutavas küsimuses," leiab Burkhardt.

"Selgus, et mul oli õigus, sest Feform hääletas poolt, ehkki nende kopsakas "annetuse" nõue tagasi lükati. Tegelikult nad ei saanudki muud teha. Valitsus oleks lagunenud, kui nad oleksid mõlema erakonna jaoks nii hästi töötanud varasemast diilist taganenud."

"Reformi poisid panid ajastusega jubedalt mööda," tüleb Guido Sammelselg. "Asi oli enam-vähem tehtud, ja siis tulla küsima, et sa pead maksma ... Rumal oli seda küsida." Väidetavalt tehti ettepanek novembri lõpus neljasilmavestluses BRSi juhtfiguuride hulka kuuluvale Jüri Käole. Kes konkreetselt küsis Eesti lähiajaloo teadaolevalt suurimat poliitsponsorlust või pistist, ei soostu ärimehed täpsustama. Võib kindel olla, et inimesi, kes nii tõsise ettepaneku teha saavad, on kitsas ring.

Üllataval kombel ei mäleta Jüri Käo asjast üldse midagi. "Minu käesti ei ole täitsa kindlasti keegi midag küsinud," raiub Käo. Kuidas seletada Burkhardti üksikasjalikku jutustust? "Ilmselt on siin kibestumine, mis on põhjendatud. Burkhardtil on palju põhjuseid olla solvunud ja ilmselt on emotsioonid lakke läinud," vastab Käo.

Guido Sammelselja mälupilt on teine. "Me arutasime seda ja keeldusime," räägib Sammelselg, kell sõnul "toetuse" üleandmise üksikasjadeni jutt ei jõudnud. Endine raudteeomanik möönab, et kogu juhtum on üksnes sõna sõna vastu. "Nad salgavad selle maha niikuinii. Ega seda tagantjärele tõestada pole võimalik."

Ärimehi, eriti kuues riigis raudtee erastamises osalendu Burkhardti, ärritas end ettevõtlussõbralikuna reklaamiva partei jultumus. "Sa pead kõike - ka poliitikas - ajama viisakalt ja õigel ajal, aga mitte, et koos Savisaarega taod firma kõhuli ja küsid siis selle eest raha," ütleb Sammelselg. "Me oleme varem paremerakondi toetanud, kuid ega me väljapressimisele ei allu. See oli tõesti äraspidine loogika ja sellepärast see oli üllatav ning vastik."

Läinud teisipäeval allkirjastatati SEB Ühiskpanga peakontori 23.korrusel aktsiatehingu viimased dokumendid. Saanud oma raha kätte, otsustas Burkhardt suu puhtaks rääkida. "Ma püüan teha Eesti sõpradele teene ja ütlen - inimesed peaksid üles ärkama ja nägema, mis siin toimub," teatab suurkapitalist.

Aukliku kohvri teooria

Poliitilisest rahast hakati seoses raudteega rääkima juba erastamise ajal. Viis aastat tagasi kirjutas Ekspress, et BRSi juhtfiguurid Käo ja Sammelselg lubasid kinkida valitsusliidule 20 miljonit krooni, kui erastamisvõit saabub esimeses ringis. Kui erastamisvõit saabub hiljem, saavad Toompea mehed 15 miljonit.

Mullu novembris raudtee ostu arutelul Riigikogus kuulutas majandusminister Savisaar, et omal ajal raudtee mahamüümist toetanud erakonnad saidki BRSga seotud ärimeestelt eri aegadel kokku 10 miljonit krooni sponsorlust. "Mina oskan sellest ainult seda järeldada, et erastamise läbi viinud erakondadele tasuti küllalt heldelt," teatas Savisaar, tuues näiteks 2001.aasta valimised, kus ühe erakonna valmiskampaania rahast pool pärines Jüri Käoga seotud firmadelt.

Kas jäi panus lubatust lahjemaks või kasvas poliitikute isu süües? Miljoni euro skandaali seletusele on veel üks tõsiseltvõetav variant - "aukliku kohvri teooria". Ahneks ei läinud erakond, vaid keegi sellega seotud isik. Nähes, et kaalukauss kaldub oravaparteis niikuinii taasriigistamise poole, arvas ta heaks küsida selle eest veel lisaks raha BRSilt. Oleks BRS maksnud, kadunuks enamik, kui mitte kogu summa vahendaja kohvri aukudesse.

Üksiküritaja avantüür pole välistatud seda enam, et mullu oktoobris paljastas Ekspress, kuidas Isamaaliidu endine juhatuse liige ja välissekretär Jaanus Reisner üritas oma heade poliitiliste sidemete abil miljoneid teenida. Viis aastat tagasi, kui Mart Laari valitsus valis välja raudtee erastamiskonkursi võitjate pundi, vahendas Isamaaliidu hall kardinal Reisner "pileteid" tollesse võidukasse seltskonda. Segastel asjaoludel aga skeem luhtus ning vahendaja Reisner ja tema kunde, suurärimees Hillar Teder käivad praegugi omavahel kohut.

Raudtee müügiga on seotud palju majandus-, poliitilisi ja julgeolekupingeid ning sellelt püüdsid ja püüavad profiiti lõigata kõik osapooled. Üha rohkem saab selgeks, et erastamissaaga on nüanssirikkam ja räpasem kui aimata oskasime, ning selle lõppu pole nähagi.

Evelyn Sepp: mõned kipitavad küsimused

Sellel pildil on ajatu lugu ...

Aga ajalises ilmas on täna hoopis muud mured.

Teisipäeva hilisõhtul avas keegi ilmselt võidushampanjat, keegi ihus nuga pirukatükeldamiseks ja paljud olid lihtsalt shokis.

Minu Saaremaa tuttavad aga teadsid eile hilisõhtul kohalikule folkloorile tuginedes kindlas vormis rääkida, et Raivo Aeg olevat Reformierakonna järgmine Kuressaare linnapea...

No ei oska selle võimalikkuse kohta midagi öelda, aga päevakajalises madinas tahaks ma selgeid vastuseid siiski mõnele teisele küsimusele küll:

1. Miks on EV peaminsiter KAPO PR-mees, mis neid seob? (Miks püüdis Andrus Ansip ülipüüdlikult avalikkust veenda, et "leke tuli Keskerakonna seest?)

2. Milles seisnes KAPO koostöö valitsusparteidega? (Miks tulid kõigepealt poliitilsied avaldused ja alles seejärel eriteenistuse kinnitused poliitikute väidetele?)

3. Kes on see isik või isikud, kes tegid koostööd nii Eesti- kui Vene eriteenistusega?

4. Mis on pannud nad olukorda, kus nad selliseks koostööks on sunnitud? (Kui riigisaladust sisaldav info ei lekkinud, siis miks oli KAPO-l vaja 21.detsembri hilisõhtul memo osaliselt riigisaladuse alt vabastada?)

5. Kas ja millega on tegelikut tõendatud Savisaare rahaküsimine muuks kui kirikuehituseks?

6. Kes nõustub esimesena sellega, et nendele küsimustele ei ole vaja avalikke vastuseid ? (Ja kas see saab kellegi jaoks uue pirukajagamise esimeseks andamiks?)

7. Millised mõjuvõimuga kauplemise faktid on Eestis tuvastatud, või õigemini miks mõned ei ole ...

See viimane on muidugi retooriline küsimus, aga ilmne on, et me elame huvitaval ajajärgul.

Ilmne on ka see, et olgu Keskerakonna või Edgar Savisaarega kuidas on, ühel hetkel saabub selgus nii ehk naa,

Eesti kodanikuna vaatan ma perspektiivitundega ka natuke kaugemale, ja julgeolekulist või poliitilist mölaklust pole ma kunagi seedinud.

Eesti esimene ega ainuke julgeolekuoht ei ole kindlasti selles loos, milles Savisaar näib siplevat, vaid need ohud on alles kõik maandamata ja ootavad alles vastuseid!

Seepärast andkem siis aga hagu ja vastuseid ka eelpool esitatud küsimustele. Kui juba läheb täielikuks õhuvahetuseks, siis olgu see põhjalik!

Evelyn Sepp:mõtteid ühest odavast riigireetmisest

Olin Eestist päris kaugel kui möödunud neljapäeval lõhkes suur info "pomm" või "mull". Mõnikord annab see kõrvaltvaatajale võimaluse panna tähele detaile, mida asja sees olijad nii kiiresti ehk ei märka.

Esimese hooga oli uudis "mõjuagendist" ju kole, kuid paari-kolme tunni jooksul hakkas see kiiresti üles hargnema. Ja paistma hakkasid ka muud traagelniidid. Kõva avaldus eestlaste ja Eesti reetjast hakkas sulama nagu kevadine lumi. Kärmelt selgus, et mingit dokumenti nii räige riigireetmise kinnituseks polegi, millele PM viitas. Sellise tasemega riiklusele ohtlik teave ja tegelase süüdistamis- ja avaliksutamisküps info liiguks tõsiseltvõetavuse korral ikka kirjalikke annaale pidi, mitte aga rahvaliku pärimuse kaudu. See on küll päris kindel!

Seejärel hakkasid muidugi silma ägedad rahvuslikud avaldused: a la venemeelne kaabakas ja jälestusväärne, riigireetur ja ohtlik jne. ning nende avalduste poliitiline suund ning kõige tipuks Eesti Vabariigi peaminister Andrus Ansip, kes suutis ikka tõeliselt üllatada.

Temal nimelt oli "taipu" kirjeldada lehes esialgu ju väga tõsisena paistnud lugu ühe suure kuulujutumullina, mida tal Eesti riigi 3 mehena ei ole häbi levitada. Et kirjeldada tipp-poliitikuna sedavõrd värvikalt erakordselt hambutut ja koomilist kattelugu sellele, kuidas PM-s avaldatud mull tekkis ja tühjaks sisises, peab olema ikka eriline ...

Muide - arusaamtuks ongi jäänud nimelt see, mida ta siis täpselt kinnitas - kas PM lugu ohtlikust riigireetjast ja tolle tegevusest, või siis seda, et KAPO kinnitas sellise kuulujutu olemasolu. Taiplikum tekstianalüüs räägib viimasest, pealiskaudsem ajakirjanduslik materdamine aga esimesest.

Arvestades muidugi mitmete asjaoludega, a la ,et kui keegi oleks teadnud ja tahtnuks nii tõsist kuritegu avastada, peatada, pöördunuks ta avaldusega politseisse, mitte peaministri poole ...

Ja ma päriselt ei kujuta ette, et kui Eesti tipp-poliitik tõesti tahtnuks Vene ministrilt oma erakonna jaoks raha küsida, siis mitu kaaskondlast ta siis seda tunnistama ikka võtnuks? Et siis kohe nii palju, et osad neist saanuks minna reformierakondalste juurde, et nood siis omakorda sellisest asjast räägiks peaminsitirle, kes siis omakorda saaks sellest KAPO-t ja PM informeerida ja siis pressikonverentsi korraldada!? Ei noh ...

Kõigi ülejäänud kommenteerijatel või väidetavatel kommenteerijatel ja nende motiividel on aga juba muud oma varjundid ...

Üldiselt aga on Eesti sedavõrd väike, et selliseks mitmeastmeliseks kuriteoteateks puudub vajadus. Asjad käivad palju lihtsamalt. Ja nii tundubki, et müts on siin pähe tõmmatud õige mitmele tegelasele. Ka KAPO kiire kommentaar sellest, et mingit riigisaladust pole olemas olnudki ja kõik, kes on kommenteerinud teemat, on küllap toetunud avalikele andmeile, on pehmelt öeldes veider.

Väike kronoloogilinegi asjade reastamine ei kannata ju sellise väite tõsiseltvõetavust välja. Nii et kokkuvõttes on tegu ühe õige käpardliku "erioperatsiooniga", milles KAPO osaline, kuid kes keda üle mängis, pole ma küll üheselt kindel.

Saan nõustuda nende analüütikutega, kelle hinnangul on selline skandaal oma primitiivuses ja naeruväärsuses kahjustanud tõiselt Eesti mainet päris mitmel rindel. Ja mis peamine - see, kas rahaküsiminie sellisel kummalisel kombel erakonna jaoks üldse toimus, ka kinnitust leidis, pole ju tänaeni teada. Ja pärast sellist poliitskandaali maiguga "paljastust" vaevalt et enam kedagi huvitabki ...

Raha kui sellise küsimist ja vist ka liikumist Vene kiriku jaoks pole aga ju keegi eitanudki.

Lõpetuseks aga - kui ette heidetakse seda, et Tallinna linnapea, kelle linna elanikkonnst ja ka ilmselt valijaskonnast ca 50% seda kirkut vajavad ja hinnata mõistavad, siis oleks ka imelik, kui ta selle ehituse toetuseks midagi ette ei võta. Kuidas siis poliitik oma mõjukust või mõjujõudu teisti suurendasda saaks kui tehes asju, mida temalt ootab tema valijaskond!?

Tahtnuks Ansip Savisaare selles küsimuses aga positiivselt üle mängida, eraldanuks Eesti riik armulikult selle puuduoleva raha ise 2011.aasta riigieelarvest. Olnuks ju sel moel ka Eestile ohtlik "mõjuagent" täielikult elimineeritud ja tänulik vene elektoraat üle võetud.


Suhtekorralduslikult olnuks see palju kõvem samm, kui kogu see lame ja ebaprofessionaalne jant "venemeelse kaabakast riigireetja" paljastamisest või vähemalt kuulujutuveskite tuulutamsiest.

Tänaseks aga on ju "eestimeelsed valijad saanud taas PM vahendusel teada vadi seda, mida nad ju kogu aeg on teadnud", venekeelsed aga seda, et Savisaart kiusatakse Vene õigeusukiriku ehitamsie pärast. Ujuv elektoraat aga oigab tülgastusest, et miks küll jälle juhtus nii, et EV peaminister tegi naerualauaseks kogu Eesti riigi ja miks Eesti hakkab üha enam sarnanema Venemaaga, kus eriteenistusi reeglipäraselt poliitilises konkurentsis vastaste vastu välja mängitakse. On seega Ansipi-Eestil alles kombed ja eeskujud ...

Nii et Ansipi riigireetmise hinnaks kujunes vaid 1,5 miljnit eurot. Ütleme, et ümmarguselt 25 miljonit kaduvat Eesti krooni ... Tõesti odav!

.

Evelyn Sepp: maailma parim on maailma lihtsaim!

Dubais, ujumise lühiraja MM-l on eestlane uhke olla. See on selline sportlik solidaarsus, millega sinu kõrval oma tööd tegevad inimesed silma pilgutavad või õlale patsutavad. Kui me veel aasta tagasi Istanbuli EM-l olime pildis kuidagi järksu ja paljudele ootamatult, sis tänaseks on Eestist saanud arveatatav ujumismaa. Jane Trepp ja Triin Aljand on naiste hulgas pigem juba potentsiaalsed finalistid, mitte poolfinalistid. Annika Saarnak on Istanbuli EM poolfinaalist edenenud MM-i poolfinaali ukse peale (parim koht 19) ja poistega sama lugu - Martti Aljand ja Filipp Provorkov on poolfinaali ukse vahel - mõlemal parem koht seekord 17 (poolfinaalis ujus Dubais 16 paremat, kuigi tavliselt on tiitlivõistluste 1/2 koguni 20 ujujat) ja ilmselt oleks vähemalt seal kui mitte uksest sees ka Martin Liivamägi. Tõsi, Maarttil on aga ka lühiraja EM-i finaalikogemus juba olemas - seega pole temagi tippude jaoks mees metsast!

Olen enam kui kindel, et ka seekordn olnuks parema õnne korral uksest sees ka Martti Aljand 100 rinnulis. Ja õnne all ei pea ma silmas mitte niivõrd sportlikku, kui lennugraafikut enam soosivat ilma. Jõudnuks ta Ameerikast Dubaisse plaanitult ehk 10 tundi varem kui ta seda tegelikult jõudis, oleks vahele jäänud ka korralik uni, mitte napilt 4-5 tundi lennukilt stardini ehk siis üleookeanilend poolmagamata ööga ja siis sisuliselt lennujaamast kohe starti minek. 200 rinnulis ujutud väga korralik aeg näitas töö sisu, mida tehtud on, nagu ka 100 kompleksi ja ka 50 r ja olgu siis nälg järgmiseks korraks veel suurem.

Filipp Provorkovilt on sel korral tasku panna korralikud kohad lisaks 2 korralikule isiklikule 50 ja 100 rinnulis. Oleks te seda meest näinud! Milline enesekindlus ja energia ...

Tore on lihtsalt mõelda, kuidas Eesti ujujate sportlikud horisondid on aasta-paariga muutunud. Lisaks muidugi see, et koondis ei ole enam ühe staari keskne, mida ju Eesti väiksuse juures mõnel õnnestunud korral viimase tosina või pisut enamagi aasta jooksul varem juhtunud on. Tegijad on stabiilsed ja selline üldisen taseme tõus innustab kogu kampa kui võistkonda ja igaühe hea sooritus aitab pika visltuse jooksul ülal hoida korralikku võistkonnavaimu, mis ei lase nii kergelt väsida.

Lisaks on Eesti ujumine saanud koolispordi alast üliõpilasspordiks. Tõsi, seda peamiselt küll tänu ameerika maksumaksjalile, kuid stardis ei ole rahapatakad vaid lihast ja luust inimesed, kes loodavad seal iseendile ja tehtud tööle, mitte millelegi muule. Nii lihtsalt on!

Oluliselt küpsust on tulnud üleüldse maailma ujumisse. Loomulikiult on noori tähti, aga pole harvad juhused kus finalistide keskmine vanus on 25 või enamgi aastat. Sellest moraal igale harjutajale, kannatlik tuleb olla ja kõik astmed rahulikult rühkides läbi käia, niisama ja üleöö ei juhtu spordis midagi! Organism vajab küpsemist ja tehtud töö seedimist enne, kui selle pealt vilju saab hakata lõikama.

Eraldi teema on ka Pjotr Degtjarjov - 17-aastane Tallinna poiss, kes oma esimesel täiskasvanute tiitlivõisltusel Hollandis 3 nädalat tagasi lõpetas kena aja ja kohaga poolfinaalis. Tema seekordne saak oli taas 3 korralikku isiklikku - nii 50 kui 100 vabalt ja 50 liblikas, kuid kõigi nende väärtuseks oli uus Eesti juunioride rekord. Nii hoida. Eks võistlustel saabki noppida seda, mida trennis on laotud!:)

Nii tema kui kõigi teiste tulemuste juures tasub tähele panna ka seda, et vaatamata sellele, et maailma ujumine lõpetab esimest nö ilma kosmosetrikoodeta aastat ja paljud eelmsied rekordid on tehtud just neis, areneb see ala ja selles osalejad uskumatult kiiresti edasi. Ka neil võistlustel tehti vähemalt 2 uut maailmarekordit, võistluste rekorditesajust rääkimata. Kui veel aasta alguses sai prognoositud, et ehk pöördub nüüd ujumise tase tagasi nii umbes 2 aasta tagusesse aega, siis nii see läinud ei ole. Tagasilppk on vaid mõnel alal ja tipp on endiselt ülikõva ja veelgi tihedam kui enne. Head on ikka head, ja nõrgemad või kaalult raskemad on tipust lihtsalt õiglaselt maas! Nagu peabki!

Mida veel? Kuigi laupäeva õhtuga pole võistlus veel lõppenud, saab praeguses seisus öelda seda, et Eesti ujujad on võitnud vähemalt 4, 6, ja 11.koha. 5 sportlast on olnud 1. 20 sees, Triin Aljandi poolfinaal 50 vabalt seisab veel ees (ps. Eesti aja järgi u 17.45!) ja samahästi võib sellest pühapäeva õhtuks tulla ka järjekordne finaal - seda aga siis juba kuninglikus kroolisprindis!
Kokku oleme me hetkeseisuga ujunud 5 poolfinaalis ja 2 finaalis. Tasuks on tehtud vähemalt 7 korralikku isiklikku rekordiparandust ning 3 Eesti juunioride uut rekordit.

Pühapäeval on ees veel meeste 200 s, meeste 4x100 kombineeritud teade ning Andres Olviku 1500 vabalt, milles ta mõni nädal tagasi kummutas pea 30 aastat püsinud Eesti rekordi.

Ja lõpetuseks - ärgu tulgu nüüd keegi targutama, et see on ju vaid lühiraja võistlus. On küll, aga see pole väikese osavõtjaskonnaga kutsutute jõukatsumine,vaid täistiitlivõistlus, mille spetiifika on rohkem sprindidistantse. Kohal on kogu maailma paremik ja
konkurentsi tihedus ei vääri mingit võistluse kaalu alavääristamist.

Kuigi aastaid tagasi olid paljud spordifunktsionärid kimpus suusatamise uuendustega kui kavva ilmusid sprindidistantsid, siis tänaseks on need igati täisväärtuslikud võistlusalad ning nii nende kohti kui ebaedu vaetakse täiskire ja pühendumusega! Ujumise MM on oma konkurentsitihedusega juba ammu tõsiseltvõetav tiitlivõistlus!


Ja veel - selle aasta parimate ujujate aastakokkuvõtted tehakse Tallinnas juba eeloleval nädalal - 22.detsembril.

Ja ma ei väsi kordamast - kui EOK tahab olla mingi korralik ja lugupeetud spordiorganisatsioon, siis järgmisel aastal lõpetab ta oma aasta parimate valimise ära ikka peale ujumise kui suure olümpiala viimast tahvusvahelist tiitlivõistlust, mis hakkabki olema vahetult enne jõule!

See on funktsionärdiepoolne vähim ,kuid elementaarne lugupidamisavaldus sportlaste suunas.

Ja päris lõpuks midagi üsna isiklikku - ma ei tea, palju ma olen elu jooksul kohtunud maailma parimate poliitikutega, kuid väga tore on olla koos maailma parimate sportlastega, kes moodustavad Eesti tiimi, sest õiged parimad on tegelikult väga lihtsad! Ja see on ilus!

Ja midagi veel - sportlaste bussis juhtusin pealt kuulma Ghana kolleegide vestlust, mille sisu keerles ujulate ümber. Ghana esindaja teatas oma vestluspartnerile, et neil ei ole eriti ujulaid. Too küsis, et kas olümpiaujuolat ei ole, no ei olnud. Edasi kirjeldas Ghana mees, et neil üldse on ujulad vaid hotellide juures, siis selle peale jälle küsis vestlsukaaslane, et noh, 8 rajaga? Ei, kostis vastus... Loo puänt seisnes selles, et hotellide juures on 17 m ja u 3 rajaga ujula, kus siis noored treenivad.

Eestis küll nii hullud lood ei ole, aga Eesti Ujumisliidu sõnum on siiski väga lihtne - Tallinn väärib riigi toel ehitatavat korralikku olümpiaujulat, milles vähemalt 1 50 m korralik võistlusbassein lisaks soojendusbasseinile ja kõik muu, mis seal olema peab. Seejuures korralik sügavus!

Mis pagane e- või i-riik me oleme, kui suvel upub inimesi nagu kärbseid ja meil pole ühtegi korralikku treening- ega võistluskeskust Eesti ujujatele! Ja ärge tulege tõsiseltvõetava lahendusena rääkima ka Tehvandi megaspordikesksuest. Meil on treenijad valdavalt koolilapsed ja olgu ujula siis ka ikka seal, kus on inimesed, mitte karud ja rebased!:)

Esialgu tundub see Tehvandi porjekti olema ikka ilmne gigantomaania ilming. Selle asemel võiks majandada kõiki Lõuna-Eesti pooltühje spordibaase, millel kõigil ilmselt midagi viga. Ka Tartu Aura vajaks hädasti 25 m lisabasseini, uut ventilatsiooni, mis astmaatikuid säästaks ja korralikku basseini sügavust. Põhja-Eesti aga nagu öeldud pole üldse korralikku piraja treening ja võistluujulat.

Ei hakka siinkohal meenutamagi purukoomilist, et mitte öelda rumalat Kultuuriministeeriumi arusaama, et Kalev Spa on kuidagigi rahvusvahelistele võistlusnormidele vastav ujula või et Eesti 3. eelsoojendusega 50 m ujula on kogunesti allikate peal olevad välisbasseinid Nõmmel. No commet, kolleegid!

Evelyn Sepp:auuu, Hanno Pevkur,ootan vastust!

Minister Rein Langi arvamuste kohaselt näeb pilt Eesti perevägivallast välja umbes selline. Tegelikutl ongi see vist Reformierakonna üldine nägemus probleemist "Eesti moodi".

Ühesõnaga - naistevastast vägivalda meil ei ole, või on see vähemalt sedavõrd marginaalne nähtus, mis ei pälvi ei riigi erilist tähelepanu ega ka sellevastane võitlus rahastamist .

24.novembril, päev enne rahvusvahelist Valge Lindi Päeva, mis pühendanud just nimelt ülemaailmselt naistevastase vägivalla vastu võitlemisele, küsisin Riigikogu Infotunnis peaminister Andrus Ansipilt, et miks 1.aprillil heaks kiidetud Vabariigi Valitsuse Vägivalla vastu võitlemise riilik arengukava on rahastuseta.

Esmalt sain sugeda nagu alati ja puldis ebaviisakalt ärplev peaminsiter kuulutas Riigikogu liikme laisaks, kes polevat piisava tähelepanuga osanud riigieelarve seletuskirjast numbreid välja lugeda.

No mis ma siis omalt poolt ütleksin, et vaene mees oli ise teadmatuses või siis sedavõrd nahhaalne, et püüdis lihtsa valega kuulajaid-küsijaid ära petta. Nimelt 2011.a. riigieealrve seletuskirjas ei olegi selle Arengukava rakenduskava rahastamisest juttu. Ja eks ma sellepärast seda vastutavatelt olenditelt pärisingi.

Sest lihtsalt ei saa leida asja, mida pole ära kaotatud ehk raha, mida pole eraldatud, ei saa ka leida! Loogiline ju!

Põhjus omakorda jällegi veelgi lihtsam - nimelt ei ole ei pere- ega naistevastase vägivalla vastu võitlemine selle valitsuse prioriteetide hulgas ja ongi seetõttu rahastamata!

8.detsembri Riigikogu Infotunnis avanes mul taaskord võimalus täpsustada teemat Sotsiaalminister Hanno Pevkurilt. Lootus, teatavasti sureb ju viimasena ...

Seis oli ju sama:riigieelarves raha ei olnud ja tärnidega märgitud tegevused, mis tõlkes tähistasid seda, et kui välisrahastuse arvelt peaks raha saama, siis neid tehakse, kui mitte, siis ei, olid endised.

Sellisteks aga olid näiteks järgmised Arengukavas aastaks 2011 ettenähtud tegevused:

- Perevägivalla ja naistevastase vägivalla teema osas ühiskonnaõpetuse aineraamatute täiendamine ja ühiskonnaõpetuse õpetajate selle kasutamiseks koolitamine - rahastajad ja teostajad Sotsiaalministeerium ja Haridus-ja Teadusministeerium

- Naistevastase vägivalla ohvritele mõeldud Tugitelefoni 1492 teenuse tagamiseks lepingu sõlmimine - teostaja Sotsiaalministeerium

- Naiste varjupaikade jätkusuutlikkuse tagamine - teostaja Sotsiaalministeerium

- Õpetajate, noorsoo- ja sotsiaaltöötajate, prokuröride ja kohtunike, politseinike koolitamine perevägivalla teemal - teostaja Sotsiaalministeerium

- Inimkaubanduse ohvritele rehabilitatsiooni- ja varjupaigateenuse pakkumine - teostaja Sotsiaalministeerium,

olid endiselt rahstamata. (ps. loetelu ei ole ammendav)

Vahet tuleb ka teha selle osas, milles tuleb projekte kirjutada Hasartmängumaksu Nõukogule, s.t. ,mille rahastamine ei kajastu riigieelarves s.t. tuleb veenda üht seltkonda inimesi, et teatud riiklikud tegevused on vajalikud. programmilised ja püsivad, mitte aga projektipõhised, poliitilist või majanduslikku ebastabiilsust taluvad, või siis mille suhtes ootab Eesti "rikas ja arenenud" riik, Euroopa naabrite annetusraha ...

Seega küsisn ministrilt väga konkreetseid küsimusi, mille puhul oli tal teema ette teada ning igati võimalus ka Riigikogus küsimustele vastamsieks end ette valmistada.

Küsisin, palju, mida ja mille arvelt neid konkreetseid tegevusi siis rahastatakse. Ja vastuseks sain piinliku umbluu

Lisaks lubas minister mulle kohe nende tegevuste rahastamiseks tehtavate eraldiste täpsed summad kirjalikult saata - neid polevat lihtsalt mõistlik Riigikogu saalis ja stenogrammi tarbeks ette lugeda. Neid olevat liiga palju vmt. Kuluvat aega ja tinti, vist ...

Nüüdseks on aga möödas sellest kohe saatmise lubadusest pea 30 tundi ja mida ei ole, on need arvud ehk Eesti Vabariigi riigieelarvelised eraldised nii olulise valkonnna edendamiseks nagu seda on vägivallavastane võitlus, eriti naiste ja laste vastu suunatud vägivallale vastuseismine.

Kui raske saab siis olla SEND nupule vajutamine, kui need arvud olid ministril Infotunnis olemas, aga ette lugemiseks liiga suured!?

Või siis ikkagi on nii pea- kui sotsiaalminsiter lihtsalt taas Eesti avalikkusele valetanud lisaks muidugi nendele ebaadekvaatselteel eduraportitele, mida Eesti ise enda kohta koostab läbi välisminsiteeriumi rahvusvahelistele inimõiguste eest seisvatele institutsioonidele saadab ja mis kõik hõiskvad sellest, kui tublit tööd on nimetatud ministrid selles valdkonnas teinud.

Mõelda vaid, ministril pole häbi tunnistada, et enamuse nende tegevuste toetuseks eraldab Eesti RIIK järgmisel aastal 100 - 200 000 krooni piires ehk siis 6 400 ja 12 800 EURO vahel.

Ei kommentaari!

Tänase seisuga on aga täielikult rahastamata näiteks väigivallaohvite 24 h abitelefon, naiste varjupaigad peavad arvestama aga osalise Hasartmängumaksu Nõukogu heatahtlikkusega jne ehk jätkavad seega projektipõhiselt ja absoluutselt piisava rahalise katteta!

Paneks siis äkki juba ka kiirabi ja politsei Hasartmängumaksu Nõukogule projekte kirjutama!? Kas pole üks väärt mõte nende ametkondade töö jätkusuutlikkuse, arengu ja stabiilsuse tagamiseks!? Ja siis saaks Riigikogu Rahanduskomisjon muudkui edasi pasundada kui oivalise ja turvatunnet lisava eelarve nad vastu võtsid. Sic!

Evelyn Sepp: vali aasta parimad sportlased!

Tänasest 17.detsembrini valib Eesti Olümpiakomitee aasta parimaid sportlasi. Õigemini saavad seda teha selle kuupäevani kõik spordisõbrad.

Valimise keskkonda saab siit:

Valida saab parima nii naiste, meeste, võistkondade kui treenrite hulgast.

Ka 1 Eesti ujuja on sel aastal taas nominentide hulgas - Triin Alajnd, nimelt. Leian, et igati teenitult.

On tema hooaeg seni olnud igati stabiilne ja kulgenud ülesmäge ning äsja lüppenud lühiraja EM-l tuli ära ka karjääri esimene tiitlivõistluste medal - päris särav pronks.

Üleüdse saab seda tiitlivõistlust Ujumisliidu spektrist vägagi õnnestunuks lugeda. Võistkonna 12 ujujast jõudis 4 poolfinaali - Triin Aljand seejuures 2 korda. Eesti ujuja võistles 2 finaalis ning võitis 1 medali ja 6.koha. Lisaks veel 13, 14 ja 15. koht. Taustaks tasub teada sedagi, et hulk parimaid oli sellest võistlusest koguni eemal ja ühinevad võistkonnaga alles 2 nädala pärast Dubais algaval MM-l.

Ümber ujuti 3 Eesti rekordit, 3 Eesti juunioride rekordit ning hulk isiklikke seniseid tulemusi. Kuigi kõigil just kõik ei õnnestunud, tehti ära tubli töö igatahes

Mis aga antud valimise juures soovida jääb ja taas kriitikanooli sunnib EOK suunas saatma, on tõsiasi, et ujujate hooaja tähtsaim tiitlivõistlus lõppeb sel aastal alles 2 päeva pärast seda, kui Eesti parimate valimise voor on läbi. Nimelt lõpeb Dubais peetav MM alles 19.detsembril.

Sama pentsikus olukorras olime me ka eelmisel aastal. Juhtisime sellele alaliiduna nördinult Eesti Olümpiakomitee tähelepanu, kuid kasu ei midagi.

Ka eelmisel aastal olime ju sarnases situatsioonis. Kui ehk paljudele spordisõpradele üllatuseks võitis Jane Trepp toona samal võistlusel hõbemedali, jättis see ta samuti Eesti parimate valimise konkurentsis halvemasse positsiooni. kui nii mõnegi kaaskandidaadi.

Kas mitte valimise mõte selles ei peakski seisnema, et valijatel on teada kogu võrreldav informatsioon!?

Rahvusvahelist võistluskalendrit silmas pidades jääbki aga ujujatel üks aasta tähtsaimaid rahvusvahelisi tiitlivõistlusi toimuma ajal, mil Eesti siseriikllikult on parimad juba selgitatud. .. Seda vähemalt seni, kuni EOK-l puudub vastutulek seda pisut nihutada.

Nii ei näe tänane asja korraldus EOK poolt just soliidne ja sportlik välja. See oleks sama, mis 800 m jooksus 400 kiireimale võidupärg kaela riputada ja seletada, et kohtunikel on kiire, et muidu ei jõua autasustamist neile sobival ajal läbi viia

Ja olgu selgelt välja öeldud, et asi pole Jane Trepis või Triin Aljandis, vaid lihtsalt põhimõttes - kui on ikka spordiaasta parimad, siis olgu spordiaasta läbi enne kui need parimad selguvad! Ja pole need rahvusvahelised tiitlivõistlused nii külavõüstlused midagi, et ei võiks muuta Esti spordiajalugu!

Evelyn Sepp: kaua võib!, Ene Ergma!

Mõni aeg tagasi ägestus peaminister Riigikogu kõnepuldis ja ebamugava küsimuse peale kukkus sõimama küsimuse esitajat. Edasi, nädal hiljem räuskas samas justiitsminister Rein Lang, edasi mõni teinegi ning ja pidevalt Jürgen Ligi - nende arvates on kõik Riigikogu küsijad, eriti opositsioonist, lihtsalt rumalad. Küsimused on rumalad, küsijad on rumalad, kõik neile ebamugavad teemapüstitused on rumalad jne.

Viimatise pika eelarvearutelu käigus öötundide varjus jäi oma kohatu sõimuga ajakirjandulsele vahele ka soliidseks peetav Ene Ergma, kes sõimas parlamendikolleege lihtsalt ididootideks. Sedapuhku küll Igor Gräzinit ja Taavi Rõivast. Peale selle, et sõna "idioot" on tavakeeles lolli ja rumala sünonüüm, on see tegelikult meditsiiniline diagnoos. Spiikripoua arstiteadusliku kompetentsi kohta ei tea me aga midagi ...

24.novembri Infotunnis jätaks sama madallendu jällegi Jürgen Ligi. Ministri kohatu kõnepruuk küsijate ja küsimuste suunas lendus nagu piisknakkus ...

Kuigi Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses on ette nähtud istungi juhataja võimalus kutsuda Riigikogus esineja korrale tema kohatu käitumise tõttu, pole Ene Ergma justkui midagi ebasovbivat märganud. Muudkui itsitab ise rahulolevalt puldis ...

Tema meelest on vist täiesti normaalne, kui aruandekohuslasest minister selle asemel, et küsimustele sisukaid ja ammendavaid
vastuseid anda, hoopis parlamenti sõimab.

Te õige mõelge seal valitsuserakondades selle peale, et kui Eesti inimeste esindus parlamendis on nii rumal, et neile ei peagi aru andma, ega lugupidavat suhtumist üles näitama, siis on ehk aeg valida ministrihärradel endil hoopis mõni teine riik ja rahvas valitsemiseks, kes neid - tarkpäid - rohkem väärivad?!

Sedapuhku palusin ma vähemalt Ene Ergmal ministrid kohatu käitumise tõttu korrale kutsuda. Mida ta selle peale aga tegi - mühatas ja itsitas rahulolevalt edasi ...

Evelyn Sepp: Aita sinagi - vägivald ei ole lahendus!

Igal aastal - 25.novembril tähistatakse rahvusvahelist Valge Lindi päeva. Täpsemalt tähendab see naistevastase vägivalla vastu võitlmise päeva.

Eestis on aga selle teemaga kuidagi kummalised lood. Meil nimelt on küll mõningat sorti vägivalda, aga naistevastast - seda Eestis küll ei ole...

Ei saa ju naisi kaitsta ja nendest rääkida, sest siis oleks see ju meeste diskrimineerimine ...

Umbes nii seda ongi põhjendatud ehk seda, miks Eesti riik selle väga tõsise ja kompliteeritud ja ka äärmiselt kompleksse probleemiga ei tegele.

Kogu maailmas on teemat teadvustatud aga just ja peamiselt läbi naistevastase vägivalla, mis leiab reeglina aset kodus - kõige turvalisemaks peetavas keskkonnas, on seotud teatud kultuuriliste tõekspidamistega ja jõuab harva avalikkuse ette. Vägaivald ise on pikaajaline, julm, lootusetu ja selle ohvrid psühholoogiliselt abitud ja ette häbistatud.

Muidugi on sellisel nähtusel rohkem kui üks põhjus ja selgitus. Muidugi puudutab vägivald ka mehi, reeglina küll tänaval, kuid harvem ka kodus, kuid see ei asenda kuidagi ega vähenda vajadust tegeleda spetsiifiliselt naistega - emadega, reeglina kõrgema haridusega, reeglina ca kolmandiku vähem teeniva , reeglina lastega kodus olles sotsiaalset positsiooni kaotava, kauem elava, rahaliselt ühiskonnas vähemväärtustatud soogrupiga, kus ka sellesama vägivalla põhjused kombineerriuvad just paljudest eelloetletud kriteeriumidest või tunnustest sõltuvalt

Seega luban endale tuua ühe provotseeriva paralleeli.

Nimelt ei räägi me arusaadavatel põhjusel tavaliselt üleüdisest puudega inimeste aitamisest või nende progbleemide lahendamisest. Me räägime ikkagi spetsiifiliselt - liikumispuudega, kuulmis- või nägemispuudega jne inimeste probleemidest, sest harva on neil nn ühine probleem - va ehk ja peamiselt sotsiaalmajanduslik toimetulematus.

Inimesed aga kes ei saa liikuda, vajab spetsiifilisi abivahendeid, vajab näiteks ratastooliga liikumist võimaldavat keskkonda. Inimene, kes ei kuule vajab näiteks viipekeeles abi või kuulmisaparaati, nägemispuuega inimesed aga kompimistundlikke infoallikaid jne. Seega iga sellise grupi probleemile on lahendus spetsiifiline ja avaliku võimu strateegia on samuti spetsiifuiline.

Nüüd tagasi naiste juurde.

Arengumaade kontekstis on inimõiguslastel üks selline praktiline ütlemine, et kui sa tahad neis ühiskondades püsivaid muutusi
esile kutsuda, pead sa tegelema sealsete naistega. Neid koolitama, harima, ravima jne. See tulenebki sageli äärmiselt komplitseeritud ühiskondlikust või ka sotsiaalsest staatusest.

Me ju küll mööname, et Eesti meeste riskikäitumine on kõrge, nende varajane suremus on suurem, stress kõrgem ja tervis rohkem kurnatud jne., Aga harva julgetakse välaj öelda see, etnende probleemide lahendus sõltub paljus just naist esotsiaalse staatuse parandamisest ja sells mõttes mõlea soogrupi paremast sidususest.

Naised lihtsalt on see osa ühiskonnast, kelle probleemide lahendustel on kõige mõjusam seos ümbritsevaga ja ümbritsevate sosiaalsete gruppide olukorraga. Ei saa aidata lapsi, kui ei aita nende emasid. Ei saa kaitsta lapsi, kui ei tegeleta nende emadega kaitsmisega ....

Ja Eestisse tagasi vaadates - kui me tõesti tahame vähendada vägivallaprobleemi kogu ühiskonnas, siis tuleb paratamatult
keskenduda ka naistele ja naistevastasele vägivallale - selle põhjustele
ja lahendustele. Ja mis peamine - nimetada asju ka õige nimedega.

Küll aga on Eestis üks üleüldine vägivalla vastu võitlemise arengukava, mis otse öeldes, ei võitle suurt mitte millegi vastu. Linnuke sai aga kirja ja jälle on mida Euroopale raporteerida.

Lisaks olgu seegi, et ega vägivallajuhtumite puhul ei koguta ju ka ametlikku statistikat enam selle kohta, kas see on seotud nn koduvägivalla või põhjustatud mingi muul vägivaldsel viisil.

Pole inimest, pole probeemi - pole statistikat, pole samuti probleemi ...

Eesti kriminaalseadustes puudub ka ka eraldi paragrahv, mille alusel kohtud saaksid mõista õiglast ja kohast õigust. Rääkimata eriseadusest, mis väga paljudes maailma riikides on efektiivselt kasutusel.

Lõpetuseks seegi, et see "üleüldise õnne" poolt võitlemise arengukava on järgmisel aastal pea täielikult rahastamata. Vot sulle siis Valitsust, kellele vägivald korda läheb.

Tolereerivad seda nii mis mühiseb. Siiani puudub igasugune riiklik koordineeritud ja finantsidega kaetud tegevus selle ohvitega tegelemiseks. Siiani puudub pea igasugune riiklik tegevus sellise nähtuse ennetamiseks jne. Pea kõik, mis selles valdkonnas üldse toimub, tugineb MTÜ-de ja projektimajandusele.

See aga on masendav - ebakindel, ebajärjepidev ning ohvite olukorda naeruvääristav..

Nii kutsun ka mina ülesse toetama algatust Tallina
Kriisikodu toetuseks , mille kohta leiad läheat infot siit:

Rahalise annetuse tegemiseks võid ka kohe saata SMS-i nr 15151 (26 kr) märksõnaga «Naisteabi», et üheskoos toetada Tallinnas asuvat naiste kriisikodu.

Loodan ka ,et enamus toetusrahast läheb tõesti abivajajatele, mitte aga operaatorfirma vahendusteenusele.

Rohkem infot selle algatuse kohta leiad siit:

http://naine.postimees.ee/?id=345841

Neljapäeval toimub Tallinnas ka üls päevakohane konverents, mis väärib samuti tähelepanu:

Konverents „Kelle probleem on naistevastane vägivald?“


Aeg: 25.11.2010
Koht: Mustpeade Maja, Pikk tn 26
Korraldajad: Eesti Naisteühenduste Ümarlaud
Tallinna Naiste Kriisikodu

Kava:

09.30-10.00 Tervituskohv, osavõtjate registreerimine
10.00-10.05 Avasõnad- Eha Reitelmann, ENÜ peasekretär, Inga Mikiver, Tallinna Naiste Kriisikodu juhataja
10.05-10.45 Rootsi riigi kogemused võitluses naistevastase vägivallaga –
Lars Bäck, Rootsi võrdõiguslikkuse ministri endine nõunik
10.45-11.25 Hispaania kogemused võitluses naistevastase vägivallaga –
Javier Truchero Cuevas Hispaania justiitsministeeriumist, Euroopa Nõukogu CAHVIO komitee liige
11.25-12.05 Euroopa Nõukogu sammud võitluses naistevastase vägivallaga –
Mailis Reps, Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee Eesti delgatsiooni liige
12.05-12.30 Kohvipaus
12.30- 12.40 Eesti Naisteühenduste Ümarlaua Valge Lindi auhinna üleandmine
12.40- 14.00 Eesti riigi tegevus võitluses naistevastase vägivallaga – ümarlauadiskussioonis osalevad
Tuuli Ploom, Justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik
Evelyn Sepp, Riigikogu liige, Eestimaa Keskerakond
Liisa-Ly Pakosta, Riigikogu liige, Isamaa ja Res Publica Liit
Sven Mikser, Riigikogu liige, Sotsiaaldemokraatlik Erakond
Toomas Trapido, Riigikogu liige, Erakond Eestimaa Rohelised
Moderaator Marianne Mikko, endine Euroopa Parlamendi saadik


Töökeelteks on eesti ja inglise, sünkroontõlge.

Eelregistreerimine: 2010konverents@gmail.com

Ja veel enne seda pääsen kolmapäeval Riigikogu Infotunnis s küllalt suure tõenäosusega pärima peaministrilt, et miks on tema juhitud Valitsus taas ellu kutsunud arengukava, mis midagi ei arenda
ja jätnud ka selle tegevused rahastamata, mis sinna peale suuri riide ja
vaidlusi üleüldse jõudsid ...

Evelyn Sepp: üks suur "ahastav" - MIKS?

Teate, head inimesed, ei ole vaja "imestada" ja "ahastada", et ohh ja ahh, et mida nad seal Riigikogus nüüd teevad. Venitavad, raiskavad raha jne. Asi on väga lihtne:

Tekkinud on selline olukord, mis tõele küll au andes, pole ainulaadne, kuid kus opositsioonil ei ole muid võimalusi tähelepanu juhtida ei eelarve puudujääkidele, vigadele, panna oma seisukohti kuulama ja
nende sisus ka kompromisse otsima.

Olgu veel öeldud, et Riigikogu saalis toimuv vastasseis ei ole vastasseis paari erakonna vahel, vaid sisuliselt toimub tuima panek pea poole Eesti elanikkonna suhtes.

Laar, Ergma, Pentus ja paljud teised muudkui imestavad, et miks see opositsioon muudkui vaheaegu võtab? No vabandust väga, selleks, et te ise lõpuks jalad kõhu alt välja ajaksite ja asuksite oma tööd tegema - milleks on kompromisside otsimine ja läbirääkimine selleks, et
erinevate huvigruppide vajadused saaksid parimal viisil tasakaalustatud.

Mida kaugem te seda teadmist eirate, seda valulisem on see istumine. Ja ärgu tulgu nüüd keegi rääkima ka sellest, kuidas kõik opositsiooni parandusettepanekud läbi arutati.

127 paranduse "läbi arutamiseks" kulutas Rahanduskomisjon vaid umbes 1 tunni ja 25 minutit. Selle komisjoni esimees aga kaebles öösel Riigikogu saalis korduvalt, et ohhh, mida küll teha kui üks või teine parandus saalis leiaks toetust, siis olla katteallikas ebaseaduslik.

Pean ütlema, et tema enda tegemata töö. Kui nii olnuks, tulnuks tal endal komisjon põhjalikult kodutöö ära teha ja parandused läbi arutada nii sisu kui katteallika pooled ja kui parandus muidu leidnuks toetust, pidanuks Rahanduskomisjon omalt poolt ise nn korrektse katteallikaga paranduse omal nimel vormistama ja esitama. Niisugune ongi Riigikogus paranduste menetlemise rutiin.

Seega - tegemist on opositsiooni käsutuses oleva radikaalse protestivormiga selleks, et sundida koaltisiooni asuma läbirääkimistesse kompromisside leidmiseks. Kompromissid aga saavad sündida mitte nurgas pürnitamise, vaid läbi rääkimise käigus.

Jõudu tööle! Päev on ilus ja lumine ja kuskil paistab kindlasti ka päike, nii et ärgage nüüd enne sügavasse talveunne jäämist ülesse ja hakake tegema seda, mida Riigikogu peab tegema. Läbi rääkima ja parimad ning tasakaalukamaid lahendusi otsima!

Evelyn Sepp:Spordikongress - tehtud!

Väike humoorikas järelkaja sellest, kuidas hindab EV (spordi) kultuuriminister Laine Jänes Eesti VII Spordikongressil toimunut. Muidugi on tore, et osa sportlastest saavad stipendiumite asemel palgale ja ehk ka mõni treener, kuid see tulnuks ka ilma kongressita. Väljavõte pärineb 17.novembri Riigikogu Infotunni stenogrammist:

Evelyn Sepp:

Aitäh! austatud minister! Möödunud nädalal õnnestus meil mõlemal viibida ühel üsna kummalisel üritusel, nimelt spordikongressil, mis on langenud spordirahva hämmingu ja Eesti ajakirjanduse kriitika alla. Ja seda tõenäoliselt põhjusel, et EOK-i juhtimisel osutus see äärmiselt hambutuks, küll aga poliitiliselt mugavaks ürituseks, mis teatavasti midagi ei otsustanud ega ka sisuliselt arutanud. Ma pigem küsiksin teie käest hinnangut, et kuna te ise olete pikka aega viidanud sellele, et teie ministeeriumina ei saa spordivaldkonnas võtta ette mingeid samme enne, kui spordikongress on andnud uued juhtnöörid, mida ta nüüd ei andnud, et kuidas teie hindate seda kongressi, selle tulemuslikkust ja võib-olla jagate oma muljeid ka? Tegemist on siiski väga paljusid inimesi puudutava olulise sündmusega! Aitäh!

Laine Jänes:

Aitäh! Hindan seda siiski väga oluliseks kongressiks ja oluliseks kohaks, kus inimesed, kes spordivaldkonnaga tegelevad, said kokku, et arutada oma ideid ja neid välja käia. Ma ei ole nõus väitega, et seal mitte midagi ei otsustatud ja et seal mitte midagi ei tehtud. See oli niisuguse uue vormiga kongress, kus töö tehti põhiliselt ära töögruppides mitme kuu jooksul enne kongressi. Need töögrupid esitasid kongressile oma töögruppide tulemused ja seetõttu kindlasti ei ole põhjust alandada neid inimesi, kes on südamega olnud asja juures ja pidanud erinevaid ajurünnakuid ja arutlusi, kuidas edasi. Päris kindlalt kõlas spordikongressil mitu olulist eesmärgitähist, kuidas edasi ja kuhu liikuda. Kindlasti on oluline märksõna tugevad klubid ja kindlasti on oluline märksõna treenerite töö tasustamine ja stipendiumide asendamine seadusliku palgaga. Nii et kui te hindate, et need küsimused on nullilähedased või tähtsusetud, siis selle üle olen ma küll tõsiselt kurb.

Evelyn Sepp:

Aitäh, proua minister! Erinevalt teist istusin mina sellel üritusel lõpuni ja ei saagi seda teile ette heita, et te seal ei olnud lõpuni. Ja erinevalt teist olin ka mina ühes töörühmas. Aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Mu küsimus puudutab nüüd pigem seda, et teie nägite seal otsuseid, mida ükski teine inimene sellel spordikongressil osalejatest ei näinud. Nimelt ei võtnud spordikongress mitte ühtegi otsust ega avaldust vastu. Millest teie nüüd alustate nende jutudokumentide alusel nii-öelda? Milliseid samme te hakkate ministeeriumis seadma, et realiseerida neid eri inimeste eri ideid, mis arutelude käigus spordikongressil kõlasid ja millest mõned olid ka väga vastuolulised? Milline on teie visioon ja kuidas te hakkate realiseerima neid samme, mida seal arutati? Aitäh!

Laine Jänes:

Aitäh! Austatud Evelyn Sepp! Kuidas te täpselt teate, et mitte keegi teine peale minu ei näinud seal olulisi ettepanekuid ja ideid? Ma lihtsalt oskaksin vastata teie pikale küsimusele lausega, et eks ilu on vaataja silmades! Aitäh!

Evelyn Sepp:

Austatud minister! Kui teie teate, et spordikongress võttis vastu mõne otsuse, nagu kongress võtab otsuseid vastu, tõenäoliselt hääletab häälteenamusega, siis oleks hea, kui te seda jagaksite ka meiega. Spordikongressil osalenud inimesena mina ei tea, et spordikongress oleks võtnud vastu ühtegi otsust. Aitäh!

Laine Jänes:

Mis see küsimus täpselt oli?

RK Aseesimees Jüri Ratas:

Mina juhatajana ei saa öelda, missugune on küsimus. Eks siin tuleb aru saada ja kui vastust ei ole, siis läheme edasi. Näete peaminister ütles teile!

Laine Jänes:

Lihtsalt protokolli huvides: mina sellest jutust küsimust välja ei lugenud, et see oli pigem üks hinnangu andmine ja kommentaar. Kui soovitakse esitada küsimust, siis ma vastan, aga sellele on keeruline vastata. Aitäh!

Evelyn Sepp: lastekaitsjad ajavad mind segadusse!

Täna hakkab Riigikogu Põhiseaduskomisjon arutama Lastekaitse Liidu ettepanekut algatada õiguskantsleri seaduse muutmine ja täiendada õiguskantsleri pädevust ka laste õiguste üle järelvalve teostamisega.

Laste õigustega Eestis on lood üsna täbarad ja selles pole kahtlustki, et Eesti vajab laste õiguste ombudsmani. Aga just nimelt laste õiguste ombudsmani, mitte kedagi, kelle kaela on elektrihinna tõusu, prügimajanduse, erakondade rahastamise ja muu seesuguse kõrval lükatud ka laste õigustega tegelemine.

Teate ju küll kuidas Eestis asjad tegelikult käivad. Ja kui ei tea siis vaadakem kasvõi Sotsiaalministeeriumi näitel. Loodi nn uus perede osakond, võeti teistest üliolulistest valdkondadest spetsialistid ja raha ära ja jagati lihtsalt ümber. Tulemuseks on linnuke paberil ja mitu sisuilselt väikese töövõimega osakonda. Kuhugi aga sai ilmselt raporteerida kuidas Eesti on tõhustanud tööd ühes ja teises valdkonnas. Häbiväärne, aga üsna tavaline käitumine. Eriti viimastel aastatel. Ja eks samal põhjusel "Riigimehedki" sellist nähtus pilkab. Kuigi pilkamisest on vähe, see ajab tegelikult lausa nutma.

Aga nüüd selle laste õiguste ombudsmani juurde tagasi. Hämmingus olen ma pigem lastekaitsjate sinisilmsuse ja naiivusse üle. See, millega nad välja peaks tulema, on vähem ega rohkem kui laste õiguste ombudsman eraldi insitutsioonina, keda olgu, õiguskantsleri kantselei võiks ehk osati teenindada.

Siis oleks tegemist ka väga selge persooniga, kes on kõneisik, kes räägib, kes edendab, mis on muide väga oluline kohustus ja mitte teisejärguline. Praegu plaanitava asjade korralduse juures jääks selle kohustuse lisamine taas linnukeseks paberil.

Seega - alustades nõrgast positsioonist ei saa väga tugevas ilmselt ka lõpetada. Ja sellest on väga kahju. Ja mõelgem ka korra Eesti riigi eelarvekoostamise praktika peale. Lastega tegelemise tarbeks ei moodustu isegi eraldi eelarverida ja tegevuste loetelu,
sest see kaob sinna õiguskantsleri üldise rea alla lihtsalt ära
...

Igatahes mina isiklikult toetan ja olen ka varem väga selgelt väljendatud toetust laste õiguste ombudsmani institusiooni loomisele ja ma ei näe, et õiguskantlser selleks piisav või rahuldav lahendus oleks.

Loodan sisimas vähemalt, et see küsimus on veel arutamiseks ja otsustamiseks avatud ja et Eesti riik, kellel pidi ju päris hästi jälle minema, leiab sellest headusest raasukesi ka päris asjade ärategemiseks.

Lapsed vajavad tõelist laste õiguste ombudsmani - selget kõneisikut, kel oleks aega ja tahtmist lisaks järelvalvele, tegeleda ka selgitustöö, ennetustöö ja kogu valkonna arenguga. Seega alustagem sellest, mida
on vaja, mitte sellest, mis on mugav!

Evelyn Sepp: valime presidendi rahvale mitte Riigikogule!

Alljärgnev on kõne Vabariigi Presidendi valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 3.lugemiseks Riigikogus, 27.oktoobril 2010.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid!

Tänase lõpphääletusega jätkame me demokraatia vähikäiguteel uute kõrguste võtmist ja selja taha jääb järjekordne häbiväärne verstapost.

See ei ole mitte lihtsalt kahetsusväärne, vaid peaks meid panema mõtlema muutunud eeskujude üle üldisemalt ning eriti selliste uute eeskujude tekkimise põhjuste üle. Pean silmas poliitilist kultuuri.

Reegliks hakkab saama valimisseadustega trikitamine loetud kuud enne valimisi. Reegliks hakkab saama ka poliitilise võimu kuritarvitamine, et vähendada peamiselt ühe suure omavalitsuse, Eesti Vabariigi pealinna Tallinna, kodanike võimalusi olla kaasatud ja kaasa rääkida poliitiliste valikute mõjutamisel Eesti Vabariigis tervikuna.

Tallinlaste suurim karistus ei ole mitte nende tänane võimuliit, vaid selle võimuliidu antipoodid Riigikogus, kelle jaoks põhiseaduslikud väärtused näivad olevat üks peenraha kõik.

Mis siis on õigupoolest täna lõpphääletusele mineva seaduseelnõu suurim viga? Iseenesest mitte see, et püütakse seadustada korda, mida oleks võinud teha ka viimase 15 aasta jooksul, oleks võinud ja saanud teha ka möödunud pisut rohkem kui nelja aasta jooksul, mis lahutab meid viimastest presidendivalimistest. Kuid selle suurim viga on tema ajastatus ja konjunktuursus ning tõeliselt meelehärmi tekitav argumentatsioon selle teostamiseks. See on lihtsalt silmakirjalik.

Väärtus, mis on sõnades tõstetud kilbile, on proportsionaalsus ehk valijate tahte parem esindatus oma esindajate kaudu.

Olgu, väärtus ise on igati lugupidamist vääriv ja see on ka üks põhiseaduse olulisemaid väärtusi muu hulgas. Kuid selle sisu paraku ju ei piirdu mitte ainult volikogus proportsionaalse esindatusega, vaid peaks sel juhul, kui see väärtus on väärtus ka tegelikkuses, olema tagatud volikogudevahelise proportsionaalsusega selles mõttes, et inimesed, olenemata sellest, kas nad elavad väikestes või suurtes omavalitsustes, saaksid suhteliselt võrdselt kaasa rääkida selles protsessis.

Ehk siis oleks Piirissaarel või Tartu linnas elava kodaniku hääl palju enam võrdne, kui see on täna.

Küll aga paistab, et seaduseelnõu algatajad on hääled juba kokku lugenud ja see mõte neile ei sobi. Me kuuleme seisukohti, et ei, ei, Riigikogu 101 liikme osakaal ei tohi olla mitte mingil juhul väiksem kui 1/3. Ma usun, et siin saalis on päris mitu inimest peale minu, kes teavad, et see ei ole olnud mitte kunagi väärtus omaette, ka põhiseaduse või Vabariigi Presidendi valimise seaduse väljatöötajate jaoks. See on lihtsalt nii juhtunud.

Siis me kuuleme muu hulgas selliseid seisukohti valitsusliitu kuuluvatelt poliitikutelt, et me ei peagi seda proportsionaalsust tagama nende omavalitsustes elavate kodanike vahel, sellepärast et ega me ei vali ju presidenti rahvale, me valime presidenti Riigikogule. See on siis ka üks põhjendus, millega on siin tagasi lükatud võimalus, et selles valimisotsuses saaksid mõjukamalt kaasa rääkida kõik Eesti Vabariigi kodanikud.

Kuid vabandage väga, aga selline suhtumine ja selline silmakirjalikkus väärtustega manipuleerimisel on Jama suure tähega.

Täna kehtiva korra alusel arvutatuna, on valijameeste kogu esindajate mandaadis pea kümnekordne häälte kaalu erinevus valijamahed lähetanud kodanike vahel. Selles on probleem. Ja kui proportsionaalsus tõsteti kilbile ja tõepoolest leiti, et see on põhiline argument, miks peaks seda seaduseelnõu muutma ja muutma just nüüd, loetud kuud enne valimisi, siis oleks tulnud mõelda ka teise osa peale. Selles on probleem.

Muide, meie poolt sai ka tehtud parandusettepanekud, mis oleks seda suhet muutnud ja muutnud päris jõudsalt, kuid erinevalt eelnõust me oleks jõustanud selle muudatuse korrektselt ehk siis järgmistest valimistest. Selget vahet oleks tehtud omavalitsuste vahel alates sellest, kus elab vähemalt 5000 hääleõiguslikku kodanikku.

Ja mis oleks olnud selle tagajärg või tulemus? Tagajärg või tulemus oleks olnud see, et Riigikogu osakaal selles kogus oleks vähenenud umbes veerandile tänase kolmandiku asemel. Tagajärg oleks olnud ka see, et proportsionaalsus oleks oluliselt paranenud, ning tehniline pisiasi, et valijameeste kogu liikmete arv oleks suurenenud umbes 50 inimese võrra.

Sisuliselt on valijameeste kogu näol tegemist õigusliku modifikatsiooniga presidendi otsevalimistst, mida toetab läbi aegade
oma 80% Eesti valijaskonnast.

Mõistame aga, et olukorras, nagu siin eespool viidatud, kus presidenti ei valita mitte rahvale, vaid Riigikogule, kus kohalike omavalitsuste valimiste poliitiline realiteet on jõudnud kohale, kus hääled järgmisteks valimisteks on üle loetud, on ehk tõesti selliste ettepanekute tagasilükkamiseks parteilisi argumente või eneseõigustust rohkem kui küll.

Kuid mis on veel väga kurb? Väga kurb on see, et sellise puuduliku lahenduse puhul näidatakse tegelikult üles lugupidamatust ka selle võimaliku järgmise presidendi suhtes.

Ma arvan, et see ei ole hea tendents üleüldse. Vabariigi President ei ole valitud Riigikogu jaoks, ta on hoopis ise Riigikogu üle teatud mõttes järelevalvet teostav, ta on tõesti rahvaesindust tasakaalustav institutsioon ja selles mõttes otsedemokraatia elementide sissetoomine senisest märksa olulisemal määral oleks olnud äärmiselt oluline.

Lõpetuseks. Ajastatus, konjuktuursus, soovimatus kaasata Eesti Vabariigi kodanikke presidendi valimisotsuse mõjutamisse ongi need põhjused, miks Keskerakonna fraktsioon seda eelnõu ei toeta. Aitäh!

Evelyn Sepp: kui Eesti jookseb tühjaks ...

Illustratsioon pärineb 29.oktoobri 10' Õhtulehest ja autoriks on Andres Varustin.

29.oktoobril ilmus Õhtulehes minu järgmine mõtisklus töörände teemadel ning selle võimalikest mõjudest.

Mõni aeg tagasi lahvatas riigikogu saalis äge tüli rahvastikuteadlaste hinnangu üle, et Eestist on rännus hinnanguliselt 130 000 inimest. Peaministri arvates ei peaks see number aga tekitama mingeid küsimusi, need olevat lausa rumalad ning tuleks enda teada jätta, käratas ta riigikogu kõrgest kõnetoolist ning ammugi mitte ei peaks olema põhjust muretsemiseks. Nõnda palju kaasmaalasi olevat laias ilmas juba vähemalt sajandi. ...

Loe kogu lugu lähemalt: http://ohtuleht.ee/index.aspx?id=400402

Evelyn Sepp: tülist Toompeal

Viimastel päevadel on end infomüürist läbi murdnud teema, palju elab-töötab Eesti inimestest tegelikult väljaspool Eestit. Ning miks?

Hinnang, et Eestist väljaspool elab umbes 12 % eestlastest pärineb mitmest uuringust – nii Eesti Inimarengu Aruandest kui ka Inimvara Raportist. Esmaspäeval Riigikogus arupärimistele vastates veenis peaminister Andrus Ansip meid oma arrogantsel moel selles, et arv on olnud püsiv juba pea sajandi või enamgi ja et suurem osa neist on Eestist lahkunud juba ehk tsaariajal või siis 2.ilmasõja eest. No ma ei tea.

Ehk on elu tõesti võõrsil kergem olnud, kuid
arvestades nende inimeste sünniaastaid, siis vaevalt. Eestis elab üle
100-aastaseid inimesi vist alla 10 ja vanim neist on Karl Pluutus, oma
110-ringis eluaastaga. Anomaalne, ehkki aukartustäratav.

Nii on selge, et need ei saa enam kajastada tsaariajal siit lahkunuid, ega isegi ka sõja eest läinuid, sest need inimesed ei ole mitte ainult lahkunud Eestist, vaid tõenäoliselt on nad lahkunud suures osas juba ka siit ilmast.

Seega - kui võtta aluseks rahvastikuteadlaste hinnang, mis väidab, et suurusjärk pole muutunud, siis selle grupi struktuur on ilmselgelt muutunud. Seda nii olukorra tõttu tööjõuturu kui Eesti enda avanemise tõttu üldise globaliseerumise tõmbetuultele.

On tõsi ja korduvalt üle kinnitatud, et Eesti ei kogu, ei
kavatse koguda ega uurida empiiriliselt seda, palju ja miks inimesed Eestist, ütleme viimase 3, 5 või 10 aasta jooksul lahkunud on.
Tegelikult ei uurita röörännet kui sellist üleüldse väga põhjalikult.

On see siis liiga ressursimahukas või puudub huvi teha sellest järeldusi ja poliitikaid ümber kujundada, ei tea. Seetõttu aga ei ole tõsikindlatest faktidest kellelgi võimalik rääkida. Ja absoluutselt puuduliku statistika pealt põhjapanevaid järeldusi teha pole samuti asjakohane.

Kui Eesti varimajanduse osakaalu hinnatakse tänaseks
juba enam kui 30%-le, siis mis rääkida veel siuh ja siauh üe piiri käivatest inimestest …

Küll aga võib empiiriliselt hinnata seda, et Eesti külad on inimestest tühjaks jäänud, et Eesti väikelinnad kaotavad elanike ja ega suuremad linnad, sh Tallinngi saa kiidelda tohutu rahvastiku juurdekasvuga. Seega on küsimus aktuaalne – kuhu nad on kadunud?

Seejärel vaatame viimaste aastate trende, millel on olnud ka kandvam meediakajastus – ehitajad, bussijuhid ja põllutöölised Soomes, hulk inimesi Venemaal. Norra, Taani, kes meelitavad siit nii arste kui laiemalt meditsiinipersonali, Hispaania, Tai, USA, Austraalia, Kanada, rääkimata Iiri- või Inglismaast.

Ainuüksi Soome hindab, et nende ehitussektoris töötab ca 30-40 tuhat Eestist pärit töölist. Rahvastikuregistri andmeil elas 2009.a. lõpus Soomes alaliselt enam kui 35 000 Eesti kodaniku. Viimase 3-4 aasta jooksul on Soome kodakondsuse võtnud ca 10 000 Eesti inimest. Pole vist mõtet kahelda, et Soome statistika ja rahvastikuhinnangud on oluliselt põhjalikumad kui Eesti omad, sest neil on olnud huvi inimeste liikumise vastu rohkem. Samuti võib suhteliselt adekvaatseks hinnata ka seda, et migratsioon Soome moodustab Eestist lahkunute arvust ca kolmandiku.

Nii et vaatame edasi - Iirimaal-Inglismaal töötavate inimeste arvu hinnatakse samuti kümnetes tuhandetes.

Kas need on ajutiselt või alaliselt Eestist lahkunud inimesed, me tegelikult ei tea. Küll aga näevad Eesti külad hulgaliselt sellise rände tõttu lagunenud peresid või vanemate kasvavaid lapsi. Tänaseks pole vist pea ühtegi Eesti peret, kelle enda liikmed, sõbrad, tuttavad või naabrid poleks nn töörändurid.

Seega kokkuvõtteks – enamus 130 000 on ütleme et minimaalselt 70 tuhat Eesti inimest, kelle puhul on meil põhjust muret tunda selle üle küll, et nende lahkumine ei pruugi olla ajutine. Need on reeglina nooremad ja tööeas inimesed. Ja isegi kui see on ajutine, ütleme kuude kaupa perest eemal viibimine, siis paratamatult jätab see jäljed muul viisil, lõhub peresidemeid, muudab käitumist ja inimeste väärtussüsteemi.

Teisipäevases eestikeelses Postimehes ilmus ka üks huvitav küsitlus. Nimelt, et mis paneb välismaale lahkunud Eestisse naasma?
44,5% vastas, et eestikeelne keskkond, sõbrad, 31,4% et kõrge palk, kiirem karjäärivõimalus, 11%, et mitte miski, 8,8% Eesti muutumine sallivamaks ja avatumaks ja vaid 4,5%,et isamaa armastus.

Sellistele kahtlustele lisab tuge ka see, et olgugi et Eesti ametlik või mitteametlik tööpuudus kõigub seal 70 000 -100 000 vahel, pole tööandjate sõnul neid inimesi vajadusel ja töö olemasolul samuti kuskilt võtta. Neid justkui pole. Ka sotsiaalmaksumaksjaid ei ole oluliselt juurde tulnud, ehkki registreeritud tööpuudus näib vähenevat. Ehk seletab ka eelnev ühe kaaluka põhjusena seda, miks neid pole. Tõsi, siinsed tööandjad on suht ahned ja ise piiratud sageli kasinateks pakkumisteks palga jms. näol. Aga ikkagi.

Seega on 130 000 tõele oluliselt lähemal ja kirjeldab tunnetatavat tegelikkust ilmselt märksa adekvaatsemalt kui 13 000, millest rääkis Ansip.

Ülbuse ja lolluse monopoli omandamise nimel ma Ansipi-suguste valimistel ega valimiste vahelisel ajal igatahes võistlema ei hakka. See on küll kindel!

Ja üks asi veel - saan aru, et andekate inimeste otsimine välismaalt on viimasel ajal populaarne, selleks on uhke-uhke programm kokku pandud ja Vabariigi President seda patroneerima saadud, kuid Eesti keele ja kultuuri kadumisest päästab meid pigem see, kui me leiame sealt üles ja meelitame Eesti tööturule tagasi need kümned ja sajad tuhanded „vähem-andekad“ kaasmaalased.

Ma ei ole kaugeltki vastu sellele, et andekate ja läbi löönud inimestega peab ka tegelema, et nende panus paremini Eesti jaoks ära kasutada, kuid pigem on asi proportsioonis. „Rämpsinimeste“ lahkumisele parastavad ministrid siiani ju kaasa, et tore on et läksid ja mujal töötavad, selles on probleem!

Anded jõuavad ise, ka meie abita sinna kuhu nende saatus neid sihib ja kes neid rohkem väärib. Aga siia nende „vähemandekate“ asemele tulevad lihtsalt inimesed kolmandatest riikidest. Ja kui me neid siia ei luba, siis … lähevad needki elujõulised, kellel pole siin lihtsalt võimalik enam peret luua.

Sellest rahvastikulõksust ma muide esmaspäeval peaministriga rääkida üritasingi, aga tema jaoks oli see liiga loll teema. Kas peame tõesti veel jätkama temale jõukohaste aruteludega!?

Evelyn Sepp: kandideeri töövarjuks!

Hea sõber,

18.novembril toimub Eestis järjekordne töövarju päev.
Kui sul on soovi sel päeval mind varjutada, siis anna endast teada.

Kandideerimissoov saada palun aadressil:

sepp.evelyn@gmail.com

Kirja pane palun oma lühike CV, kontaktid ning motivatsioonikirjeldus, samuti ootused selle päeva suhtes.

Sooviavaldusi ootan hiljemalt 10.novembriks.

Kohtumiseni siis juba 18.novembril!:)

Teie,
Evelyn

Natuke asjast enesest: http://www.ja.ee/3230-toovarjupaev-2010/

Evelyn Sepp: Lukas, Sinust sõltub ka midagi!

Kolmapäevases Riigikogu infotunnis pärisin ajutiselt peaministri kingadesse tõusnud haridusministrilt uute õppekavade kohta.

Täpsemalt kehalise kasvatuse õppekava ja nn kohustusliku ujumise suhetest. Niinimetatud liide ei ole eelmises lauses juhuslikult.

Täpsemalt näeb asi välja nii, et uues kehalise kasvatuse ainekavas on 4 põhiainet - kergejõustik, suusatamine, võimlemine ja pallimängud. Hinnanguliselt kulub nendes püstitatud täitmiseks u 75% õppeajast. 25% võib kool ise sisustada kas põhiainet põhjalikuma läbimise või siis muude toredate ainetega nagu näiteks tantsimine, sulgpall vmt.

Ujumist põhiainete hulgas ei ole. Küll aga kõlab vähelohutavalt teadmine, et ujumisoskuse omandamiseks, süvendamiseks ja arendamiseks on kogu kooliaja jooksul ette nähtud 24 tundi.

Samas on teada, et tegelikkuses ei ole keegi seni analüüsinud seda kas ja kuidas ja millise tulemuslikkusega need tunnid ise toimuvad, palju lapsed nendes erinevatel põhjustel osalevad või siis puudutavad ja hindajaks on seni olnud tunni andja ehk õpetaja ise.

Olen rääkinud mitmete ujumistreeneritega, kes on kirjeldanud põhjalikult oma vaatenurka asjale, kuid muuhulgas ka selliseid sagedasi kursioosumeid, kus laps on selle nn kohustliku ujumise programmi läbinud, tema enda õpetaja on talle pannud hindkes 5, lapsevanem on väga rahul ja optimistlik ning toob lapse edasi juba päris ujumistrenni, kiites, et nüüd on aeg hakata last treenima kuna tal on edukalt ujumisoskus omandatud. Välja tuleb aga see, et ujumise elementaarne oskuski puudub täielikult.

Psühholoogid on korduvalt juhtinud tähelepanu inimeste eneshinnagute uperpallidele. Tavaliselt loevad inimesed endi sõnul rohkem ajalehti ja raamatuid kui nad seda tegelikult teevad. Söövad tervislikumalt kui tegelikult, spordivad rohkem kui reaalsuses, sest nad teavad, mis on õige vastus ...

Meid aga aitab õige vastuse teadmine vähe, sest tõe kriteerium on praktika, ja praktikas on põrjujaid palju.

Kogu süsteemi tõhususe hindamise jätmine sellisele enesehindamisele on seega täiesti l vastutustundetu!

Aga antud juhul on oluline see, et 24 tunniga ei õpi mingit vees ohutut hakkama saamist selgeks. 25 m läbimine turvalises basseinis aja ja stiilimääratluseta pole mingi ujumisoskuse näitaja ja see, et selline enese oskuste ülehindamisel valusad tagajärjed on, pole vist vaja üle korrata.

Kaks asja veel - Eestis on enam kui 500 üldhariduskooli, kuid ainult 39 neist on kooliujula. Ning teine ja mitte väheoluline pole fakt, et kogu seda nn kohustuslikku ujumise algõpetust rahastatakse läbi Kultuuriministeeriumi, isegi mitte läbi Haridusministeeriumi ning tehakse seda 3,6 miljoni krooni ulatuses, mis on ca kolmandik sellekski vähesekski vajaminevast rahast.

Nii pole Lukasel ka midagi õigustada ega seletada nagu ta seda infotunnis kramplikult teha püüdis. Veeohutus pole lihtsalt tema prioriteet ja hundiratta viskamise oskuse jätkuv eelistamine ei päästa jätkuvalt kedagi uppumast!

Sel aastal on oma elu aga veekogudes jätnud juba 90 inimest. Seda u 8 kuuga. See on peaaegu 3 inimest igal nädalal ... Seda on pea 2 korda rohkem kui liikluses.

Ja riiklikus ladvas räägitakse ikka veel et ujumise algõpetusega koolis on kõik korras ja hästi ja mitte midagi muuta pole vaja ja rahastamine on piisav jne.

Tulge õige mõistusele! Tõnis Lukas - ka sinust sõltub midagi. Võta end kokku! Õppekavade muutmine sõltub ju vaid sinu suvast ja käeviibutusest. Peale tahtmise või tahtmatuse,´ei takista sul miski seadustamast veeohutusalast õpet 4.-ks võ 5 põhiõppeaineks, mida sisaldab kehalise kasvatuse ainekava. Selleks on vaja lihtsalt pisut vastutustunnet üles näidata!

Ja lõpetuks kordan korra üle kevadel Euroopa Komisjoni poolt avaldatud uuringu EL liikmesriikide inimeste hinnast. Eesti inimese elu maksis selle järgi 7 miljonit krooni.

Ma ei ole küüniline, aga senine riiklik tegevusetus on Eesti inimestele maksma läinud käesoleval aastal juba pea 700 miljonit krooni. Kas tõesti ei vääriks selle kahju vähendamine riigilt 4-5 lisamiljonit!? Olgu öeldud, et umbes poole miljardi krooni ulatuses väärtuslikku ja asendamatut inimvara upub Eestis igal aastal peamiselt põhjusel, et inimesed ei oska ujuda.

Isegi kui nad on selles ise süüdi, on selle vea süsteemne parandamine riiklikult võttes väga odav kuid tõhis investeering ja aitaks meeste keskmist eluiga parandada kohe hüppeliselt ja naiste rahulolu ilmselt samuti.

Miks mina nii palju sellel teemal sõna olen võtnud? Sellepärast, et oleme Eesti ujumistreeneritega seda küsimust erinevates mõtteringides korduvalt arutanud ja meie arusaam on küll üsna ühene - ujumise õppeks ettenähtud tundide arv peaks oluliselt suurenema, tegemist peab olema nii alg, põhi- kui ka keskkoolis läbitava õppega ja loomulikult selle tulemuslikkuse kriteeriumiks peab saama näitaja, mis näitab tegelikku ujumisoskust. 25 meetrit seda ei ole!
Ja mõistagi peaks õppekava täitmise tagamiseks ette nähtud kulurida jõudma haridusministeeriumi pädevusse ja väljenduma seal eraldi riigieelarve reana.

Evelyn Sepp: "sisutühjast" eelarvest

Tallinna Linnavalitsuse eelarve menetlemise kiirus pole just tavapärane, kuid mitte siiski ka erakordne. Pikka aega Riigikogus olnud inimesena mäletan ma veelgi kiiremaid riigieelarve menetlusi ja Riigieelarve detailsusega, analüüsile tuginemise ja läbipaistvusega ei ole juba vähemalt 10 viimast aastat küll kiidelda võimalik.

Seega ei maksa ka Raudsel Randperel hädaldada suurt midagi. Kui teile meeldib täpsem eelarve menetluse kord ja seda mitte vaid Tallinnas ning suurem läbipaistvus, siis õpetage seda esmalt Jürgen Ligile. Meil siin Riigikogu opositsioonis ei oleks küll midagi selle vastu, kui eelarveridade sisu ja eesmärkide üle saaks ikkagi Riigikogu, sh., selle opositsioon ka kaasa rääkida.

Traditsiooniliselt ju väga ei saa, sest pole teada, mille üle ja kellega peaks üldse läbi rääkima.

Kindlasti parandaks see eeskuju märgatavalt ka kohalike omavalitsuste halduskultuuri.

Seega nimetada pealinna eelarvet sisutühjaks ja ma ei tea milleks veel, küll põhjust ei ole.

Lõppude-lõpuks kulutatakse selle pisut üle 7 miljardilisest eelarvest kaugelt enam kui 90% seaduste alusel riigi poolt antud kohustuste täitmiseks ja kulude kandmiseks ehk otse seaduse alusel.

Seega meenutab käimasolev ohkamine pigem seda, et sisulisi alternatiive sisule ei ole, sest lapiteki suurus selle edasi-tagasi
nihutamise kiirusest ju ei suurene ...

See häda näibki linna opositsiooni kõige enam vaevavat: ütled, et võtke siit, siis pead ju näitama, mille arvelt ja ega kõike ju nn meediakuludega ka kinni katta ei saa. Sellest saavad aru ka kõige suuremad opositsiooni fännid. Mingit sisulist alternatiivi tegelikkuses aga ei ole. Paremal juhul iluvigu ja palju sõnu, mida saab ka teisiti kasutada.

Mõnest miljonist koole-lasteaedu ei ehita, olemasolevaid ei remondi, teid-tänavadi ei ehita ega vanureid-puudega inimesi või töötuid-kodutuid ei kata jne.

Nende kulude katteks peaks traditsiooniliselt raha laekuma ikkagi riigi eelarvest. Aga seal polevat ju muud kui uluv tuul ... Kelle käes on aga selle rahasahtli võti teavad kõik!

Ja kui nüüd mõelda, et mida peaks seaduses muutma et eelarvemenetlus oleks aeglasem, siis algatuseks peaks selle koos
eelarve tasakaaluga ilmselt põhiseadusesse sisse kirjutama. Eks ole!

Evelyn Sepp: põhiseaduse muutmistest

Pätsi-aegsest kriisist õppinuna tõdeti hiljem, et jah, majanduse me küll päästsime, demokraatiat aga mitte.

Mida me oleme sellest ajast aga ise tegelikkuses õppinud? Ka tänane poliitiline argipäev ei kipu toonasest just palju erinema.

Majandus näib küll olevat vähemalt statistiliselt juba terve või vähemalt paranemas, demokraatiaga on aga nagu on.

Kuid isegi peaminsitril on jalad juba sedavõrd õhus, et selliste "edusammude" taustal annab ta teada isegi teemad ja huvirühmad kellega ja millest ei kavatse ta isegi rääkida ja 7.septembri Äripäevas jagab ta ka teistele kätte käsulauad sellest, millest pole üldse vaja rääkida. Nii et lood on ikka juba päris kehvad.

Jah, tööandjate manifest väärib kõva kriitikat, selle ajastus ei pruugi olla poliitiliselt mugav, kuid et see ei vääri isegi arutamist, seda kindasti mitte.

Mulle meenub muide seegi, et 2007.aastal oli just Ansip see, kes enda kritiseerimise pööras lausa riigivastaseks. Ehk see, kes ei ole tema poolt, on Eesti riigi vastu.

Seega tundub mulle, et muster ei ole juhuslik. Meil on inimesed, kes ei sure ega põle ja meil on teemad, mille üle ei arutleta.

Muide, siia lisandub ka "geniaalne" plaan muuta EV põhiseadust - korraldada ümber valimised ehk poliitikute aruandlusperioodid, vähendada nende vastutsukoormust ja üldse, monopoliseerida igal viisil oma võimu. Ka selle üle puudub pea üldse igasugune arutelu.

Mis segab tulevikus kord 4 või 5 aasta sees samuti mõnel peaministril põrutada, et see või teine inimgrupp või dokument ei vääri isegi arutamist. Mõistate ju isegi - et mitte midagi!

Ka Riigikogus tiirleva ja 1.lugemise läbinud põhiseaduse muutmise eelnõus andsid IRL ja Reformierakond lihtsalt teada, et nüüd on nii, et neil on hääeld koos ja teie, rahvas, sööge heina ... Keegi arvutas isegi välja, kui palju kulub valimiste peale aega ja raha.

Augustilõpu uudiseid tõid pildile aga veel ühe põhiseaduspaketi. Vanematele olla vaja anda valimsitel lisahääli laste pealt, laste valimisiga olla vaja tuua 16-eluaastani ja kõige tipuks olla vaja veel fikseerida põhiseaduses et riigieelarve peab olama tasakaalus.

Kahtlemata on need intellektuaalselt huvitavad ideed ja väärivad kindlasti arutamist, kuid minu hinnangul mitte 6 kuud enne Riigikogu valimisi ja kiirkorras ja stiilis, kui sa oled selle või teise vastu, siis sa oled kahtlemata Eesti riigi edu ja õitsengu vastu ...

Midagi muud aga neist ettepanekutest ilmselt oodata ei ole.

Kuid veel üks huvitav tähelepanek - ka Euroopa Kohtus juba pikka aega uusi väljakutseid otsinud Rait Maruste annab sellesse enam kui päevapoliitilisse põhiseadusemuutmise debatti oma panuse. Juhtumisi teeb ta seda koos justiitsminister Rein Langiga.

Nimelt korraldab ta debati juhuslikult ka samal ajal kui ilmselt enamik riigiõiguse alal tunnustatud õigusteadlasi Eestis kogunevad Tartusse kohtunike ühingu õigusseminarile. Kuid see vast polegi peamine.

Vaadakem pigem, mis tal endal öelda on. Nimelt, et "„Põhiseadus ei või elust maha jääda ja muutuda ebaadekvaatseks, pelgalt sõnadeks paberil, kui elu käib muude reeglite alusel. ..."

Võib-olla on vaja selleks püsivamalt Eestis elada, et tajuda, et tänaseks on Eesti põhiseaduse suuirm oht mitte selle elule jalgu jäämine. Sellest on asi üsna kaugel, vaid pigem surve seda kohendada muutunud poliitiliste reaalsuste kohaseks. Lihtsustatult see ju nii kõlabki, et meil on hääled koos, me teeme ära!

Kui aga jätta kõrvale kontekst, siis pole selles väites ju iseenesest ka mitte midagi valet. Aga ...

Seega - kasvueas lapsel võib kahtlemata püksisääred lühemaks lõigata, kuid võib ka pisut oodata , mil ta need täis kasvab.

Eesti ei vaja mitte uusi väärtusi, vaid olemasolevateni kasvamist, mis kahtlemata on raskem ja vajab ka päevapoliitikas uut paradigmat, sest põhiseadusel ei ole mitte ainult sätted, vaid ka mõte ...

Lihtsalt mõelgem korra, mis on saanud näiteks põhiseaduse sätte mõttest kohalike omavalitsutse autonoomiast? Mis on saanud sotsiaalsetest põhiväärtustest, mis puudutavad lapsi või eakaid inimesi? Või mis on saanud põhiseaduse põhimõttest õigusselguse ja õiguskindluse järele jne? Või siis kohtureformist, mis oleks Eesti kohtunikkonnast teinud lihtsalt ühe poliitiliselt ustava alamkonna!?

Kokkuvõtvalt võib tõesti väita, et selle taustal ongi viimane aeg just nimelt põhiseadus muutunud poliitilise reaalsusega kooskõlla viia, ehk püksisääred lühemaks teha selmet ise pisut kasvada.

Sest survet seda "elust maha jäämise" süül muuta, tuleb igast kahuritorust.

Jah, EL liitumisel on seaduses sätteid, mille tõlgendamine on sedavõrd mitmekihiline, et tavakasutaja jaoks pole see üheselt selge. Samas jällegi on seduses ohtrailt põhimõtteid, mis on üheselt selged kõigile ülejäänuile, va. seaduse esmased kohaldajad. Ja need puudutavad justnnimelt peamiselt demokraatia põhiväärtusi.

Mõistagi pole valimisperioodide ühitamine ju "uus riigikorralduslik mudel", vaid kõigest selle korrastamine ja kui nii edasi vaadata, eks leiab ju muudelegi sigadustele erinevaid õigustusi.

Nii et seni, kuni asi püsib akadeemilise debari raames, oleks sellest seaduse rakendajaile kasu kindlasti. Kuid paraku 6 kuud enne valimisi ja kogu selle poliitilise põhiseadusemuutmise eelnõude kaskaadi valguses kipub see ajastatus küll mingeid muid huve kandma. Nii et pisukest ettevaatlikkust ei ole siin küll kurjast rakendada ...

Valimiste-eelne periood ju lihtsalt on juba selline uute sulaste ja peremeeste otsimise aeg ...