Evelyn Sepp: põhiseaduse muutmistest

Pätsi-aegsest kriisist õppinuna tõdeti hiljem, et jah, majanduse me küll päästsime, demokraatiat aga mitte.

Mida me oleme sellest ajast aga ise tegelikkuses õppinud? Ka tänane poliitiline argipäev ei kipu toonasest just palju erinema.

Majandus näib küll olevat vähemalt statistiliselt juba terve või vähemalt paranemas, demokraatiaga on aga nagu on.

Kuid isegi peaminsitril on jalad juba sedavõrd õhus, et selliste "edusammude" taustal annab ta teada isegi teemad ja huvirühmad kellega ja millest ei kavatse ta isegi rääkida ja 7.septembri Äripäevas jagab ta ka teistele kätte käsulauad sellest, millest pole üldse vaja rääkida. Nii et lood on ikka juba päris kehvad.

Jah, tööandjate manifest väärib kõva kriitikat, selle ajastus ei pruugi olla poliitiliselt mugav, kuid et see ei vääri isegi arutamist, seda kindasti mitte.

Mulle meenub muide seegi, et 2007.aastal oli just Ansip see, kes enda kritiseerimise pööras lausa riigivastaseks. Ehk see, kes ei ole tema poolt, on Eesti riigi vastu.

Seega tundub mulle, et muster ei ole juhuslik. Meil on inimesed, kes ei sure ega põle ja meil on teemad, mille üle ei arutleta.

Muide, siia lisandub ka "geniaalne" plaan muuta EV põhiseadust - korraldada ümber valimised ehk poliitikute aruandlusperioodid, vähendada nende vastutsukoormust ja üldse, monopoliseerida igal viisil oma võimu. Ka selle üle puudub pea üldse igasugune arutelu.

Mis segab tulevikus kord 4 või 5 aasta sees samuti mõnel peaministril põrutada, et see või teine inimgrupp või dokument ei vääri isegi arutamist. Mõistate ju isegi - et mitte midagi!

Ka Riigikogus tiirleva ja 1.lugemise läbinud põhiseaduse muutmise eelnõus andsid IRL ja Reformierakond lihtsalt teada, et nüüd on nii, et neil on hääeld koos ja teie, rahvas, sööge heina ... Keegi arvutas isegi välja, kui palju kulub valimiste peale aega ja raha.

Augustilõpu uudiseid tõid pildile aga veel ühe põhiseaduspaketi. Vanematele olla vaja anda valimsitel lisahääli laste pealt, laste valimisiga olla vaja tuua 16-eluaastani ja kõige tipuks olla vaja veel fikseerida põhiseaduses et riigieelarve peab olama tasakaalus.

Kahtlemata on need intellektuaalselt huvitavad ideed ja väärivad kindlasti arutamist, kuid minu hinnangul mitte 6 kuud enne Riigikogu valimisi ja kiirkorras ja stiilis, kui sa oled selle või teise vastu, siis sa oled kahtlemata Eesti riigi edu ja õitsengu vastu ...

Midagi muud aga neist ettepanekutest ilmselt oodata ei ole.

Kuid veel üks huvitav tähelepanek - ka Euroopa Kohtus juba pikka aega uusi väljakutseid otsinud Rait Maruste annab sellesse enam kui päevapoliitilisse põhiseadusemuutmise debatti oma panuse. Juhtumisi teeb ta seda koos justiitsminister Rein Langiga.

Nimelt korraldab ta debati juhuslikult ka samal ajal kui ilmselt enamik riigiõiguse alal tunnustatud õigusteadlasi Eestis kogunevad Tartusse kohtunike ühingu õigusseminarile. Kuid see vast polegi peamine.

Vaadakem pigem, mis tal endal öelda on. Nimelt, et "„Põhiseadus ei või elust maha jääda ja muutuda ebaadekvaatseks, pelgalt sõnadeks paberil, kui elu käib muude reeglite alusel. ..."

Võib-olla on vaja selleks püsivamalt Eestis elada, et tajuda, et tänaseks on Eesti põhiseaduse suuirm oht mitte selle elule jalgu jäämine. Sellest on asi üsna kaugel, vaid pigem surve seda kohendada muutunud poliitiliste reaalsuste kohaseks. Lihtsustatult see ju nii kõlabki, et meil on hääled koos, me teeme ära!

Kui aga jätta kõrvale kontekst, siis pole selles väites ju iseenesest ka mitte midagi valet. Aga ...

Seega - kasvueas lapsel võib kahtlemata püksisääred lühemaks lõigata, kuid võib ka pisut oodata , mil ta need täis kasvab.

Eesti ei vaja mitte uusi väärtusi, vaid olemasolevateni kasvamist, mis kahtlemata on raskem ja vajab ka päevapoliitikas uut paradigmat, sest põhiseadusel ei ole mitte ainult sätted, vaid ka mõte ...

Lihtsalt mõelgem korra, mis on saanud näiteks põhiseaduse sätte mõttest kohalike omavalitsutse autonoomiast? Mis on saanud sotsiaalsetest põhiväärtustest, mis puudutavad lapsi või eakaid inimesi? Või mis on saanud põhiseaduse põhimõttest õigusselguse ja õiguskindluse järele jne? Või siis kohtureformist, mis oleks Eesti kohtunikkonnast teinud lihtsalt ühe poliitiliselt ustava alamkonna!?

Kokkuvõtvalt võib tõesti väita, et selle taustal ongi viimane aeg just nimelt põhiseadus muutunud poliitilise reaalsusega kooskõlla viia, ehk püksisääred lühemaks teha selmet ise pisut kasvada.

Sest survet seda "elust maha jäämise" süül muuta, tuleb igast kahuritorust.

Jah, EL liitumisel on seaduses sätteid, mille tõlgendamine on sedavõrd mitmekihiline, et tavakasutaja jaoks pole see üheselt selge. Samas jällegi on seduses ohtrailt põhimõtteid, mis on üheselt selged kõigile ülejäänuile, va. seaduse esmased kohaldajad. Ja need puudutavad justnnimelt peamiselt demokraatia põhiväärtusi.

Mõistagi pole valimisperioodide ühitamine ju "uus riigikorralduslik mudel", vaid kõigest selle korrastamine ja kui nii edasi vaadata, eks leiab ju muudelegi sigadustele erinevaid õigustusi.

Nii et seni, kuni asi püsib akadeemilise debari raames, oleks sellest seaduse rakendajaile kasu kindlasti. Kuid paraku 6 kuud enne valimisi ja kogu selle poliitilise põhiseadusemuutmise eelnõude kaskaadi valguses kipub see ajastatus küll mingeid muid huve kandma. Nii et pisukest ettevaatlikkust ei ole siin küll kurjast rakendada ...

Valimiste-eelne periood ju lihtsalt on juba selline uute sulaste ja peremeeste otsimise aeg ...