Esiteks on käimas Eesti ujumise 100. juubeliaasta. Teiseks on Eesti ujumise ees seisvad probleemid tõsisemad kui ehk kunagi varem
Kolmandaks tabas Eestit sel suvel lausa uppumissurmade epideemia ning neljandaks ja mitte viimaseks – on Eesti ujujad olnud väga tublid.
Tulles sedakorda tagasi selle kolmanda põhjuse – uppumissurmade – juurde, sai suvel pead kokku pandud ja võetud täita üks üsna tühi koht – ujumisohutus, millest rääkimine ja eriti selle nimel tegutsemine on nagu üks irooniline rahvatarkuski ütleb, iga uppuja enese mure.
Koostöös Tallinna Ülikooli ja Turvaettevõttega G4S sai Tallinna linnaosavalitsuste rahalisel toetusel käima pandud kampaania ujumisohutuse ja võimaluste tutvustamiseks. Suvel oli peamiseks pisitrükiste jagamine randades, nüüd, sügise hakul, jätkub see juba internetis.
Vt. siit:
http://www.swimming.ee/opiujuma
Kui suve algupoolel arvutas Euroopa Komisjon välja inimese elu hinna Euroopa liikmesriikides ja Eestis osutus see üheks odavamaks, makstes hinnanguliselt 7 miljonit krooni, siis tänaseks on vaid paari suvekuuga mõttetult ära raisatud või ütleme, uputatud, juba enam kui 600 miljonit krooni.
Kui veel statistikast rääkida, siis sel aastal on liikluses hukkunuid pea poole vähem kui uppunuid. Palju on seegi, kuid arv on rõõmustavalt väike võrreldes möödunud aastatega. Rõõmustav on seejuures siiski asjaolu, et riiklikud investeeringud ja kampaaniad kannavad siiski vilja, millest saab teha järelduse, et kui riik ikkagi panustab erinevatesse vahenditesse, mis tõstavad inimeste teadlikkust, ja mõjutavad nende käitumisharjumusi, tõuseb ohutu liiklemise teadlikkus ja mõttetute surmajuhtumite arv väheneb.
Majandusminister Juhan Parts soovitas mõttetute liiklussurmade arvu riikliku programmiga veelgi vähendada. Irvhambad küsisid selle peale mõistagi ,et millised need senised mõttekad liiklussurmad on, aga olgu pealegi.
Riiklikku programmi koos sellega kaasneva tegevuskava ja selge rahastamisskeemiga vajab ka veeohutus.
Ujumise õppimiseks 24 koolitunni osaline riigipoolne rahastamine ei ole küll midagi sellist, mille peale uhkusest pakatavalt rinnale kõmmida ja enesekiitusest pakatada.
25 meetri läbimine basseinis kaheldava väärtusega „ujumisoskuseks“ hindamine on sama kui lugeda 24 tundi tähti õppinu kirjaoskajaks …Lisaks sellele vaidlusele palju peaks riik panustama koolilaste ujumisoskuse arendamiseks ja kas 3,5 miljonit toetuskrooni ikka on külluslik ja arvestatava perspektiivitundega tegevus, on asjad käest ära ka basseinidega.
Proua kultuuriminister on oma tublide spordiametnike toetusel terve suve mänginud lolli, vabandust, ma tahtsin öelda ping-pongi ega ole suutnud, õigemini küll suvatsenud jagada vastutust ja teadmist sellest, palju ja mis konditsioonis on Eestis ujumiseks sobivad spordibaasid üleüldse. Olen pidanud temaga päris pikka kirjavahetust sel teemal.
Ühes oma vastuses osatas ta konkreetsele küsimusele küsimusega vastates, et kas alaliit siis ise ei tea palju ja millises korras on basseinid Eestis.
Muide, täit ülevaadet meil tõesti ei ole, sest mõni aeg tagasi kurjustas ilmselt tänase skandaali valguses tundmatuks jääda sooviv Kultuuriministeeriumi spordiametnik alaliidu töötajaga selle pärast, et ta maavalitsustelt vastavaid andmeid päris.
Liiatigi kasutavad EUL liikmesklubid, keda on 38, treenimiseks kaugelt vähem keskusi, kui isegi koolikohustuslikuks ujumiseks kasutatakse. Neid pidi olema tervelt 79! Ja kokku kaugelt üle 100 ujula ...
Aga üldiselt on olukord halb. Ujumisvõimalusi on vähe, olemasolevad on amortiseerunud ning keskeltläbi on ujulapileti hind kordades kõrgem kui naabritel Põhjamaades või ka Kesk-Euroopas. Elatusjärg aga vist ei kannata meil võrdlust. Hinnad seega ka mitte …Eesti ujujatele tõesti ei sobi 15 või 18 meetrised 80 cm sügavused vannid, mis laste algõpetuses võivad ju parema puudusel häda ära ajada, kuid spordimeisterlikkuse tõstmiseks jääb neist väheks.
Huvitav fakt seegi, et viimase 10 aasta jooksul on läbi Kultuuriministeeriumi ujumisvõimaluste kaasajastamiseks ja kättesaadavuse parandamiseks investeeritud umbes 36 miljonit krooni. Sportlikuks ujumiseks sobivad toetusraha saanuist vaid paar-kolm. Ministeerium igatahes nende andmete õigsuse vastu ei vaielnud, küll jagus tal aga sõnu sellise olukorra õigustuseks.
Veel, et oleks teada, palusin EUL töötajal ujumisvõimaluste ülevaate kokkupanekuga jätkata ja katsuge te veel alaliidu töötajatele töökäske jagada. Selline käitumine on lihtsalt ennekuulmatu ja häbiväärne ning kõike muud kui ametnikule sobiv …
See on nüüd küll alaliidu asi, millega me oma töötajaid koormame ja see, kes tahab riiki valitseda, peab ikka ise teadma, mida ta täpselt valitseb ning kelle raha eest ta seda luksust endale lubab. Asjad käivad lihtsalt sedapidi …Lõppude-lõpuks maksumaksjatena on meil kõigil õigus teada, millele täpsemalt kulub spordiinvesteeringuteks ja toetusteks riigieelarves eraldatud raha ja kas selle jagamiseks mingitki artikuleeritud ja põhjendustega varustatud plaani leidub.
Eesti riik toimib siiski veel põhimõttel, et ka Kultuuriministeeriumil on sellekohane aruandekohustus nii parlamendi kui igaühe ees ning pole ilmselgelt palju soovida, et ministeerium suudaks nii toimida, et seda põhitõde ei peaks neile meelde tuletama.
Nii ei teagi, kas peaks ka Reformierakonna liikmeks hakkama. Saaks vähemalt järgmisel erakonna volikogul täieõiguslikult sõna sekka öelda, et tänase ministri sarnased inimesed sellesse ametisse lihtsalt ei kõlba …
Või, et siis leiaks riik ka võimalusi Eesti esimese rahvusvahelistele nõuetele vastava 50-meetrise ujumiskompleksi rahastamiseks ja Eesti noored ei peaks treenimisvõimalusi Ameerika maksumaksja kulul parandama.
Tallinna Tehnikaülikooli rektori poliitilisi eelistusi ma küll ei tea, aga seni vähemalt ei ole ma kuulnud ,et neil oleks õnnestunud valitsust kuidagi Olümpiabasseini rahastamise toetusskeemidesse siduda, aga mine tea - kui ikka väga pingutada, siis ehk on see võimalik.Vaja oleks seda aga tohutult!
No comments:
Post a Comment