3.8.10

Evelyn Sepp:kellele lüüakse hingekella!

Uute õppekavade vastuvõtmine kulges mäletatavasti väga valuliselt. Lõpp-tulemusena taandas haridusminister need vaid enda mängumaaks ja nii need heaks kiidetigi. Ilma oluliste avalike arutelude ja sooviga tehtud ettepanekuid arvestada ega laiemalt asjatundjaid kaasata.

Asjasse pühendatud teavad seda niigi, et pole ainekava, mis ei tekitaks küsitavusi. Kuid senini on jäänud vähemalt kehalise kasvatuse ainekava kõrvale laiemast avalikust lahkamisest ja nüüd on selle esimene kibe tulemus ka käes.

7.juulil pärisin haridusministrilt aru seni "kohustusliku" ujumise algõpetuse kohta, ja selle käigus selgus muuhulgas mitmeid murettekitavaid asju. Nimelt, et ministri poolt kinnitatud uue kehalise kasvatuse õppekava nn kohustuslikku põhiõppesse ujumine alates 1.septembrist 2011, ei kuulu.

Ujumisõpetus on vabatahtliku valikainena ühel pulgal selliste spordialadega nagu seda on sulgpall või käsipall ja liikumisviisiga nagu seda on näiteks tantsimine. Samas võib kool aga ka selle ülejäänud 20-25% ajast kulutada vaid põhiõppekavasse kuuluvate spordialade ja teadmiste kinnistamisele. Selle juures ei tasu tähelepanuta jätta aga ka veel üht sellist "pisikest" olulist nüansi nagu on rahastamine. On enam kui tõenäoline, et selle osa, mis on nn vabatahtlik, rahastamine ei tule edaspidi mitte riigieelarvest, vaid jääb koolipidaja ehk siis omavalitsuse ainuõlule. Tegu pole ju riikliku õppekava kohustusliku osaga …


Maakeeli öelduna – kui koolipidajal on selleks raha, siis õpetatakse lapsed vee peal püsima, sest ega senisegi 24 kohustusliku tunniga enam ei saanud, kuid asi oli seegi. Ujumisoskuse omandamisest ei söanda ma enam aga üldse rääkidagi. Kui omavalitsusel vahendeid ei jagu, siis on uppuja päästmine tõesti vaid uppuja enese asi!

Selle osa rahastamises riik ju edaspidi enam kui tõenäoliselt osalema ei hakka! Vot siis!

Haridusminister peab aga ka senist 24 tunnist õpet piisavaks. Viidates isegi ekspertidele, kelle sõnul õpivad ikka kõik inimesed selle ajaga ujumise selgeks. Seda ma ka parem ei kommenteeri.

Kuid olgu siinkohal toodud võrdluseks ka see, kuidas inimeste ohutusse ja ujumisoskuse kui kohustusliku aine omandamisesse panustab näiteks selline riik nagu Saksamaa.

Minu hea kolleeg Eesti Ujumisliidu juhatusest, Andrus Ossip leidis ühest Saksamaa Ujumisliidu mõne aasta tagusest ülevaatest järgmist, et ujumisõpetusega seonduv on eri liidumaade õppeplaanides rohkem või vähem lahti kirjutatud. Eestis selline asi õppekavas üleüldse puudub. Kuid üldiselt vaadates jaguneb sealne ujumisõpe klassikaliselt kolme õppeastmesse ehk siis Eesti mõistes algkooli, põhikooli ja gümnaasiumi. Kõigis õppeplaanides peetakse ujumise tähtsust õpilase arengule väga oluliseks, kohati isegi hädavajalikuks.

Püstitatud eesmärkide kohaselt peab neljanda klassi lõpuks laps oskama muu hulgas ühes stiilis kindlalt ujuda, ujumisprillidega sukelduda ja teha eri viisidel vettehüppeid. Põhikooli lõpuks peab õpilane suutma ujuda 15–20 minutit järjest, oskama vähemalt kaht ujumisstiili, sukelduma 3 m sügavusele ja olema kursis päästevõtetega. Gümnaasiumis antav ujumisõpe läheb küll väga spetsiifiliseks ning siin arvestatakse koolide võimaluste ja eripäradega. Seal aga, kus ujumine juba kavas on, peab gümnasist selgeks saama neli ujumisstiili, stardid ja pöörded jne.

See ei ole küll ilmselt rakendatav üks-üheleselt Eesti oludes, meie väiksuse ja vaesuse tõttu, kuid millegagi ei ole põhjendatav ka 180 kraadine vastupidine suund.



Selle asemel, et lülita ujumine põhiõppekavasse normatiividega võimlemise, pallimängude, kergejõustiku ja suusatamise kõrvale,
on see jäetud vähetähtsaks kõrvalharuks terviseedenduses. Selle asemel, et suurendada oluliselt ujumise algõpetuse tundide arvu ja seada selged sihid, mida ja kui palju peab inimene oskama, et tema elu avaveekogul oleks reaalselt kaitstud, tõmbab Eesti riik kokku just kõige olulisemalt – inimeste eluõpetuse arvelt!

Kultuuriministri hinnangul olevat ujumisõpetus üleüldse vaid lapsevanemate enda asi.

Ei tea küll miks lugemise ja arvutamisoskuse õpetamist ei jäeta vanemate kohustuseks!? Saaks koolid ju üldse kinni panna ja oi kui palju raha jääks riigile alles. Nagu kunagi ennevanasti kui talupoegade lapsed
käisid vaid paar talve külakoolis, et elementaarne rehkendus ja lugemisoskus selgeks saada, muidu ju ikka õpiti kangastelgede või ketruspingi kõrval rehetares.

Samas vastuses selgitas hardusminister veel sedagi, et kooliujulad on täna ca 550-st üldhariduskoolist, vaid 39. Ja eks elu näinud inimesena võime me edaspidi siis sellega ka arvestada, et ega seda ujumiõpetust eriti enamatesse koolidesse tulevikus ei kipugi jõudma. Isegi täna lähevad väiksemad maaujulad reas kinni, sest omavalitsusel ei ole raha, lapsevanematel ei ole ammugi tööd ega raha ja riik leiab, et tal on muud tähtsamat tehe kui seista laste ujumisoskuse omandamise toetamise eest.

Täna toetab Eesti riik läbi Kultuuriministeeriumi ujumise õpetust vaid 3,6 miljoni krooniga aastas ja sellel tasemel on see püsinud aastaid vaatamata teadmisele, et see katab vaid kolmandiku minimaalselt vajaminevast.


Ja kui nüüd keegi arvab, et see on vaid kitsalt ujumisega seotud inimeste lobby, siis leiame päev-päevalt üha enam toetajaid mõttele, et ujumise tähtsus õppekavas peaks senisega võrreldes oluliselt kasvama, mitte aga kahanema nagu peaks kasvama ka riigi roll selle oskuse olulisuse teadvustamisel ja omandamise rahalisel toetamisel.

24-tunnine praegu kehtivas riiklikus õppekavas sisalduv kohustuslik ujumisõpetus on Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktori Hendrik Aguri sõnul küll hea algus esmatutvumise tegemiseks vee ja ujumisega, kuid mitte piisav, et säästa elusid.

«Me peaksime tõstma oma inimeste terviseteadlikkust ja õpetama nad ujuma. Esiteks loomulikult, selleks, et säilitada elusid, teiseks ka selleks, et ujumist saaks harrastada tervisespordialana, kui füüsilist üldvõimekust arendavat tegevust ja kehale füüsilise koormuse andjat vastupidavusaladega tegelemiseks,» arvab Tallinna kooli direktor 2.augusti Postimehes.

Aguri arvates peaks koolides olema kohustuslik ujumine õppekavas kindlalt sees 1. – 12. klassini. «Ujumisoskus vajab omandamist, kinnistamist ja arendamist. Koolijuhina saab ta kinnitada, et kui kooli väärtuste hulgas on terviseteadlik mõtteviis valdav, siis koostöös vanematega saabki korraldada igas vanuses õpilastele aastaringselt ujumistunde, kuid tunnistab samas, et selleks on vaja vahendeid. «

Riigile tuleb aga Aguri arvates seada ülesanne teadvustada probleemi ujumisõpetuse sisseviimiseks õpilasele kogu tema koolis õppimise perioodil ja need sammud ka astuda.

Üks pentsikus lõpetuseks veel -olen mõnda aega suhelnud Eesti Vababriigi Kultuuriministeeriumiga, et saada nende käest ammendavat infot ujumiseks kasutatavate spordibaaside kohta Eestis. Olgu nende omanik siis kes tahes ja asugu nad koolide juures või olgu need teised avalikud ujulad. Seda infot neil aga ei ole, või nad ei julge seda väljastada, sest pilt kipub olema enam kui nigel. Aga vast nad võtavad ikka julguse kokku.

Haiguste raviks nagu mõistate on vaja kõigepealt korraliku diagnoosi. Seda aga ilma baaside olukorrast ülevaadet omamata, teha ei saa. Nagu on vaja ka põhjuste kõrvaldmiseks nende esmast teadvustamist ning siis kõva ennetustööd tagajärgede kirjeldamise asemel. Ujumisoskuse omandamise tähtsustamine ja riiklik rahastmine seda kahtlemata ka oleks!

Lihtsalt mõelgem - käimasoleva suve ca pooleteise kuu vältel on uppunud 70 inimest. Senise 7 kuuga on liikluses oma elu jätnud vähem kui 50. Ka seda on palju, sest väärt on iga elu, kuid ka see number on riikliku pika ja järjepideva ennetustöö tulemus. Järelikult ei päästa meid ka uppumissurmade puhul neist vaid tagantjärele parastades rääkimine, vaid ikka reaalsed sammud, mis tõstaks inimeste teadlikkust ning parandaks nende ujumisoskust ja seda ilma rahata ei saavuta!