Evelyn Sepp: suure plaani nagu suure paugu ootel

Kui kümnend tagasi otsis Eesti oma nokiat. Või ootas seda. Siis nüüd me ootame Suurt Plaani, mis meie majanduse päästaks. Milles see täpselt seisneb tajutakse riivamisi, aga selle tulemus peaks olema vähemalt sama vapustav kui Suurel Paugul, pärast mida oleks Eesti hoopis üks teine Eesti.


Mitte väike, väiklane ja kitsarinnaline, vaid mobiilne, avatud ja ärgas.

Nii ongi Eesti uskumatult alasti. Pärna sõnul oskame me ainult seda, mis on liiga kallis, et seda kellelegi müüa … Aga?

Tänaseks on selgeks saanud üks, tiigril ei saa olla jänese süda. Ka hiire oma mitte, kelle vari seinal võib küll meenutada elevanti, aga peale iseendi ei peta me selle varjuga kedagi!

Neljapäeval toimunud Eesti Arengufondi tegevuse ülevaade oli oivaline. Sisukas, tasakaaluks ja piisavalt informatiivne.

Kentsakal kombel läheb Riigikogus tuju juba selle peale heaks, kui keegi tuleb ja räägib kenasti, vastab küsimustele ja püüab oma teadmisi reaalselt edasi anda. See on pea-aegu et haruldane ...

Ligi kolme tunnise arutelu käigus jooksis ehk ettekandja mõte vaid paaril korral kinni või et siis jäi julgust või sõnaosavust puudu. Paraku jäi ka minu enda küsimus vastuseta.

Eks hinnake ise:

Evelyn Sepp:

"Aitäh hea ettekandja! Ma tahan kõigepealt tänada sisuka ja veenva ettekande ja esinemise eest! Aga nüüd küsimuse juurde. Siin oli enne juttu turutõketest ja sellest, et analüüsi tulemusena on neid teatud olukorras võimalik kõrvaldada.

Analoogsed tõkked paraku on ka poliitikas, poliitilises mõtlemises ja kui siin küsiti ettevõtluskeskkonna kehva olukorra kohta nagu teie saaksite seda oluliselt muuta, mitte aga küsija ise, siis seegi on üks särav näide nendest tõketest.

Kuidas te arvate, mida saaks teha Arengufond tõhusamalt senisest, et ütleme analoogseid poliitilise mõtlemise turutõkkeid muuta ja tõepoolest et tekiks ka poliitilist tahet selle suure plaani väljatöötamiseks, ja mis veel parem, selle realiseerimiseks. Sest tänase olukorra jätkudes, kui me räägime siin vidinatest ja rendihinnast, nagu see oleks Eesti majanduse võtmeküsimus, siis üldiselt ei ole see väga viljakas õhkkond suure plaani tekkeks?


Ott Pärna


Tänan selle küsimuse eest! Minusse süstib optimismi see, et enamus vestlusi või arutelusid, mis ma teen, või üritusi, mis me Arengufondiga korraldame, seal domineerivad Eesti võimalusi avavad ja otsivad seisukohad ja diskussioon on selles mõttes konstruktiivne.

Ma arvan seda, et see on demokraatia olemus, et on polaarseid mõtteid, aga ma arvan seda, et sellised Eesti asja ajamise mõtted domineerivad võib-olla teistsuguste mõtete üle. Selles mõttes, olen ma optimistlik. See tahe tegelikult on kasvanud. Sest majandussituatsioon on selline, et ega meil väga palju valikut ei ole, et sisukalt oma tuleviku üle vaielda, eks?

Tulises vaidluses on üht- ja teistpidiseid mõtteid, aga ma arvan, et objekt võiks olla tegelikult see, et Eesti majandus saada uuesti haljale oksale ja millise majandusega ta saada ja milliseid otsuseid selleks on vaja teha ja kes seda teeb, võiks olla nagu teisejärguline küsimus. Teeb seda Arengufond või keegi teine, ei ole tegelikult tähtis. Küsimus on see, et seda tuleb teha. See ongi vastus. Aitäh! "


Kommentaariks nii palju kes meist ei oleks pidanud meeldivaid vestlusi erinevatel võtmepositsioonil olevate inimestega. Palju nende käigus tekkinud ideedest ja sünergiast aga otsusekindlalt ellu on viidud? Selles on küsimus!

Kas Eesti on oma kutsehariduse ümber korraldanud? Kas Eesti on oma täiskasvanute hariduse kohendatud jätkusuutlikuks ümberõppeks? Kas me oleme välja töötanud regulatsioone ja viinud neid praktikasse, mis aitaks näiteks töö- ja pereelu paremini ühitada? Kas me oleme vähendanud tööjõukulusid, et luua motivatsiooni "targa töö" tegemiseks ja töökohtade loomiseks ? Kas me oleme suutnud piisavalt teha investeeringuid infrastruktuuri? Loonud rahvatervist ehk siis reaalset eluiga ja elukvaliteeti parandavaid meetmeid?

Least but not last - keegi küsis mu käest hiljuti, et mida ma mõtlen eelarvekärbete jätkusuutlikuse all? Vastasin, et

minu meelest jätkusuutlikud kärped on need, kus kulutusi ei vähenda ta mitte kõigelt vajalikult, vaid kus piisavalt kulutakse kõige olulisemale ...

Nendele eelmistele küsimustele tuleb aga kõigile paraku vastata eitavalt. Niipalju siis sellest, kas meil on potentsiaali selle Suure Plaani saabumise ära ootamiseks ja pealekauba - kas meid enam siis üldse olemas on kui see Suur Plaan ellu viiakse!?

Üha enam tasub harjuda mõttega, et saatus ei ole paratamatus, eriti Eesti majanduse saatus. See sõltub suurel määral administratiivsetsest või siis ka poliitilistest otsustest!