28.9.09

Evelyn Sepp: 15 aastat „Estoniata“ – liiga imelik päev

„Estonia“ parvlaeva katastroofist möödub täna 15 aastat. Rahuaja suurim tsiviilõnnetus merel - ka nii on seda sündmust kirjeldatud. Seda on võrreldud ka Titanicu hukuga kui jätta kõrvale asjaolu, et Titanicu-nimelist maad teadaolevalt ei ole, kuid Estonia on.

See seletab ilmselt ka seda psühholoogilist traumaatilisust, mis selle katastroofiga täiendavalt kaasneb. See on varjatud küsimus meie ise-olemisest, meie sõltumatusest ja riigi kui sellise usaldusväärsusest. Paraku on see paradigma, millest lahti saada on praktiliselt võimatu.

Lisaks ligi tuhandele inimesele, keda meie hulgas enam ei ole ja ilmselt veel mitmele tuhandele, kelle elu toonane sündmus jäädavalt rikkus, rääkimata sadadest tuhandetest, kelle jaoks asjast puudutatud riikide käitumine katastroofi valguses on olnud ebaõiglane ja hoolimatu.

Olen „Estonia“ teemaga pidevalt tegelenud aastast 2004. Kuid tänane ei ole sellelegi vaatamata minu päev. Kuidagi ehmatusega tajusin ka selle tähtpäeva mõnetist juubelimaigulisust.

Õnneks saab vaid kiidusõnu öelda esmaspäevastele meediaväljaannetele. Nemad taipasid asju taas korralikult kokku võtta – esitati kronoloogiaid, ülevaateid, uuringute kokkuvõtteid, kommentaare, mälestusi …


Kui midagi neid kõiki ühendab, siis selge veendumus sellest, et see asi pole veel oma lahendust leidnud ja et minimaalselt vajaliku tõe otsimine peab jätkuma.

Keskpäevane mälestustseremoonia Rannavärava mäel või mälestustest tulvil näitus Rahvusraamatukogus, vaid süvendavad seda tunnet. Olgem ausad, vahel on tunne olulisem kui teadmine selleks, et mõista asjade olemust ja tähendust.


See tõesti ei ole minu päev. Saan olla hukkunutega ainult solidaarne. Ma ei saa öelda, et ma tean, mida nende lähedased tunnevad …

See ei ole lihtsalt võimalik. Mina saan täita ainult oma missiooni – inimesena, kelle võimuses võib olla muuta protsesse. Vaatamata sellele, et see leiab rohkesti avalikku häbistamist ja hukkamõistu. Kuid mitte ainult. Piisavalt kummastav oli ka täna ühe kolleegi koridori-purtsatus, et see kõik olevat naeruväärne.

Jäägu see tema südametunnistusele. Mina tõesti usun selle vajalikkusesse või ka möödapääsmatusse, sest seda laadi ühiskondlikku traumaatilisust ei ole võimalik „ravisoovitada“ unustamisega.

Seda ravib ainult tegu – tegu nende poolt, kes sellest seni hoidunud on. Uus uurimine tehniliselt võimalikus vormis, mis tuvastab elementaarse – vraki olukorra ja siis juba sellest lähtuvalt edasi. Kui on auk, siis järgnevad sellele omad sammud, kui ei, siis muu. See on usalduse taastamise tee ja midagi lühemat selleks ei ole. Paraku.


Jaani koguduse kirikuõpetaja täpseim kokkuvõte sellele ängile oli väga terane:

inimesed, kes kipuvad rääkima ja lohutama meid ütlusega, et aeg parandab kõik haavad, ei tea, mida tähendab aeg ja nad ei tea midagi ka haavadest …


Seda kummastavam on tõdemus, et Vabariigi Presidendi ja Tallinna linnapea kõrval, kes oma mälestuspärjad hukkunute mälestuseks Rannavärava mäe jalamile tõid, ei jätkunud julgustavat meelespidamist ja hoolivust selle katastroofi ohvreid meenutada ei Vabariigi Valitsusel, ega ka Riigikogul…

Selle tõdemuse taustal tunnistan, et täna oli liiga imelik päev siis Eesti Vabariigis …

Kuid see-eest on minu päev ilmselt homme, kui asja asub arutama Riigikogu Põhiseaduskomisjon ja/või ka kõik ülejäänud päevad, mis sellel konarlikul teel kuluvad …

1 comment:

Usk, lootus, armastus said...

Kas neidis läbipõlenud modell ei võiks või ükskord jätta valitsust rahule, kui teie keskpopulistlik erakond oleks valitsuses oleks Vabariik ammu põrgus, kus eeskojas Tallinn juba oma eelarvega on.V.R.