Evelyn Sepp: aitab naeruväärsustest!

Neljapäeval toimus Riigikogus soolise võrdõiguslikkuse, võrdsete võimaluste seaduse ja töölepingu seaduse eelnõu kolmas lugemine. See on seadus, millele poogiti mõni aeg tagasi külge kurikuulus tallinna valimisringkondade ja valimiskorralduse muutmsie regulatsioon. See oli ka põhjus, miks Vabariigi President jättis eelnõu välja kuulutamata ja selle tagasi Riigikogule saatis. Valitsuskoalitsiooni hurjutasid pea kõik - nii president ise, kes pidas seda parlamentaarsust alandavaks käitumiseks kui ka loomulikult Riigikiogu opositisoon, avalikkusest ja meediast rääkimata. Kuid siiski raius Isamaa ja Res Publica Liit koos Reformierakonnaga selle seaduse häältega läbi, teades, et see on põhiseadusevastane käitumine nii sisult kui vormilt.



Alljärgnevalt fraktiooni nimel peetud kõne Riigikogu ees:

Aitäh! Head kolleegid! Täna jõuab loodetavasti õnneliku lõpuni soolise võrdõiguslikkuse seaduse, võrdse kohtlemise seaduse ja Eesti Vabariigi töölepingu seaduse eelnõu menetlemine.

Aga olgem ausad, see on kõigest seadus! Paljude jaoks siin saalis lihtsalt üks paberilipik, millega vehkida siis, kui mõni rahvusvaheline ekspert või inimõiguste volinik peaks lähedale juhtuma. Eks seda ole ka juhtunud aastate jooksul. Aga hea, kui töö on ikkagi tehtud. Olgu ta siis tüütu kohustus, eriti veel peale seda, kui Eesti on peale kuid kestnud n-ö hoiatusmenetlust lõpuks ikkagi oma tegemata töö tõttu kaevatud Euroopa Kohtusse just nimelt sellel põhjusel, et Eesti ei ole suutnud, tahtnud tegelikult võtta üle neid direktiive selles mahus, mida me oleme ise endale kohustuseks võtnud.

Lausa naeruväärselt mõjus ka üks juhtum Kaitseministeeriumis, mis muide on tegelikult väga kõnekas näide sellest, kuidas võib-olla suur hulk Eesti ametnikkonnast, rääkimata suurest hulgast Eesti poliitilisest eliidist, tajub nii olulist küsimuste ringi nagu seda on soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise valdkond. Valdkond, mis on võib-olla üks tähtsamaid põhiõiguste ja inimõiguste valdkondi üleüldse.

Lugupeetud endise rektori ja akadeemiku juhtimisel viljeletav kaadripoliitika ei pea selle juhtumi valguses väärtuseks seda, et ka hea erialase ettevalmistusega naistöötajad oleks vääriliselt tasustatud.

Kes lugu ei mäleta, sellele põgus ülevaade. Nimelt oli tegemist ühe osakonnaga, kus töötas mitu ametnikku, kes tegid sarnast tööd. Kuid naisametniku põhipalgamäär oli märkimisväärselt madalam kui tema meeskolleegide oma. Ja mis oli eriti piinlik selle juhtumi juures, oli see, milline oli ministeeriumi endapoolne põhjendus. Mis tõenäoliselt on üsna sümptomaatiline Eesti tööandjatele

Põhjendus kõlas umbes niimoodi, et kuna sellele naistöötajale olid ettenähtud lisatasud hea erialase ettevalmistuse, keeleoskuse ja tõenäoliselt ka tööstaaži eest, et siis ta oleks saanud rohkem palka kui tema meeskolleegid. Ja see oli lihtsalt ettekujutamatu olukord ja seetõttu pidi tema põhipalgamäär olema väiksem, sest ta ju niikuinii saanuks muidu rohkem palka. Õnneks see vahejuhtum lahenes. Ma loodan, et seda käsitletakse avalikult üsna palju ja et see saab olema üsna õpetlik.

Aga millest see meile räägib? Tegelikult see räägib meile ju sellest, millised on sellise eriti „isamaalise“ erakonna vaated sellele valdkonnale tervikuna. Ei ole ka parem teine koalitsiooni osapool. Heameelega küsiks sotsiaalministri käest, et vaatamata sellele, et soolise võrdõiguslikkuse seadus, mis võeti vastu juba 2004. aastal ja mis nägi ette ka soolise võrdõiguslikkuse n-ö nõukoda, seda nõukoda ei ole siiani moodustatud. See seadus on täitmata. Ka seda nõuavad meilt Euroopa Liidu direktiivid. Mis võiks olla küll selle põhjuseks!?

Või teine küsimus, miks on sisuliselt muudetud Sotsiaalministeeriumi sekretäri staatusesse soolise võrdõiguslikkuse volinik oma kantseleiga? Tegemist ei ole enam sõltumatu ombudsmani funktsioone täitva ametnikuga, sest talt on võetud ära kõik ressursid selleks, et tõepoolest olla sõltumatu ja teha seda, mida Eesti seadused ette näevad. Pärast kahe seaduse või kahe seaduse reguleerimisala liitmist - soolise võrdõiguslikkuse valdkonna ja võrdse kohtlemise valdkonna - lubati siin must-valgel, et ka ombudsmani eelarve suureneb kahekordseks. Paraku kasvu asemel vähenes tema tänane eelarve ca poole võrra, rääkimata kahekordsest kasvust.

Ka see on kindlasti üsna sümptomaatiline näide sellest, mismoodi suhtub Eesti Vabariik või Eesti Vabariigi valitsus või ka koalitsioon ehk siis Riigikogu enamus sellesse teemasse.

Lõpetuseks aga eriti markantsest või eriti kahetsusväärsest nähtusest siin saalis. Selle eelnõu pealkiri menetluse algses faasis oli teatavasti pisut teistsugune kui see, milline ta täna on. See kandis pealkirja soolise võrdõiguslikkuse, võrdse kohtlemise seaduse, töölepingu seaduse, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus.

Need kaks viimast kahtlemata ei kuulu kuidagi antud eelnõu reguleerimisvaldkonda.

Kuid siin saalis oli kaks inimest, kes selle täiendamise idee taga seisid. Need on reaalsed inimesed, nendel on reaalsed nimed – Rain Rosimannus ja Urmas Reinsalu. Ma arvan, et te väärite nimepidi
Eesti ajaloosse jäädvustamist selliste sigaduste eest, mida te olete korda saatnud.

Ja tundke häbi või uhkust, eks see ole teie oma asi. Ma millegipärast usun, et ei teie valijad ega teie erakonna valijad ei valinud teid selleks siia, et selliseid riigiõiguslikke sigadusi korraldada, ei valinud teid selleks parlamenti, et raisata parlamendi tööaega, raisata ametkonna tööaega, raisata diplomaatide tööaega, kohtu, presidendi tööaega selleks, et seletada, kas Eesti on ühe või kahe küüruga kaamel. Aga ma loodan, et nad küsivad seda teie käest ka lähenevate valimiste ja kõigi ülejäänud valimiste eel ja ma arvan, et te peaksite oma tegevuse pärast tundma sügavat häbi.

Kuid loodetavasti on võimalik nendest ebameeldivatest üleelamistest õppida, loodetavasti muutub ka see valdkond selliseks, mis ei vääri siin Riigikogu saalis naeruvääristamist ja alavääristamist nagu ta on paraku palju aastaid pälvinud. Olgem ausad, nii kaua kui Eesti ei õpi kasutama võrdsete võimaluste ressurssi, mida see valdkond pakub, seda haritust või koolitust, mida selle valdkonna areng pakub, niikaua ei muutu me ka eriti inimsõbralikuks ühiskonnaks ja muidugi, kui mõelda pisut välispoliitilises kontekstis, siis õigupoolest ma ei kujuta väga ette, millist kogemust või praktikat on Eestil inimõiguste edendamise ja kaitse valdkonnas pakkuda näiteks Kaukaasias, Kesk-Aasias, Ukrainas või kus iganes.

Me oleme naiste-meeste võrdsete võimaluste küsimustes tagurlik ühiskond ja õige tagurlik Riigikogu ja ma loodan, et selles valdkonnas saavad asjad minna ainult paremaks, sest halvemaks, rumalamaks ja lühinägelikumaks ei ole siin suurt palju minna. Aitäh!