Evelyn Sepp: muvvame läbi! Aga kuhu...?

Teisipäevane meedia hullus Riiigikogus toimunud debati käigus esitatud küsimusest, et miks peaksid erakondade nimekirjad üleüldse olema avalikud. Söandasin juhtida tähelepanu sellele, et tegemist on ainulaadse ja inimeste südametunnistuse vabadust oluliselt riivava sättega. Liiatigi toodab see mõtetut bürokraatiat ning kulutab meie kõigi raha miljonite kroonide võrra aastas.

No mis sellele järgnes oli süüdistuste laine nagu ma tahaks parteiliikmete salastamist jms.

Aga olge rahulikud, ma ei taha midagi muud rohkem kui seda, et Eesti oleks üks normaalne läänelik väikeriik.

Mitte selline sadislik, inimestest mitte lugupidav represseeriv ja Suure Venna süvakompleksi läbielav tigedik.

Kui ma oleksin mõne erakonna lihtliige, siis ütleks julgelt - mina ja minu maailmavaade on sama isiklik kui suhe minu ja minu Jumala vahel. See ie ole teiste asi! Ammugi mitte poliitiliste veendumuste alusel represseerimist võimaldavate avalike regitrite pidamise näol.

Lugedes põgusalt ka erinevate online-kanalite kommentaariume, ei erinenud nende tase palju sellest, mis tõenäoliselt toimus Hitleri-aegsel Saksamaal ja mujal Euroopas, kus iga juut pidi oma juudiks olemist kinnitama kollase kuusnurgaga revääril. Vastasel juhul ...

Euroopa on sellest kogemusest õppinud, aga meie? Kuhu meil siin muvvda on!?

Lisan siia ka Riigikogu Sotsiaalinfo Osakonna poolt minu palvel kiirkorras koostatud ülevaate sellest, kuidas asjad mujal maailmas käivad. Ja käivad vot nii:

16.09.2009


Parteide liikmeskonna registri avalikustamisest ja liikmete miinimumnõudest

/ Informatsioon /

Vastavas päringus sooviti teada, millistes Euroopa riikides on avalikus registris kättesaadavad parteide liikmete nimekirjad ning teiseks, millistes teistes Euroopa riikides (sarnaselt Eestiga) on kehtestatud liikmete miinimumäär partei ametlikuks asutamiseks ja registreerimiseks.

Kuna vastavaid andmeid kõikide Euroopa Nõukogu liikmesriikide kohta on lühikese aja jooksul vägagi rakse koguda, siis siinkohal on vastuse aluseks võetud Veneetsia komisjoni kaks raportit, mis baseeruvad 41 riigi[1] korrespondentidelt kogutud andmetele aastast 2003 (Replies to the Questionnaire on the Establishment, Organisation and Activities of Political Parties), kus on refereeritud ka riikide seaduseid: parteide tegevust ja asutamist eraldi reguleerivad aktid, põhiseadused, mittetulundusühingute seadused. Kindlasti on mõnes riigis vastavad seadused läbi teinud mõningaid muutusi, kuid tavapäraselt muudetakse taolisi baasseadusi arenenud demokraatiates võrdlemisi harva.

1. Parteide asutamiseks vajalik teatud miinimumliikmete olemasolu:

Riik ja Min. liikmete arv
Bosnia ja Hertsegoviina 500
Bulgaaria 500
Eesti 1000
Horvaatia 100
Kreeka 200
Leedu 400
Läti 200
Makedoonia 500
Slovakkia 1000
Sloveenia 200
Tšehhi 1000
Ungari 10

Vastavast raportist tuleb välja, et miinimumliikmete
arvu nõue on peamiselt esinev endistes kommunistlikes „sõprusvabariikides“, kus pärast N. Liidu lagunemist pidi demokraatlikke institutsioone üles ehitama päris
algusest.

Rumeenias näiteks asendab minimaalse liikmeskonna lävendit nõue, et erakonnana tegutseval ühendusel on valimistel vaja üles seada oma kandidaate vähemalt 10 ringkonnas.

Miinimumliikmete arvu asemel kasutatakse registreerimisnõuetena sageli demokraatlike institutsioonide olemasolu (põhikiri, programm, organisatsioon) või rõhutatakse teatud käitumisjoonistest või normidest kinnipidamist (vägivaldse riigikorra muutmise eitamine partei eesmärgina, demokraatia asutamine).

2. Vastava avaliku (avalikult kättesaadava) liikmeskonna registri olemasolu (Eesti eeskujul) on kättesaadavate andmete kohaselt tõepoolest Euroopas harukordne, üheski raportis küsitletud riikides ei
ole kehtestatud erakonnaliikmete nimekirja avalikustamise nõuet.

Enamikes riikides, kus (kohustuslikku) erakonna liikmete registrit peetakse on jäetud avalikustamine partei enda otsustada. Mitmes riigis, näiteks Tšehhis, on erakonnaliikmete registriandmete avalikustamine isikuandmete kaitse eesmärgil keelatud. Belgias on vastavasisulised andmed avalikkusele kättesaadavad ainult juhul, kui partei liige avaldamisega nõustub. Saksamaal on liikmete nimekiri avalikustatud vaid erakonna liikmetele, avalikustamise nõue puudub.

Raportid on kättesaadavad (ingliskeelsetena) linkidel:

http://www.venice.coe.int/docs/2003/CDL-DEM(2003)002-e.asp

http://www.venice.coe.int/docs/2000/CDL-INF(2000)001-e.asp

[1] Euroopa riikidest Albaania, Andorra, Armeenia, Austria, Aserbaidžaan, Belgia, Bosnia-Hertsegoviina, Bulgaaria, Horvaatia, Küpros, Tšehhi, Eesti, Soome, Georgia, Saksamaa, Kreeka, Ungari, Iirimaa, Itaalia, , Läti, Liechtenstein, Leedu, Luksemburg, Makedoonia, Malta, Holland, Poola, Rumeenia, Venemaa, Slovakkia, Sloveenia, Hispaania, Rootsi, Šveits, Ukraina, Suurbritannia.