Evelyn Sepp: korduma kippuvad küsimused

Paar selgitavat seika nn Estonia katastroofi põhjuste uue uurimise vajaduse kohta.


Miks on vaja Riigikogu komisjoni?

Tõesti, ei Riigikogu, ega ka Valitsus ise lähe kuhugi sukelduma ega midagi uurima. Küll on aga pika aja jooksul kujunenud välja olukord, kus vastamata küsimusi on palju ja faktiliselt tõestatud vastuolusid samuti.

Muuhulgas on viimastel aastatel erinevate komisjonide poolt tuvastatud asjaolu, et tõendite kogumine omaaegse rahvusvahelise ühiskomisjoni joaks oli pehmelt öelda puudulik. Tuvastatud on nii tõendite hävitamine, kui esimese „müüdi või legendiga“ mittesobivate tunnistuste kõrvale lükkamine. Küll pole nende seikade kohta asjaomastel ühtegi mõistlikku seletust olnud.

Seega on vaja komisjoni selleks, et survestada nii Eesti Vabariigi Valitsust, teha koostööd teiste riikide parlamentide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega eesmärgiga viia asi sinnamaale, et oleks võimalik teostada uus uurimine, näiteks laevavrakile sukeldumised.

Ja viimast on vaja selleks, et teha ametlikult seda, mis pidanuks tegema 15 aastat tagasi – uurida laevaraki elementaarset olukorda ehk tuvastada, kas seal on näiteks auk, või mitte.

Meenutuseks, omal ajal teostati kummalised sukeldumised 2! kuud pärast laeva hukku ja lindid sellest on hävitatud ...

Mida on Riigikogu erikomisjonil uurida, kui kõik on juba nii kui nii kõike uurinud?

Riigikogu kodu- ja töökorra järgi on „uurimiskomisjon“ kui nimetus lihtsalt suurema pädevusega erikomisjon. Sellest siis ka nimetus. Tõsi, nagu juba öeldud, ei ole täna midagi suurt ja uut siit maapealt „uurida“ , küll aga puurida seda kinnimätsimise müüri. Vaja on uusi sukeldumisi, selleks aga on vaja lahendada hulk probleeme alustades kasvõi nn hauarahu lepingu muutmisest.

Need, kes komisjoni vajadust eitavad isegi ei põhjenda enam, et miks nad eiravad juba tuvastatud fakte just nimelt varasemate tõendite hävitamise ja eiramise kohta ning ilmselgeid vastuolusid. Nad lihtsalt ütlevad, et ei ole mõtet …

Miks peab 15 aastat hiljem veel ohvrite omakeste haavades sorkima?

Nii ängistavat 28.septembrit kui sel aastal, varasemast ei mäletagi. See on tõsi, et on valu, mis ei unune kunagi. Ja seda valu ei saa omakeste endi hinnangul tõde küll suuremaks teha. Küll aga selle eiramine ja tahtlikult küsimustele mitte-vastamine.

Ka meie algatuse taga on just nimelt nende samade ohvrite omakeste selgesõnaline petitsioon Eelmise aasta novembris kogusid omakesed 150 allkirja selllele nõudmisele Eesti Vabariigi Valitsusele teha vastavaid samme, et uus uurimine avada. Sama nõuavad ka nii Soome kui Rootsi ohvrite omakeste organisatsioonid.

Meenutuseks veel fakt, et laaevalt pääses ametlike andmete kohaselt 137 inimest.

Miks selle küsimusega hakatakse alati tegelema enne valimisi?

Nii see ei ole. Huku aastapäeva, mis on 28.september, me muuta ei saa. Küll on Keskerakond asja taga seisnud juba 2004. aasta detsembrist. Pidevalt. Ka praegu Riigikogus olev eelnõu ootab oma menetlusjärge juba 18.juunist. S.o. ca kolm ja pool kuud.

Ja mis üldse valimisi puudutab, siis need on omased demokraatlikele riikidele ja neid ei toimu mitte-demokraatlikes riikides ja üldiselt on ka kombeks, et valituks ja tagasivalituks osutuvad inimesed, kes on selle au välja teeninud oma varasema tegevusega. Selleks on aga võimalus kõigil 101 Riigikogu liikmel …

Mida olulist on avastanud viimased kaks Eestis tegutsenud komisjoni – Riigikogu relvaveo uurimise komisjon ja Vabariigi Valitsuse asjatundjate komisjon?

Esimese neist suurim edu oli ilmselt see, et tekkinud poliitilise surve tõttu võttis Rootsi riik omaks relvavedude teostamise Estonial, lisaks algatas Rootsi valitsus ka kaks simulatsiooniuuringut, mille tulemused olid samuti märkimisväärsed ehk tuvastati, et ega suurt ilma auguta laevakeres see uppumine ikkagi toimuda ei oleks saanud …

Valitsuse asjatundjate komisjoni suurim kordaminek minu hinnangul seisneb selles, et tuginedes samuti Rootsi simulatsiooniuuringutele tõdesid nad üheselt ning soovitasid ka Eesti Vabariigi Valitsusel ühemõtteliste vastuste saamiseks teostada uued sukeldumised, mille käigus kogutaks elementaarseid tõendeid laevavraki seisukorra kohta. Sest - ei senise versiooni ega ka ükskõik millise muu võimaliku versiooni tõenduseks ei ole täna ametlikult kogutud tõendite alusel võimalik midagi ühemõttelist öelda!

Seega ei siis selle kohta, et laev uppus õnnetute asjaolude kokkulangemise tulemusel või et laeval toimus plahvatus või allveelaevaga kokkupõrge või ükskõik mis muu.

Lõpetuseks ongi huvitav see, et Valitsuse komisjon tegutses 4 aastat, ütles välja samuti, et on vaja uusi tõendeid koguda, et siis ühemõtteliselt järeldada hukkumise põhjus, aga Valitsus eirab seda soovitust järjekindlalt edasi.

Miks?

Eks mõelgem nüüd uuesti – kas Riigikogu erikomisjoni, kes Valitsust survestaks, on ikka vaja või mitte!?

Evelyn Sepp: 15 aastat „Estoniata“ – liiga imelik päev

„Estonia“ parvlaeva katastroofist möödub täna 15 aastat. Rahuaja suurim tsiviilõnnetus merel - ka nii on seda sündmust kirjeldatud. Seda on võrreldud ka Titanicu hukuga kui jätta kõrvale asjaolu, et Titanicu-nimelist maad teadaolevalt ei ole, kuid Estonia on.

See seletab ilmselt ka seda psühholoogilist traumaatilisust, mis selle katastroofiga täiendavalt kaasneb. See on varjatud küsimus meie ise-olemisest, meie sõltumatusest ja riigi kui sellise usaldusväärsusest. Paraku on see paradigma, millest lahti saada on praktiliselt võimatu.

Lisaks ligi tuhandele inimesele, keda meie hulgas enam ei ole ja ilmselt veel mitmele tuhandele, kelle elu toonane sündmus jäädavalt rikkus, rääkimata sadadest tuhandetest, kelle jaoks asjast puudutatud riikide käitumine katastroofi valguses on olnud ebaõiglane ja hoolimatu.

Olen „Estonia“ teemaga pidevalt tegelenud aastast 2004. Kuid tänane ei ole sellelegi vaatamata minu päev. Kuidagi ehmatusega tajusin ka selle tähtpäeva mõnetist juubelimaigulisust.

Õnneks saab vaid kiidusõnu öelda esmaspäevastele meediaväljaannetele. Nemad taipasid asju taas korralikult kokku võtta – esitati kronoloogiaid, ülevaateid, uuringute kokkuvõtteid, kommentaare, mälestusi …

Kui midagi neid kõiki ühendab, siis selge veendumus sellest, et see asi pole veel oma lahendust leidnud ja et minimaalselt vajaliku tõe otsimine peab jätkuma.

Keskpäevane mälestustseremoonia Rannavärava mäel või mälestustest tulvil näitus Rahvusraamatukogus, vaid süvendavad seda tunnet. Olgem ausad, vahel on tunne olulisem kui teadmine selleks, et mõista asjade olemust ja tähendust.

See tõesti ei ole minu päev. Saan olla hukkunutega ainult solidaarne. Ma ei saa öelda, et ma tean, mida nende lähedased tunnevad …

See ei ole lihtsalt võimalik. Mina saan täita ainult oma missiooni – inimesena, kelle võimuses võib olla muuta protsesse. Vaatamata sellele, et see leiab rohkesti avalikku häbistamist ja hukkamõistu. Kuid mitte ainult. Piisavalt kummastav oli ka täna ühe kolleegi koridori-purtsatus, et see kõik olevat naeruväärne.

Jäägu see tema südametunnistusele. Mina tõesti usun selle vajalikkusesse või ka möödapääsmatusse, sest seda laadi ühiskondlikku traumaatilisust ei ole võimalik „ravisoovitada“ unustamisega.

Seda ravib ainult tegu – tegu nende poolt, kes sellest seni hoidunud on. Uus uurimine tehniliselt võimalikus vormis, mis tuvastab elementaarse – vraki olukorra ja siis juba sellest lähtuvalt edasi. Kui on auk, siis järgnevad sellele omad sammud, kui ei, siis muu. See on usalduse taastamise tee ja midagi lühemat selleks ei ole. Paraku.

Jaani koguduse kirikuõpetaja täpseim kokkuvõte sellele ängile oli väga terane:

inimesed, kes kipuvad rääkima ja lohutama meid ütlusega, et aeg parandab kõik haavad, ei tea, mida tähendab aeg ja nad ei tea midagi ka haavadest …

Seda kummastavam on tõdemus, et Vabariigi Presidendi ja Tallinna linnapea kõrval, kes oma mälestuspärjad hukkunute mälestuseks Rannavärava mäe jalamile tõid, ei jätkunud julgustavat meelespidamist ja hoolivust selle katastroofi ohvreid meenutada ei Vabariigi Valitsusel, ega ka Riigikogul…

Selle tõdemuse taustal tunnistan, et täna oli liiga imelik päev siis Eesti Vabariigis …

Kuid see-eest on minu päev ilmselt homme, kui asja asub arutama Riigikogu Põhiseaduskomisjon ja/või ka kõik ülejäänud päevad, mis sellel konarlikul teel kuluvad …

Evelyn Sepp: Langi tõetund läheneb ...

Kuigi avalikkus nokiks täna ahnelt uudiseid selles kohta kui keegi teaks öelda, kas minister Langi peab langeb eeloleva nädala teisipäeval või kolmapäeval, tahan mina hoopis meenutada, et juba enne jaanipäeva andsin Riigikogu menetlusse kaks dokumenti, mis puudutasid Estonia parvlaeva hukku 15.aastat tagasi.

Teisipäeval, 29.septembril hakkab neist üht menetlema lõpuks ka Riigikogu põhiseaduskomisjon. Selle otsuse-eelnõu sisu oli mäletatavasti soov taastada Riigikogus selge uurimispädevusega erikomisjon, kelle ülesanded oleks järgmised:


1)Eesti Vabariigi Valitsuse asjatundjate komisjoni 2009.a. valminud lõppraportist tulenevalt Estonia parvlaeva hukkumise põhjuste ja sellega seotud asjaolude väljaselgitamine;

2) parlamentaarne koostöö nn hauarahuleppe osapoolte rahvaesindustega;

3) sõltumatuse ja läbipaistvuse suurendamiseks koostöö tihendamine erinevate riikide laevahuku põhjusi uurivate institutsioonide vahel;

4) töö käigus faktiliste asjaolude tuvastamise ja järelduste tulemusena tekkinud ettepanekute tegemine Riigikogule, Eesti Vabariigi Valitsusele ning teistele uurimise osalisriikidele ja institutsioonidele;

5) järelevalve Vabariigi Valitsuse tegevuse üle, mis seondub laevahuku põhjuste ja/või sellega seotud asjaolude väljaselgitamisega.

Teine dokument oli aga arupärimine (nr 305) justiitsminister Rein Langile, mis jõuab aga Riigikogus vastamiele alles 19.oktoobril. Muidugi on võimalik, et selleks ajaks on ametis juba uus minister, aga eks lähemad päevad näitavad.

Tegelikult, kui Langi ministriametist lahkumise põhjuseks pole selle "kaabaka" kaitsmine pahade Eesti rahvuslaste eest, siis muid kaalukaid põhjuseid, miks ta ametist lahkuma peaks, leiab kümneid. Nii arrogantsest ja kitsarinnalisest ministdist lihtsalt ei ole kahju. Olgu see siis ükskõik milline vähegigi sotsiaaset närvi ja empaatiavõimet vajav küsimus, alati on just tema kõvahääselt vastu ... Lollilt ja ülbelt.

Arupärimine puudutas muuhulgas Vabariigi Valitsuse tegevust või ka tegevusetust, mis on lähtunud paljusid kahtlusi taaskergitanud ja kinnitanud valitsuse asjatundjaja komisjoni enda poolt avalikustatud raportist. Rõhutan, et mitte Riigikogu, vaid Valitsuse enda kokku pandud komisjoni lõpp-raportist, mis muide - suuresti ei erinenud nendest samadest faktidest, millest räägivad ka omakeste rahvusvahelised organisatsioonid.

Usun, et paljudele ei meeldi, kui vanades ebamugavates küsimustes sorgitakse. Tean aga ka paljusid neid, kelle jaoks on see oluline. Kelle jaoks on see põhimõtteline küsimus.

Ja mina ei pea küll vajalikuks õigustada end nende inimeste silmis, kes mind tõe-otsimise eest ja eriti järjekindluse eest hurjutavad.

Usun, et Eesti ühiskond vajab jätkuvalt tõde rohkem kui mugavat häma, mis nagu roosa mürgiuni meie peale kipub levima ...

Kohtumiseni kindlasti ka esmaspäeval 28.septembril kell 12 Rannavärava mäel.

Ja nii nagu valul ei ole piire, ei piira ka mälestust miski ...

Evelyn Sepp: aitab naeruväärsustest!

Neljapäeval toimus Riigikogus soolise võrdõiguslikkuse, võrdsete võimaluste seaduse ja töölepingu seaduse eelnõu kolmas lugemine. See on seadus, millele poogiti mõni aeg tagasi külge kurikuulus tallinna valimisringkondade ja valimiskorralduse muutmsie regulatsioon. See oli ka põhjus, miks Vabariigi President jättis eelnõu välja kuulutamata ja selle tagasi Riigikogule saatis. Valitsuskoalitsiooni hurjutasid pea kõik - nii president ise, kes pidas seda parlamentaarsust alandavaks käitumiseks kui ka loomulikult Riigikiogu opositisoon, avalikkusest ja meediast rääkimata. Kuid siiski raius Isamaa ja Res Publica Liit koos Reformierakonnaga selle seaduse häältega läbi, teades, et see on põhiseadusevastane käitumine nii sisult kui vormilt.



Alljärgnevalt fraktiooni nimel peetud kõne Riigikogu ees:

Aitäh! Head kolleegid! Täna jõuab loodetavasti õnneliku lõpuni soolise võrdõiguslikkuse seaduse, võrdse kohtlemise seaduse ja Eesti Vabariigi töölepingu seaduse eelnõu menetlemine.

Aga olgem ausad, see on kõigest seadus! Paljude jaoks siin saalis lihtsalt üks paberilipik, millega vehkida siis, kui mõni rahvusvaheline ekspert või inimõiguste volinik peaks lähedale juhtuma. Eks seda ole ka juhtunud aastate jooksul. Aga hea, kui töö on ikkagi tehtud. Olgu ta siis tüütu kohustus, eriti veel peale seda, kui Eesti on peale kuid kestnud n-ö hoiatusmenetlust lõpuks ikkagi oma tegemata töö tõttu kaevatud Euroopa Kohtusse just nimelt sellel põhjusel, et Eesti ei ole suutnud, tahtnud tegelikult võtta üle neid direktiive selles mahus, mida me oleme ise endale kohustuseks võtnud.

Lausa naeruväärselt mõjus ka üks juhtum Kaitseministeeriumis, mis muide on tegelikult väga kõnekas näide sellest, kuidas võib-olla suur hulk Eesti ametnikkonnast, rääkimata suurest hulgast Eesti poliitilisest eliidist, tajub nii olulist küsimuste ringi nagu seda on soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise valdkond. Valdkond, mis on võib-olla üks tähtsamaid põhiõiguste ja inimõiguste valdkondi üleüldse.

Lugupeetud endise rektori ja akadeemiku juhtimisel viljeletav kaadripoliitika ei pea selle juhtumi valguses väärtuseks seda, et ka hea erialase ettevalmistusega naistöötajad oleks vääriliselt tasustatud.

Kes lugu ei mäleta, sellele põgus ülevaade. Nimelt oli tegemist ühe osakonnaga, kus töötas mitu ametnikku, kes tegid sarnast tööd. Kuid naisametniku põhipalgamäär oli märkimisväärselt madalam kui tema meeskolleegide oma. Ja mis oli eriti piinlik selle juhtumi juures, oli see, milline oli ministeeriumi endapoolne põhjendus. Mis tõenäoliselt on üsna sümptomaatiline Eesti tööandjatele

Põhjendus kõlas umbes niimoodi, et kuna sellele naistöötajale olid ettenähtud lisatasud hea erialase ettevalmistuse, keeleoskuse ja tõenäoliselt ka tööstaaži eest, et siis ta oleks saanud rohkem palka kui tema meeskolleegid. Ja see oli lihtsalt ettekujutamatu olukord ja seetõttu pidi tema põhipalgamäär olema väiksem, sest ta ju niikuinii saanuks muidu rohkem palka. Õnneks see vahejuhtum lahenes. Ma loodan, et seda käsitletakse avalikult üsna palju ja et see saab olema üsna õpetlik.

Aga millest see meile räägib? Tegelikult see räägib meile ju sellest, millised on sellise eriti „isamaalise“ erakonna vaated sellele valdkonnale tervikuna. Ei ole ka parem teine koalitsiooni osapool. Heameelega küsiks sotsiaalministri käest, et vaatamata sellele, et soolise võrdõiguslikkuse seadus, mis võeti vastu juba 2004. aastal ja mis nägi ette ka soolise võrdõiguslikkuse n-ö nõukoda, seda nõukoda ei ole siiani moodustatud. See seadus on täitmata. Ka seda nõuavad meilt Euroopa Liidu direktiivid. Mis võiks olla küll selle põhjuseks!?

Või teine küsimus, miks on sisuliselt muudetud Sotsiaalministeeriumi sekretäri staatusesse soolise võrdõiguslikkuse volinik oma kantseleiga? Tegemist ei ole enam sõltumatu ombudsmani funktsioone täitva ametnikuga, sest talt on võetud ära kõik ressursid selleks, et tõepoolest olla sõltumatu ja teha seda, mida Eesti seadused ette näevad. Pärast kahe seaduse või kahe seaduse reguleerimisala liitmist - soolise võrdõiguslikkuse valdkonna ja võrdse kohtlemise valdkonna - lubati siin must-valgel, et ka ombudsmani eelarve suureneb kahekordseks. Paraku kasvu asemel vähenes tema tänane eelarve ca poole võrra, rääkimata kahekordsest kasvust.

Ka see on kindlasti üsna sümptomaatiline näide sellest, mismoodi suhtub Eesti Vabariik või Eesti Vabariigi valitsus või ka koalitsioon ehk siis Riigikogu enamus sellesse teemasse.

Lõpetuseks aga eriti markantsest või eriti kahetsusväärsest nähtusest siin saalis. Selle eelnõu pealkiri menetluse algses faasis oli teatavasti pisut teistsugune kui see, milline ta täna on. See kandis pealkirja soolise võrdõiguslikkuse, võrdse kohtlemise seaduse, töölepingu seaduse, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus.

Need kaks viimast kahtlemata ei kuulu kuidagi antud eelnõu reguleerimisvaldkonda.

Kuid siin saalis oli kaks inimest, kes selle täiendamise idee taga seisid. Need on reaalsed inimesed, nendel on reaalsed nimed – Rain Rosimannus ja Urmas Reinsalu. Ma arvan, et te väärite nimepidi
Eesti ajaloosse jäädvustamist selliste sigaduste eest, mida te olete korda saatnud.

Ja tundke häbi või uhkust, eks see ole teie oma asi. Ma millegipärast usun, et ei teie valijad ega teie erakonna valijad ei valinud teid selleks siia, et selliseid riigiõiguslikke sigadusi korraldada, ei valinud teid selleks parlamenti, et raisata parlamendi tööaega, raisata ametkonna tööaega, raisata diplomaatide tööaega, kohtu, presidendi tööaega selleks, et seletada, kas Eesti on ühe või kahe küüruga kaamel. Aga ma loodan, et nad küsivad seda teie käest ka lähenevate valimiste ja kõigi ülejäänud valimiste eel ja ma arvan, et te peaksite oma tegevuse pärast tundma sügavat häbi.

Kuid loodetavasti on võimalik nendest ebameeldivatest üleelamistest õppida, loodetavasti muutub ka see valdkond selliseks, mis ei vääri siin Riigikogu saalis naeruvääristamist ja alavääristamist nagu ta on paraku palju aastaid pälvinud. Olgem ausad, nii kaua kui Eesti ei õpi kasutama võrdsete võimaluste ressurssi, mida see valdkond pakub, seda haritust või koolitust, mida selle valdkonna areng pakub, niikaua ei muutu me ka eriti inimsõbralikuks ühiskonnaks ja muidugi, kui mõelda pisut välispoliitilises kontekstis, siis õigupoolest ma ei kujuta väga ette, millist kogemust või praktikat on Eestil inimõiguste edendamise ja kaitse valdkonnas pakkuda näiteks Kaukaasias, Kesk-Aasias, Ukrainas või kus iganes.

Me oleme naiste-meeste võrdsete võimaluste küsimustes tagurlik ühiskond ja õige tagurlik Riigikogu ja ma loodan, et selles valdkonnas saavad asjad minna ainult paremaks, sest halvemaks, rumalamaks ja lühinägelikumaks ei ole siin suurt palju minna. Aitäh!

Evelyn Sepp: Langi lapsejutt

Tänase Postimehe esikaas üllatab. Langi lapsejutt aga sellest, miks ta aitas inimest, kes sisuliselt on Eesti taasiseseisvumiseaegse suurema riigivastase rünnaku arhitekt, aga ehmatav ja pehmalt öeldes masendav ...

Mina isikliikult ei näe suurt vahet Simmil ja Langil. Tegelikult ei kujuta ma ette ka võimalust, et selline poliitik jätkaks Eesti Vabariigi valitsuses, poliitikas või ka avalikus elus üldse.

Kindlasti on supp praegu piisavalt kuum, samas on Lang põhjalikult oma otsust õigustanud. Tegemist olevat õigusliku küsimusega, Diplomaatiliselt aga ei olevat võimalik asja põhjendada, sest see olevat riigisaladus. Tulevat kohtuasi.

Aga vabandage väga, kas Eesti Vabariik üldse oma asjade eest ei seisa? Ja kui ei seisa, siis kes meie huvide eest tegelikult seisavad? Markov või? Või et äkki meil Eestis siiski ei olnud riigivastaseid küberrünnakuid üleüldse!? See olevat olnud lihtsalt mull ...

Mõeldes selle sammu peale poliitkuna, siis tunnistan, mina ei usu selle otsuse põhjuseks olevat erakordset õiglustunnet, seda, et Markovi enda ütlus ja osalus küberrünnakute organiseerimises ei olevat piisavalt tõendatud ega piisav, et sissesõidukeeldu jätkata.

Seega on küsimus järgmises - millist välispoliitikat ajab Reformierakond tegelikult või kes seda ajab tema
eest?

Evelyn Sepp: kus on laste inimõigused!?

Esmaspäeval sai ka Eesti oma väikese garaazhitüdruku, mis kardetavasti ületas ka rahvusvahelise uudisekünnise. Meediapomm sai lõhatud!

Uudis ise on ju vaieldamatult traagiline, kuigi tõenäoliselt mitte nii väga haruldane. Aastaid on tegelikult räägitud sellest, et Eestis on sadu kui mitte tuhandeid alaealisi, kes kuskilt arvepidamistest justkui ära kaovad ja keda ühendab määratlus "tänavalapsed".

Eks seegi tüdruk ole sisuliselt tänavalaps, sest 4-aastase koht ei ole igaljuhul seal, kust ta leiti - ei garaazhide taga ega ka tühermaal nagu mõni aeg tagasi. juhtus

Igatahes ei käi sellised lapsed koolis ega lasteaias, neil puudub ilmselgelt piisav vanemlik hoolitsus, toidust, hügieenist ja eakohasest arendavast tegevusest rääkimata - neil puudub ühesõnaga lapsepõlv, mis on aga IGA LAPSE ÕIGUS!

Kuid kogu selle niigi masendava uudise juures tegi mind eriti kurvaks veel üks asjaolu - nimelt see, kui üksikasjalikult vahendas turvakodu ning omakorda kajastas meedia selle tüdrukukese psüühilist, vaimset, sotsiaalset oloukorda, tema arengupeetusi jne.

No andke andeks, kui see pole A - delikaatne informatsioon, mille kaitse peaks olema iga õiguskuuleka institutsiooni kohus, siis mis see delikaatne veel olla saab ning B- ka sel lapsel on õigus privaatsusele ja oma lapse õiguste kaitsele. Ja sellise detailsusega tema delikaatsete isikuandmete käsitlemine-levitamine oli selgelt üle piiri. Täiesti põhjendamatult seejuures.



Olgugi, et tema ema on väidetavalt 25-aastane narkomaan ja ehk ei suuda mõista enam oma olukorda või leida sellele adekvaatseid lahendusi, ei vaja ükski laps selles olukorras justkui topeltkaristust. Tema pole ju oma vanemaid valinud, ega saa ka kuidagi nende tegevuse ehk siis tegevusetuse eest vastutada


Kurb ja masendav!

Küll on kahju jälle sündinud. Siiski loodan, et teema - ehk siis selle väikese tüdruku seisundit kajastava info massi põhjendatus leiab korraliku analüüsi.

Ja ma soovin siiralt, et ükski teine sotsiaalkandeasutus ei hakka kunagi enam sellise detailsusega tegema pressiteateid nagu selle tüdruku kohta. See oli ebaadekvaatne ja kohatu nagu ka selle täiesti süüdimatu kasutamine ülejäänud meediakanalite poolt!

Ka tänavalastel on inimõigused! Ka nendel on oma väärikus, mida tuleb austada just sellistes olukordades ... isegi 4-aastastel!

Evelyn Sepp: suure plaani nagu suure paugu ootel

Kui kümnend tagasi otsis Eesti oma nokiat. Või ootas seda. Siis nüüd me ootame Suurt Plaani, mis meie majanduse päästaks. Milles see täpselt seisneb tajutakse riivamisi, aga selle tulemus peaks olema vähemalt sama vapustav kui Suurel Paugul, pärast mida oleks Eesti hoopis üks teine Eesti.


Mitte väike, väiklane ja kitsarinnaline, vaid mobiilne, avatud ja ärgas.

Nii ongi Eesti uskumatult alasti. Pärna sõnul oskame me ainult seda, mis on liiga kallis, et seda kellelegi müüa … Aga?

Tänaseks on selgeks saanud üks, tiigril ei saa olla jänese süda. Ka hiire oma mitte, kelle vari seinal võib küll meenutada elevanti, aga peale iseendi ei peta me selle varjuga kedagi!

Neljapäeval toimunud Eesti Arengufondi tegevuse ülevaade oli oivaline. Sisukas, tasakaaluks ja piisavalt informatiivne.

Kentsakal kombel läheb Riigikogus tuju juba selle peale heaks, kui keegi tuleb ja räägib kenasti, vastab küsimustele ja püüab oma teadmisi reaalselt edasi anda. See on pea-aegu et haruldane ...

Ligi kolme tunnise arutelu käigus jooksis ehk ettekandja mõte vaid paaril korral kinni või et siis jäi julgust või sõnaosavust puudu. Paraku jäi ka minu enda küsimus vastuseta.

Eks hinnake ise:

Evelyn Sepp:

"Aitäh hea ettekandja! Ma tahan kõigepealt tänada sisuka ja veenva ettekande ja esinemise eest! Aga nüüd küsimuse juurde. Siin oli enne juttu turutõketest ja sellest, et analüüsi tulemusena on neid teatud olukorras võimalik kõrvaldada.

Analoogsed tõkked paraku on ka poliitikas, poliitilises mõtlemises ja kui siin küsiti ettevõtluskeskkonna kehva olukorra kohta nagu teie saaksite seda oluliselt muuta, mitte aga küsija ise, siis seegi on üks särav näide nendest tõketest.

Kuidas te arvate, mida saaks teha Arengufond tõhusamalt senisest, et ütleme analoogseid poliitilise mõtlemise turutõkkeid muuta ja tõepoolest et tekiks ka poliitilist tahet selle suure plaani väljatöötamiseks, ja mis veel parem, selle realiseerimiseks. Sest tänase olukorra jätkudes, kui me räägime siin vidinatest ja rendihinnast, nagu see oleks Eesti majanduse võtmeküsimus, siis üldiselt ei ole see väga viljakas õhkkond suure plaani tekkeks?


Ott Pärna


Tänan selle küsimuse eest! Minusse süstib optimismi see, et enamus vestlusi või arutelusid, mis ma teen, või üritusi, mis me Arengufondiga korraldame, seal domineerivad Eesti võimalusi avavad ja otsivad seisukohad ja diskussioon on selles mõttes konstruktiivne.

Ma arvan seda, et see on demokraatia olemus, et on polaarseid mõtteid, aga ma arvan seda, et sellised Eesti asja ajamise mõtted domineerivad võib-olla teistsuguste mõtete üle. Selles mõttes, olen ma optimistlik. See tahe tegelikult on kasvanud. Sest majandussituatsioon on selline, et ega meil väga palju valikut ei ole, et sisukalt oma tuleviku üle vaielda, eks?

Tulises vaidluses on üht- ja teistpidiseid mõtteid, aga ma arvan, et objekt võiks olla tegelikult see, et Eesti majandus saada uuesti haljale oksale ja millise majandusega ta saada ja milliseid otsuseid selleks on vaja teha ja kes seda teeb, võiks olla nagu teisejärguline küsimus. Teeb seda Arengufond või keegi teine, ei ole tegelikult tähtis. Küsimus on see, et seda tuleb teha. See ongi vastus. Aitäh! "


Kommentaariks nii palju kes meist ei oleks pidanud meeldivaid vestlusi erinevatel võtmepositsioonil olevate inimestega. Palju nende käigus tekkinud ideedest ja sünergiast aga otsusekindlalt ellu on viidud? Selles on küsimus!

Kas Eesti on oma kutsehariduse ümber korraldanud? Kas Eesti on oma täiskasvanute hariduse kohendatud jätkusuutlikuks ümberõppeks? Kas me oleme välja töötanud regulatsioone ja viinud neid praktikasse, mis aitaks näiteks töö- ja pereelu paremini ühitada? Kas me oleme vähendanud tööjõukulusid, et luua motivatsiooni "targa töö" tegemiseks ja töökohtade loomiseks ? Kas me oleme suutnud piisavalt teha investeeringuid infrastruktuuri? Loonud rahvatervist ehk siis reaalset eluiga ja elukvaliteeti parandavaid meetmeid?

Least but not last - keegi küsis mu käest hiljuti, et mida ma mõtlen eelarvekärbete jätkusuutlikuse all? Vastasin, et

minu meelest jätkusuutlikud kärped on need, kus kulutusi ei vähenda ta mitte kõigelt vajalikult, vaid kus piisavalt kulutakse kõige olulisemale ...

Nendele eelmistele küsimustele tuleb aga kõigile paraku vastata eitavalt. Niipalju siis sellest, kas meil on potentsiaali selle Suure Plaani saabumise ära ootamiseks ja pealekauba - kas meid enam siis üldse olemas on kui see Suur Plaan ellu viiakse!?

Üha enam tasub harjuda mõttega, et saatus ei ole paratamatus, eriti Eesti majanduse saatus. See sõltub suurel määral administratiivsetsest või siis ka poliitilistest otsustest!

Evelyn Sepp: muvvame läbi! Aga kuhu...?

Teisipäevane meedia hullus Riiigikogus toimunud debati käigus esitatud küsimusest, et miks peaksid erakondade nimekirjad üleüldse olema avalikud. Söandasin juhtida tähelepanu sellele, et tegemist on ainulaadse ja inimeste südametunnistuse vabadust oluliselt riivava sättega. Liiatigi toodab see mõtetut bürokraatiat ning kulutab meie kõigi raha miljonite kroonide võrra aastas.

No mis sellele järgnes oli süüdistuste laine nagu ma tahaks parteiliikmete salastamist jms.

Aga olge rahulikud, ma ei taha midagi muud rohkem kui seda, et Eesti oleks üks normaalne läänelik väikeriik.

Mitte selline sadislik, inimestest mitte lugupidav represseeriv ja Suure Venna süvakompleksi läbielav tigedik.

Kui ma oleksin mõne erakonna lihtliige, siis ütleks julgelt - mina ja minu maailmavaade on sama isiklik kui suhe minu ja minu Jumala vahel. See ie ole teiste asi! Ammugi mitte poliitiliste veendumuste alusel represseerimist võimaldavate avalike regitrite pidamise näol.

Lugedes põgusalt ka erinevate online-kanalite kommentaariume, ei erinenud nende tase palju sellest, mis tõenäoliselt toimus Hitleri-aegsel Saksamaal ja mujal Euroopas, kus iga juut pidi oma juudiks olemist kinnitama kollase kuusnurgaga revääril. Vastasel juhul ...

Euroopa on sellest kogemusest õppinud, aga meie? Kuhu meil siin muvvda on!?

Lisan siia ka Riigikogu Sotsiaalinfo Osakonna poolt minu palvel kiirkorras koostatud ülevaate sellest, kuidas asjad mujal maailmas käivad. Ja käivad vot nii:

16.09.2009


Parteide liikmeskonna registri avalikustamisest ja liikmete miinimumnõudest

/ Informatsioon /

Vastavas päringus sooviti teada, millistes Euroopa riikides on avalikus registris kättesaadavad parteide liikmete nimekirjad ning teiseks, millistes teistes Euroopa riikides (sarnaselt Eestiga) on kehtestatud liikmete miinimumäär partei ametlikuks asutamiseks ja registreerimiseks.

Kuna vastavaid andmeid kõikide Euroopa Nõukogu liikmesriikide kohta on lühikese aja jooksul vägagi rakse koguda, siis siinkohal on vastuse aluseks võetud Veneetsia komisjoni kaks raportit, mis baseeruvad 41 riigi[1] korrespondentidelt kogutud andmetele aastast 2003 (Replies to the Questionnaire on the Establishment, Organisation and Activities of Political Parties), kus on refereeritud ka riikide seaduseid: parteide tegevust ja asutamist eraldi reguleerivad aktid, põhiseadused, mittetulundusühingute seadused. Kindlasti on mõnes riigis vastavad seadused läbi teinud mõningaid muutusi, kuid tavapäraselt muudetakse taolisi baasseadusi arenenud demokraatiates võrdlemisi harva.

1. Parteide asutamiseks vajalik teatud miinimumliikmete olemasolu:

Riik ja Min. liikmete arv
Bosnia ja Hertsegoviina 500
Bulgaaria 500
Eesti 1000
Horvaatia 100
Kreeka 200
Leedu 400
Läti 200
Makedoonia 500
Slovakkia 1000
Sloveenia 200
Tšehhi 1000
Ungari 10

Vastavast raportist tuleb välja, et miinimumliikmete
arvu nõue on peamiselt esinev endistes kommunistlikes „sõprusvabariikides“, kus pärast N. Liidu lagunemist pidi demokraatlikke institutsioone üles ehitama päris
algusest.

Rumeenias näiteks asendab minimaalse liikmeskonna lävendit nõue, et erakonnana tegutseval ühendusel on valimistel vaja üles seada oma kandidaate vähemalt 10 ringkonnas.

Miinimumliikmete arvu asemel kasutatakse registreerimisnõuetena sageli demokraatlike institutsioonide olemasolu (põhikiri, programm, organisatsioon) või rõhutatakse teatud käitumisjoonistest või normidest kinnipidamist (vägivaldse riigikorra muutmise eitamine partei eesmärgina, demokraatia asutamine).

2. Vastava avaliku (avalikult kättesaadava) liikmeskonna registri olemasolu (Eesti eeskujul) on kättesaadavate andmete kohaselt tõepoolest Euroopas harukordne, üheski raportis küsitletud riikides ei
ole kehtestatud erakonnaliikmete nimekirja avalikustamise nõuet.

Enamikes riikides, kus (kohustuslikku) erakonna liikmete registrit peetakse on jäetud avalikustamine partei enda otsustada. Mitmes riigis, näiteks Tšehhis, on erakonnaliikmete registriandmete avalikustamine isikuandmete kaitse eesmärgil keelatud. Belgias on vastavasisulised andmed avalikkusele kättesaadavad ainult juhul, kui partei liige avaldamisega nõustub. Saksamaal on liikmete nimekiri avalikustatud vaid erakonna liikmetele, avalikustamise nõue puudub.

Raportid on kättesaadavad (ingliskeelsetena) linkidel:

http://www.venice.coe.int/docs/2003/CDL-DEM(2003)002-e.asp

http://www.venice.coe.int/docs/2000/CDL-INF(2000)001-e.asp

[1] Euroopa riikidest Albaania, Andorra, Armeenia, Austria, Aserbaidžaan, Belgia, Bosnia-Hertsegoviina, Bulgaaria, Horvaatia, Küpros, Tšehhi, Eesti, Soome, Georgia, Saksamaa, Kreeka, Ungari, Iirimaa, Itaalia, , Läti, Liechtenstein, Leedu, Luksemburg, Makedoonia, Malta, Holland, Poola, Rumeenia, Venemaa, Slovakkia, Sloveenia, Hispaania, Rootsi, Šveits, Ukraina, Suurbritannia.

Evelyn Sepp: kuidas tappa parlamendidebatti! ...

Peab ikka tõeline ajakirjanduslik mõttehiiglane olema, kui küsimusest, kas see mida me teeme on ikka mõistlik, saab väide ja seisukoht, et erakonnad olgu salajased!?

kuna täna oli Riigikogus küsimus sellest, kuidas arvata välja erakondade registritest inimesi, kes neisse erakondadesse ei taha kuuluda ja kui palju bürokraatiat ja kulu riigile see tuua võiks, siis tõstatasin küsimuse, milleks me neid registreid üldse peame ja kas ei oleks aeg neid kaotada!?

Selles mõttes pole ju suurt vahet, kas erakonda kuulub 2 viõi 2000 liiget. Oluline on see, palju sel erakonnal on toetajaid ja mõjukust ehk kuidas ta valimistel usaldushääletuse läbib.

Kas pole mitte nii, et erakonna nimekirjal kui sellisel on täna vaid propagandistlik väärtus, mida saab kompentseerida ka
sellelga, et tuntud inimesed neid oma sõna ja teoga toetavad ning teine, et erakonnad teaksid oma liikmetelt liikmemaksu koguda ja neile posti saata. ..

lisan siia ka toimetamata stenogrammi oma sõnavõtust ...

Evelyn Sepp

Aitäh! Austatud kolleegid! Mõnele asjale tasub igal juhul küll siin tähelepanu juhtida. Põhiküsimus on, kas registrid sellisel kujul nagu nad täna eksisteerivad, omavad seda mõtet või omavad üldse mingit mõtet.

Kui me tuleme tagasi 1990-ndate alguse juurde, erakondade sünni ja jalgade allavõtmise, nii-öelda lapsepõlve aega, siis oli sellel registril ja erakonna liikmete piirarvul selgelt kindel oma mõte.

Ta korrastas kahtlemata poliitilist maastikku. Samas on teada üldiselt selline läänelik põhimõte, et inimeste südametunnistuse vabaduse, poliitiliste ja usuliste veendumuste kohta ei ole kombeks riigil koguda andmeid.

Vastupidi, selle kogumine ja selle pidamine võib olla ka põhiseaduse vastane. Sellele on kunagi tähelepanu juhtinud eelmine õiguskantsler Allar Jõks, kes vaieldamatult paljudele siin saalis on riigiõiguse alal suur autoriteet.


Nüüd sellest, kas erakonnad on salajased pärast, ütleme, hüpoteetilist muudatust, kui näiteks niisuguseid registreid enam ei oleks. Siis kuidas nad saaksid olla salajased? Nende tegevus on ju suunatud, vastupidi, mitte salajasusele, vaid avalikkusele, ehk selles mõttes nad on MTÜ-d endiselt, nad on registreeritud, nendel on programm ja põhikiri, nendel on juhtorganid ja, kahtlemata, juhtorganite mõte, mis on ka avalik, juhtorganite mõte on selles, et selgelt, avalikkusele jälgitavalt oleks võimalik ka, ütleme, nõudeid pöörata kolmandate isikute poolt, kui need on näiteks finantsilised ja muud vastutust nõudvad küsimused.

Nüüd see, mis ka põhiseaduskomisjonis tolle arutelu käigus kõlas, et sellesama registri pidamine tänaseks maksab vist juba ca üle 5 miljoni krooni.

Ja ikkagi see põhiline küsimus, et mis lisaväärtust ta meile toodab. Me tõesti teame seda, et inimesed, keda me erinevate seaduste kohaselt oleme soovinud, et nad poliitiliselt aktiivsed ei ole, neid ei ole see seganud olemast poliitiliselt aktiivne. Me teame küll kõrgeid riigiametnikke, ka maavanemaid jne, kes on vaatamata seaduse olemasolule väga kiiresti politiseerunud.

Samas teistpidi, needsamad tuhanded lihtliikmed, milleks on vaja siis nüüd registrisse koguda neid inimesi ja nii-öelda neid märgistada? Ka selleks ei näe ma mingit kaalukat põhjust või õigustust. Need, kes kandideerivad erinevatel valimistel, selles mõttes tõesti on poliitiliselt aktiivsed, need ju deklareerivad seda ja siis ongi see nende vaba valik.

Nii et kui me tahame toota juurde bürokraatiat, kohustusi ja selles mõttes riigi kulusid, siis me võime sellisel teel jätkata, kus me täna oleme.

Aga samas tundub, et võib-olla on ka tõesti Eestis aeg käes minna pisut läänelikumat teed mööda ja loobuda kohustustest ja
kuludest, mille kandmine ilmtingimata ei ole vajalik ja võib olla ka teatud puhkudel põhiseadusvastane.

Aitäh!

Evelyn Sepp: uperpallid Põhiseadusega

Olgu öeldud, et nö arutelu Keskerakonna algatatud rahvahääletuse seaduse üle Põhiseaduskomisjonis ei meenutanud küll vähimalgi määral artuelu põhiseaduse ja selle väärtuste ümber.

Õigem oleks isegi öelda, et küsimust polnud päevakorraski, rääkimata siis sellest, et oleks ka mõni sisuline argument esitada püütud. Arutelu käik taandus kommentaarile, et Ergma palus ja Linde kandis ette, et nüüd on nii - Keskeraknna algatus on kurjast ja kuna selle seisukoha peab esitama Põhiseaduskomisjon, siis peab see lihtsalt põhiseadusega vastuolus olema. m.o, t. t.

Kuidas aga asjad tegelikult on?

Teatavasti teostab kõrgema võimu kandja - rahvas - oma võimu valimiste ja rahvahääletuse läbi. Need õigused sätestab ka põhiseadus.

Edasi räägib PS sellest, millistes küsimustes rahvahääletust korraldada ei saa. Rahvahääletusele ei saa seega PS paragrahv 106 kohaselt panna eelarve, maksude, riigi rahaliste kohustuste, välislepingute ratifitseerimise ja denonsseerimise, erakorralise seisukorra kehtestamise ja lõpetamise ning riigikaitse küsimusi.

Nagu näha on loetelu, mille puhul rahvahääletus on välistatud, ammendav. Seaduses ei ole kusagil kirjas ega pole olnud kunagi ka mõttes sätetada ammendavat loetelu nendest küsimust, mille kohta võib rahvalt arrvamust küsida.

Liiatigi on olemas nö kaht tüüpi rahvahääletusi - ühed, millel küsitakse toetust seaduseelnõule ja seega seotakse eelnõu vastuvõtmine Riigikogu usaldusküsimusega. Ja siis on nö teist tüüpi rahvahääletus, mille käigus küsitakse inimeste arvamust mõne riigielu küsimuse kohta. Sellega on ka tegemist antud juhul.

Küsimus, mis rahvahääletusele läheks oleks selline, kas te toetate Riigikogu valimiste korraldamist 7.veebruaril 2010.

Sisuliselt siis pea aastapäevad järgmistest korralistest valimistest varem.

Nüüd siis sellest, millest on kinni haaranud need, kellele mõte rahva käest millegi küsimisest, rääkimata erakorralistest valimsitest, üldse ei meeldi asjast arvavad.

Nemad nimelt apelleerivad sellele PS paragrahvile, mis räägib sellest, millistel alustel läheb Riigikogu laiali nii ehk naa. Jah, Riigikogu on püsivalt töövõimetu ja läheb laiali siis kui ta pole eelarvet suutnud vastu võtta või siis järjest ei saa peaministrikandidaadidd hakkama kabineti kokkupanekuga. Muide - Riiigkogu erakorralised valimised võivad toimuda ka siis, kui näiteks umbusaldatud valitsus sellise ettepaneku presidendile teeb ...

Aga on selge, et sellist poliitilist kriisi ainuvõimalikuna, ei ole PS kirjutanud kindlasti ette näinud ega välistanud Riigikogu enesekorralduse õigusena ka võimalust ise end mõnel muul tsiviliseeritud viisil laiali saata kui leitakse, et ollakse end poliitiliselt ammendanud.

Neid viise aga polegi ilmselt rohkem kui teha seda läbi rahvahääletuse. Seega ei ole tegu kindlasti mite vastuolus põhisedusega vaid vastuolus poliitiliste jõudude huvidega.

Parem siis lõputu õudus, kui õudne lõpp ja
sisuliselt tooks tänase jätkumine kaasa olukorra kus meil on valida kahe halva
asja vahel - kas erakorralised valimised või erakorraline valimiskampaania, mis
kestab märtsini 2011.

Pealegi, mis puudutab Riigikogu juhatuses ilmsmelt peatselt aset leidvat ning seejärel Riigikogu nö hääletust selle üle, kas võtta või mitte võtta rahvahääletuse seaduse eelnõu üldse Riigikogus arutamisele, siis põhiseaduslikku järelvalvet selles küsimuses teostab seaduse kohaselt vähemalt õiguskantsler, mitte aga poliitikud hääletamisega.

fNii ehk naa jõuab vaidlus Riigikohtusse ja las igaüks
mõtle nüüd ise, kas Riiigikogu enamuse surve selle vastu, et
Riigikogu üldse asuks aruttama kõrgema võimu kandjale -
rahvale - rahvahääletusel osalemise õiguse andmist - on põhiseaduse mõttega või
sättega kuidagi vastuolus või mitte ... või siiski taandub isegi
arutamise võimetuse esilekutsumine vaid poliitiliste jõudude enda huvidest
...