Just selline kipub olema märkimisväärne osa viimaste aegade Gruusia ajakirjanduse meelelaadist. Mine võta kinni, palju selles on poliitilist retoorikat, palju tegelikkuses realiseerimiseks mõeldut ja kus päriselt asuvad reaalsed lahendused. Ilmselgelt ei ole siin just lihtsad ajad.
Abhaasias toimuv on kõigele vaatamata liialt mitmekihiline ja oht sattuda Eestiski paljuarmastatud lihtlabase vene-vastasuse libedale teele, liialt suur. Ühelt poolt riigi territoriaalne terviklikkus, teisalt Euroopa hiljutine praktika Kosova ja Serbia küsimustes. Lisaks veel lõõmav konflikt Aserbaidzaani ja Armeenia vahel Mägi-Karabahhi asjus ning tõesti aserite üha tugevnev välispoliitiline selgroog, nagu ka sõjaline võimekus ja sügisel toimuvad presidendivalimised, mis kõik kokku hoiavad Lõuna-Kaukaasia veel pikalt analüütikute huviorbiidis. Samahästi võib ka öelda, et suurte geopoliitiliste huvide keskmes.
Eestlasi siin üldiselt armastatakse. Kuid samas on Eestil ka maine kui USA käepikendusel. Huvitav link, mis kohalikku ajakirjandust sirvides veel silma hakkab ja eelöelduga korreleerub, on tugev Iisraeli huvide kohalolek. Nii poliitikas kui ka äris. Ja mine tea, kuidas see kõik omakorda seondub George Bushi sooja ja pika peapaitusega Iisraeli riigi aastapäeva puhul ning Ameerika presidendiralli keskmesse tõusnud välispoliitika teemadega…
Kuid muidugi mõista peabki olema keegi, kes käib ja küsitleb näiteks nn poliitilisi vange Bakuus, nagu seda teeb kolleeg Herkel, või kolleeg Laar, kes sepitseb Gruusia Rahvusliku liikumise valimisvõitu. Või keegi, kes osaleb meelsasti Kiievi telklaagrite püstitamisel või Minski rahutustes. Ja üldse, kes on öelnud, et maailm on suur. See on ikka väga väike koht!
Mis veel silma hakkab on see, et sarnaselt talviste presidendivalimistega on taas lihtsalt juhtunud nii, et välismeedias on sisuliselt esindatud ainult üks erakond. Teate ise, kelle oma. Küllap on see kõik puhas juhus. Kuulsin veel hiljuti ühelt Eesti spetsialistilt, et siinne esipartei põhjendab seda asjaolu väitega, et nad lihtsalt ostsid juba paar aastat tagasi odava raha eest kõik pinnad ära. Ikka nii igaks juhuks! Aga sellele kõigele juhivad tähelepanu ka rahvusvahelised vaatlusfirmad, millest täpsemalt saame kuulda juba täna algavatel briifingutel .
Möödaminnes - mäletamist mööda on nii Tbilisi Metroo kui muud välipinnad, vähemalt kesklinnas vist koguni riigi või munitsipaalettevõtte omanduses. Päris kindel ei ole ja hetkel kontrollima ei hakka, aga nii on möödunud korrast meelde jäänud …
Mis veel – mind ennast ootab komapäeval ees vaatlusmissioon Adzaarias. Ehk siis teisiti öeldes nii umbes 1000 – 1500 kilomeetrine ringsõit mööda Gruusiat, s.h. ka Batuumis.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment