Teisipäevane briifingute voor siin Tbilisis toob ilmselt pisut selgust, kes on kes seekordsete Gruusia valimiste eel. Kas ja milles seisnevad poliitiliste jõudude programmid ning kas neil ka konstruktiivset visiooni tulevikuks on.
Eestis vähemalt levib visalt väide, et opositsioonil polegi mingit programmi ja omakorda valitsevale jõule pole alternatiivi või isegi võrdväärset oponenti. Eks siis näeb oma silma ja kuuleb oma kõrvaga, kuidas lood tegelikult on.
Mõneti on õigus neil, kes siunad opositsioonijõude selle eest, et nad on kogu oma kampaania üles ehitanud vaid seniste võimurite eitamisele ja negatiivsele kampaaniale. Kindlasti on õigus aga ka neil analüütikutel, poliitikutest rääkimata, kes juhivad tähelepanu sellele, kuidas president enam-vähem tundide kaupa avab ja lõikab ja patsutab pea-aegu otseeetris üle kantavates „uudistesaadetes“ valijaid. Ka see tekitab tõesti kummalise tunde …
Kui esmaspäevane kohtumistevoor keskendus peamiselt valimiste tehnilise poolele, sealhulgas nii märtsi lõpus muudetud valimiskorra üksikasjadele, mis pooled mandaadid ühe-mandaadilistes ringkondades välja jagab, ning valimiseelsetele meedia- ja meelestatuse monitooringutele, siis teisipäeval toimuvad kohtumised erakondade ja meediaorganisatsioonide esindajatega.
Esimene päev kinnitas veendumust tohutust polariseerumisest nii poliitiliste jõudude kui ka avaliku arvamuse ja riigi kui sellise usaldusväärsuse osas. Lisaks veel tohutu ebavõrdsus kampaaniaressursside jagunemisel, mille põhjus pole sugugi vaid selles, et ühed on head ja teised halvad ja neid ei taha keegi selle pärast rahaliselt toetada.
Päris palju kostus erinevate organisatsioonide kommentaarides ka muret selle pärast, kuidas avalikke teenistujaid ähvardatakse tegema poliitilisi valikuid, või siis nende tegemisest loobuma.
Üks kuum teema ongi see, kes ja mil määral - avalikest teenistujatest -võib kampaaniategevuses osaleda. Seaduse järgi on see nimelt keelatud, kuid vaidlus näib seisnevat tõlgenduses, kes sellised ametnikud on.
Kui meenutada veel möödunud presidendivalimisi, siis juhtisid nii mõnedki esinejad murelikult tähelepanu OSCE toonasele fiaskole, kes oma esimestes hinnangutes tõttas kõike toimunut peaaegu ülivõrdes hindama. Ehk kukkus hiljem nende ülivõrdes antud hinnangute tõttu omakaevatud auku, kuna lõppraporti valmimise ajaks tuli seda korrigeerida drastiliselt ja lõpuks oli see üpriski kriitiliseks.
Sama vea tegid toona ka Eesti mõned vaatlejad, kes ametliku lõppraporti sisu parema meelega päris maha kippusid vaikima.
Kirjeldatud vastuolu on paljude arvates tõsiselt räsinud ja diskrediteerinud selle organisatsiooni tõsiseltvõetavust ja nüüd püütakse põhjusega tehtud vigadest õppida. Küllap on see ka õige, sest lõppude-lõpuks ei tohiks ju rahvusvahelised organisatsioonid täita vaid kitsast poliitilsit tellimust, vaid peaksid esinema tõesti võimalikult palju kui erapooletud auditiorganisatsioonid.
Ideaalis vähemalt. Loodame seega parimat - meie endi ja mõistagi Gruusia enda huvides!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment