Evelyn Sepp: superuudis Pariisist!

Ei-ei, see ei seondu kuidagi Prantsusmaa peatse Euroopa Liidu eesistumisega! See ei seondu ka Prantsusmaa peaministri hiljutise visiidiga Eestisse.

Superuudis tuleb otse ja kuumalt äsja lõppenud Prantsusmaa lahtiste meistrivõistluste naiste üksikmängu 3.ringi mängust, kus Kaia Kanepi võitis hiiglapikas, s.o. 3 tundi ja 5 minutit kestnud mängus hispaanlanna Anabel Medina Garrigues'e seisuga 6:1, 5:7; 7:5 ning tegi lihtsalt öeldes Eesti - , Eesti spordi ja muidugi ka Eesti tenniseajalugu.

Viimase 16 hulka ehk Suure Slämmi tenniseturniiri
kaheksandikfinaali pole varem jõudnud ükski Eesti
naismängija.

Tõsi, täpsustuseks sedavõrd, et 1969.aastal oli 16 hulgas eestlane Tiiu Kivi, kuid siis paraku NSVL koondislasena. 1965.aastal mängis veerandfinaalis ka Toomas Leius. Aga Prantsuse lahtised ei olnud siis veel nn Suure Slämmi turniir. Selleks sai ta alles alates 1968.aastast.

Järgmises kohtumiseks on vastast oodata ungarlanna ja tshehhitari vastasseisu võitjast ehk siis Petra Kvitovast. Mäng peaks toimuma esmaspäeval.

Loomulikult hoian Kaiale põialt, kuigi minu pikaaegsed lemmikud on tiitlikaitsjast hispaanlane Rafael Nadal ja venelanna Maria Sharapova. Vahet pole, lõpuks võidab ikkagi see, kes on parim!

Teoreetiliselt vähemalt on võimalik, et Kaia võib oma tabelipoolelt
lõpuks kohtuda ka Maria Sharapova endaga, aga sel juhul alles poolfinaalis.

No siis hoiaksin ma kindlasti pöialt Kaiale! Maria on hetkel 1.asetusega naismängija maailmas, kuigi vähemalt turniiri algus on olnud tema jaoks ülimalt ebakindel ja raske ...

Olgu veel öeldud, et 16 hulgas on Kaia üks tagasihoidlikuma reitingukohaga mängija. See võiks pälvida seda enam ka tennisemaailma ajakirjanike tähelepanu, sest välja on kukkunud ju nii õed Williamsid kui paljud teised ülihead mängijad!

Sel ajal kui Kaia Kanepi pööritab tennisemaailmas päid, toimuvad aga Horvaatias, Porekis, Euroopa Meistrivõistlused taekwon-do ITFs. Võistlused lõppevad pühapäeval, kuid ka sealt on oodata paljn ja häid uudiseid! Veel lihtsalt pisut kannatust!

Evelyn Sepp: Eesti peab Eurovisioonil jätkama!

Ahh, et viinamarjad on hapud? Ei ole. Saaks ja tahaks küll, kui ka Rahvusringhäälingu kohaliku Eurovisiooni eelvõistluse korraldajad oma kodutöö julgeks, oskaks või tahaks ära teha.

Küsimus, kas Eesti peaks järgmisel Eurovisioonil osalema on umbes sama tobe, kui siis, kui Eesti ei võidaks Olümpiamängudelt ühtegi medalit ja me alustaks tõsimeeli tormilist arutelu selle üle, et ehk ei peaks Eesti järgmistest Olümpiamängudest üldse enam osa võtma!

Eesti jaoks ei ole Eurovisioon lauluvõistlus. Muidugi ei ole! See ei ole seda ka ülejäänud Euroopa jaoks. See võistlus on pisut poliitikat, üksjagu meelelahutust, aga peamiselt suur riikide reklaamiprojekt.

Umbes viissada miljonit korda suurem, mõjukam ja tõhusam kui meie kurikuulus märgikampaania Welcome to Estonia oli.

Tanel Padar ja Dave Benton on oma Eurovisiooni
võiduga enam ära teinud kui ükski teine mainekampaania seda teha suutnuks või ka tulevikus ilmselt teeb.

Ma ei teagi, mille üle ma rohkem kurvastan või rõõmustan, kas selle üle, et Eestit selline projekt esindas või selle üle ,et me sellise lauluga finaali ei pääsenud. Tõesti sellise asja pärast oli pisut häbi eestlane olla küll.

Tegijad ju iseenesest toredad inimesed kõik, aga üllatuslikult osutus selleaastane finaal enam kui oodanuks oleks – ikkagi lauluvõistluseks.

Eesti seevastu käitus kui kamp matse, kes on läinud Klubi söögilaua äärde kõhutuult välja laskma.

Poliitikat küll, jah, oli ka, aga esimesed kolm ja ka järgmised neli-viis olid popmuusika skaalas ja võrrelduna teistega ikkagi rohkem laulud.

Grotesk ja külapoe ropp huumor ei olnud see, millega rahvusvahelise auditooriumi ees loorbereid lõigata, liiatigi kui su enda tuntus on üsna olematu ja riigi maine umbes selline ,et just-just said inimesed seal maal teada, mis asi kahvel ja nuga on.

Eesti tuntus isegi Euroopas on üsna olematu ja kui, siis viimatine „mainekampaania“ oli paraku möödunud aasta aprillisündmustega seotu.

Eesti Ettevõtluse Arendamise SA poolt
korraldatav mainekampaania 150 miljoni krooni eest on hea, kuid võimalus, mis Eurovisioonil nõmetsemisega ära raisati, tõi kaudselt
kahju suurusjärkude võrra rohkem.

Nii tundub seda enam, et maksumaksja raha eest päris sellist pulli rohkem küll Eesti endale lubada ei tohiks!

Andekad muusikud, lavastajad, laulukirjutajad
on vahend, mis toob ka neile endile õnnestumise korral kasu ja sära, elavdab Eesti muusikaelu, aga peaeesmärk on ikkagi Eesti kui sellise. tutvustamine

Olgu Eurovisiooni nimi lauluvõistlus, aga tegu on ikkagi peamiselt riikide maineprojektiga. Ja ilmselt oleks ka Rahvusringhäälingul taas aeg sellesse nii ka suhtuda. Ja kui probleemid avatuma mõtlemisega ei ole organisatsioonisiseselt ületatavad, tuleb ilmselt hobuseid vahetada. Midagi ei ole teha!

Seekord otsigem ikka läbikukkumises süüd iseenda kodust, mitte rahvusvahelisest imperialismist ja maailmapoliitikast …

Evelyn Sepp: Gruusia opositsioon on tubli!

Gruusia valimised on läbi ja ametlikud tulemused lasevad end veel mõnda aega oodata, kuid protsessi kui sellise hindamiseks ei ole ei vara ega hilja.

Esmalt üldmulje. See on mõõtmatult parem kui talvistel presidendivalimistel. Valimispäeval nähtu oli üldiselt positiivne ja õhkkond tundus rahulikum ja asjalikum. Olgu rõhutatult öeldud, et see on vaid vahetult nähtud isiklik mulje, mis tugineb 12 jaoskonnale enam kui 3500 –st.

Valimisteks koolitamise ja tehniliseks ettevalmistamiseks tehti siin ilmselt ka tõsist tööd, lisaks lihtsustati valimisprotseduure. Nii rahvusvaheliste organisatsioonide kui ka opositsiooni kriitika on seega paljus vilja kandnud.

Kuid vaatlejate esitatud esialgsete aruannete kohaselt ei näita valimiskorra rikkumiste statistika sisulise poole pealt vähenemist ega edenemist võrrelduna jaanuarikuiste presidendivalimsistega ja see on samuti tõsine märk.

Ühelt poolt EL naabruspoliitika ja selge poliitiline
soov Gruusiat igati toetada, s.t. ka sisepoliitiliselt stabiliseerida
ja poliitikamaastikku institutsionaliseerida. Teisalt aga vajadus
survestada Gruusia valitsust tegema ka kvalitatiivseid edusamme.

Üks asi on mulje, teine fakt. Üks retoorika, teine tegelikud teod ja mõistmine nende vajalikkusest. Siinosas on probleeme palju …

Opositsioon võib ju vahest näida kui räuskav kamp,
kelle mõned avaldused toovad suunurka
„heatahtliku“ muige, kuid nende olemasolu ja tõhusus on peegel ka
valitsuse poliitika olemusest ja demokraatlikkusest … Seda ei tohiks
hetkekski unustada.

Seega on nad selles mõttes väga tublid, et nad on saavutanud olukorra, kus rahvusvahelised organisatsioonid tegelevad Gruusiaga tõsiselt ning on igati motiveeritud selle riigi sisulisele arengule kaasa aitamisele. Lõuna-Kaukaasia olusid arvestades ei ole see üldse lihtne ülesanne.

Nii tuleks ka kõigil neil, kelle nõust ja abist sõltuvad edasised arengud Gruusias enam kaasata opositsiooni. Ka nemad vajavad koolitust, avatust ja alternatiive tänavalahingutele. Kui seda võimalust ei anta, või ei anta seda viisil, mis võimaldaks ka selle vastu võtmist, ei muutu Gruusias pikas perspektiivis mitte midagi. Valitsusaparaat õpib lihtsalt ilusasti rääkima ja aruandeid kirjutama, aga sellega võib asi ka piirduda.

Mõneti on selline konstruktiivselt kriitiline õhustik ka märk Gruusia tänasele valitsusele. Muutmise ja muutumise retoorikast ainult ei piisa. Vaja on põhimõttelisemat strateegiamuutust, mis aitaks kaasa avatud kodanikuühiskonna tekkele. See aga, nagu me Eestiski näeme, on ainus võimalus, mis annab püsivalt positiivseid tulemusi. Selle eiramine aga püsivaid ja kalliks minevaid tagasilööke. ..

Lõpetuseks veel paar tähelepanekut, mille tähendus minu hinnangul on väga positiivne. Esiteks arvestatav hulk jaoskondi, mille valimistulemused on tänaseks juba tühistatud – see välistab või vähendab survet ja vastuseisu kogu valimistulemuse tühistamiseks, mille mõneti võimaldamisega jaanuaris ise endale probleeme juurde tekitati. Kui ikka tõsised rikkumised olid, siis ei tohi neid eirata, vaid tegutseda tuleb just nimelt põhimõtteliselt ja otsustavalt kiiresti. Võtab see ju käest ka rahulolematuse trumpe.

Ning teiseks rahvusvaheliste organisatsioonide realistlikult kriitiline eel-hinnang. See tekitab pigem usaldust. See ei ole minu hinnangul kellelegi nn koha kätte näitamiseks või autoriteedi, positsiooni nõrgestamiseks. Loodan, et seekord võib ametlik lõpp-raport muutuda pigem positiivsemaks, mitte nagu möödunud korral, kus eelhinnangud olid põhjendamatult kiitvad ja lõpp traagiline.

Peatselt on siit oodata ka uut seisu valimistulemuste kohta ning ametlikke hinnanguid valimiste korraldusele ja edasisele.

Evelyn Sepp: oleme Estonia uurimisega alguses tagasi!

Just sellise järelduse võib teha Rootsi riigi poolt kaks aastat tagasi tellitud uute simulatsiooniuuringute lõppemise järel. Nimelt jõudsid teadlased taas järeldusele, et katastroofi järel ei ole kogutud piisavalt tõendeid, mistõttu ei ole võimalik teha ka tõepäraseid järeldusi katastroofi põhjuste kohta. Endiselt on kõik põhjused võimalikud. Nad ei välista ei plahvatust ega kokkupõrget. Fakt on see ,et laev uppus ja et see toimus liiga kiiresti!

Nende peamine sõnum aga on lihtne – selleks, et teha tõenditele toetuvaid järeldusi, tuleb teha vähemalt uued sukeldumised Estonia vrakile ja seda uuesti filmida ja uurida.

See on ka paratamatu.

Arvata võib paljutki, teadmine aga on teine asi.
Liiatigi, kui seda peaksid toetama tõendid. Seega tuginevad
senised raportid tõenditele, mida pole kunagi kogutud. Kas tahtlikult või mitte, on juba teine asi. See ei muuda seniste „uurimiste“
tulemust usaldusväärsemaks.

Seetõttu on tobedasse olukorda pandud nii toonase rahvusvahelise laevahuku uurimise komisjoni liikmed kui hiljem kõik teised, kes seda raportit on pidanud või soovinud õigustada.

Nüüd hauarahu juurde: siin on tegemist mitmepoolse kokkuleppega ja meenutuseks nii palju, et umbes aasta tagasi tegin Riigikogus ettepaneku taastada Estonia erikomisjon, kes oleks tegelenud muuhulgas ka hauarahuleppe osalisriikidega, et muuta selle lepingu tõlgendust, ja viia asi poliitiliselt sinnamaani, et just nimelt - viidaks läbi uued sukeldusemised tõendite hankimiseks. Koalitsioon hääletas selle maha ehk hääletas eelnõu tagasi lükkamise poolt.

Ja kui nüüd veel keegi küsib – mis on selliste
komisjonide mõte üleüldse? Siis vastus on lihtne – uute tõendite kogumise kõrval hoida ja tekitada poliitilist survet, mis ei laseks valitsustel kabinetivaikuses omavahel kokku leppida ja asju kinni
mätsida.

Kui poleks olnud Riigikogu erikomisjoni, poleks
Rootsi valitsus 2 aastat tagasi ka kunagi sattunud olukorda, kus tal
tulnuks avalikkuse survel tellida uued uuringud. Ja tänaseks said nad oma raha eest taas vastuse, mis kinnitab uute pärisuuringute vajalikkust ja möödapääsmatust!

Seega loodan, et Eesti peaminister Andrus Ansip, kes on nädala lõpus Rootsis ametlikul visiidil, käsitleb muuhulgas ka hauarahu taasavamise küsimust, et läbi viia uued sukeldusemised. Kelle huve, kui Eesti inimeste omad, ta seal Rootsis veel esindama peaks?

Lõpetuseks - ei hakka siinkohal pikalt lahkama selle leppe kummalisust, kuid teadmiseks vaid nii palju, et juba mõnda aega ei ole merepõhjus lebaval Estonia vrakil omanikku. Pealegi asub ta rahvusvahelistes vetes. Seda ei valva keegi ega miski, ega tohigi seda teha ja lepe oma esialgse idee kohaselt on kaotanud igasuguse mõtte.

Seetõttu pole selle taha mõtet enam ka pugeda
ja üleüldse oleks viimane aeg seda kohta käsitleda mitte kui hauarahu vaid kui kuriteo toimepanemise kohta!

Evelyn Sepp: kes on kes Gruusia poliitikas?

Teisipäevane briifingute voor siin Tbilisis toob ilmselt pisut selgust, kes on kes seekordsete Gruusia valimiste eel. Kas ja milles seisnevad poliitiliste jõudude programmid ning kas neil ka konstruktiivset visiooni tulevikuks on.

Eestis vähemalt levib visalt väide, et opositsioonil polegi mingit programmi ja omakorda valitsevale jõule pole alternatiivi või isegi võrdväärset oponenti. Eks siis näeb oma silma ja kuuleb oma kõrvaga, kuidas lood tegelikult on.

Mõneti on õigus neil, kes siunad opositsioonijõude selle eest, et nad on kogu oma kampaania üles ehitanud vaid seniste võimurite eitamisele ja negatiivsele kampaaniale. Kindlasti on õigus aga ka neil analüütikutel, poliitikutest rääkimata, kes juhivad tähelepanu sellele, kuidas president enam-vähem tundide kaupa avab ja lõikab ja patsutab pea-aegu otseeetris üle kantavates „uudistesaadetes“ valijaid. Ka see tekitab tõesti kummalise tunde …

Kui esmaspäevane kohtumistevoor keskendus peamiselt valimiste tehnilise poolele, sealhulgas nii märtsi lõpus muudetud valimiskorra üksikasjadele, mis pooled mandaadid ühe-mandaadilistes ringkondades välja jagab, ning valimiseelsetele meedia- ja meelestatuse monitooringutele, siis teisipäeval toimuvad kohtumised erakondade ja meediaorganisatsioonide esindajatega.

Esimene päev kinnitas veendumust tohutust polariseerumisest nii poliitiliste jõudude kui ka avaliku arvamuse ja riigi kui sellise usaldusväärsuse osas. Lisaks veel tohutu ebavõrdsus kampaaniaressursside jagunemisel, mille põhjus pole sugugi vaid selles, et ühed on head ja teised halvad ja neid ei taha keegi selle pärast rahaliselt toetada.

Päris palju kostus erinevate organisatsioonide kommentaarides ka muret selle pärast, kuidas avalikke teenistujaid ähvardatakse tegema poliitilisi valikuid, või siis nende tegemisest loobuma.

Üks kuum teema ongi see, kes ja mil määral - avalikest teenistujatest -võib kampaaniategevuses osaleda. Seaduse järgi on see nimelt keelatud, kuid vaidlus näib seisnevat tõlgenduses, kes sellised ametnikud on.

Kui meenutada veel möödunud presidendivalimisi, siis juhtisid nii mõnedki esinejad murelikult tähelepanu OSCE toonasele fiaskole, kes oma esimestes hinnangutes tõttas kõike toimunut peaaegu ülivõrdes hindama. Ehk kukkus hiljem nende ülivõrdes antud hinnangute tõttu omakaevatud auku, kuna lõppraporti valmimise ajaks tuli seda korrigeerida drastiliselt ja lõpuks oli see üpriski kriitiliseks.

Sama vea tegid toona ka Eesti mõned vaatlejad, kes ametliku lõppraporti sisu parema meelega päris maha kippusid vaikima.

Kirjeldatud vastuolu on paljude arvates tõsiselt räsinud ja diskrediteerinud selle organisatsiooni tõsiseltvõetavust ja nüüd püütakse põhjusega tehtud vigadest õppida. Küllap on see ka õige, sest lõppude-lõpuks ei tohiks ju rahvusvahelised organisatsioonid täita vaid kitsast poliitilsit tellimust, vaid peaksid esinema tõesti võimalikult palju kui erapooletud auditiorganisatsioonid.

Ideaalis vähemalt. Loodame seega parimat - meie endi ja mõistagi Gruusia enda huvides!

Evelyn Sepp: tahad rahu, valmistu sõjaks!

Just selline kipub olema märkimisväärne osa viimaste aegade Gruusia ajakirjanduse meelelaadist. Mine võta kinni, palju selles on poliitilist retoorikat, palju tegelikkuses realiseerimiseks mõeldut ja kus päriselt asuvad reaalsed lahendused. Ilmselgelt ei ole siin just lihtsad ajad.

Abhaasias toimuv on kõigele vaatamata liialt mitmekihiline ja oht sattuda Eestiski paljuarmastatud lihtlabase vene-vastasuse libedale teele, liialt suur. Ühelt poolt riigi territoriaalne terviklikkus, teisalt Euroopa hiljutine praktika Kosova ja Serbia küsimustes. Lisaks veel lõõmav konflikt Aserbaidzaani ja Armeenia vahel Mägi-Karabahhi asjus ning tõesti aserite üha tugevnev välispoliitiline selgroog, nagu ka sõjaline võimekus ja sügisel toimuvad presidendivalimised, mis kõik kokku hoiavad Lõuna-Kaukaasia veel pikalt analüütikute huviorbiidis. Samahästi võib ka öelda, et suurte geopoliitiliste huvide keskmes.

Eestlasi siin üldiselt armastatakse. Kuid samas on Eestil ka maine kui USA käepikendusel. Huvitav link, mis kohalikku ajakirjandust sirvides veel silma hakkab ja eelöelduga korreleerub, on tugev Iisraeli huvide kohalolek. Nii poliitikas kui ka äris. Ja mine tea, kuidas see kõik omakorda seondub George Bushi sooja ja pika peapaitusega Iisraeli riigi aastapäeva puhul ning Ameerika presidendiralli keskmesse tõusnud välispoliitika teemadega…

Kuid muidugi mõista peabki olema keegi, kes käib ja küsitleb näiteks nn poliitilisi vange Bakuus, nagu seda teeb kolleeg Herkel, või kolleeg Laar, kes sepitseb Gruusia Rahvusliku liikumise valimisvõitu. Või keegi, kes osaleb meelsasti Kiievi telklaagrite püstitamisel või Minski rahutustes. Ja üldse, kes on öelnud, et maailm on suur. See on ikka väga väike koht!

Mis veel silma hakkab on see, et sarnaselt talviste presidendivalimistega on taas lihtsalt juhtunud nii, et välismeedias on sisuliselt esindatud ainult üks erakond. Teate ise, kelle oma. Küllap on see kõik puhas juhus. Kuulsin veel hiljuti ühelt Eesti spetsialistilt, et siinne esipartei põhjendab seda asjaolu väitega, et nad lihtsalt ostsid juba paar aastat tagasi odava raha eest kõik pinnad ära. Ikka nii igaks juhuks! Aga sellele kõigele juhivad tähelepanu ka rahvusvahelised vaatlusfirmad, millest täpsemalt saame kuulda juba täna algavatel briifingutel .

Möödaminnes - mäletamist mööda on nii Tbilisi Metroo kui muud välipinnad, vähemalt kesklinnas vist koguni riigi või munitsipaalettevõtte omanduses. Päris kindel ei ole ja hetkel kontrollima ei hakka, aga nii on möödunud korrast meelde jäänud …

Mis veel – mind ennast ootab komapäeval ees vaatlusmissioon Adzaarias. Ehk siis teisiti öeldes nii umbes 1000 – 1500 kilomeetrine ringsõit mööda Gruusiat, s.h. ka Batuumis.

Evelyn Sepp: taas Gruusiasse!

Gruusia on Eestile endiselt tähtis, kuid kummalisel kombel on seekordne Riigikogu vaatlusmissioon õige kitsukeseks kuivanud. Kuid siiski. Peatselt kohaliku tolmu jalgelt raputamine annab taas võimaluse süveneda põhjalikult valimiseelse Gruusia sündmustesse ja arengutesse ning eeloleval kolmapäeval kogeda oma silmaga, mis on Euroopa demokraatiaponnistusest enam vilja kandnud.

Pole kahtlustki, et Gruusia võtab valimisi väga tõsiselt. Loodan, et seda tehakse igal tasandil ja lisaks sõnadele ka tegudes.

Täna, arvestades ülipinevat olukorda ning
läbikukkumise kahjurõõmustajate hulka, on julgeolek, stabiilsus ja
demokraatia mõõdupuule vastavate valimiste toimumine kriitilise
tähtsusega.

Peatse kuulmiseni!

Evelyn Sepp: seekord läks Estonia dokumendiga õnneks

Seekord läks nn kadunud Estonia uurimisdokumendiga õnneks. Õnneks selles mõttes, et ühe protokolli puudumine ilmnes veel enne, kui mälu värskus kaob ja võimalus see leida või taastada oli suhteliselt suur. Kahjuks pole aga paljude teiste dokumentide-filmide ja muude tõendiga nii läinud. Mõnel juhul on tõeks osutunud koguni see, et vajalikke tõendeid pole kunagi talletatudki.
Paranduseks nii palju, et kadunud ei olnud mitte tuhat lehekülge dokumente, vaid siiski umbes tuhandest leheküljest 1 protokoll, mille pikkuseks umbes 14 lehekülge.

p.s. Üks kummaline asjaolu siiski veel. Ma ei pea end arhiivinduse asjatundjaks, aga näiteks kriminaaltoimikuid olen ma elus näinud üksjagu. Käies peale 2 nälada taguse Eesti Ekspressi avastust Riigikogu arhiivis neidsamu Estonia komisjoni dokumente lappamas, vaatas sealt vastu arhiivi kaante vahele asetatud pakk pabereid. Mida ma sealt ei leidnud, kuigi eeldanuks, oli vähemalt kaustades sisalduvate dokumentide nimekiri ja kokku õmmeldud kaustad.

Seekord ei sisaldanud need dokumendid küll tänases mõttes midagi nii sensitiivset kui võiks arvata, aga ütelme näiteks 10 aasta pärast ei tekita see kogumik enam mingit usaldust. Nummerdatund paberid, mille puhul puudub isegi fikseeritud nimekiri sellest, mida see ´kaust üldse sisaldama peaks, ei olnud päris see, millisena ma selle uurimiskomisjoni dokumentide arhiveerimist ette kujutasin.

Pealegi, kui viimase kaudunud protokolli puhul poleks mälu nii värske, ei kujuta päris ette, kas ka 10 aasta pärast oleks kellelegi meenunud, et millest jutt võiks käia ja mida täpselt see kaotatud dokument sisaldama pidi.

Nii, et tegu pole mitte pelgalt piinliku, vaid ka vägagi küsitava vahejuhtumiga. Ja seletagu Riigikogu Kantselei ka see ära, miks on ühe üliolulise uurimise dokumendid arhiveeritud kui lihtsalt üks pakk pabereid!?

On see kantselei suhtumine? Jälle raha kokkuhoid vale asja arvelt, või veel midagi muud?
Vastust tahaks teada igatahes küll!

Kuid olgu nüüd siinkohal ära toodud ka palju pahandust tekitanud protokoll ise.

Rootsi Riigipäeva Estonia-parlamendirühmaga kohtumine Rootsis
1.-2. juuni 2006






Rootsi Riigipäeva Estonia grupi liikmed:
Kohtumisel osalesid Lars Ångström (Miljöparti), Kent Härstedt (SDP), Henrik S Järrel (Moderaterna), Björn von der Esch (Kristdem.), Karin Svensson Smith (-), Rigmor Stenmark (Centerp.)

Riigikogu uurimiskomisjoni delegatsiooni liikmed: Evelyn Sepp, Trivimi Velliste, Ken-Marti Vaher. Nõunik Martti Lutsar, tõlk Toomas Lapp.



Neljapäev, 1. juuni

12:50 saabuti Stockholmi, seejärel sõideti EV suursaatkonda ning kohtuti suursaadiku hr Jüri Kahniga. Kohtumisel andis suursaadik ülevaate Rootsi meelsusest riigi ja avaliku arvamuse tasandil. Arutati parvlaeva Estoniaga seotud küsimuse erinevaid tahke.


Kohtumine Riigipäeva Estonia-grupiga

Kell 15:30 kuni 16:15 ning 17:00 kuni 17:30 kohtuti võõrustajatega, Rootsi Riigipäeva Estonia-grupi liikmetega. Kõne all olid küsimused eelseisvate kohtumiste osas, Rootsi võõrustajad andsid ülevaate viimasel ajal tekkinud olukorrast antud küsimuses: Riigipäevaliikmete esitatud järelepärimise sisust õiguskantslerile (30. mai); räägiti hauarahu lepingutest ning võimalustest vajaduse korral tulevikus sukelduda laevale; Rootsis küsimusi tekitanud Riigikontrolli aruande projekti täielikust muutmisest nädala jooksul 2004. a. (aruande esimene projekt kritiseeris oluliselt laeva tehnoseisundi küsimuste uurimist, hiljem aga kinnitati, et küsimusi ei ole); samuti nädal tagasi tulnud infost, mille kohaselt õukonnakohtu eesistuja kohtunik J. Hirschfeldt hävitas oma otsusega kogu taustinfo oma uurimisest, mis on ka rootslaste meelest erakordne.

Lars Angström tutvustas Rootsi parlamendirühma liikmeid.
Evelyn Sepp tutvustas Eesti parlamendi komisjoni koosseisu.
Avaldas heameelt kohtumise üle. Ütles, et teema on huvitav ning viimasel ajal on väga palju uut välja tulnud. Lootis, et koostöö kujuneb viljakaks.

Lars Angström (LA) andis ülevaate sündmustest. Ütles, et nii Soome kui Rootsi olid teadlikud salajastest sukeldumistest vraki juurde, mis leidsid aset väljaspool JAICi ametlikke sukeldumisi.
Väitis, et TV4 avaldas eelmisel nädalal uut informatsiooni selle kohta, et sõjatehnika vedude salaleping tolli ja kaitsejõudude vahel eksisteeris juba 30 kuud enne laevahukku. Ütles, et eeloleval nädalal peab M. Sahlin andma parlamendi ees infot antud küsimuses.
Leidis, et on selge, et on olnud laevavraki juures tegevust pärast laevahukku, mida ei ole dokumenteeritud. Soovitakse teada, kas nendest tuukriuuringutest on ilmnenud infot katastroofi kohta, mida ei ole kajastatud JAICi raportis ning kas laeval võis olla ka sõjatehnikat.
Ütles, et on üllatav, et ei uuritud laevakere põhja ega autodekki – see on kõige hämmastavam.

Trivimi Velliste (TV) küsis Riigipäevaliikmete ligipääsu õiguse kohta riigisaladustele. LA vastas, et üksnes asjaomase komisjoni enamuse otsusega saab sellist infot nõuda, kuid praegu sellist enamust komisjonis ei ole. Räägiti põhiseaduskomisjoni rollist määrata, kellel ligipääs. Ütles, et teiseks peab saladuse küsija Rootsis teadma täpselt, millise pealkirjaga dokumenti ta soovib, vastasel juhul infot ei anta.
Björn von der Esch (BvdE) ütles, et Mona Sahlin ütles usutluses, et tunneb, et Rootsi ametivõimud on teda alt vedanud ning tundis ennast sellest väidetavalt väga pettununa.
TV küsis, mida pidas MS silmas “ametivõimude” all. BvdE vastas, et küsimus on selles, et kui palju ja millised inimesed olid teadlikud vedudest. Vist süüdistab MS Kaitsejõude. Pakkus, et seda võib vaadata lindilt, kuidas minister reageeris.
Evelyn Sepp (ES) küsis, kas ka Kaitseministeerium oli teadlik vedudest, kuna selliseid kahtlusi esitatakse meedias. BvdE ütles, et selle kohta saab infot anda kaitseminister.

LA ütles, et kui 1992. a. kirjutati salaleping alla, siis tuleks selle kohta ka MSi käest küsida. See tähendab ka, et lepingut oli tarvis juba 2 aastat varem, kui juhtus õnnetus. LA ütles, et peale 1994.a. on lepingut pikendatud korduvalt. LA ütles, et oleks huvitav küsida, kas Ulf Larsson [tolliülem 1994.a.] teab, millistes kogustes veeti tehnikat. Ütles, et Hirschfeldt oli Riksdagis ning ei saanud midagi vastata küsimustele, kuna kõik materjalid olid tema poolt põletatud. Leidis, et seetõttu võiks hr Ulf Larsonilt küsida, kuidas veod täpselt toimusid.

TV küsis, kas Rootsis on seaduslik, et Hircshfeldt materjalid põletas. LA ütles, et Hirschfeldt väitis, et ta sai aru nii oma uurimisülesandest; samas on see väga harv praktika ning ebatavaline ning Rootsi ajaloos on materjale selliselt hävitatud üksnes ühel korral. BvdE väitis, et Hirschfeldt otsustas materjalid hävitada selleks, et kaitsta allikaid. LA ütles, et Hirschfeldt väitis, et ta tõesti võttis otsuse iseseisvalt ning ka väitis, et nii ta sai oma ülesandest aru. Seega on JO-le (juriidiliste küsimustega tegelev ombudsman) esitatud järelepärimine ning neli parlamendisaadikut küsivad, kas see oli legaalne.

Ken-Marti Vaher (KMV) ütles, et Eestis on kohustus säilitada olulisi materjale ning küsis, kas rikkumine on karistatav. BvdE uskus, et ka Rootsi seadust tuleks nii tõlgendada, kuid konks on selles, et asitõendite hävitamine on keelatud, samas aga ei ole kriminaalasja ning tegu ei ole asitõenditega, sama lugu oli nt. atlandi lukuga, mis tuukriuuringute käigus merre visati – tegu ei oleks justkui asitõendiga õiguslikus mõttes.

TV küsis, mis on peamised motiivid saladust kaitsta ning milline oli hädaoht ja hävitamise otsene eesmärk. BvdE leidis, et seoses JO-le esitatud arvamusega võib oodata uut asjade käiku või süüdistatakse teda ja teisi järelepärimise esitajaid laimus. Imestas, et sel korral selliseid süüdistusi ei ole avalikkuses esitatud.

TV küsis, mis oli materjalide põletamise motiiv? LA vastas, et küsis just, miks seda tehti ning Hirschfeldt vastas, et tema aravates oli ülesanne sellisel kujul püstitatud.

KMV ütles, et võimalik, et Hirchfeldt ehk uuris, kuigi tegelikult ei leidnud midagi ning nüüd väidab, et taustamaterjalid. Ütles, et kui kohtunik, kes tunnistab, et hävitab materjalid, on see ettekujutamatu.

Karin Svensson Smith (KSS) ütles, et ta ei vastanud ju, et oli materjale. KMV küsis, kumb on hullem: kas, et Hirschfeldt ei oska vastata ja nii ka välja öelda või ülepeakaela hävitada materjalid?
LA ei välista, et ei olnudki erilisi taustmaterjale, aga mulje on, et Hirschfeldt sai kindla suunise ning esialgu ei saanud aru, millega ta seotud on. Samas aga anti talle pidevalt mõista, et ta vaataks kitsalt üksnes kahte kuupäeva ja ei midagi muud.
TV küsis, kuidas tuletada seisukohta, et hiljem peab materjalid hävitama.
LA vastas, et seda tegi küll valitsus, kuid see võis olla suuline. Samas ei tea, kes kirjutas otsuse teksti.
KSS ütles, et usub, et otseselt ei ole seda käsku antud, kuid kohtunikule vihjati, et oleks parem, kui väga palju materjale ei jääks uurimisest alles. Samas on Hirschfeldt väitnud, et ei soovi MS Estonia asjus edaspidi midagi uurida, isegi kui ta selle ülesande saaks.

LA ütles, et on teada, et salalepingu puhul on tegemist väga lühikese lepinguga. Küsimus: kas tegemist võis olla ka transiidiga.

ES küsis Hirschfeldti raporti koha kohta, kus mainitakse valitsuse tellimust Kaitseväelt aruande saamiseks ülevaate kohta sõjatehnika vedudest tsiviillaevadel.

BvdE väitel on Riigikontroll institutsioon, kellel õigus Rootsis uurida kõiki institutsioone. Riigikontrolli teatel toimus enne laeva viimast väljumist 1994. a. teatud vestlus laevaturvalisuse inspektorite vahel. Riigikontroll leidis oma esialgses raportis, et see võib olla väga oluline info laevahuku kohta. Ütles, et see raport oli äärmiselt kriitiline MS Estonia uurimise osas. 12 päeva pärast saatis Riigikontrolli ametnik valitsusele raporti, milles aga öeldakse, et edasist uurimist Riigikontrolli poolt antud asjas ei toimu. BvdE leiab, et Riigikontroll on teinud otsustava vea, kuna otsustati mitte analüüsida Rootsi inspektorite karmi kriitikat laeva seisukorra kohta.
ES küsis, kes on need inspektorid. BvdE ütles, et need olid meresõiduameti noored ametnikud, keda parasjagu koolitati välja Estonia inspekteerimiseks. Ütles, et laeva kohta koostatud protokolli koopiates, mis JAICi lõppraportist on puudu, on kirjas puudujäägid laeva tehnilises seisukorras. Kuna need raportid koostati nn õppe eesmärgil...



/kohtumine katkeb, kuna tuleb Riksdagi hääletus ning kohale on saabunud endine tolliameti juht hr Ulf Larsson (UL), kellega algab kohtumine/

Kohtumine endise tolliülema hr Ulf Larssoniga

Kell 16:15 kuni 17:00 kohtuti Tolliameti peadirektoriga 1994. a. hr Ulf Larssoniga. Arutelu tolli ja kaitsejõudude vahel eksisteerinud salalepingust kaitsejõudude õiguse kohta ilma tollikontrollita maale tuua militaarotstarbelist varustust. Seletas, et lepingus ei ole midagi küsitavat, kuna ilma selleta muutus igakordne kaupadele eriloa hankimine tollile tülikaks. Andis ülevaate ka koostööst Eesti poolega ning hinnangu, et Eestis oli tolli puhul tegemist arengu esimesel etapil oleva organisatsiooniga. Leidis, et sõjatehnika veod ja laevahukk ei saa olla seotud.

ES andis ülevaate komisjoni eesmärkidest ja koosseisust. Tänas UL-i tulemast.

UL tänas ning ütles, et tal ei ole eriti lisada sellele, mida on juba öelnud. Ütles, et Rootsi Kaitsejõududel on alati olnud õigus tuua Rootsi sõjavarustust, mida sõjavägi on pidanud vajalikuks tuua. Ütles, et see on toimunud paljude eri riikide vahel ning ilma makse maksmata: selline on olukord Rootsis. Ütles, et narkootikumide või illegaalsete vedude osas, ja sinna enam ressursse paigutates, ei olnud mõtet kontrollida sõjaväe vedusid, just ressursi pärast. Ütles, et toll suunas alati Lõuna-Rootsi piirkonda enim ressursse ja tähelepanu. Märkis, et tollideklaratsioon on küll paberil olev vorm, kuid samas on lubatud ka suuline deklareerimine, kui inimene piiril teatab, et tal on kaasas need ja need kaubad. Antud juhul ka tegemist sarnase olukorraga tema meelest. Tolli seisukohast oli tegemist lihtsa olukorraga: kaitsejõududele ei sätestatud piiranguid. Ütles lõpetuseks, et import ühte riiki on teise riigi eksport. Ütles, et kaup, mida imporditakse, peab läbima väljaveo formaalsused kauba lähteriigis.

ES küsis, kas see, et sõjatehnikat niiviisi transporditakse, ei ole imelik? Kas see leping võis puudutada ka transiiti?
UL vastas, et Rootsi toll vaatas üksnes seda, millal kaup tuleb Rootsi, aga mitte seda kust see oli tulnud enne või kuhu mingi kaup Rootsist edasi läheb. UL vastas, et tegu on 15 a vana asjaga ning palju on aega mööda läinud. Samas ekspordi kohta pidi valitsus andma eriloa ning see on hoopis teiste reeglitega reguleeritud. Ütles, et mõte, et kaitseväed tegeleksid üldse sõjatehnika ekspordiga, on talle täiesti võõras, kuid sisse toomine on arusaadav, sest alati ollakse huvitatud lähemate naabrite infost.

TV küsis, kas see on eksport, kui miski toodi sisse, aga viidi ka kohe välja. UL ütles, et antud veod olid puhtalt kaitsejõududele. Kaitsejõud impordivad endale ning ei peaks olema vajadust eksportida. Ütles, et kõne all olev leping ei sätestanud väljavedu.

KMV küsis, kas UL teab mõnda juhtumit, kui Rootsi teostas sõjalisi vedusid ilma kauba väljumiseta tollitsoonist. UL ütles, et toll ikkagi tegeles oma tööga ning kaitsejõud tegid oma tööd. Mõte, et kaitsejõud tegeleksid transiidiga, tundub ebareaalne.

ES küsis, kas 1993. a. sõlmitud E-Ro tollilepingu osas mäletab UL koostööd E poolega. UL ütles, et mäletab midagi antud lepingust, kuid mitte seda, et lepingu raames oleks olnud konkreetset tegevust. Mäletab, et käis küll Tallinnas mitmel korral. Ei mäleta konkreetselt midagi. Koostöö seisnes pigem selles, et püüti leida, kuidas aidata Eesti tolli üles ehitada.

TV küsis, et kui import on alati teise eksport: siis kuidas sai kaup olla ilma deklaratsioonideta. ES avaldas imestust, et vedudest ei jäänud tollile ühtegi dokumentaalset tõestust. Küsis käsuliini kohta: kuidas konkreetselt pidi info selle lepingu raames liikuma. UL ütles, et tolliameti juhina ei puutunud protseduuriga kokku. Oli teada, et kaitsejõud informeerisid, kuid ei tea, kuidas protseduur konkreetselt välja nägi.

TV küsis Tallinna poole kohta. Kas on infot, kuidas sõjatehnika osas kaitsejõud Tallinnas ja Eestis tegutsesid. UL vastas, et ei oska kommenteerida Ro kaitsejõudude koostööd Eesti poolega. Ütles, et üldse tegeles Rootsi riik enam Lätiga, Eesti tolli aitas arendada pigem Soome.

KMV küsis, kas 1,5 a tagune info tuli UL-le üllatusena? UL vastas, et ei teadnud midagi enne avalduse tegemist või, et tollitöötaja kavatseb teha avalduse. Pealegi see oli siis, kui ta lahkus. TV küsis, kas oli üllatunud, kui info välja ilmus? UL ütles, et ei mäleta, mida mõtles tollal lehti lugedes.

KMV küsis, mida arvata Hirschfeldti raportist, kus räägitakse kahest veost, kuid ei lükata ümber võimalust, et oli ka enam vedusid. Kuidas kommenteerida? UL vastas, et kaitsejõududele oli antud õigused lepingu raames vedusid teostada: siin ei ole midagi ebaseaduslikku. Ütles, et kaitsejõud tõid sisse militaartehnikat, aga isiklikult ei näe ta mingit põhjust ühendada hukku ja käesolevaid vedusid.

KMV küsis, kas UL kui tolliameti juhile kanti ette, kuidas rakendati antud lepingut ning euroopalikus haldusruumis on ju nii imelik, et ei ole kirjalikku jälge mingist riigi poolt teostatud toimingust. UL vastas, et kaitsejõududel oli olemas leping, mille mõte oli selles, et kaitsejõud saaksid tuua Rootsi deklareerimata kaupa. Kui kaupa oleks kontrollitud, oleks toll seganud end Rootsi julgeolekuküsimustesse tema arvates.
KMV küsis, kas vahendaja ei puutunud kokku rohkem kui ainult madalama taseme tolliametniku kaudu? Kas ei olnud mingit muud märget. UL ütles, et igaüks, kes on ületanud piiri, teab, et tollikontrolli viib läbi just madalama astme ametnik, ning vastavad õigused delegeeritakse madalama tolliametniku kätte ja selles ei ole midagi imelikku.

TV ütles, et kas tegu on “gentlemen’s agreement”-iga eesmärgil, et ametkonnad toimiksid hästi? UL nõustus ning ütles, et tollal kehtivas põhiseaduses oli kirjas, et riigi institutsioonid peaksid “ulatama üksteisele käe”. Ütles, et ka tema leppis mingeid asju kokku suusõnaliselt erinevate ametite juhtide vahel ning riigiametid usaldasid üksteist.

ES küsis, kuidas on seotud Kaitseministeerium salalepinguga? UL vastas, et mitte kuidagi, kuid Kaitseminister sai sellest lepingust koopia.
KMV küsis, kas on vana traditsioon, et ametid on üksteisega sellisel viisil koostöös? UL vastas, et ametiasutustel võivad olla erinevad seisukohad. Praktilise näitena on ELiga liitumine, kui erinevad ministeeriumid ja asutused peavad tegema tolliga koostööd.
ES küsis Rootsi sisese süsteemi kohta. Küsis, kas ka Riigikantselei sai koopia antud salajasest lepingust. UL vastas, et Riigikantselei haldab kõiki ministeeriume, ka Kaitseministeeriumi. Seega põhimõtteliselt oli lepingust teadlik ka Riigikantselei, kuigi formaalselt erinevad institutsioonid. Ütles, et ei tea, kui mitu koopiat sellest oli. Ütles, et loogiline oli, et oli 3 allkirjastatud lepingut, millest üks läks Kaitseministeeriumisse.

TV küsis, kas JAICi rahvusvahelise komisjoni töö oli ULi meelest kvaliteetne ning milline on üldmulje tekkinud poleemikast. UL vastas, et tal ei ole mingeid kommentaare, kuid tundub, et on üllatav, et üritatakse leida seost veo ja huku vahel. KMV küsis, miks on see üllatav. UL vastas, et seda oleks üksnes raske uskuda.

ES küsis, kas UL on mingeid küsimusi. UL vastas, et tal ei ole ühtegi küsimust komisjoni delegatsioonile.

17:22 TT ja TV4 intervjuu komisjoni liikmetega.

Õhtusöök.


Reede, 2. juuni


Kohtumine endise tollitöötaja hr Lennart Henrikssoniga
08:45

08:45 kuni 09:15 kohtumine endise tollitöötaja Lennart Henrikssoniga (ametnik, kes andis TV4-le intervjuu 2004. a., et nägi kahel korral MS Estoniaga veetavat sõjatehnikat. Tema avaldusest algatati J. Hirschfeldt’i uurimine). Andis ülevaate tollastest sündmustest. Ütles, et uuris omaalgatuslikult saadetiste sisu. Andis teada komisjonile veokite autojuhi nime. Ütles, et avaldust kommenteerides rääkis otse-eetris tollase ülemusega, kuid saatest jäeti välja lõik, kus tema ülemus kinnitab, et tema teada veeti Rootsi allveelaevadega miinitõrjeoperatsiooni nime all samuti teatud veoseid (miine) Eestist Rootsi.


Kohtumine Mona Sahliniga
09:49

09:49 kuni 10:45 kohtumine Rootsi arenguministri Mona Sahliniga. Tutvustati Rootsi ja Eesti olukorda küsimuse käsitlemisel. M. Sahlin nõustus Eesti poole ekspertide kaasamisse laevahuku modelleerimisuuringusse vaatlejatena. Ütles, et tuukriuuringud ei ole võimalikud, kuna on olemas nn hauarahuleping. Ütles, et tuukrite vaikimisvannet ei saa valitsus ära võtta, kuna seda reguleerivad seadused ning küsimus on mereturvalisuse ameti pädevuses, kes tuukrifirmaga lepingud sõlmis. (M. Sahlin lahkub 10:25.) Kohtumisele jäävad Kaitseministeeriumi ametnikud eesotsas ministeeriumi juriidilise osakonna juhataja Helena Lindbergiga, kes väidab, et teatud vedusid teostasid Kaitseministeeriumi teadmisel Rootsi allveelaevad ning seda miinitõrje missiooni varjunime all.

MS: Tere tulemast. See on hea, et kohtume, kahjuks oli nii hiline teatamine, aga ikkagi õnnestus leida kohtumiseks aeg. Loodab, et kohtumine saab olema kasulik, et oleks osa avatusest, mis iseloomustab riikidevahelisi suhteid Eesti ja Rootsi vahel.
Millised on Teie soovid? Kas kommenteeriksite olukorda.

ES: Vabandas lühikese etteteatamisaja eest. Oleme tänulikud ja loodetavasti kohtumine möödub hästi. Palus kommenteerida olukorda ning tutvustas Riigikogu uurimiskomisjoni delegatsiooni.

MS: Mitmed küsimused, mis on tänaseks tekkinud, ei olnud varem teada. Samad küsimused on küll olnud päevakorras pikka aega. Suurimaid probleeme on olnud see, kuidas riik peaks kriisiolukorras käituma. See on olnud raske protsess, kus omaksed on palju uurimise käiku kritiseerinud. Ka õnnetuse uurimine on olnud unikaalne, sest seotud on olnud mitmed riigid. Me usume, et JAICi raportis on kirjas see, miks õnnetus juhtus, kuid on endiselt palju küsimusi, millele tuleb leida vastus. Näiteks miks laev nii kiiresti uppus? See huvitab valitsust väga. Selleks on 2 uurimisinstituuti ka tööd tegemas. Tänapäeval on kasutada tehnilised võimalused, mida ei olnud varem. Oleme pakkunud ka Eestile võimalust uurimises osaleda.
Militaarvedudest ei teadnud ma midagi ja olen selles väga pettunud. Rootsi palus Hirschfeldtil uurida tolliametniku väljaütlemisi. Detailid selle uurimise kohta olid, et need ei olnud plahvatusohtlikud materjalid. Ei ole alust kahelda, et info, mis raportis esitati, ei oleks tõene.
Lõpetuseks soovib öelda, et valitsus on öelnud ja mõelnud, et kui ilmneb uusi fakte, siis kaalutakse ka uut uurimist. Ütles, et tänaseks ei ole uusi fakte ilmnenud.

ES: rääkis Eesti uurimistest. On riigikogu komisjon - sõjatehnika väljaveo uurimine (tutvustas koosseisu ja mandaati.) Samuti on VV komisjon, mis on toonud välja ilmsed vastuolud antud küsimuses ning esitanud need oma raportis. Komisjonid pigem täiendavad teineteist, aga ei dubleeri. See aga näitab, et Eesti riik suhtub küsimusse väga tõsiselt ja selleks on ka oma põhjused.
Paljud asjad, mida Eesti hindas 1994-95 ühtemoodi, on täna teise varjundiga. Eesti avalikkus pigem seostab sõjatehnika vedu ja laevahukku ja see on väga keeruline positsioon Eesti poole jaoks. Et läheneda konstruktiivselt antud küsimusele, tuleb minna ajas tagasi, aga küsimust tuleb vaadata ka tuleviku seisukohast. Kuidas Eesti peaks aru saama sellest, et Rootsi on lubanud igakülgset abi Estonia küsimuses lahenduste leidmisel (ka peaministri tasandil 2005.a.) – mille eest on Eesti väga tänulik – samas aga ilmnevad erinevad probleemid nagu tuukrilintide kadumine või tuukritele pandud vaikimisvanne või JAICi komisjoni liikmete kinnitused, et nad ei soovi kohtuda selgituste andmiseks Eesti poolega. Kuidas sellest aru saada? Mis puudutab Hirschfledti materjalide taustamaterjalide hävitamist.. kas meile võidaks anda Eestisse kaasa selgitusi nende küsimuste kohta?

MS: Kui on midagi salatsetud, siis seda on pahaks pandud ka meie maal. Uurimist on läbi viinud suured komisjonid ja see on nii, et Estonia küsimus on väga keeruline ja mahukas. Ükskõik kuidas vastata, leitakse alati midagi, millest kinni haarata. Põhjus on selles, et tegu nii keerulise küsimuse ja nii paljude hukkunutega. Rootsi valitsus on seisukohal, et tehakse kõik, et aidata. On seisukoht, et kõik JAICi liikmed annavad kirjalikud vastused. Ro valitsus on tõsiselt seisukohal, et aidata nii palju, kui võimalik kahtluste ümberlükkamisel.

Helena Lindberg: Kohtusin vähemalt kahel korral Margus Kurmiga. Kahjuks ei ole nende kohtumiste kohta märkmeid kaasas. Olen ka Mona Sahlini abiline MS Estonia küsimuses ning töötan Kaitseministeeriumi õigusosakonna juhatajana. Teen koostööd ka kaitseministriga, kellele alluvad kaitsejõud. Kurmi külaskäigul hoolitsesin isiklikult, et ta saaks Hirschfeldtiga kohtuda ja olen kohtumistel osalenud, kus Kurm kohtus MUSTi (Rootsi sõjaväeluure) esindajatega, kus nad rääkisid oma tööst. Kurm soovis kohtuda ka psühholoogilise kaitse organisatsiooniga kaitsejõududes nende juhatuse koosolekul. Psühholoogilise kaitse keskusel on Estonia materjal kogu relevantse infoga.

MS: Tahan siinkohal öelda, et praegu toimub uurimine ses osas, et mida Hirschfeldt hävitas ja mida ta ei hävitanud. On oluline, et oleme ühel nõul: kui vaadata sõjatehnika vedusid, siis selles valdkonnas peab säilima saladuskate, kuna tegemist on riigi julgeoleku küsimustega. Just sel põhjusel valisime Hirschfeldti sõjatehnika vedude kohta aru andma, kuna tal on tugev renomee lojaalsuse osas riigile.
Eesti teeb oma uurimised ja meie uurisime oma ametiasutuste tööd ja teie oma asutuste tööd. Sellisel moel taolised uurimised peavadki aset leidma.

KMV: täname, et ollakse valmis igakülgseks koostööks Eestiga, et küsimusega saaks edasi minna. Üks EV aruandes sisalduv probleem seisnes selles, et ühed võtmetunnistajad – tuukrid – kes käisid vraki juures, on seotud vaikimisvandega. Kas Rootsi riik näeb võimalust ka siin koostööks? Et EV valitsuse komisjon võiks ka nendega kohtuda oma uurimisülesannete täitmiseks?

MS: Mis see siis on? (Vad är det!?) .. See ei ole Rootsi valitsus, kes on andnud vaikimiskohustuse! Ma konsulteerin oma kolleegidega ses osas, aga tegemist on ettevõttega, kes viis läbi tuukriuuringud… Samas tuleb ka seadust täita ja vande alt vabastamine võib osutuda väga keeruliseks.

Helena Lindberg: on võimalik, et on leping meresõiduameti ja sukeldumist viiva firma vahel, aga seda peab täpsemalt uurima.

MS: Kui on midagi, millega me saame aidata, siis olen valmis aitama.

KMV: teine küsimus puudutab uurimist, mis on käimas, leidmaks vastust küsimusele miks laev nii kiiresti uppus. Kas Rootsi valitsusele ei anna lõppraport ses osas piisavalt vastuseid?

MS: Üks küsimus on seotud Rootsi meresõiduohutusega. Kui me saame teada, miks see laev uppus nii kiiresti, siis annab see tulevikus võimaluse kindlalt sel viisil päästa inimeste elusid. Teine on konspiratsiooniteooriad: kust vesi sisse tuli, ka neid tuleb kontrollida. Kui uurimus tekitab uusi küsimusi, siis peame jätkama uurimist, et leida vastuseid.

ES: ka VV vaheraport viitab sellele, et laevavrakil filmid ei ole olulisi kohti filminud. Ütles, et kui faktiliselt ei ole teatud algandmeid teada, mida JAICil ei olnud, siis millele saab tugineda eelolev uuring?

MS: Oluline asi on, kuidas laev on konstrueeritud ja need faktid on olemas. Et välja selgitada, kuidas toimus, selleks on vaja teada, kuidas laevale vesi tungis. Teame, kuidas uppus, siis saame ka selgeks, kuidas oli olukord. Ma ei ole tehnik, aga arvutiteadus on spetsialistide väitel arenenud piisavalt, et selliseid modelleerimisuuringuid edukalt läbi viia.

TV: Hauarahu lepingu osas: millised on õiguslikud aspektid? Kas on võimalik, et me võime vajada täiendavat infot ka modelleerimistulemuste kättesaamise järgselt, juhul, kui kõik kahtlused ei ole ümber lükatud? Ma sooviks ka avaldada oma erakonna seisukoha: leian, et Rootsi huvid olid siis ja on ka täna sellised, mis kattuvad Eesti huvidega. See aga ei tähenda, et me ei võiks täiendavad fakte vajada, kui selleks on vajadus.

MS: Nõustun, et see on nii. Me saame uurida koos, aga mis puudutab hauarahu, siis 8, 9, 10 a tagasi oli kohalikus debatis palju juttu hirmudest, et vraki juurde võidakse minna tuukritega surnuid röövima. Rääkisin ühe naisega, kelle ema ja õde jäid laeva: mis siis kui ta näeb nende sõrmuseid kunagi antiigiturul müüdavat? Selliseid probleeme saadi ennetada hauarahu lepinguga.
Kui soovitakse seda muuta, siis tuleb KÕIKIDE riikide vahel see kokku leppida. Kui üks riik soovib seda teha, ei ole see kahjuks praegu võimalik, kuna praegu on tehtud leping nii karm kui võimalik.

ES: Ka täna on Rootsi ja Eesti valitsus keerulises olukorras: liialt tihti viitab üks riik ühele, teine teisele poolele. Mida teha, et rääkida, et tegu on mõlema riigi ühise küsimusega? Mida saaks KOOS teha? Mida konkreetselt pakuks Rootsi välja ses küsimuses?

MS: Tahan rõhutada, et tegemist on MEIE ühise asjaga. Varasemate uurimiste käigus on alati ka tehtud koostööd Eestiga ja olen oma kolleegidega Eestis alati neis küsimustes rääkinud.
Ettepanek on hea, et leida lahendus koos. Peaksime mõlemad esitama konkreetsed ettepanekud, kuidas koostööd teha ja ma olen ka alati nii arvanud. Aga lepime nii kokku, et kuna pean matustele minema, siis jään järgnevatel päevadel ootama Eesti poole seisukohti ja ka Teie poole ettepanekud sooviks ära kuulata. Loodan, et see külaskäik on esimene paljudest meie tulevikus aset leidvatest kohtumistest. Minu kolleegid jäävad siia, kui te soovite ...

Lahkus 10:30

Kohtumine jätkub Kaitseministeeriumi ametnikega, eesotsas ministeeriumi juriidilise osakonna juhataja pr Helena Lindbergiga.

KMV: vande all olevad tuukrid. Kuidas seda lepingut üle vaadata, kui peaks olema vajadust?

Helena Lindberg: see on tingitud seadusest, mille kohaselt nad on vande andnud, siis seda tuleb täita ja vaadata üle, kas on võimalik vande alt isikuid vabastada. See otsus peab olema tehtud mereohutuseagentuuri poolt.

KMV: mis siis, kui modelleerimine ei anna tulemusi, mis saab siis edasi?

Helna Lindberg: kui uusi asju ilmneb, nagu minister ütles, siis ka vaadatakse, mida edasi teha.

TV: kas võivad hakata tekkima ka uued teooriad?

Helena Lindberg: kui uusi teooriad tuleb, siis neid tuleb hinnata. Sõnum on, et Rootsi valitsus ei ole seisukohal, et miski ei saa muutuda; aga tuleb väga hoolega vaadata.

ES: on öeldud, et Rootsi jaoks ei ole ilmnenud miskit uut. Samas on aga Eesti jaoks ilmnenud väga palju uut. Küsis, mis peaks olema see uus info, mis oleks ka Rootsi jaoks uus info, et küsimustes uue uurimisega edasi minna.

Helena Lindberg: minu jaoks raske vastata, saan viidata ainult sellele, mis minister ütles JAICi komisjoni kohta, et Rootsi valitsuse seisukoht on, et üldine vastus, miks laev uppus, on olemas JAICi raportis, ja siiani hinnatakse, et uusi fakte ei ole ilmnenud.

ES: Küsis sõjatehnika vedude kui selliste kohta tsiviilalustel, isegi, kui nende sisu ei ole plahvatusohtlik. Ütles, et need veod on toimunud, kuigi Rootsi on liitunud konventsioonidega, mis neid keelavad. Kas Rootsi on andnud hinnangu selle kohta, miks seati tsiviilalusel reisivad tsiviilisikud ohtu?

Helena Lindberg: Samaaegselt Hirschfeldti ülesandega pidi valmima kaitsejõudude ja kaitsejõudude varustusameti uuring tsiviilalustel tehtud sõjatehnika vedudest. Lubas, et see aruanne edastatakse Eesti suursaadiku kaudu Riigikogu komisjonile. Ütles, et antud raport anti valitsusele üle päev enne Hirscfeldti raporti üle andmist.
Ütles, et iga päev transporditakse üle Rootsi piiride ja Rootsi siseselt sõjatehnikat, kuna Rootsi osaleb paljudel õppustel ja veetakse tehnikat. Kuna kaitsejõud ja selle varustusamet on suured asutused, on neil hästi toimivad ja head rutiinid olemas. Siinkohal on oluline ka rõhutada, et igasugune transport toimub kooskõlas rahvusvahelise õigusega. Et kindlustada kolmandate isikute julgeolek, on ka nendel põhjustel paljudel juhtudel vajalik, et veod toimuksid salastatult.

TV: Palus edastada ka Rootsi poolt teostatavad modelleerimisuuringu lähteküsimused ning tegi ettepaneku, et ka eestlased saaksid osaleda selles uuringus.

Lauametnik antud küsimuse osas: uuringud kestavad kuni 2008. aastani ning kogu modelleerimisprotsess on täielikult simuleeritud arvutitega. Ütles, et Rootsi tuleviku-uuringute amet koordineerib uurimist, mis viiakse läbi Rootsi SSBA instituudi ja ühe Hamburgi instituudi poolt. Leidis, et ehk saavad tõesti ka eestlased osaleda vaatlejatena.

11:15 – 12:00 Estonia monumendi külastamine

13:00 Lõuna

Pressikonverents

Külastati Estonia-monumenti. Selle järgselt lõuna Riigipäeva restoranis Riigipäeva väliskomisjoni poolt. Lõunal RK delegatsioon ning võõrustajatest hr Lars Angström, MP ja Björn v d Esch, MP. Seejärel pressikonverents, millel kohal seitsme Rootsi meediakanali ajakirjanikud, m h telemeediast eraõigusliku TV4 ja riigitelevisiooni STV2 ajakirjanikud. Kohal ka suursaadik hr Jüri Kahn.


Kohtumine Rootsi sõjaväeluure juhiga 1994. a. hr Erik Rosanderiga
Kell 15:05

Kell 15:05 kuni 16:00 kohtumine Rootsi sõjaväeluure MUST tollase juhi hr Erik Rosanderiga. Kohtumisel andis viimane sisuka ülevaate tollastest vedudest Rootsi poolt, luure põhimõtetest operatsioonide kontekstis kui ka oma hinnangutest tollasele situatsioonile Eestis, aga ka üldisele geopoliitilisele olukorrale aastal 1994.a. Andis ülevaate ka luurega seonduvatest seaduslikust raamistikust ja selle arengust Rootsis. Kinnitas, et vaikimisvanne ei ole seaduse tasemel reguleeritud, kuid selle saab maha võtta üksnes valitsus.

Komisjoni liikmed palusid rääkida sõjatehnika vedudest EV territooriumilt ja üldisest taustast. Küsiti, kuidas vedusid organiseeriti.

Erik Rosander (ER) alustas 1993. a. MUSTi juhina. Tollal oli MUSTil õigus suhelda bilateraalselt Lääne vastavate eriteenistustega Rootsi valitsuse teadmata. Alles nendel aastatel (1993-94) hakati koostööd tegema Eesti, Läti ja Leedu eriteenistustega. [Rootsi MUST on vastutav mitte üksnes sõjaväe teenindamise, vaid ka valitsuse ja Riigipäeva teenindamise eest.] Ütles, et alles 1995-96 palus kaitseminister hakata koordineeritult koostööd tegema Balti riikidega, et aidata kaasa meie luureteenistuste arengule. Ütles, et koostöö oli alguses väga keeruline, kuigi kolmest riigist Eestiga sujus koostöö kõige paremini.

Küsimus: milline oli rootslaste koostöö venelastega?

ER: Oli koostööd venelastega, sest otsekontaktid on kõige efektiivsemad. Pealegi ei teadnud Rootsi pool esimestel aastatel, keda konkreetselt sai usaldada Eestis. Ütles, et konkreetsete “sõjatehnika” vedude puhul oli tegemist ühe Eesti mereväeohvitseri infoga, et ühes majas, mille Vene sõjavägi oli maha jätnud pärast Eestist lahkumist, on dokumente ja tehnikat, mille väärtust eestlased ei osanud kindlaks teha ning hinnata. Eesti pool palus abi tehnika identifitseerimisel. Selles osas tegid koostööd Eesti ja Rootsi luureohvitserid.

ES: Kas seda tehti koostöös Eesti ametkondadega?

ER: “Sõltub, mida pidada koostööks. Materjalide transport on ju lõpptulemus.” See sai alguse sellest, et Eesti pool teatas, et on huvitavaid materjale.
Esimesel korral saadeti Eestisse tavaline pick-up Volvo. Selgus, et materjale on nii palju, et kõik siiski ei mahu ühte autosse.
Nädala pärast sõideti uuesti Eestisse VW bussiga ja viidi kogu materjal ära. Osa vedudest olid erinevad dokumendid, teine osa elektroonilised sidevahendid, mis edastati analüüsimiseks Rootsi FRA-le. Osa materjale ei omanud mingit väärtust, seda suurem osa, kuid osa materjale olid äärmiselt väärtuslikud.

KMV palus kommenteerida tolli ja kaitsejõudude vahelist lepingut.

ER: Leping oli olemas ning see kirjutati alla 1992 ning pikendati korduvalt.

TV: Kuidas veod toimusid, arvestades, et venelased olid lahkunud ning Eesti ei suutnud veel piiri efektiivselt kontrollida. Kas kasutati vedudeks

ER: Kõige mugavam oli minna tavalaevaga, sest kiirkaatrid oleksid tõmmanud liialt tähelepanu. Samuti on kiirkaatritel piiratud kütusemahu tõttu piiratud sõiduulatus ning ka merel laadimine, eriti arvestades, et tegu rahvusvaheliste vetega, oleks olnud raskendatud. Siiski on MUST kasutanud üksikutel kordadel oma operatsioonides kiirkaatreid. [Ei täpsustanud, millistel.]

TV: Kuidas oli Eesti poolega läbi räägitud?

ER: Eesti pool teatas materjalidest. Kogu transpordi vedu korraldas Rootsi. Eesti poolele saadeti hiljem ka kokkuvõte materjalidest ja analüüs.

ES: Kas antud materjalide osas võis eksisteerida ka kolmandate riikide huvi nende suhtes?

ER: “Väga suure tõenäosusega, sest luurekoostöö ongi kohtumine partneritega nii, et kaks kohtuvad ja vahetavad infot kolmanda kohta.”

ES: Kas kolmas poole oleks tahtnud takistada kauba jõudmist Rootsi?

ER: “Me saime teate Eesti partneritelt, kuna nad ise ei osanud materjalide väärtust hinnata. Otse öeldes: kolmas osapool, kes oleks huvi tundnud, oli Vene pool, aga kuna suurem osa materjalidest oli MAHA JÄETUD Vene sõjaväe enda poolt, siis need ei saanud olla sellise tähendusega.”

“Kui vihjate sellele, siis oleks absurdne, et nende materjalide pärast, mis maha jäeti, oleks takistatud reisilaeva”.

TV: Kui suures osas olid Vene sõjaväelased korrumpeerunud ning milline oli nägemus Eesti poolest 1994. a.?

ER: Olime oma partnerite Eesti, Läti ja Leeduga väga ettevaatlikud. (“Hain Rebas ütles, kunagi, kui küsisin usalduse kohta, et usaldada saab ainult neid, kellel on selline sõrmus, nagu temal.”) Muidugi me ei teadnud, kes on kes ning luureasutuste vahel käis Eestis võistlus: Einseln ei usaldanud kedagi, isegi oma alluvaid. Ta ei tahtnud oma peakorteris rääkida, sest ei usaldanud oma ruume ning soovis kohtuda Rootsi saatkonnas.

TV: Küsis Vene luure kohta Eestis.

ER: Eestis olid nii Vene tsiviil- kui sõjaväeluure tollal väga aktiivsed ning võib-olla on kuni tänaseni.

ES: Millised veod toimusid veel tollal Eestist?

ER: Eestist veeti tollal üksnes kahel korral materjale. Teistest riikidest rohkem .. Läti ja Leedu kohta.. see on tõenäoliselt salastatud informatsioon.

ES: Kes olid Eestis koostööpartnerid?

ER: “Kõige rohkem oli kontakte ühe luurekoordinaatoriga, kellel oli kõige rohkem kontakte. Siin on olulised ka isiklikud kontaktid: ma võõrustasin teda isiklikult kahel korral.”

ES: Kas Rootsi teostas sarnaseid vedusid kunagi ka kolmandatele riikidele? Kas teised riigid on vedanud Rootsi kaudu mingeid materjale?

ER: “MUST ei ole kunagi teiste riikide teenistustele abi pakkunud vedudel. Kui teised riigid ka oleksid vedanud Rootsi kaudu midagi, siis sellest rootslasi kindlasti ei teavitataks. Rootsil on Försvarsvärkets Underrättelse Nämnd – sõjaväeluure üksus, milles töötab 6-8 inimest, ning selle ülesanne on vaadata, kuidas on luureasutuste vahel kõige mõttekam Rootsi huve kaitsta. Me saame teenida üksnes Rootsi huve. ”

Martti Lutsar (ML): Kui Te ütlesite, et Rootsi luure ei ole vedanud kolmandate riikide saadetisi, siis kas Rootsi on korraldanud kolmandate riikidega koostöös sarnaseid operatsioone?

ER: “Ei. MUST ei vedanud kellegagi koos midagi – ainult üksi.”

ES: Kaitseministeeriumi ametnikud kinnitasid komisjonile, et teatud vedusid teostati Rootsi allveelaevadega miinitõrjeoperatsiooni nime all.

ER: “Ma ei ole sellest kunagi midagi isegi kuulnud, mitte kunagi! MUST tegeles küll miinitõrjeoperatsioonidega, sest MUSTil on väga hea know-how veealusteks operatsioonideks.”

ML: Kuidas on Rootsis reguleeritud vaikimisvande andmine ja selle maha võtmine vajaduse korral?

ER: “See ei ole seadusega reguleeritud.” On üksnes reguleeritud see, et kui tead saladust, siis ei tohi sellest rääkida. Vande alt vabastamine saab toimuda valitsuse nõusolekul. Rootsis on seadus ja tava. Vande puhul on tegemist viimasega. 1993. a. oli luurevaldkond Rootsis üldiselt seaduse tasandil väga väheselt reguleeritud. Tänaseks on olukord mõnevõrra muutunud: on olemas konkreetne seadus luureasutustele. Seni on vande alt vabastamine aset leidnud vähemalt kahel-kolmel korral: üheks näiteks on 2000-2001 Riigipäeva ja valitsuse uurimiskomisjon, mis uuris, kas Rootsi kodanike kohta on kogutud infot ja nad registreeritud oma poliitiliste vaadete osas. Selle uurimise puhul vabastati teatud luureametnikud vande alt ja neil paluti rääkida, mida nad teavad.

ES: Mida arvate JAICi lõppraportist?

ER: Raport oli vilets. “Laev ei olnud tehniliselt valmis, see opereeris erilepingu alusel, sest oli mõeldud sõitmiseks Vahemerel. Rahamaiad omanikud tõenäoliselt koolitasid ka personali nõrgalt.” Leidis, et kuigi lõppraport oli nõrk, on seal põhiline olemas. Ise usub Frank Roseliuse versiooni, et vesi tungis autoteki all olevatesse ventilatsioonišahtidesse, mida laevajoonistel ei ole toodud. Ütles, et MUSTil lasti Estonia hukuga seoses uurida ühte tuukrite pilti ning küsiti, mis on kollane pakk, mis laevakere juurest välja rippus. Ütles, et seda uuriti, ning lükati ümber kahtlus nagu oleks tegu äkitselt lõhkemata laenguga, sest kollane pakk osutus päästeparveks, mis oli avanenud pooleldi, sest oli laeva külge kinni jäänud.






Kohtumine Independent Fact Group’i liikmetega
16:10

Kell 16:10 kuni 17:00 kohtumine The Independent Fact Groupi esindajatega eesotsas hr Johan Ridderstolpe’iga. Härrad andsid ülevaate oma versioonidest Estonia huku osas. Märgiti, et väga kogenud laevanduse ja tehnikaga igapäevaselt seotud inimesed on põhjalikult kõikide materjalidega tutvunud ning ei ole nõus JAICi lõppraportiga. Ütlesid, et nende põhimõte on sõltumatult uurida laevahuku küsimusi. Ütlesid, et kõige tõenäolisem huku põhjus on mitte visiiri ärakukkumine (sest see olevat eemaldatud pärast laevahukku ning väga võimsate lõikeriistadega) ega plahvatused, vaid laeva kokkupõrge teise objektiga. Leidsid, et see pidi olema allveelaev ning kuna Rootsil ei ole nii suuri allveelaevu, siis need võisid olla kas USA või Vene allveelaevad, mille tehnilised võimed lubasid ka pärast õnnetust laeval ära sõita. Juhtisid tähelepanu õlilaigule, mida mainitud ka JAICi lõppraporti lisades ning mida ei uuritud, kuid mis tuule suuna tõttu ei saanud olla pärit Estonialt. Esitasid ka muid teooriaid. Ütlesid, et Roseliuse teooria ei saa paika pidada kuivõrd vesi ei saanud šahtidesse minna, kuna avaused olid kõrgemal ning ventilatsioonišahtid olid autode vingugaasi ärajuhtimiseks laevast välja ning autoteki tugev põhi oli ühtlasi ka šahtide põhjaks.


/Koostas: Martti Lutsar/

Evelyn Sepp: Sky is limit!

Foto pärineb ajakirjast GQ. Ilmunud 2003 aasta septembris ja tehtud fotograaf Steven Kleini poolt.

Parafraseerides ühe tuntud Eesti poliitiku ammust ütlust, et pruugib mul vaid Eestist korra ära minna, on siin kohe mingi jama lahti. Pean tunnistama, et pruukis mul vaid asuda Eesti Võitlusspordi Ühenduse etteotsa kui tuntud meesteajakirja FHM , lennutas mu 100 maailma seksima naise edetabelisse. Tunne nagu raketil. Koht – 67. Kohe ei teagi, kuidas seda väärikalt tähistada?!

Mõistagi pole see veel jack pot, aga eks selle edetabeli piiriks ongi ju vaid taevas :)

Anu Saagim ja Paris Hilton, Lea Liitmaa ja Gwen Stefani. Isegi Nelly Furtado ja Beyonce peavad midagi välja mõtlema, et järgmisel aastal paremini esineda. :)

Kuid Victoria Beckhamile peab kohe midagi tõsist soovitama – nende Heidy Klumi kingitud koogikeste - kõrvale, mis talle eelolevaks aastaks on garanteeritud, peaks ta kõigi maailma naiste lemmikmehe David Beckhami kantseldamise kõrval asuma samuti mõnd ülemaalist seksikat spordiseltsi juhtima. Selles ongi kogu trikk…

Kohtume siis FHM järgmise aasta maailma seksikamate naiste edetabelis! Ja aastal 2010 juba Ülemaailmsetel Võitluskunsti Mängudel, mis loodetavasti toimuvad Tallinnas!

Tõsisematel spordihuvilistel tasub aga eeloleval nädalavahetusel seada sammud hoopis Kalevi Spordihalli ja Mustamäele, TTÜ spordihoonesse.

Taekwon-do huvilistele teadmiseks, et laupäeval ja pühapäeval toimub Kalevi Spordihallis juba 7. korda suurim Baltimaade rahvusvaheline suurturniir BaltCup, kus on kohal ligi 400 sportlast 10 riigist.

Tegemist on Rahvusvahelise Taekwond-od Föderatsiooni ametlikku kalendrisse kuuluva võistlusega.

Võistluste pidulik avamine algab laupäeval kell 15.00.

Võistlusprogrammis on sparring, kompleksharjutused, spetsiaalne hüppe- ja löögitehnika, enesekaitse ning meeskondlik sparring

Teine pool uudisest on aga neile, kes on keskmisest uuendusmeelsemad ja uudishimulikumad:

Nimelt võõrustab Spochani ehk Sport Chanbara (võitluslik jaapani vehklemine) rahvusvaheline alaliit Tallinnas Euroopa Meistrivõistlustest osavõtjaid.

Laupäeval algavad võistlused kell 11 noorte-, juuniorite- ja naiste - , pühapäeval aga juba kell 10 meeste üksik- ja meeskonnavõistlustega. Võistlustulle asuvad seega nii noored kui juuniorid, nii naised kui mehed. Osavõtvate riikide hulgas on peale Eesti ka Prantsusmaa, Itaalia, Poola, Rumeenia, Valgevene, Venemaa ja Läti.

Teeme ära 2008 ei ole seega vaid üleskutse kogu Eesti prügi kokku koguda, vaid vabalt ka kogu medalisaak Eestisse jätta. Loodan, et Eesti ongi neil võistlustel sedavõrd edukas ja kõigil tulistel pöidlahoidjatel on peale maanteekraavides ja metsas rassimist just niipalju rammu ja kaasaelamislusti järel, et sellega ka Eesti sportlasi toetada.

Kõik, s.h. ka ajakirjanikud, on igati teretulnud.