Evelyn Sepp: Pavlovi refleksist poliitikas

Riigikogus peetud kõne õiguskantsleri ettepaneku arutelul, mis puudutab riigikogu liikmete osaluse õiguspärasust riigi osalusega äriühingute nõukogudes.


See, et tänane arutelu on lõpuks sellisel kujul riigikogus, ei üllata kedagi. Samuti teame me kõik põhjuseid, miks seda vaidlusalust regulatsiooni seni muuta pole õnnestunud.

Viimati oli see küsimus Riigikogus esindatud poliitiliste jõudude töölaual RK liikme staatusega seonduva seadusandluse muutmise raames. Paraku edutult. Kokkulepitud konsensust ei leitud ja nii see sealt lõpuks välja jäigi.

Sellest on tõesti kahju.

Kuid õiguskantsleril on õigus paljus – selle õigusliku vaidluse märksõnad - võimude lahusus, personaalne võimude lahusus ja sellest tulenev vastutus, puutuvad tõesti asjasse.

Kuid lihtsaid lahendusi ei ole olemas. Mida lihtsamad need paistavad, seda keerulisemad võivad olla tegelikud lahendused.

Seega - paraku kõlavad välja pakutud küsimused paljus küsimustena eelmisest sajandist.

Mis annab alust seda väita? Põhjendan.

Täiesti õigusega juhtis õiguskantsler ka täna siin tähelepanu möödunud aasta aprillis, juhin tähelepanu, juba pea 9 kuud tagasi, valminud ülikriitilisele riigikontrolli raportile, milles analüüsitakse riigi omanikukohustuste täitmist ja selle puudujääke. Sisulisi, mitte formaalseid puudujääke.

Möödunud 9 kuu vältel ei ole valitsus selle kriitika kõrvaldamiseks midagi teinud. Seega – ka selle juures on põhjuseks ilmselt poliitilised erihuvid, milles istuv koalitsioon kokku pole suutnud leppida. Olgu selleks siis Rein Langi juhitav Justiitsministeerium, Juhan Partsi juhitav Majandusministeerium või Ivari Padari valitsetav Rahandusministeerium. Huvid on erinevad.

Ja nii ongi võimetus lahendada olulisi küsimusi taas viinud ühe ummikseisu. Selle taustal on Riigikogu liikmete osalemine või mitteosalemine teisejärguline probleem – nii õiguslikus kui poliitilises mõttes antud kontekstis.


Ühed koalitsiooni osalised ütlevad, et vaja on parandada seadust kujul, et Riigikogu liikmete osalemine oleks seaduslikul alusel võimalik. Teised aga seda, et nõukogud saaksid mehitatud nn parteiliste ärimeestega, kes ei ole avalikkuse tähelepanu all, kes ei ole riigikogu liikmed, kuid kellel reeglina on oma isiklikud ärihuvid. Seega ilmselge ja reeglipärane personaalne võimude lahususe riive ja huvide konflikt. Lisaks siis nõrk üldkoosoleku osalus ja vastutus.

Selle nähtuse nimi, mis kahtlemata ületab puhta õiguse valdkonna - on poliitiline korruptsioon, ja Riigikogu liikmete kõrvaldamine nendest nõukogudest, mida mõned siin saalis valjuhäälselt nõuavad, muudab olukorra veelgi keerulisemaks.

See vähendab ilmselt ka motivatsiooni viia läbi sisulisi muudatusi nende äriühingute juhtimise tõhustamiseks, sest avalikkuse huvi on ju rahuldatud. Riigikogu liikmeid on justkui karistatud. Järelikult rohkem probleemi enam ei ole.

Lisaks väheneb nende äriorganisatsioonide läbipaistvus avalikkuse jaoks ja Riigikogu järelevalve riigile oluliste strateegiliste ettevõtetes toimuva üle kaob pea täielikult.

Sarnane võimude lahususe probleem on grotesksel kombel avaldunud ka nn asjatundjate –ametnike osalemisel nendes samades nõukogudes -riigi esindajatena. Tõsi - formaalselt on justkui kõik korras olnud, aga paraku, pärast riigiametist lahkumist saavad nii mõnedki neist üle öö aktsiamiljonärideks ja paljastuvad kummalised isiklikud ärihuvid, mis eelneva tegevusega täiesti juhuslikult kuidagi seotuks osutuvad.

Seega – Keskerakond toetab täna nii õiguskantsleri ettepanekut asuda seadust muutma. Samuti toetame me asjasse puutuva valdkonna põhimõttelisemat parandamist, et tasakaalustada siis ka tegelikult võimude lahususest ja personaalsest, võimalikust võimude lahususe riivetest tõusetuvad probleemid.

Küll aga on siin saalis liiga palju silmakirjalikkust ja lihtsana näivad lahendused ei ole enamasti nii lihtsad.

Kaks märksõna veel – riiklikud arengukavad ja parlamentaarse järelevalve moderniseerimine. Antud teema valguses võiks need tulevikus ka siduda ja suurendada Riigikogu rolli riiklike arengukavade väljatöötamises ja ka strateegiliste majandusharude ja ettevõtete, kes täidavad riigile olulist funktsiooni, eesmärkide sõnastamises. Siis saab lahendatud ka küsimus sellest, kes ja miks annab nõukogu liikmetele juhtnööre suunata riigile kuuluva ettevõte strateegilist arengut.

Tänan siinkohal ka õiguskantslerit tehtud tähelepanekute ja senise töö eest ning loodan, et Riiigkogu enamus suudab lõpuks kerkinud probleemid lahendada!

Aitäh!