Evelyn Sepp: A nagu Arengufond

Rohkem isegi kui raha sissevoolu, ootab
Eesti ärieliit ajude ja targa raha sissevoolu. Oskusteavet,
juhtimismudeleid - rahvusvahelises konkurentsis läbilöövate ärimudelite püsti panemiseks laiemas mõttes.

Mida aega edasi, seda enam on tajutav, et Eesti ei konkureeri mitte iseendaga, vaid globaalsel maailmaturul ja et Eesti ettevõtjad ei mõõda rammu naaberküla poistega.

Kuigi praktilises plaanis peab avalik sektor lubamatult palju tegelema kasvõi autolahvkade organiseerimisega, siis on selge, et sellega riigi või avaliku sektori roll piirduda ei tohi. Vastastikune arrogants, koostöövõimetus ei vii meid edasi.

Kus ja mida kipub siis enam puudu jääma? Avatust maailma. Teiste turgude, kultuuride, praktikate tundmist ja perspektiivitunnet.
Mida kipub üle jääma? Kitsarinnalisust, kohati ehk põhjendamatut enesekindlust mis võib vabalt olla ka halvasti maskeeritud ebakindlus.

Kogu selle teadmise ülekordamiseks ongi Arengufondi vaja tema esimesel etapil.

Seega neli väikest muutust, mida ootan alanud aastalt:

1. Arengufondi jõulist käivitumist ning selle protsessi alguses mõne varasemalt sisseprogrammeeritud vea parandamist. Eelkõige rahastamise ja juhtimismudeli muutmist nii, et sõltumatus oleks paremini kindlustatud. Algus igatahes on paljutõotav.
2. Erisoodustusmaksu kaotamist ettevõtjatele inimeste harimiseks ja täiendkoolitamiseks tehtud kuludelt;
3. Ettevõtlusalase kompetentsi ja uute turgude tundmise-teadmiste kogumist ja selleks ka nn majandusdiplomaatide võrgustiku jõulist laiendamist. Olgu selleks siis EAS-i esinduste või majandusatazheede lähetamine näiteks Astanasse, Bakuusse või Istanbuli. Ehk väetada tuleb põldu, mis võib kanda. Need turud võivad ka meie jaoks vägagi kandvaks osutuda.

4. Kogu avaliku sektori nn abitegevuse selget eesmärgistatust. Asju ei pea tegema asjade enese pärast, vaid millegi mõõdetava saavutamiseks. Vastasel juhul on tegemist tegevuse teesklemisega.

Millise signaali annaks vähemalt nende nelja muudatuse läbiviimine – see oleks märk avanemist maailma, koostööst, järjepidevusest ja pikemast perspektiivitunnetusest.

Meil ei ole Ime-Haugi, ega pole me ka õnnelikud Loll-Ivanid nagu ühes muinasjutus. Seega tuleb iga samm, mis vajab ära tegemist täna, ka täna ära teha.

Nii võib need ootused kokku võtta ka järgmiselt:

Enam on vaja avaliku sektori poolset raha, aja, ja tähelepanu investeerimist ühiskonna infrastruktuuri -
protsessi, mitte pelgalt projektidesse. See on ka ainuvõimalik, mis
tagab jätkusuutliku arengu ja ressursiomanike koostöö. Pideva tühikäigu asemel.