Riigikogus peetud kõne õiguskantsleri ettepaneku arutelul, mis puudutab riigikogu liikmete osaluse õiguspärasust riigi osalusega äriühingute nõukogudes.
See, et tänane arutelu on lõpuks sellisel kujul riigikogus, ei üllata kedagi. Samuti teame me kõik põhjuseid, miks seda vaidlusalust regulatsiooni seni muuta pole õnnestunud.
Viimati oli see küsimus Riigikogus esindatud poliitiliste jõudude töölaual RK liikme staatusega seonduva seadusandluse muutmise raames. Paraku edutult. Kokkulepitud konsensust ei leitud ja nii see sealt lõpuks välja jäigi.
Sellest on tõesti kahju.
Kuid õiguskantsleril on õigus paljus – selle õigusliku vaidluse märksõnad - võimude lahusus, personaalne võimude lahusus ja sellest tulenev vastutus, puutuvad tõesti asjasse.
Kuid lihtsaid lahendusi ei ole olemas. Mida lihtsamad need paistavad, seda keerulisemad võivad olla tegelikud lahendused.
Seega - paraku kõlavad välja pakutud küsimused paljus küsimustena eelmisest sajandist.
Mis annab alust seda väita? Põhjendan.
Täiesti õigusega juhtis õiguskantsler ka täna siin tähelepanu möödunud aasta aprillis, juhin tähelepanu, juba pea 9 kuud tagasi, valminud ülikriitilisele riigikontrolli raportile, milles analüüsitakse riigi omanikukohustuste täitmist ja selle puudujääke. Sisulisi, mitte formaalseid puudujääke.
Möödunud 9 kuu vältel ei ole valitsus selle kriitika kõrvaldamiseks midagi teinud. Seega – ka selle juures on põhjuseks ilmselt poliitilised erihuvid, milles istuv koalitsioon kokku pole suutnud leppida. Olgu selleks siis Rein Langi juhitav Justiitsministeerium, Juhan Partsi juhitav Majandusministeerium või Ivari Padari valitsetav Rahandusministeerium. Huvid on erinevad.
Ja nii ongi võimetus lahendada olulisi küsimusi taas viinud ühe ummikseisu. Selle taustal on Riigikogu liikmete osalemine või mitteosalemine teisejärguline probleem – nii õiguslikus kui poliitilises mõttes antud kontekstis.
Ühed koalitsiooni osalised ütlevad, et vaja on parandada seadust kujul, et Riigikogu liikmete osalemine oleks seaduslikul alusel võimalik. Teised aga seda, et nõukogud saaksid mehitatud nn parteiliste ärimeestega, kes ei ole avalikkuse tähelepanu all, kes ei ole riigikogu liikmed, kuid kellel reeglina on oma isiklikud ärihuvid. Seega ilmselge ja reeglipärane personaalne võimude lahususe riive ja huvide konflikt. Lisaks siis nõrk üldkoosoleku osalus ja vastutus.
Selle nähtuse nimi, mis kahtlemata ületab puhta õiguse valdkonna - on poliitiline korruptsioon, ja Riigikogu liikmete kõrvaldamine nendest nõukogudest, mida mõned siin saalis valjuhäälselt nõuavad, muudab olukorra veelgi keerulisemaks.
See vähendab ilmselt ka motivatsiooni viia läbi sisulisi muudatusi nende äriühingute juhtimise tõhustamiseks, sest avalikkuse huvi on ju rahuldatud. Riigikogu liikmeid on justkui karistatud. Järelikult rohkem probleemi enam ei ole.
Lisaks väheneb nende äriorganisatsioonide läbipaistvus avalikkuse jaoks ja Riigikogu järelevalve riigile oluliste strateegiliste ettevõtetes toimuva üle kaob pea täielikult.
Sarnane võimude lahususe probleem on grotesksel kombel avaldunud ka nn asjatundjate –ametnike osalemisel nendes samades nõukogudes -riigi esindajatena. Tõsi - formaalselt on justkui kõik korras olnud, aga paraku, pärast riigiametist lahkumist saavad nii mõnedki neist üle öö aktsiamiljonärideks ja paljastuvad kummalised isiklikud ärihuvid, mis eelneva tegevusega täiesti juhuslikult kuidagi seotuks osutuvad.
Seega – Keskerakond toetab täna nii õiguskantsleri ettepanekut asuda seadust muutma. Samuti toetame me asjasse puutuva valdkonna põhimõttelisemat parandamist, et tasakaalustada siis ka tegelikult võimude lahususest ja personaalsest, võimalikust võimude lahususe riivetest tõusetuvad probleemid.
Küll aga on siin saalis liiga palju silmakirjalikkust ja lihtsana näivad lahendused ei ole enamasti nii lihtsad.
Kaks märksõna veel – riiklikud arengukavad ja parlamentaarse järelevalve moderniseerimine. Antud teema valguses võiks need tulevikus ka siduda ja suurendada Riigikogu rolli riiklike arengukavade väljatöötamises ja ka strateegiliste majandusharude ja ettevõtete, kes täidavad riigile olulist funktsiooni, eesmärkide sõnastamises. Siis saab lahendatud ka küsimus sellest, kes ja miks annab nõukogu liikmetele juhtnööre suunata riigile kuuluva ettevõte strateegilist arengut.
Tänan siinkohal ka õiguskantslerit tehtud tähelepanekute ja senise töö eest ning loodan, et Riiigkogu enamus suudab lõpuks kerkinud probleemid lahendada!
Aitäh!
27.1.08
Evelyn Sepp: ilm on hukas!
Võtaks asja natuke rahulikumalt – ilu võidab maailma lõpuks nii kui nii.
Hea poliitiline küsimus, mida venelased küll serblastega tegid!? Aga võib-olla hoopis serblased venelastega?! Ja Moskva asemel Melbournis või siis hoopis Belgradis …:)
Bondid on küll kuulsad, aga Bondi tüdrukutest
räägitakse alati rohkem. Ilmselt põhjusega.:)
Muidugi on lähenevad valimised Serbias kriitilise tähtsusega. Kindlasti on see ka teatud mõttes proovikivi Euroopa Liidu välispoliitilisele võimekusele. Aga raskejalgsed dramaatilised küsimused on siiski pisut viljatud. Eriti olukorras, kus Eesti enda võimekus Euroopa välispoliitilisi protsesse mõjutada kipub piirduma vaid ida-suunalise, enamasti hüsteeriasarnase retoorikaga.
Ja kui sport on enam poliitika kui sport, siis Moskva asemel Melbournis tegid venelased ja serblased teistele eurooplastele ära. Minu lemmik Maria Sharapova Ana Ivanovicile ja Djokovic prantsuse suurüllatajale – Tsongale.
Ning mine tea, milliseid poliitilisi arenguid Euroopa sellest nüüd edaspidiseks peaks küll välja lugema, aga küllap prantslastele kui EL järgmistele eesistujaile tõotab see tõsist peamurdmist küll.
Kui mõelda veel ka poliitilistele arengutele seoses Eurovisiooni lauluvõistlusega, mille finaal peetakse teatavasti 24.mail Belgradis, ehk Serbias, siis on paanikaks põhjust küllaga.
Ja kuna ilu võidab maailma, siis peaks Eesti Belgradi läkitama samuti oma parima. Arvan, et esimene Eesti Superstaar – Birgit on selleks igati õige valik. Ehk võiks teda ainult pisut eakohasemaks disainida – ilusa tädi asemel superilusaks, energeetiliseks Bondi – tüdrukuks. Ootan järgmise laupäeva eelvooru igatahes põnevusega.
16.1.08
Evelyn Sepp: A nagu Arengufond
Rohkem isegi kui raha sissevoolu, ootab
Eesti ärieliit ajude ja targa raha sissevoolu. Oskusteavet,
juhtimismudeleid - rahvusvahelises konkurentsis läbilöövate ärimudelite püsti panemiseks laiemas mõttes.
Mida aega edasi, seda enam on tajutav, et Eesti ei konkureeri mitte iseendaga, vaid globaalsel maailmaturul ja et Eesti ettevõtjad ei mõõda rammu naaberküla poistega.
Kuigi praktilises plaanis peab avalik sektor lubamatult palju tegelema kasvõi autolahvkade organiseerimisega, siis on selge, et sellega riigi või avaliku sektori roll piirduda ei tohi. Vastastikune arrogants, koostöövõimetus ei vii meid edasi.
Kuigi praktilises plaanis peab avalik sektor lubamatult palju tegelema kasvõi autolahvkade organiseerimisega, siis on selge, et sellega riigi või avaliku sektori roll piirduda ei tohi. Vastastikune arrogants, koostöövõimetus ei vii meid edasi.
Kus ja mida kipub siis enam puudu jääma? Avatust maailma. Teiste turgude, kultuuride, praktikate tundmist ja perspektiivitunnet.
Mida kipub üle jääma? Kitsarinnalisust, kohati ehk põhjendamatut enesekindlust mis võib vabalt olla ka halvasti maskeeritud ebakindlus.
Kogu selle teadmise ülekordamiseks ongi Arengufondi vaja tema esimesel etapil.
Seega neli väikest muutust, mida ootan alanud aastalt:
1. Arengufondi jõulist käivitumist ning selle protsessi alguses mõne varasemalt sisseprogrammeeritud vea parandamist. Eelkõige rahastamise ja juhtimismudeli muutmist nii, et sõltumatus oleks paremini kindlustatud. Algus igatahes on paljutõotav.
2. Erisoodustusmaksu kaotamist ettevõtjatele inimeste harimiseks ja täiendkoolitamiseks tehtud kuludelt;
3. Ettevõtlusalase kompetentsi ja uute turgude tundmise-teadmiste kogumist ja selleks ka nn majandusdiplomaatide võrgustiku jõulist laiendamist. Olgu selleks siis EAS-i esinduste või majandusatazheede lähetamine näiteks Astanasse, Bakuusse või Istanbuli. Ehk väetada tuleb põldu, mis võib kanda. Need turud võivad ka meie jaoks vägagi kandvaks osutuda.
Seega neli väikest muutust, mida ootan alanud aastalt:
1. Arengufondi jõulist käivitumist ning selle protsessi alguses mõne varasemalt sisseprogrammeeritud vea parandamist. Eelkõige rahastamise ja juhtimismudeli muutmist nii, et sõltumatus oleks paremini kindlustatud. Algus igatahes on paljutõotav.
2. Erisoodustusmaksu kaotamist ettevõtjatele inimeste harimiseks ja täiendkoolitamiseks tehtud kuludelt;
3. Ettevõtlusalase kompetentsi ja uute turgude tundmise-teadmiste kogumist ja selleks ka nn majandusdiplomaatide võrgustiku jõulist laiendamist. Olgu selleks siis EAS-i esinduste või majandusatazheede lähetamine näiteks Astanasse, Bakuusse või Istanbuli. Ehk väetada tuleb põldu, mis võib kanda. Need turud võivad ka meie jaoks vägagi kandvaks osutuda.
4. Kogu avaliku sektori nn abitegevuse selget eesmärgistatust. Asju ei pea tegema asjade enese pärast, vaid millegi mõõdetava saavutamiseks. Vastasel juhul on tegemist tegevuse teesklemisega.
Millise signaali annaks vähemalt nende nelja muudatuse läbiviimine – see oleks märk avanemist maailma, koostööst, järjepidevusest ja pikemast perspektiivitunnetusest.
Meil ei ole Ime-Haugi, ega pole me ka õnnelikud Loll-Ivanid nagu ühes muinasjutus. Seega tuleb iga samm, mis vajab ära tegemist täna, ka täna ära teha.
Nii võib need ootused kokku võtta ka järgmiselt:
Millise signaali annaks vähemalt nende nelja muudatuse läbiviimine – see oleks märk avanemist maailma, koostööst, järjepidevusest ja pikemast perspektiivitunnetusest.
Meil ei ole Ime-Haugi, ega pole me ka õnnelikud Loll-Ivanid nagu ühes muinasjutus. Seega tuleb iga samm, mis vajab ära tegemist täna, ka täna ära teha.
Nii võib need ootused kokku võtta ka järgmiselt:
Enam on vaja avaliku sektori poolset raha, aja, ja tähelepanu investeerimist ühiskonna infrastruktuuri -
protsessi, mitte pelgalt projektidesse. See on ka ainuvõimalik, mis
tagab jätkusuutliku arengu ja ressursiomanike koostöö. Pideva tühikäigu asemel.
10.1.08
Evelyn Sepp: poliitikaelu läheb veel hallimaks
No ütleme, et see on „järelhüüe“ Meelisele :)
Kolleeg Meelis Atoneni lahkumine Riigikogust ja ilmselt ka peatselt aktiivsest poliitikast, muudab nii Reformierakonna kui Riigikogu veelgi hallimaks.
Mis seal salata – Maret ja Keit, Kalle ja Lauri, Taavi ja Silver on ju kõik toredad poisid ja tüdrukud. Kunagi ehk ka suured staarid poliitikalaval, aga Meelisele jäävad nad küll kõvasti alla.
Võimalik, et põhjuseks on spordimehe hinge ja võhma puudumine või ka isiksuse vähesem sära. Või siis see, et lihtsalt tundub juba, et elus ei peagi nii väga tööd tegema, et saab ka muidu tunda ennast nagu suur staar.
Meelise pärast on aga pisut ka hea meel. Ta astub vähemalt viisakasse veteranide ritta Siimu, Märdi, Signe, Vaike ja Margusega. Paraku on nii, et seda head liberaalset südametunnistust suudate te hoida ainult poliitilises eksiilis, mitte aga rindejoonel. Aga olgu vähemalt siiski.
Kuid vaatamata sellele, et olen Meelisega oi kui palju põhimõttelisi ja vihaseid – „viimse verepiisani“ – vaidlusi poliitikarindel maha pidanud, pean tast lugu küll. Pean üldse lugu inimestest, kel on oma arvamus ja kel on piisavalt artikuleeritud kõne ja mõtteosavust seda ka väljendada. Meelisel on. Teine asi veel – poliitikas ei ole just palju neid, kellega on võimalik milleski kokku leppida nii, et ta seda lubadust ka peab. Meelisega on.
Mõtlen ainult, et näe, kultuuriteenuste piletite käibemaks on täna 5% ja mina jätkan Riigikogus. Sina, Meelis, aga andsid alla ja surad naiste (Laine) selja taga oma rumalat maksutõusu ideed :)
Mine rahus ja jäta selle maksuga mängimine kah. Ja oleme sõbrad edasi!:)
Tundub, et mitte ainult hallid ülikonnad, vaid ka
hallid poliitikud hakkavad üha enam tooni andma.
Kolleeg Meelis Atoneni lahkumine Riigikogust ja ilmselt ka peatselt aktiivsest poliitikast, muudab nii Reformierakonna kui Riigikogu veelgi hallimaks.
Mis seal salata – Maret ja Keit, Kalle ja Lauri, Taavi ja Silver on ju kõik toredad poisid ja tüdrukud. Kunagi ehk ka suured staarid poliitikalaval, aga Meelisele jäävad nad küll kõvasti alla.
Võimalik, et põhjuseks on spordimehe hinge ja võhma puudumine või ka isiksuse vähesem sära. Või siis see, et lihtsalt tundub juba, et elus ei peagi nii väga tööd tegema, et saab ka muidu tunda ennast nagu suur staar.
Meelise pärast on aga pisut ka hea meel. Ta astub vähemalt viisakasse veteranide ritta Siimu, Märdi, Signe, Vaike ja Margusega. Paraku on nii, et seda head liberaalset südametunnistust suudate te hoida ainult poliitilises eksiilis, mitte aga rindejoonel. Aga olgu vähemalt siiski.
Kuid vaatamata sellele, et olen Meelisega oi kui palju põhimõttelisi ja vihaseid – „viimse verepiisani“ – vaidlusi poliitikarindel maha pidanud, pean tast lugu küll. Pean üldse lugu inimestest, kel on oma arvamus ja kel on piisavalt artikuleeritud kõne ja mõtteosavust seda ka väljendada. Meelisel on. Teine asi veel – poliitikas ei ole just palju neid, kellega on võimalik milleski kokku leppida nii, et ta seda lubadust ka peab. Meelisega on.
Mõtlen ainult, et näe, kultuuriteenuste piletite käibemaks on täna 5% ja mina jätkan Riigikogus. Sina, Meelis, aga andsid alla ja surad naiste (Laine) selja taga oma rumalat maksutõusu ideed :)
Mine rahus ja jäta selle maksuga mängimine kah. Ja oleme sõbrad edasi!:)
9.1.08
Evelyn Sepp: Presidenti valis Gruusia, mitte Eesti!
lugu on ilmunud EPL -online arvamusrubriigis 9.jaanuaril 2008.
Gruusia on meie sõber, aga sõpradele ei valetata. Eriti, kui tahetakse neid ka tegelikult aidata. Seega on kriitika minu siseringi-blogis ilmunud tähelepanekute kohta küll teenimatu. Minul on isiklikult üsna ükskõik, kas presidendivalimised võidab üks või teine kandidaat, sest see on grusiinide, mitte eestlaste ega ka ameeriklaste valik. Küll aga ei ole mul ükskõik nendest inimestest, kes selle valikuga edasi peavad elama.
Kuna Gruusias erakorraliselt toimunud presidendivalimiste ümber on tekkinud kummaline kära tasub toimunut vaadata ja analüüsida mitmes osas.
Olukord Gruusias
Erinevalt siin paari viimase aasta jooksul tekkinud muljest, et Gruusia on vääramatult demokraatia teel sammuv riik, kohalik eeskujulik Tiiger, et seal on normaalselt välja arenenud poliitiline süsteem ja institutsioonid, pilt lähivaatlusel nii roosiline ei olnud. Mõneti oli see pettumuseks. Samas aga igati loogiline ja arusaadav. Kust peaks võtma see riik mõne aastaga midagi, mis Euroopas ehk aastasadu kujunenud on, ja siiski sageli lubamatuid tagasilööke annab.
Ei tõstata siinkohal isegi küsimust sellest, kas demokraatia Euroopa moodi on ainuõige ja ainuvõimalik. See on ühe teise pika arutelu teema.
Ühest vastust anda ei söanda. Loodan parimat, aga samas on sellel pildil ka kõvasti häirivaid toone, mis sügaval sisemisel veendumusel tekkida ei luba.
Seega - poliitiline olukord on Gruusias mitmes mõttes keeruline ja mitte nii väga ühene. Ühelt poolt ei olnud vähemalt kuni nende valimisteni olemas tõsist opositsiooni või isegi tõsise opositsiooni potentsiaaliga poliitilist jõudu, teisalt aga ka mitte võimulolijate mõistmist, milleks on tasakaalustatud institutsioonidega poliitilist süsteemi üldse vaja. Nagu hindab siinne kohalik Gruusia kogukond jääb vahest mulje, et Gruusias töötab ainult Saakashvili. Idamaise kavalusega sõnastatud. Kes muidugi aru saab…
Selle tulemuseks on olukord, kus rahulolematus ükskõik siis millega, kulmineerub tänavatel. Samuti see, et ühe võimupersooni kätte on kogunenud kogu riigi ressurss. Poliitiline-, kohtu- majanduslik-, meediavõim jne. Aga põhjust olla rahulolematu, on seal riigis küllaga. Peale ilusa pealispinna, on sel maal tohutu vaesus.
Jagan täielikult kolleeg Hannes Rummi hinnangut 7.jaanuari Postimehe arvamusloos, et Eestis on liialt vähe räägitud Gruusia arengu varjukülgedest nagu näiteks demokraatia nõrk areng, õigussüsteemi sõltuvus täitevvõimust või puudulikud sotsiaalreformid.
Pean igati julgeks ka Hannese järgmisi järeldusi, mida ma täielikult jagan. Esiteks, et me peame Gruusia liidritele rõhutama, et nende riik peab järk-järgult fassaadidemokraatiast muutuma tõeliseks demokraatiaks. Ning teiseks, et lisaks peavad Eesti seni Saakashvili-keskseid suhteid Gruusiaga tulevikus tasakaalustama ka kontaktid opositsiooniliidritega.
Probleemid, millest räägivad pea kõik poliitikavaatlejad, v.a. muidugi kamp Eesti poliitikuid, just eelöeldu eiramisest johtuvadki.
Nüüd paar sõna valimistest.
Pean oluliseks mõista seda, et Gruusiale ei vali presidenti mitte Eesti poliitikud, vaid Gruusia rahvas. Seega, olgu see tulemus milline tahes, on see nende, mitte meie president. Seepärast on eriti kummaline siin Eestis selle pärast kraagelda.
Teine oluline moment, millest ei tohiks keegi mööda vaadata, on olukord, mis viis erakorraliste valimisteni ja mis saatis seda kampaaniat.
Valimised ei ole ühel päeval toimuv akt, vaid protsess. Selle protsessi hindamisel, vähemalt objektiivsel hindamisel, ei tohi mööda vaadata ei valimiskampaaniast, mis sisuliselt tagab või ei taga võrdseid võimalusi kandidaatidele ja seeläbi ka valijatele. Ei tohiks mööda vaadata ka meedia sõltumatusest, või selle puudumisest. Loomulikult ka ilmselgetest põhjustest, miks ülitõsised probleemid Gruusias üldse lahvatasid ja millest need räägivad.
Ja selles osas olen ma kriitiline küll. Olukord, kus kogu riigiaparaadi, kus kogu riigieelarve, kus kogu jõuametkondade ressurss justkui spontaanselt on koondatud ühe kandidaadi taha, ei räägi kindlasti mitte selle ühiskonna avatusest ja heast tervisest. Hirmuõhkkonda, ühesõnaga seda, mis tüüpiliselt käib kaasas autoritaarse võimuga, kes on läinud üle taluvuse piiri, oli tunda igal hetkel. Ja oleks tulemus a la 20:80, võiks veel nõustuda väitega, et valimiste protseduuride rikkumine valimistulemust ei mõjutanud. Kuid tänaseks tekkinud olukorras oleks sellega nõustumine ebaaus selle rahva suhtes ja sisult lihtsalt kohatu.
Selles mõttes ei vasta õhkkond ja olukord, kuhu Gruusia valimiseelselt jõudis, kindlasti mitte demokraatlike valimiste eeldusena normaalseks peetavale. Ega selle ajalgi toimunut saa ülimaks demokraatiaks pidada. Ja seega kahjustab see kindlasti ka valimiste legitiimsust.
Jutud opositsiooni tagakiusamisest ja ka füüsilistest piirangutest ja takistustest nende tegevusele ei ole kuulujutud. Need vastavad vähemalt suures osas kahjuks tõele. Sellesse arsenali kuulusid muuhulgas tõesti nii plahvatused opositsioonikandidaatide valimisstaapides, nende meekonnajuhtide kodudes, jõuametkondade füüsilised rünnakud ja vahistamised.
Mingi kõrvalmeki annab ka see, et vist kogu maad katsid vaid ühe kandidaadi majasuurused valimisplakatid. Ringi vurasid ainult ühe kandidaadi plakatitega liinibussid. Küsimus, kas teised siis ei tahtnud või et neil ei olnud selleks raha, oleks õiged, aga tundub, et neil ei olnud lihtsalt midagi osta ja ilmselt neile ei oleks ka müüdud. Kes see ikka tahab sattuda ebasoosingusse, et toetab „vaenlast”?
Mõistagi on selles kõiges nii palju detaile, et neid distantsilt kontrollida ei ole võimalik. Kindlasti ei ole mingit põhjust seda kõike hinnata ka must-valgel skaalal nagu see Eestis sageli kombeks on. Ammugi ei ole süüta ka opositsiooni kandidaadid või nende toetajad. Küll aga vastutab sellise õhkkonna eest siiski üks konkreetne isik, kes ei saa oma vigade eest põgeneda. Ei „lääne” ega „ida” sõprade selja taha.
Nüüd Eesti vaatlejate rollist. Üks mille suhtes eksisid nii Reformi- kui Isamaaliidu poliitikud, oli just nimelt see, et nemad ei käinud Gruusias mitte valimiste legitiimsust tagamas, vaid ühe kandidaadi võitu kindlustamas. Ja täna pole oluline kas selle presidendi nimi on A, B või C. Selles ei ole küsimus. Anda sellises õhustikus ette - juba enne valimispäeva ennast, või ammugi enne valimistulemuste lugemist ja protestide läbi vaatamist, ülikiitvaid kommentaare a la, et Gruusia valimised olid väga demokraatlikud jne. ei ole lihtsalt adekvaatne.
President Ilvese õnnitluskõne Saakashvilile juba pühapäeva hommikul oli samuti hämmastav. Paremal juhul lõpetatakse häälte lugemine alles teisipäeval, valimisprotestide läbivaatamisega läheb veelgi kauem aega ja õnnitleda edukate valimiste või valimisvõidu puhul on põhjust pärast kõigi nende toimingute lõppu. Kui selliseks kiirustamiseks just mingit muud kaalutlust polnud.
Olgu öeldud, et Eesti presidendi kiidukõne ajaks oli loetud vist u 2 % häältest. Olgu öeldud, et 8.jaanuari õhtul, kui mina seda lugu kirjutan, et ole samuti veel kõiki hääli loetud ja proteste läbi vaadatud. Neid on arvatavalt üle 1000. Ehk, et võitjat ei ole. Liiatigi kõigub 1.voorus valimisvõiduks vajalik ülekaal u 1-2 protsendipunkti juures, mis võib teatud juhtudel langeda ka alla vajaliku ja kaasa tuua 2.valimisvooru.
Ja kogu eelnevalt toimunu taustal võin ma opositsiooni käitumisest aru saada, alati ehk mitte küll heaks kiita. Aga küsides endalt, mis oleks nende alternatiiv, jääksin ma vastusega vist hätta.
Nüüd veel põgusalt Eesti hüsteeria juurde.
Mis muul põhjusel võiks saada Gruusia valimisvõitlus mitmeks päevaks Eesti sisepoliitika kõige kuumemaks võitlusteemaks?! Eks ikka vist sel põhjusel, et välispoliitika monopoli ei ole enam võimalik omada ühe partei kontoris. Eesti on ikkagi pluralistlik parlamentaarne riik.
Eesti inimesed oskavad ise lugeda ja oma peaga mõelda, mõistmaks, et sõpradele valetamise ja tõe varjamise asemel kasvõi ebameeldiva tõe välja ütlemine, ei saa kuidagi kahjustada Gruusia huve. See võib lühikeses perspektiivis kahjustada Saakashvili huve. See on küll tõsi.
Aga nagu varem öeldud, minu asi ei ole valida Gruusiale presidenti, vaid tagada selle protsessi legitiimsus selleks vajalike protseduuride jälgimisega. Ja kui peegelpilt ei meeldi, ei maksa sellepärast veel peeglit süüdistada.
Gruusia on meie sõber, aga sõpradele ei valetata. Eriti, kui tahetakse neid ka tegelikult aidata. Seega on kriitika minu siseringi-blogis ilmunud tähelepanekute kohta küll teenimatu. Minul on isiklikult üsna ükskõik, kas presidendivalimised võidab üks või teine kandidaat, sest see on grusiinide, mitte eestlaste ega ka ameeriklaste valik. Küll aga ei ole mul ükskõik nendest inimestest, kes selle valikuga edasi peavad elama.
Kuna Gruusias erakorraliselt toimunud presidendivalimiste ümber on tekkinud kummaline kära tasub toimunut vaadata ja analüüsida mitmes osas.
Olukord Gruusias
Erinevalt siin paari viimase aasta jooksul tekkinud muljest, et Gruusia on vääramatult demokraatia teel sammuv riik, kohalik eeskujulik Tiiger, et seal on normaalselt välja arenenud poliitiline süsteem ja institutsioonid, pilt lähivaatlusel nii roosiline ei olnud. Mõneti oli see pettumuseks. Samas aga igati loogiline ja arusaadav. Kust peaks võtma see riik mõne aastaga midagi, mis Euroopas ehk aastasadu kujunenud on, ja siiski sageli lubamatuid tagasilööke annab.
Ei tõstata siinkohal isegi küsimust sellest, kas demokraatia Euroopa moodi on ainuõige ja ainuvõimalik. See on ühe teise pika arutelu teema.
Seetõttu ei ole küsimus mitte demokraatia mõõdupuus, mis võib mõnel juhul ju olla ka kummist, vaid selles, kas soov demokraatia arendamise okkalist rada astuda on siiras, sisemisest äratundmisest ja vajadusest lähtuv, või vaid retoorika.
Ühest vastust anda ei söanda. Loodan parimat, aga samas on sellel pildil ka kõvasti häirivaid toone, mis sügaval sisemisel veendumusel tekkida ei luba.
Seega - poliitiline olukord on Gruusias mitmes mõttes keeruline ja mitte nii väga ühene. Ühelt poolt ei olnud vähemalt kuni nende valimisteni olemas tõsist opositsiooni või isegi tõsise opositsiooni potentsiaaliga poliitilist jõudu, teisalt aga ka mitte võimulolijate mõistmist, milleks on tasakaalustatud institutsioonidega poliitilist süsteemi üldse vaja. Nagu hindab siinne kohalik Gruusia kogukond jääb vahest mulje, et Gruusias töötab ainult Saakashvili. Idamaise kavalusega sõnastatud. Kes muidugi aru saab…
Selle tulemuseks on olukord, kus rahulolematus ükskõik siis millega, kulmineerub tänavatel. Samuti see, et ühe võimupersooni kätte on kogunenud kogu riigi ressurss. Poliitiline-, kohtu- majanduslik-, meediavõim jne. Aga põhjust olla rahulolematu, on seal riigis küllaga. Peale ilusa pealispinna, on sel maal tohutu vaesus.
Kujutada ette kerjavat grusiini, on selle rahva hingeelu tundvail inimestel pea võimatu. Veel võimatum aga tunnistada tõsiasja,Vot mis on juhtunud selle uhke rahvaga viimase 15 aasta jooksul.
et selline kerjamine ei riiva enam kellegi sündsustunnet ega
uhkust.
Jagan täielikult kolleeg Hannes Rummi hinnangut 7.jaanuari Postimehe arvamusloos, et Eestis on liialt vähe räägitud Gruusia arengu varjukülgedest nagu näiteks demokraatia nõrk areng, õigussüsteemi sõltuvus täitevvõimust või puudulikud sotsiaalreformid.
Pean igati julgeks ka Hannese järgmisi järeldusi, mida ma täielikult jagan. Esiteks, et me peame Gruusia liidritele rõhutama, et nende riik peab järk-järgult fassaadidemokraatiast muutuma tõeliseks demokraatiaks. Ning teiseks, et lisaks peavad Eesti seni Saakashvili-keskseid suhteid Gruusiaga tulevikus tasakaalustama ka kontaktid opositsiooniliidritega.
Probleemid, millest räägivad pea kõik poliitikavaatlejad, v.a. muidugi kamp Eesti poliitikuid, just eelöeldu eiramisest johtuvadki.
Nüüd paar sõna valimistest.
Pean oluliseks mõista seda, et Gruusiale ei vali presidenti mitte Eesti poliitikud, vaid Gruusia rahvas. Seega, olgu see tulemus milline tahes, on see nende, mitte meie president. Seepärast on eriti kummaline siin Eestis selle pärast kraagelda.
Teine oluline moment, millest ei tohiks keegi mööda vaadata, on olukord, mis viis erakorraliste valimisteni ja mis saatis seda kampaaniat.
Valimised ei ole ühel päeval toimuv akt, vaid protsess. Selle protsessi hindamisel, vähemalt objektiivsel hindamisel, ei tohi mööda vaadata ei valimiskampaaniast, mis sisuliselt tagab või ei taga võrdseid võimalusi kandidaatidele ja seeläbi ka valijatele. Ei tohiks mööda vaadata ka meedia sõltumatusest, või selle puudumisest. Loomulikult ka ilmselgetest põhjustest, miks ülitõsised probleemid Gruusias üldse lahvatasid ja millest need räägivad.
Ja selles osas olen ma kriitiline küll. Olukord, kus kogu riigiaparaadi, kus kogu riigieelarve, kus kogu jõuametkondade ressurss justkui spontaanselt on koondatud ühe kandidaadi taha, ei räägi kindlasti mitte selle ühiskonna avatusest ja heast tervisest. Hirmuõhkkonda, ühesõnaga seda, mis tüüpiliselt käib kaasas autoritaarse võimuga, kes on läinud üle taluvuse piiri, oli tunda igal hetkel. Ja oleks tulemus a la 20:80, võiks veel nõustuda väitega, et valimiste protseduuride rikkumine valimistulemust ei mõjutanud. Kuid tänaseks tekkinud olukorras oleks sellega nõustumine ebaaus selle rahva suhtes ja sisult lihtsalt kohatu.
Selles mõttes ei vasta õhkkond ja olukord, kuhu Gruusia valimiseelselt jõudis, kindlasti mitte demokraatlike valimiste eeldusena normaalseks peetavale. Ega selle ajalgi toimunut saa ülimaks demokraatiaks pidada. Ja seega kahjustab see kindlasti ka valimiste legitiimsust.
Jutud opositsiooni tagakiusamisest ja ka füüsilistest piirangutest ja takistustest nende tegevusele ei ole kuulujutud. Need vastavad vähemalt suures osas kahjuks tõele. Sellesse arsenali kuulusid muuhulgas tõesti nii plahvatused opositsioonikandidaatide valimisstaapides, nende meekonnajuhtide kodudes, jõuametkondade füüsilised rünnakud ja vahistamised.
Mingi kõrvalmeki annab ka see, et vist kogu maad katsid vaid ühe kandidaadi majasuurused valimisplakatid. Ringi vurasid ainult ühe kandidaadi plakatitega liinibussid. Küsimus, kas teised siis ei tahtnud või et neil ei olnud selleks raha, oleks õiged, aga tundub, et neil ei olnud lihtsalt midagi osta ja ilmselt neile ei oleks ka müüdud. Kes see ikka tahab sattuda ebasoosingusse, et toetab „vaenlast”?
Mõistagi on selles kõiges nii palju detaile, et neid distantsilt kontrollida ei ole võimalik. Kindlasti ei ole mingit põhjust seda kõike hinnata ka must-valgel skaalal nagu see Eestis sageli kombeks on. Ammugi ei ole süüta ka opositsiooni kandidaadid või nende toetajad. Küll aga vastutab sellise õhkkonna eest siiski üks konkreetne isik, kes ei saa oma vigade eest põgeneda. Ei „lääne” ega „ida” sõprade selja taha.
Valimiste legitiimsust ei taga teatavasti mitte ainult parema ja õige kandidaadi võit valimistel, vaid ka õigesti saavutatud võit.
Nüüd Eesti vaatlejate rollist. Üks mille suhtes eksisid nii Reformi- kui Isamaaliidu poliitikud, oli just nimelt see, et nemad ei käinud Gruusias mitte valimiste legitiimsust tagamas, vaid ühe kandidaadi võitu kindlustamas. Ja täna pole oluline kas selle presidendi nimi on A, B või C. Selles ei ole küsimus. Anda sellises õhustikus ette - juba enne valimispäeva ennast, või ammugi enne valimistulemuste lugemist ja protestide läbi vaatamist, ülikiitvaid kommentaare a la, et Gruusia valimised olid väga demokraatlikud jne. ei ole lihtsalt adekvaatne.
President Ilvese õnnitluskõne Saakashvilile juba pühapäeva hommikul oli samuti hämmastav. Paremal juhul lõpetatakse häälte lugemine alles teisipäeval, valimisprotestide läbivaatamisega läheb veelgi kauem aega ja õnnitleda edukate valimiste või valimisvõidu puhul on põhjust pärast kõigi nende toimingute lõppu. Kui selliseks kiirustamiseks just mingit muud kaalutlust polnud.
Olgu öeldud, et Eesti presidendi kiidukõne ajaks oli loetud vist u 2 % häältest. Olgu öeldud, et 8.jaanuari õhtul, kui mina seda lugu kirjutan, et ole samuti veel kõiki hääli loetud ja proteste läbi vaadatud. Neid on arvatavalt üle 1000. Ehk, et võitjat ei ole. Liiatigi kõigub 1.voorus valimisvõiduks vajalik ülekaal u 1-2 protsendipunkti juures, mis võib teatud juhtudel langeda ka alla vajaliku ja kaasa tuua 2.valimisvooru.
Ja kogu eelnevalt toimunu taustal võin ma opositsiooni käitumisest aru saada, alati ehk mitte küll heaks kiita. Aga küsides endalt, mis oleks nende alternatiiv, jääksin ma vastusega vist hätta.
Nüüd veel põgusalt Eesti hüsteeria juurde.
Eestil puudub tegelikult suhe Gruusiaga.
Eestil on suhe Saakashviliga. Ja selline ühekülgne suhe ei võimalda olla ka kuigi objektiivne, ega aidata kaasa sellele, et Gruusiast saaks taas
usaldusväärne partner oma elanikele. Nii lihtne see ongi.
Mis muul põhjusel võiks saada Gruusia valimisvõitlus mitmeks päevaks Eesti sisepoliitika kõige kuumemaks võitlusteemaks?! Eks ikka vist sel põhjusel, et välispoliitika monopoli ei ole enam võimalik omada ühe partei kontoris. Eesti on ikkagi pluralistlik parlamentaarne riik.
Eesti inimesed oskavad ise lugeda ja oma peaga mõelda, mõistmaks, et sõpradele valetamise ja tõe varjamise asemel kasvõi ebameeldiva tõe välja ütlemine, ei saa kuidagi kahjustada Gruusia huve. See võib lühikeses perspektiivis kahjustada Saakashvili huve. See on küll tõsi.
Aga nagu varem öeldud, minu asi ei ole valida Gruusiale presidenti, vaid tagada selle protsessi legitiimsus selleks vajalike protseduuride jälgimisega. Ja kui peegelpilt ei meeldi, ei maksa sellepärast veel peeglit süüdistada.
Demokraatia ei ole retoorika demokraatiast, vaid
selle väärtuste tegelik kaitse. Ja grusiinid väärivad seda tegelikkuses,
mitte illusiooni demokraatiast.
Evelyn Sepp: how Saakashvili was made president
ps. It is translation of article from 6th of January!
Although the official results of the presidential elections in Georgia are yet to be announced, I find it appropriate to make a relatively unbiased overview of what I had to witness while on an observation mission. I am not certain whether it is because of the difference in experience or any other factor, but in the light of the following I cannot possibly agree with the optimistic rhetorics of my younger colleagues regarding the fairness and democratic nature of the election results. You can judge for yourselves.
Background information. We observed the elections in 13 electoral districts located south of Tbilisi with the centre in the village of Mervaulli. The region in question is a place where, amongst others, Azeris and Armenians live in isolated communities and linguistic enclaves. The electoral district equally borders these countries.Along with my colleague Eldar Efendijev, we managed to visit 14 polling divisions. By tomorrow, I will produce a summary of our observations and present it as a form.
However, at this point I would like to lay on the line the truth about how the President was actually elected in Georgia:We started observing the polling station 48 in accordance with the routine established.
However, firstly, no check was performed at the entrance to ensure that the person has not been marked with transparent ink, which would imply that they might have already voted in a different place.
Secondly, about a hundred people were packed into a tiny room. The electoral committee checked no documents nor marked anyone with ink.
Thirdly, people were provided with several ballot papers and dozens of identical signatures featured in election lists.
Fourthly, a great number of unidentified persons having no relation to the electoral process were present in the Electoral Committee’s room. In voting booths, votes were cast in groups; one after another, filled in ballot papers were demonstrated to the chairman of the Electoral Committee.
Fifthly, the voting booth was sealed with a resealable sticker and the chairman of the Electoral Committee showed no particular concern with this respect.
All the facts have been documented and passed over to a representative of the OSCE.
After that, we decided to return to the same polling division at the time of the closing of the Electoral Committee and the counting of votes.The events that followed confirmed our worst fears:Unauthorised persons (including police officers) who were neither observers nor members of the Committee were present in the Committee’s room at the time of and after the closing of the polling division.
People were walking in and out, non-members of the Committee were participating in the counting and registering of ballot papers, no public counting of votes took place and it was virtually impossible to check its validity.
Empty vote counting protocols were signed by the members of the Committee. Moreover, they were filled in using a pencil and, on a number of occasions, the writing was erased and amended, as necessary.
The observers on the side of the opposition equally signed empty observation protocols since they had decided to leave earlier. Having drawn attention to all this and caught the secretary and the Chairman of the Committee in the act of falsifying the results of the vote, I requested a public counting of the so-called spoilt ballot papers. Naturally, their number was equal to the initial one and different from what they were planning to adapt it to in order for the protocol to match.
Then, a request was made to fill in the voting protocol with a pen, and not a pencil. The request was satisfied. However, it was beneath our eyes that the secretary of the Committee forged the signature of two members of the Committee since they had left before the end of the procedure.
Two more members of the Committee complained about the order to show up they had received the day before. Yet, they had no idea about what the procedure had to be and how it had to be conducted.
Another interesting point was the fact that every single one of about two hundred electors who voted at home, voted for the same candidate. All these facts, not to mention a great number of smaller details, are more than sufficient.
I am concerned that in many respects, similar processes took place equally in other polling divisions. In any case, we shall formally complete our regrettable observations and forward them in the form of a report both to the Parliament of Estonia and to the OSCE.
Evidently, the results of the particular polling division were as follows:1693 out of 1981 „persons” featuring in the list, gave their vote in support of Saakashvili. 118 electors supported the candidate that came second. For a reason unknown, the officially claimed difference between the ballot papers distributed and received amounted to 11.
In a few hours, a synoptic and conclusive OSCE briefing will take place here in Tbilisi. It would be reasonable to give assessments once it is over. So the festive statement of the “victorious” president can equally be heard.
Although the official results of the presidential elections in Georgia are yet to be announced, I find it appropriate to make a relatively unbiased overview of what I had to witness while on an observation mission. I am not certain whether it is because of the difference in experience or any other factor, but in the light of the following I cannot possibly agree with the optimistic rhetorics of my younger colleagues regarding the fairness and democratic nature of the election results. You can judge for yourselves.
Background information. We observed the elections in 13 electoral districts located south of Tbilisi with the centre in the village of Mervaulli. The region in question is a place where, amongst others, Azeris and Armenians live in isolated communities and linguistic enclaves. The electoral district equally borders these countries.Along with my colleague Eldar Efendijev, we managed to visit 14 polling divisions. By tomorrow, I will produce a summary of our observations and present it as a form.
However, at this point I would like to lay on the line the truth about how the President was actually elected in Georgia:We started observing the polling station 48 in accordance with the routine established.
However, firstly, no check was performed at the entrance to ensure that the person has not been marked with transparent ink, which would imply that they might have already voted in a different place.
Secondly, about a hundred people were packed into a tiny room. The electoral committee checked no documents nor marked anyone with ink.
Thirdly, people were provided with several ballot papers and dozens of identical signatures featured in election lists.
Fourthly, a great number of unidentified persons having no relation to the electoral process were present in the Electoral Committee’s room. In voting booths, votes were cast in groups; one after another, filled in ballot papers were demonstrated to the chairman of the Electoral Committee.
Fifthly, the voting booth was sealed with a resealable sticker and the chairman of the Electoral Committee showed no particular concern with this respect.
All the facts have been documented and passed over to a representative of the OSCE.
After that, we decided to return to the same polling division at the time of the closing of the Electoral Committee and the counting of votes.The events that followed confirmed our worst fears:Unauthorised persons (including police officers) who were neither observers nor members of the Committee were present in the Committee’s room at the time of and after the closing of the polling division.
People were walking in and out, non-members of the Committee were participating in the counting and registering of ballot papers, no public counting of votes took place and it was virtually impossible to check its validity.
Empty vote counting protocols were signed by the members of the Committee. Moreover, they were filled in using a pencil and, on a number of occasions, the writing was erased and amended, as necessary.
The observers on the side of the opposition equally signed empty observation protocols since they had decided to leave earlier. Having drawn attention to all this and caught the secretary and the Chairman of the Committee in the act of falsifying the results of the vote, I requested a public counting of the so-called spoilt ballot papers. Naturally, their number was equal to the initial one and different from what they were planning to adapt it to in order for the protocol to match.
Then, a request was made to fill in the voting protocol with a pen, and not a pencil. The request was satisfied. However, it was beneath our eyes that the secretary of the Committee forged the signature of two members of the Committee since they had left before the end of the procedure.
Two more members of the Committee complained about the order to show up they had received the day before. Yet, they had no idea about what the procedure had to be and how it had to be conducted.
Another interesting point was the fact that every single one of about two hundred electors who voted at home, voted for the same candidate. All these facts, not to mention a great number of smaller details, are more than sufficient.
I am concerned that in many respects, similar processes took place equally in other polling divisions. In any case, we shall formally complete our regrettable observations and forward them in the form of a report both to the Parliament of Estonia and to the OSCE.
Evidently, the results of the particular polling division were as follows:1693 out of 1981 „persons” featuring in the list, gave their vote in support of Saakashvili. 118 electors supported the candidate that came second. For a reason unknown, the officially claimed difference between the ballot papers distributed and received amounted to 11.
Therefore, let every person who wishes to rejoice do
so but before that, let them think carefully about what sort of victory Georgia has actually achieved.
In a few hours, a synoptic and conclusive OSCE briefing will take place here in Tbilisi. It would be reasonable to give assessments once it is over. So the festive statement of the “victorious” president can equally be heard.
6.1.08
Evelyn Sepp: kuidas Shakashvilit presidendiks tehti
Ametlikud Gruusia presidendivalimiste tulemused on küll alles teel, aga pean kohaseks teha ka suhteliselt kiretu ülevaate sellest, mida mina olin oma vaatlusmissioonil sunnitud nägema. Ma ei tea, kas see tuleb elukoguemuse vahest või millest, aga alloleva valguses ei saa ma küll nõustuda oma noorte kolleegide optimistliku retoorikaga hääletustulemuste aususe ja valimiste demokraatlikkuse suhtes. Eks hinnake ise.
Taustaks. Vaatlsime valimisi Tbilisist lõunas asuvas 13.valimisringkonnas, mille keskuseks on Mervaulli asula. Tegemist on maapiirkonnaga, kus teiste hulgas elavad keeleenklaavides eraldihoidvate kogukondadena nii aserid ja armeenlased. Valimisringkond piirneb ka nende riikidega.
Jõudisme koos kolleeg Eldar Efendijeviga läbi käia 14 valimisjaoskonda. Seal nähtust loen homseks ankeedi kujul kokku selle, mida nägime ja fikseerisime. Siin aga kogupauk sellest, kuidas Gruusias tegelikult presidenti tegi:
Alustasime selle ringkonna 48.valimisjaoskonna vaatlemist nagu igas teisesk - etteantud rutiiniga. Aga. Esiteks, ei kontrollinud keegi sisenemisel seda, kas inimene on juba läbipaistva tindiga märgistatud, mis tähendab, et nad võivad olla juba kuskil valinud. Teiseks. Väikeses ruumis rüseles sadakond inimest. Valimiskomisjon ei kontrollinud kellegi dokumente, ega märgistanud kedagi tindiga. Kolmandaks anti inimestele mitu sedelit ja valimisnimekirjades oli kümnete kaupa identseid allkirju.
Neljandaks - valimiskomisjoni ruumis viibis rohkelt tuvastama asjasse puutumata isikuid. ning valimiskabiinides hääletati kambakesi, täidetud sedelid näidati ükshaaval ette valimiskomisjoni esimehele. Viiendaks - valimiskast oli fikseeritud mitmekordset kasutamist võimaldava kleepsuga ja sellesamal valimiskomisjoni esimehel oli kõigest sellest ükspuha.
Kõik sai fikseeritud ja teada antud ka OSCE esindajale. Otsustasime seepeale minna samasse jaoskonda tagasi ka valimiskomisjoni sulgemise ja häältelugemise ajaks.
Siis toimunu ületas aga kõik kartused:
Valimisjaoskonna sulgemise ajal ja järel viibis komisjoni ruumes võõraid isikuid, kes ei olnud ei vaatlajevad ega komisjoni liikmed, teiste hulgas politsei. Rahvast käis sisse-välja, mitte-komisjoni liikmed asjatasid sedelite lugemisel ja arvestamisel, häälte avalikku lugemist ei toimunud ja selle paikapidavust ei olnud ka võimalik sisuliselt kontrollida. Tühjad häältelugemisprotokollid olid komisjoni liikmete poolt ette allkirjastatud ning neid täideti hariliku pliiatsiga, mida korduvalt vastavalt „vajadusele” kustutati ja ka parandati. Samuti allkirjastasid tühjad vaatlusprotokollid ka opositsioonipartei vaatlejad, kes otsustasid lihtsalt varem lahkuda.
Sellele kõigele tähelepanu juhtimise ning komisjoni sekretäri ja esimehe tabamisel otse valimistulemuste võltimiselt, nõudsin nn rikutud sedelite avalikku üle lugemist, Loomulikult oli nende arv selline, nagu algselt ja erinev sellest, milliseks neid kohendada kavatseti, et protokoll klappima saaks.
Seejärel sai palutud hääletusprotokoll täita ka pastapliiatsi, mitte hariliku pliiatsiga. Seda ka tehti, kuid meie silma all võltsis komisjoni sekretär kahe komisjoni liikme allkirju, kuna need olevat enne lõpetamist lahkunud.
Veel kurtis paar komisjoni liiget, et nendele olla eelmisel päeval antud käsk kätte tulla kohale.Mida ja kuidas nad aga tegema peavad, polnud neil õrna aimugi.
Huvitav oli ka see, et paarisaja valija ringis, kelle juures käidi kodus valimiskastiga, valisid loomulikult kõik, eranditult, ühte kandidaati. Ei hakka rääkima veel hulgaliselt pisiasjadest. Aitab juba sellestki.
Kardan aga, et paljuski toimus kõik see sama ka kõigis teistes jaoskondades. Igatahes vormistame meie omad kurvastavad tähelepanekud ametlikult ja edastame need aruandena nii Eesti Parlamendile kui ka OSCE-le.
Iseloomulikult olid selle valimisjaoskonna tulemused aga sellised:
1981 nimekirja kantud „isikust” andis oma hääle Shakashvili toetuseks 1693, teiseks jäänud kandidaati toetas 118 valijat. Millegipärast jäi aga ametlik vahe antud ja saadud sedelite vahel ikka 11-ks.
Mõne tunni pärast algab siin Tbilisis OSCE ülevaatev ja kokkuvõttev briifing. Hinnanguid on põhjust anda peale seda. Seega ootame ära ka „võitnud” presidendi juubelduste saatesõna.
Taustaks. Vaatlsime valimisi Tbilisist lõunas asuvas 13.valimisringkonnas, mille keskuseks on Mervaulli asula. Tegemist on maapiirkonnaga, kus teiste hulgas elavad keeleenklaavides eraldihoidvate kogukondadena nii aserid ja armeenlased. Valimisringkond piirneb ka nende riikidega.
Jõudisme koos kolleeg Eldar Efendijeviga läbi käia 14 valimisjaoskonda. Seal nähtust loen homseks ankeedi kujul kokku selle, mida nägime ja fikseerisime. Siin aga kogupauk sellest, kuidas Gruusias tegelikult presidenti tegi:
Alustasime selle ringkonna 48.valimisjaoskonna vaatlemist nagu igas teisesk - etteantud rutiiniga. Aga. Esiteks, ei kontrollinud keegi sisenemisel seda, kas inimene on juba läbipaistva tindiga märgistatud, mis tähendab, et nad võivad olla juba kuskil valinud. Teiseks. Väikeses ruumis rüseles sadakond inimest. Valimiskomisjon ei kontrollinud kellegi dokumente, ega märgistanud kedagi tindiga. Kolmandaks anti inimestele mitu sedelit ja valimisnimekirjades oli kümnete kaupa identseid allkirju.
Neljandaks - valimiskomisjoni ruumis viibis rohkelt tuvastama asjasse puutumata isikuid. ning valimiskabiinides hääletati kambakesi, täidetud sedelid näidati ükshaaval ette valimiskomisjoni esimehele. Viiendaks - valimiskast oli fikseeritud mitmekordset kasutamist võimaldava kleepsuga ja sellesamal valimiskomisjoni esimehel oli kõigest sellest ükspuha.
Kõik sai fikseeritud ja teada antud ka OSCE esindajale. Otsustasime seepeale minna samasse jaoskonda tagasi ka valimiskomisjoni sulgemise ja häältelugemise ajaks.
Siis toimunu ületas aga kõik kartused:
Valimisjaoskonna sulgemise ajal ja järel viibis komisjoni ruumes võõraid isikuid, kes ei olnud ei vaatlajevad ega komisjoni liikmed, teiste hulgas politsei. Rahvast käis sisse-välja, mitte-komisjoni liikmed asjatasid sedelite lugemisel ja arvestamisel, häälte avalikku lugemist ei toimunud ja selle paikapidavust ei olnud ka võimalik sisuliselt kontrollida. Tühjad häältelugemisprotokollid olid komisjoni liikmete poolt ette allkirjastatud ning neid täideti hariliku pliiatsiga, mida korduvalt vastavalt „vajadusele” kustutati ja ka parandati. Samuti allkirjastasid tühjad vaatlusprotokollid ka opositsioonipartei vaatlejad, kes otsustasid lihtsalt varem lahkuda.
Sellele kõigele tähelepanu juhtimise ning komisjoni sekretäri ja esimehe tabamisel otse valimistulemuste võltimiselt, nõudsin nn rikutud sedelite avalikku üle lugemist, Loomulikult oli nende arv selline, nagu algselt ja erinev sellest, milliseks neid kohendada kavatseti, et protokoll klappima saaks.
Seejärel sai palutud hääletusprotokoll täita ka pastapliiatsi, mitte hariliku pliiatsiga. Seda ka tehti, kuid meie silma all võltsis komisjoni sekretär kahe komisjoni liikme allkirju, kuna need olevat enne lõpetamist lahkunud.
Veel kurtis paar komisjoni liiget, et nendele olla eelmisel päeval antud käsk kätte tulla kohale.Mida ja kuidas nad aga tegema peavad, polnud neil õrna aimugi.
Huvitav oli ka see, et paarisaja valija ringis, kelle juures käidi kodus valimiskastiga, valisid loomulikult kõik, eranditult, ühte kandidaati. Ei hakka rääkima veel hulgaliselt pisiasjadest. Aitab juba sellestki.
Kardan aga, et paljuski toimus kõik see sama ka kõigis teistes jaoskondades. Igatahes vormistame meie omad kurvastavad tähelepanekud ametlikult ja edastame need aruandena nii Eesti Parlamendile kui ka OSCE-le.
Iseloomulikult olid selle valimisjaoskonna tulemused aga sellised:
1981 nimekirja kantud „isikust” andis oma hääle Shakashvili toetuseks 1693, teiseks jäänud kandidaati toetas 118 valijat. Millegipärast jäi aga ametlik vahe antud ja saadud sedelite vahel ikka 11-ks.
Seega rõõmustagu igaüks ise kui oskab, kuid mõelgu enne tõsiselt järele, mida Gruusia ikkagi tegelikult nüüd võitis.
Mõne tunni pärast algab siin Tbilisis OSCE ülevaatev ja kokkuvõttev briifing. Hinnanguid on põhjust anda peale seda. Seega ootame ära ka „võitnud” presidendi juubelduste saatesõna.
4.1.08
Evelyn Sepp: olukord Gruusias on pinev
Vähem kui ööpäva pärast on kõigi Gruusia presidendikandidaatide kaardid laual. Kui on mäss, siis mäss, kui terror, siis terror. Kui rahu, siis rahu. Viimast on küll raske uskuda, aga rõõm eksimisest oleks see-eest siiras.
Mõned põgusad tähelepanekud enne valimispäeva:
Esiteks. Tbilisi linnapildis on selgelt valimistel osalemas vaid üks kandidaat - Mihhail Shakashvili. Tema majasuuruseid plakateid, busse, videoekraane on kesklinn täis. Teisi ei ole, ja kui olla veelgi täpsem, pole ka pindu, kus nad soovi korral võiksid end reklaamida.
Teiseks, nimetada olukorda rahulikuks ja stabiilseks, mis on demokaatlike ja vabade valimiste eelduseks, olukorras, kus iga uus päev toob üha uusi uudiseid opositsioonikandidaatide kampaaniameeskondade liikmete a - tulistamisest, peksmisest või b-kontoritesse või kodudesse heidetud lõhkekehadest, seda kindlasti ei ole.
Kolmandaks, kampaaniaüritusi kui selliseid siin oldud päevade jooksul Tbilsis näha ei ole. Raske on hinnata, on need keelatud, sisuliselt võimatuks muudetud, või piirab neid vähene vahendite olemasolu, v.a. muidugi Shakashvili.
Väidetavalt ei tulnud üks kandidaat OSCE korraldatavale vaatlejate briifingule põhjusel, et ta palus avalikult valitsuselt garantiid oma elule ja turvalisusele. Mida ei antud. Ja nii me ühe skandaalsema kandidaadiga ka ei kohtunud.
Neljandaks. Mihhail Shakashvili on keeldunud valimisdebattidest. Tema sõnul ei ole kombeks, et presidendikandidaat, vähemalt tema kaliibris, osaleb enne 1.vooru toimuvatel debattidel. Ta lubas armulikult seda teha enne võimalikku 2.valimisvooru, mis peaks vajadusel toimuma kahe nädala pärast.
Viiendaks. Vastasseis kandidaatide leeride vahel on kaugel tervest ja vastutustundlikust valimisõhkkonnast. Ühelt pool kümntesse või sadadesse miljonitesse Ameerika dollaritesse küündivad "kingitused" riigieelarvest, väidetavalt hirmu all toimetav riigiaparaat, kel arvestades siinset olukorda tööjõuturul palju võimalusi poliitilisse ebasoosingusse langeda ilmselt ka ei ole, teiselt poolt süüdistused valimiskampaania sisulisest võimatusest, meediapiirangutest ja karjuvast ebavõrdsusest igas mõttes ressursside omamisel.
Kuuendaks. Opositsioon on andnud mõista, et valimistulemusi igal juhul ei aktsepteerita, sest need on saadud ebademokraatlike valimiste tulemusel ja Shakashvili on andnud teada, et koik on korras. Kohalik meedia kajastas opositsioonisaadikute reedeseid kohtumisi vaatlejatega kui „kaebamist”.
Mina ei tea ega söanda anda hinnangut, kas Shakashvilile on Gruuias reaalset alternatiivi. Kas moni teine kandidaat on parem kui tema. Küll aga vastutab ta täiesti ebaterve õhkkonna ja olukorra eest, mis on tekkinud. Ja mis sai eriti selgeks novembris toimunud sündmuste järel.
Ja ma ei kujuta ette, milliste "demokraatia" standardite kohaselt pidanuks näiteks Eesti avalikkus demokraatlikuks ja vastuvõetavaks valimisi, mille käigus näiteks Ilves jaganuks miljonite dollarite eest riigieelarvest elektri ja kütusearvete tasumiseks vautshereid ja kingitusi ja tema kampaaniameeskond või sellega seotud isikud ning riigi julgeolekuteenistus jahtinuks näiteks Rüütli valimismeeskonna liikmeid. Panne nende ukse taha pomme, heites nende kontoritesse lõhkevaid granaate, tulistades neid jne.!?
Ja meediast räägitaks siin selle kõige taustal kui riigi ja opostisoono omast, mitte aga kui vabast meediast. Meenutuseks, selle „opositsiooni” meedia ainukese telekanali peksid segi ja panid valitsusjõud samuti kinni. Novembris.
Seega ootame ärevat homset ja eelolevaid nädalaid!
Mõned põgusad tähelepanekud enne valimispäeva:
Esiteks. Tbilisi linnapildis on selgelt valimistel osalemas vaid üks kandidaat - Mihhail Shakashvili. Tema majasuuruseid plakateid, busse, videoekraane on kesklinn täis. Teisi ei ole, ja kui olla veelgi täpsem, pole ka pindu, kus nad soovi korral võiksid end reklaamida.
Teiseks, nimetada olukorda rahulikuks ja stabiilseks, mis on demokaatlike ja vabade valimiste eelduseks, olukorras, kus iga uus päev toob üha uusi uudiseid opositsioonikandidaatide kampaaniameeskondade liikmete a - tulistamisest, peksmisest või b-kontoritesse või kodudesse heidetud lõhkekehadest, seda kindlasti ei ole.
Kolmandaks, kampaaniaüritusi kui selliseid siin oldud päevade jooksul Tbilsis näha ei ole. Raske on hinnata, on need keelatud, sisuliselt võimatuks muudetud, või piirab neid vähene vahendite olemasolu, v.a. muidugi Shakashvili.
Väidetavalt ei tulnud üks kandidaat OSCE korraldatavale vaatlejate briifingule põhjusel, et ta palus avalikult valitsuselt garantiid oma elule ja turvalisusele. Mida ei antud. Ja nii me ühe skandaalsema kandidaadiga ka ei kohtunud.
Neljandaks. Mihhail Shakashvili on keeldunud valimisdebattidest. Tema sõnul ei ole kombeks, et presidendikandidaat, vähemalt tema kaliibris, osaleb enne 1.vooru toimuvatel debattidel. Ta lubas armulikult seda teha enne võimalikku 2.valimisvooru, mis peaks vajadusel toimuma kahe nädala pärast.
Viiendaks. Vastasseis kandidaatide leeride vahel on kaugel tervest ja vastutustundlikust valimisõhkkonnast. Ühelt pool kümntesse või sadadesse miljonitesse Ameerika dollaritesse küündivad "kingitused" riigieelarvest, väidetavalt hirmu all toimetav riigiaparaat, kel arvestades siinset olukorda tööjõuturul palju võimalusi poliitilisse ebasoosingusse langeda ilmselt ka ei ole, teiselt poolt süüdistused valimiskampaania sisulisest võimatusest, meediapiirangutest ja karjuvast ebavõrdsusest igas mõttes ressursside omamisel.
Kuuendaks. Opositsioon on andnud mõista, et valimistulemusi igal juhul ei aktsepteerita, sest need on saadud ebademokraatlike valimiste tulemusel ja Shakashvili on andnud teada, et koik on korras. Kohalik meedia kajastas opositsioonisaadikute reedeseid kohtumisi vaatlejatega kui „kaebamist”.
Mina ei tea ega söanda anda hinnangut, kas Shakashvilile on Gruuias reaalset alternatiivi. Kas moni teine kandidaat on parem kui tema. Küll aga vastutab ta täiesti ebaterve õhkkonna ja olukorra eest, mis on tekkinud. Ja mis sai eriti selgeks novembris toimunud sündmuste järel.
Ja ma ei kujuta ette, milliste "demokraatia" standardite kohaselt pidanuks näiteks Eesti avalikkus demokraatlikuks ja vastuvõetavaks valimisi, mille käigus näiteks Ilves jaganuks miljonite dollarite eest riigieelarvest elektri ja kütusearvete tasumiseks vautshereid ja kingitusi ja tema kampaaniameeskond või sellega seotud isikud ning riigi julgeolekuteenistus jahtinuks näiteks Rüütli valimismeeskonna liikmeid. Panne nende ukse taha pomme, heites nende kontoritesse lõhkevaid granaate, tulistades neid jne.!?
Ja meediast räägitaks siin selle kõige taustal kui riigi ja opostisoono omast, mitte aga kui vabast meediast. Meenutuseks, selle „opositsiooni” meedia ainukese telekanali peksid segi ja panid valitsusjõud samuti kinni. Novembris.
Seega ootame ärevat homset ja eelolevaid nädalaid!
3.1.08
Evelyn Sepp: saagem vaimselt suuremaks!
Kui inglastel on ütlemine, et nad ei ole nii rikkad, et osta odavaid asju, siis eestlastel oleks nii mõndagi tarka mõelda sellest, et
Eesti ei ole nii rikas, et mõelda endast kui maailmast ilma, et me seda maailma püüaksime paremini tundma õppida.
Kangesti tahaks, et Eesti Vabariigi 90-ndal juubeliaastal jõuaks see äratundmine kohale igale inimesele. Igale professionaalile. Ka eriti Delfist ja SLÕhtulehest. Lihtsalt selleks, et ka nemad mõtleksid ja mõistaksid, et peale nende isiklike veendumuste ja väärtuste vastutavad nad veel paljugi muu eest.
Muuhulgas selle eest, et harida ja kujundada avalikku arvamusruumi. Innustada inimesi oma maailmapilti avardama, võimalusel rohkem selleks reisima, et mitte jäädagi mentaalselt oma naba imetlevaks künkarahvaks.
Meie endi tulevik riigi ja rahvana sõltub just sellest, kui kiiresti me õpime – kasvõi teiste vigadest – või kui kiiresti me oleme valmis kohanema muutustega maailmamajanduses või –poliitikas.
Muuhulgas selle eest, et harida ja kujundada avalikku arvamusruumi. Innustada inimesi oma maailmapilti avardama, võimalusel rohkem selleks reisima, et mitte jäädagi mentaalselt oma naba imetlevaks künkarahvaks.
Meie endi tulevik riigi ja rahvana sõltub just sellest, kui kiiresti me õpime – kasvõi teiste vigadest – või kui kiiresti me oleme valmis kohanema muutustega maailmamajanduses või –poliitikas.
Ja kui sellised “professionaalid” tõesti arvavad, et Eesti jaoks on parim, kui me maaimast midagi ei teaks, kui me maailma ei mõistaks, kui me aru ei saaks, ega ka tahaks sellest aru saada, mis teistele rahvastele oluline on, kuidas nad mõtlevad, kuidas nad oma tulevikku ette näevad, siis tegelikult ei ole meile oluline ka see, kes me ise oleme, kuhu me rahva ja riigina teel olema ja mida me omalt poolt teha saame selleks, et maailm oleks parem paik elamiseks meie kõigi jaoks!Selleks on aga vaja seda maailma tundma õppida. Ka Gruusia parem tundmine ei tee paha. See on palju parem, kui arvamine,
mis see Gruusia on, ja mis või miks seal toimub.
p.s. Ma ei kavatsegi veenda kedagi, et on parem olla rohkem informeeritud ja vähem kade. Ma ei kavatsegi vaielda ega õigustada ei end, ega ühtegi oma kolleegi selle eest, et me istungitevahelisest ajast otsustasime sõita kuhugi - Gruusiasse, kus uskuge, on elu väga kasin, kus poliitiline õhkkond on väga ärev, kus ministrid ja presidendikandidaadid arutavad üksteise palvamõrvade korraldamist vmt. Vähemalt kuulujuttude järgi. Ja kus juba 5.jaanuaril toimuvad erakorralised presidendivalimised.
Vaatamata sellele, kas meil on selles riigis oma “poliitilisi” lemmikuid või mitte, on sellistest valimisvaatluse missioonidest osavõtt teatud mõttes ka lojaalsus- või toetusavaldus selle maa rahvale, kelle suhtes seda üles näidatakse. Nende inimeste jaoks võib sellisest vaatlusmissioonidest saada ainuke garantii, et nad ei osutuks oma riigi võimueliidi mängukanniks või neil oleks põhjus uskuda, et nad saavad ise midagi muuta ja oma kodumaa tuleviku üle otsustada. Vaatamata kõigile võimalikele mööndustele...
Ja ainult loll võib endale lubada sellest mitte aru saada.
Head alanud Eesti Vabariigi juubeliaastat ja rohkem põhjust olla uhke meie endi kodumaa eest!
Subscribe to:
Posts (Atom)
