Sellest suvest tõotab tulla taas rekordiaasta, kuid seda mitte ainult uute kuumade temperatuuride , vaid ka uppumissurmade osas. Kurb statistika, mis seal salata. Päästeameti teatel on oma elu jätnud juba ca 40 inimest ja ees on veel peaaegu 2 suvekuud ...
Võib-olla paljud ei tea, aga Eestis on nn kohustuslikku kooliujumist tehtud juba üle 40 aasta. See on väga pikk traditsioon ja väga tänuväärne. Ja kui me pidavat praegu elama oma kõige jõukamal ajajärgul, mis seda terrotooriumit siin eales tabanud on, siis vaatamata paljude inimeste isiklikule vaesumisele ja ellujäämismuredele, on see väide siiski tõsi.
Kuid vaatamta sellele möönab Kultuuriministeerium külma rahuga, et rahapuudusel jääb paljudel lastel koolikohustuslik ujumine ära. Täna rahastatakse seda nii, et läbi Kultuuriministeeriumi eraldatakse selle programmi toetuseks omavalitsustele ca kolmandik -summa on 3,6 miljonit krooni.
Ehk ikkagi täielik peenraha, Omavalitsused, lapsevanemad, koolid peaksid leidma ülejäänu...
Lisaks puuduvale rahale kipub tehniline probleem seisnema aga selles, et ujulaid on üle Eesti ikkagi väga vähe, ligipääs neile on keeruline, nad on suhteliselt kallid, maapiirkondade laste tundide korraldamisel on probleemiks transpordi puudumine ja kui see spetsiaalselt tellitakse, siis selle kallidus ...
Muidugi on probleemiks ka see, et nn kohustuslik tundide arv on küllalt väike - minu mäletamist mööda 24 tundi. Ja kui juhtub nii, et laps just siis haigeks kipub jääma, mis meie külmas kliimas talvel või hilissügisel ju küllalt tavaline, jääbki asi sisuliselt vahele. Ja veel, et see kohustuslik ujumine tuleks läbi viia nii 2-3,klassis.
See räägib meile aga juba mitte ainult riiklikust rahanappusest, sest on ju asju, millele seda ikkagi jagub, vaid suhtumisest!
Lõpuks pole ka imestada selle üke, et vanemad ise ei oska eriti ujuda, või siis häbenevad ujumas käia, ei oska ise oma lapsi juhendada ja kõik see kokku moodustabki küllalt kurva fooni, mis saab ehk vaid ainult pisut halvemaks minna ...
Kui me aga nüüd ja kohe üritaks probleemile lahendusi leida, siis alustada tuleks ikkagi sellest samas kohustuslikust ujumisest. Võtta see tõesti riiklikuks terviseedendamise prioriteediks ja ka sisuliselt, mitte vaid vormiliselt kooliprogrammi kohustuslikuks osaks, rahastada seda 100%-lt riigieelarvest, tõsta kohustuslike tundide arvu paar-kolm korda ning korrata seda lisaks ütleme 2-3. klassile ka 5-6. ja miks mitte ka põhikooli lõpus või gümnaasiumiski.
Ei jäta ütlemata, et ujumine sobib sportimiseks ja füüsilise koormuse andmiseks ka neile, kel on mõni tõsisem tervisehäda, ülekaal vmt. Vastunäidlustusi on kindlasti ka, aga oluliselt vähem kui mõnel teisel spordialal ja hea ujumisoskus on vaieldamatult eluõpetus!
Selleks omakorda oleks aeg panustada ka selleks sobilike spordibaaside arendamiseks.
Tõsi, valdava osa selle traagika taga seisvat alkohol. Ilmselt ongi nii, et täiskasvanute puhul on peamiseks põhjuseks purjutamine ja liigne uljus. Laste puhul aga see, et nad ei oska lihtsalt ujuda.
Võib-olla paljud ei tea, aga Eestis on nn kohustuslikku kooliujumist tehtud juba üle 40 aasta. See on väga pikk traditsioon ja väga tänuväärne. Ja kui me pidavat praegu elama oma kõige jõukamal ajajärgul, mis seda terrotooriumit siin eales tabanud on, siis vaatamata paljude inimeste isiklikule vaesumisele ja ellujäämismuredele, on see väide siiski tõsi.
Kuid vaatamta sellele möönab Kultuuriministeerium külma rahuga, et rahapuudusel jääb paljudel lastel koolikohustuslik ujumine ära. Täna rahastatakse seda nii, et läbi Kultuuriministeeriumi eraldatakse selle programmi toetuseks omavalitsustele ca kolmandik -summa on 3,6 miljonit krooni.
Ehk ikkagi täielik peenraha, Omavalitsused, lapsevanemad, koolid peaksid leidma ülejäänu...
Lisaks puuduvale rahale kipub tehniline probleem seisnema aga selles, et ujulaid on üle Eesti ikkagi väga vähe, ligipääs neile on keeruline, nad on suhteliselt kallid, maapiirkondade laste tundide korraldamisel on probleemiks transpordi puudumine ja kui see spetsiaalselt tellitakse, siis selle kallidus ...
Teades seda, mis maksab ujulapilet siin Eestis, või mis ta maksab kasvõi Kesk- või Põhja-Euroopas, siis toimub siin ikka röövimine päise päeva ajal!
Muidugi on probleemiks ka see, et nn kohustuslik tundide arv on küllalt väike - minu mäletamist mööda 24 tundi. Ja kui juhtub nii, et laps just siis haigeks kipub jääma, mis meie külmas kliimas talvel või hilissügisel ju küllalt tavaline, jääbki asi sisuliselt vahele. Ja veel, et see kohustuslik ujumine tuleks läbi viia nii 2-3,klassis.
Olen kohtunud paljude omavalitsuste juhtidega, kes on rõõmsalt kirjeldanud, et nemad maksavad neid ujulatunde lastele kinni hulgaliselt rohkem, sest see on väga vajalik ja lastele väga meeldib ujulas ja ujumas käia. See on mind alati rõõmustanud, kuid need jutud kehtisid enne Suure Kriisi algust.
Tänaseks on see kõik ära lõpetatud. Rahapuudusel lähevad reas kinni ka ujulad - sügisest ootab selline saatus Pärnu Raba ujulat, kui ei õnnnestu saavutada Pärnu Maavalitsuse ja linnaga mingit kompromissi ning Järvamaal Türi ujula, mis üldse omal ajal erakätesse müüdi. Ujula ise on aga vajalik, väga armas ja vägagi spordisõbralik, nii et loodame, et leidub siiski võimalus see baas ujumissõpradele säilitada ...
Aga ainuüksi Pärnus ühe ujula kadumisega pidavat suur osa maakonna lapsi jääma üldse ilma füüsilisest võimalusest sedagi kooliujumist läbi teha, sest lihtsalt pole kohta ...
See räägib meile aga juba mitte ainult riiklikust rahanappusest, sest on ju asju, millele seda ikkagi jagub, vaid suhtumisest!
Lõpuks pole ka imestada selle üke, et vanemad ise ei oska eriti ujuda, või siis häbenevad ujumas käia, ei oska ise oma lapsi juhendada ja kõik see kokku moodustabki küllalt kurva fooni, mis saab ehk vaid ainult pisut halvemaks minna ...
Kui me aga nüüd ja kohe üritaks probleemile lahendusi leida, siis alustada tuleks ikkagi sellest samas kohustuslikust ujumisest. Võtta see tõesti riiklikuks terviseedendamise prioriteediks ja ka sisuliselt, mitte vaid vormiliselt kooliprogrammi kohustuslikuks osaks, rahastada seda 100%-lt riigieelarvest, tõsta kohustuslike tundide arvu paar-kolm korda ning korrata seda lisaks ütleme 2-3. klassile ka 5-6. ja miks mitte ka põhikooli lõpus või gümnaasiumiski.
Ei jäta ütlemata, et ujumine sobib sportimiseks ja füüsilise koormuse andmiseks ka neile, kel on mõni tõsisem tervisehäda, ülekaal vmt. Vastunäidlustusi on kindlasti ka, aga oluliselt vähem kui mõnel teisel spordialal ja hea ujumisoskus on vaieldamatult eluõpetus!
Selleks omakorda oleks aeg panustada ka selleks sobilike spordibaaside arendamiseks.
Millegipärast ei nimeta keegi kuskil koolikeldris olevat 2-rajalist lühikest kummimattidega jooksurada staadioniks,
aga iga väikest lompi, millele on seinad ümber ja katus peale ehitatud, basseiniks nimetatakse küll ...:)
Lõpetuseks veel niipalju, et ootan lähima paari nädala jooksul kultuuriministri vastust ja ülevaadet selle kohta, kus, millises omandivormis, kui suured, kui palju jms. ujulaid on üle Eesti. Siis peaks ka faktiliselt olema pilt silme ees neist võimalustest ja vajadustest, mida elude säilitamiseks Eestis tegelikult arendada oleks vaja ...Kohustuslik kooliujumine vajab kiiremas korras juba sellest sügisest uut hingamist ja mis peamine - tõsist riiklikku tähelepanu ja finantstoetust!
No comments:
Post a Comment