Evelyn Sepp: presidendi valimise kampaania on alanud!

Ammu see oli, kui Reformierakond teatas, et Ilves on nende kandidaat 2011.aasta augustis toimuvatel presidendivalimistel.

Teiste seisukohad võimalike kandidaatide osas on jäänud mõnevõrra tagasihoidkumaks, v.a. ehk sotsid, kes oma endise esimehega on kindlasti rohkem rahul kui praegusega. Nad ju ikkagi ka presidendierakond. Teada aga ei ole President Ilvese enda otsus kandideerimissoovi kohta. Spekuleerida loomulikult võib, aga kandidaadina ta siiski veel ei esine.

Küll aga on alanud valimiskampaania esimeseks kindlaks märgiks valimisseaduste ümberdisainimise palavik, mis on Riigikogu ca aasta enne valimisi taas tabanud.

See on nii väga Eestilik: selle asemel, et mõõtu võtta õiges võistlusklassis, hakatakse alati enne valimisi susserdama valimisreeglitega ja eks ikka nii, et need endale sobilikumad oleks…

Sedakorda on selleks siis – presidendi valimiste seaduse muutmise eelnõu, millega täpsustatakse valijameeste valimise korda.

Vabariigi presidendi valimise seadus võeti mäletatavasti vastu juba 1996.aasta hiliskevadel ja kogu selle aja jooksul on teada olnud pisiasi, et see ei reguleeri valijameeste valimise korda, jättes need reeglid iga volikogu enda kehtestada. Kuid seni on kõigil tänaseil õigluse jalule seadjail olnud põhjust segase seisuga rahul olla.

Arvestades aga kehtivat seadust ja väikevaldade tohutut ülekaalu või üleesindatust valijameeste kogus puudutab eelnõu näiliselt lihtne muudatus tegelikkuses aga vaid taas Tallinna-nimelist omavalitsust.

Ja susserdamine on see põhjusel, et eelnõu esitajaid ei häirinud selle korra puudumine vähimalgi määral seni, kuni oli õhus õhkõrn võimalus tormijooksuga Tallinn kohalikel valimistel üle võtta, mis aga paraku möödunud sügisel luhtus …

Olgu sellega kuidas on, kord võib seaduses olla küll. Selles pole midagi halba. Enamiku poliitilist tahet võiks aga jaguda ka selleks, et üle vaadata erakordne ebaproportsionaalsus ka omavalitsustes elavate hääleõiguslike kodanike vahel. Valijameeste kogu näol on tegemist ju õigusliku modifikatsiooniga presidendi otsevalimistest. Ja see võiks arveatada siis ikkagi ka valijate tahet oluliselt rohkem kui seni.

Proportsionaalsust presidendi valimise puhul Põhiseadus ei nõua, aga ka ei keela, kuid kui kõnealuse eelnõu algatajad ise on kilbile tõstnud eesmärgina proportsionaalse esindatuse võimuüksuse sees kui muudatusega taotletava eesmärgi, siis peaks seda kohendama ka võimuüksuste vahel.

Reedel oli ka eelnõule 776 SE paranduste tähtaeg Mina omalt poolt andsin selleks ka oma panuse.

Nimelt: minu 1.paranduse kohaselt muutuks senine valijameest kogu pisut suuremaks ja esindajad volikogudest tuleks järgmiselt:

1) kuni 5000 hääleõiguslikku Eesti kodanikku – 1 esindaja;

2) 5001–10 000 hääleõiguslikku Eesti kodanikku – 2 esindajat;

3) 10 001–20 000 hääleõiguslikku Eesti kodanikku – 4 esindajat;

4) 20 001 – 50 000 hääleõigusliku Eesti kodanikku – 8 esindajat;
5) 50 001 – 200 000 hääleõigusliku Eesti kodanikku – 10 esindajat;
6) üle 200 001 hääleõigusliku Eesti kodaniku – 20 esindajat.

Kehtivas seaduses on see rida järgmine:

1) kuni 10 000 hääleõiguslikku Eesti kodanikku – 1 esindaja;

2) 10 001–50 000 hääleõiguslikku Eesti kodanikku – 2 esindajat;

3) 50 001–100 000 hääleõiguslikku Eesti kodanikku – 4 esindajat;

4) üle 100 000 hääleõigusliku Eesti kodaniku – 10 esindajat.

Minu teine parandus puudutas aga sedasama proportsionaalsuse põhimõtet esinduskogude sees. Kui eelnõu seadis kõigile lati ühte kohta nagu proportsionaalne tulumaks, et igal volinikul on 1 hääl vaatama sellele, mitut kandidaati valitakse, siis mina lisasin volinikele ka hääli juurde, et nad saaksid ikka ka valida ja et see valik oleks siis tõesti proportsionaalsem. Ja et oleks välistatud olukord, kus valijameestekogusse satub kandidaat, kes pole saanud näiteks ühtegi häält.

Seega – volikogus, kus valitakse 2 esindajat, oleks igal liikmel 1 hääl. Seal, kus valitakse 4 esindajat, oleks valimisel 2 häält. Kuni 10 esindaja valimisel oleks kasutada 3 häält ning 20 esindaja puhul oleks igal volikogu liikmel kasutada 4 häält.

Nüüd rahustuseks nii palju veel, et need kaks sätet jõustuks 1.jaanuarist 2012. Kuid üldises korras jõustuks säte, mis annab 10 esindaja valimise puhul igale volikogu liikmele 1 asemel 3 häält. Ja seda põhjusel, et valijameeste kogusse ei satuks 0-häälega esindajaid ja et üleesindatust ei saaks volikogus vähem esindatud poliitilised grupid. Lihtne.

Veel natuke taustaks. Võttes aluseks 2006.aasta presidendi valimiste aegse kohaliku omavalitsuse halduskorralduse, mis on mõnevõrra valdade liitumisega muutunud, elavad hääleõiguslikud kodanikud Eestis järgmiselt:

Kuni 1000 kodanikku elas 58 OV-s
1001-2000 kodanikku elas 87 OV-s
2001-3000 kodanikku elas 23 OV-s
3001-4000 kodanikku elas 18 OV-s
4001-5000 kodanikku elas 16 OV-s.

Seega siis on omavalitsusi, kus elab kokku kuni 5000 hääleõiguslikku kodanikku kokku 222.

5001-10 000 kodanikku elas 16 OV-s
10 001-20 000 kodanikku elas 5 OV-s
20 001-50 000 kodanikku elas 2 OV-s
50 001 – 200 000 kodanikku elas 1 OV-s
üle 200 001 kodanikku elas 1 OV-s..

Seega siis on omavalitsusi, kus elab üle 5000 hääleõigusliku kodaniku oli kokku 25.

Võrreldes aastaga 2006 suureneks volikogudest valitud esindajate üldarv 54 võrra ning teeks kokku 300, millele siis omakorda lisanduvad 101 Riigikogu liiget.

Nii oleks arvestatud küll iga piirkonna esindatus, kuid nihutatud seda tasakaalu ikkagi ka nende omavalitsuste poole, kus elab siiski pisut rohkem kodanikke kui neid on Ruhnus või Piirissaare vallas …