19.7.10

Evelyn Sepp: tahtes olla hea kodanik!



Sedapuhku tuleb lugu ise enne ja alles seejärel sissejuhatus sellele. Tegemist on konkreetse inimese konkreetse looga, mis illustreerib kohati valulise probleemideringi perspektiivitust, mida tasuks esmalt rahulikult analüüsida ja siis ka ehk mõned poliitilised järeldused teha.

Lugu ise juhtus alles hiljuti ja oli päris kurbade tagajärgedega. Vähemalt ühele noorele inimesele, kes juhtumisi on tänase seisuga 14-aastane, kuid kes on sündinud Eestis, elanud
Eestis, käinud ja käib Eesti koolis, valdab vabalt eesti keelt, kuid kelle vanemad ei ole Eesti kodanikud. See noor inimene on tubli sportlane, täitnud ära kõik normid selleks, et esindada oma sünni- ja kodumaad – Eestit- ka rahvusvahelistel tiitlivõistlusel. Aga …

Ometi ta seda teha ei saa. Sest – üks kontrollküsimus enne loo puänti– palju selle loo lugejatest on endale teadvustanud, et naturalisatsiooni korras saavad alla 15-aastased lapsed kodakondsuse vaid siis, kui selle saab ka nende vähemalt üks vanem, kes seda taotleb!? Ja täidab kõik selle eeludseks olevad nõuded.


Juhin tähelepanu sellele, et jutt ei käi mitte kodakondsuse taotlemise avalduse vormistamisest, et saada kodakondsuseta lapsele Eesti kodakondsus, vaid Eesti kodakondsuse peab saama esmalt
selle lapse vanem, kellele seda naturalisatsiooni korras taotletakse.


Loomulikult peab see vanem olema siin elanud vähemalt 5 aastat, tegema ära kõik eksamid jne.

Ja kui peaks juhtuma, et see vanem näiteks ei tea, kui pikk on Eesti pikim jõgi, või milline Eesti kõrgendikest on see kõige kõrgem vmt., siis ei saa kodakondsust ei tema, ega ka laps.


Seega siis ei sõltu lapse kodakondsuse ehk riikliku
kaitse saamine mitte temast endast, tema sünnikohast, elatud elust
ega mitte sellestki, kas ja kuivõrd tahab tema olla Eesti Vabariigis
ka riiklikult määratletud kodanik, vaid ainult tema
vanemate võimekusest sooritada Eesti kodakondsuse saamise eksameid …


Tavaliselt tekib selline tupikolukord ja probleem neil lastel, kelle vanemad, ütleme, on pisut asotsiaalsed, kel pole endalgi kodukohta, dokumente, elukutset, arusaamist kus ja kuidas tuleb pabereid täita vmt. Selliseid inimesi on paraku alati ja igas ühiskonnas ja neist lastest on lihtsalt kahju, kuid vähemalt Riigikogus kuuleb ikka veel selliseid toredaid helesiniseid sõnavõtte, et laste huve ei saa üle vanemate kaitsta. Ka sellistes olukordades, mis ütleme, on täiesti lootusetud.

Kuid on ka teistsuguseid juhtumeid nagu antud loos oligi. Süüdi pole otseselt keegi, keegi pole midagi valesti teinud või tegemata jätnud, aga sel noorel sportlasel jäi Helsingis Juunioride Euroopa Meistrivõitlustel võistlemata vaatamata sellele, et sportlikus mõttes oli ta selle võimaluse kuhjaga välja teeninud ja et täidetud olid ka kõik muud nõuded, et esindada Eesti Vabariiki.

Alaliit valmistas ette ka lisadokumentatsiooni, mis kogu olukorra absurdsust selgitaks ja muid Eestiga seotud staatusküsimusi tõendaks, kuid selgus, et vastav rahvusvaheline organisatsioon vaatab taolisi küsimusi läbi vaid korra või paar aastas. Seega arvestades selle noore inimese kvalifitseerumise aega võistlustele, poleks nende varasem esitamine olnud ka võimalik.

Tõsi, loole lisandus muidugi tõsiasi, et rahvusvaheline ujumisföderatsioon FINA pole taoliste erijuhtumite lahendamiseks ette näinud piisavalt paindlikku korda, kuid see selleks.

Spetsiifiline probleem seisneb aga ju selles, et spordimaailmas on kodakondsus eelduseks, et esindada riiki rahvusvahelisel areenil. Eesti seadused seejuures Eesti ja nn kodakondsuseta alla 18-aastate sportlaste puhul vahet ei tee, mis on ka mõistlik, aga FINA jällegi ei tunne sellist olukorda nagu kodakondsusetus.

Nii et surnud ring.


Täiskasvanute puhul oleks sellisel staatusel kahtlemata teine taust ja põhjused, ja kodakondsuse nõue on täiesti omal kohal. Eriti olukordades, kus sportlasi ostetakse nö koondistesse, kuid laste puhul on tegu hoopis muus.


Ja nüüd siis see põhiline retooriline küsimus – mida Eesti Vabariik on siis nüüd sellisest asjade korraldusest võitnud!?
Või kuidas saaks kahjustada Eesti Vabariigi riiklust ja julgeolekut see, kui sellised lapsed omandaksid kodakondsuse sünniga!?

Minu arvates mitte kuidagi. Olen ise Riigikogus seda ideed aastate jooksul mitu korda kaitsnud, kuid seni on nii mõnigi minister, enamikust parlamendikolleegidest rääkimata olnud siiras usus, et laste kodakondsusetuse probleemi lahendab vaid vanemate avalduse esitamine.

Nagu nähtub praktilise näite varal, siis nii see siiski ei käi. Ei saa lapsed kodakondsust vaid vanemate täidetud blankettide ja tahteavalduse alusel, vaid ainult siis, kui selline vanem on ise saanud Eesti kodanikuks.


Sportlikus mõttes muudab aga antud loo pentsikuks veel see, et kui tegemist olnuks nö sisseostetud täiskasvanud sportlastega, kes vahetab kodakondsust sageli ka merkantiilsetel eesmärkidel ning uue kodakondsuse saab ta tõenäoliselt kiirendatud korras „riiklike teenete või olulisuse“ tõttu, peab tema uue riigi kodakondsuses olema vaid aasta pääsemaks esindama juba uut „kodumaad“ tiitlivõistlustel.



Laps, kellel pole teatud asjaoludel üldse kodakondsust, saab vaatamata enda tublidusele aga oma sünni- ja kodumaad esindada vaid siis, kui tema vanemad on Eestis elanud vähemalt 5 aastat, seejärel taotlenud kodakondsust ning ise selle ka saanud. Nii on see näiteks Eestis …

Pisut jabur ma ütlen.


Igatahes on mul kavas seda probleemi selgitada ka FINA ametnikele. Vast aitaks väike reeglitäiendus tulevikus laste ja noorte rahvusvaheliste võistluste korraldajatel sellises olukorras õiglasemalt ja paindlikumalt käituda. Lapsi, kes sarnasesse olukorda satuvad on küllap teisigi.

Muidugi esmane koht, kus kõnealust probleemi saab ja tuleb lahendada, on mõistagi siin Eestis. Ammu oleks aeg anda kodakondsuseta vanemate siin sündinud lastele automaatselt Eesti kodakondsus. See on humaanne, halduskoormust vähendav, riigi raha kokkuhoidev, ja laste õiguste kaitsmise seisukohalt mõistlik. Nii saadud kodakondsusest loobumiseks, nagu ka võimaliku topeltkodakondsuse tekkimisel lõpliku kodakondsuse valimiseks, oleks ikka aega 18.eluaastani nagu see kehtib ka täna.

Miinuseid seejuures ei ole, plussiks on aga see, et lapse õigused on kaitstud igal juhul, mis on ka laste õiguste konventsiooni keskne teema, mille eiramist muide, on Eestile pikki aastaid ette heidetud.



Antud loos oli aga lihtsalt kahetsusväärne see, kui spordis saab peamiseks „tegijaks“ midagi äärmiselt ebasportlikku ehk täiesti spordivälist.



Ja lõpetuseks - selle loo peategelane elab selle tagasilöögi üle, saab tugevamaks nii sportlase kui inimesena ehkki see pole kerge.


lihtsalt Eesti jaoks on küsimus, kas siinset inimvara olukorda arvestades saame me endile selliseid inimkatseid lubada. Ja kui isegi saame, kas see ikka on vajalik ja mõistlik!?



6 comments:

Oop said...

See sõna on tegelikult "puänt". Sobib suurepäraselt plakatiga, kus on samuti kirjaviga: päris inglise keeles peaks olema "stay silent". (Praegune variant kõlab umbes nagu "ole vaikus".)

Aga probleemipystitus on õige. Iseasi, kas pystitamise pärast veel midagi toimub. No ei ole mus enam usku Eesti poliitilisse systeemi (ja Keskerakonda sealhulgas).

Aare said...

Ühelt poolt see, et vanemad peavad avalduse esitama, on muidugi jama. Või vähemalt peaks lapsel olema võimalus kuidagi kohtu kaudu sellest mööda saada.

Aga kas siin juhtumil olid siis lapse vanemad teise riigi kodanikud? Sest kodakondsuse seaduse § 13 lg 4 ütleb ju, et:

Alla 15-aastane alaealine, kes on sündinud Eestis pärast 1992. aasta 26. veebruari, saab Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras, kui:
1) seda taotlevad temale vanemad, kes sooviavalduse esitamise hetkeks on elanud Eestis seaduslikult vähemalt viis aastat ja keda ükski riik ei pea kehtivate seaduste alusel oma kodanikuks;

Kui vanemad on teise riigi kodanikud, siis oleks võib-olla tõesti lapsele lihtsustatud korras kodakondsuse andmine mõnevõrra kummaline.

§ 14 käib ju hoopis teise olukorra kohta, suunaga nendele, kes on Eestisse hiljem tulnud ja pole siin veel 5 aastat elanud.

Või saan ma millestki valesti aru?

Evelyn Sepp said...

Selles loos olnud probleem poole väiksem, kui ühel vaneml oleks õnnestunud see eksam õigeaegselt ära teha. paraku ei õnnestunud.
ja hetkel selline tupik seis kestab edasi ...

韋成 said...

要友誼長存,我們必須原諒彼此的小缺點。.......................................................

魏江伶魏江伶 said...

好地方!下次再來看~~加油!期待............................................................

俊宏淑松 said...

做些小善事,說些愛的字句,世界更快樂。..................................................