Evelyn Sepp: Auuu, Eesti politsei!

Igal asjal on piir ja minu karikas sai ametlikult üle ääre täis reede hilisõhtul, kui tegin taas oma tervisespordi ringi Stroomi metsa ja ranna areaalis.

Nimelt lugu järgmine:

Proloog

Esimese tõsiselt kurjkuulutava tähelepaneku alkoholi tarbimisharjumuste muutumisest oma kodukandis tegin ma paar aastat tagasi, kui Riigikogu muutis seadust ja alkoholi müügikeeld nihkus hilisemaks ning ühtlustus üle Eesti. Paar tundi pikenev riiklik müügiaeg tehti ju ikka selleks, et ka pealinna inimesed ei peaks mingil juhul muutma oma tarbimisharjumusi ... Sic!

Väline tähelepanek oli ühene - nimelt sinnamaani ei olnud joodikud Sroomi rannapargis just massiline nähtus. Pärast seda hakkas neid seal olema aga tihti ja palju. Eks siis haarati taastulnud ostuvabaduse kütkes hilisõhtul veel viimased varud mõnest lähedalasuvast alkopoest ja siirduti siis parki end tankima.

Ja mida aega edasi, seda enam selline publik seal räuskab, laamendab ja läbustab. Nii talvel, kevadel, sügisel kui suvest rääkimata. Algul oldi vaiksemalt ja vähemkesi, nüüd juba varjamatult ja hulgakesi ja äärmiselt kärarikkalt ning karistamatult.

Jaanipäeval ju kannatad ära kui näed sellist pilti. Uue aasta vastuvõtmise öösel kah. Mingi tolrentsus ju ikkagi peab olema, aga ...

Igal tavalisel tööpäevaõhtul, nädalavahetusest rääkimata ning suvalisel kellajal on kord selles ranapargis jõudnud sinnamaani, et seal olemine ei tundu enam turvaline. Just seda ma reede õhtul ka kogesin.

Kuhjas räuskavaid, läbustavaid silmini purjus inimesi, kellest suur osa olid kaugele nähtavalt alaealised. Lõkked kohtades, kus neid ammugi teha ei tohi ning hulk purupurjus seltskondi parklas autode vahel jne.

No ei olnud tore. Ja kui ma kogu selle pikalt talutud ja nüüd üleääre tunde tekitanud vaatepildi juures mõtlen ühele hiljutisele politsekommentaarile, siis tõmbuvad käed ikka rusikasse küll.

Kommentaar ise seisnes selles, et kui ajakirjanikud arendasid teemat, et mida riigi ja kõik institutsioonid saaksid ja peaksid tegema nüüd ja edaspidi, et peatada juba pea 70 - inimeseni küündiv uppumiste ralli, teades, et enamus neist on juhtunud purjus inimestega, siis teatas see Eesti Politsei esindaja, et ega ajakirnaik ometi arva, et politsei peaks hakkama rannaliste purjutamist avalikes kohtades kontrollima ja trahvima!?

Teate, kulla Eesti Politsei, PEATE KÜLL, sest Eestis ei ole alkoholi tarbimine avalikus kohas, kui see pole selleks spetsiaalselt ette nähtud, lubatud. Teiseks, kuna me kõik teame mida selle normi mittekontrollimine endaga kaasa toob ja kolmandaks, me teame ju ka kõik, et poliseisiseselt on ette nähtud trahviraha kogumise ehk karistuskvoodid, et tööd planeerida. Ka riigieelarvesse on sisse arvestatud kogutav karistusteraha, nii et andke aga tuld. Ja tehke seda järjekindlalt. Ikka nii nagu te riigireetjaid ja valerahategeijaid heidutate.

Iga instituoon peab tegema seda, mis on tema võimuses.
Ja politsei minimaalne panus selles protsessis saabki olla see, et ta teeb oma tööd maksimaalselt.

Siin ei ole isegi millegi üle heietada. Kõik telekanalid on teinud oma rannareportaazhidega puust ja punaseks ette selle, mis randades toimub. Vetelpääste peab randades purjutamist oma kõige suuremaks hädaks, rahvatervisekaitsjatest rääkimata. Vasid osa poliitikuid on mures, et peaasi, et inimesed ikka jooks. Muidu lõpeb ju alkotootjatel ja -müüjatel töö. Ja et mitte midagi ei tohi põhiseaduslike lolliksminemise ja väljasuremie õiguse taksitamise - ehk peaasi, et inimeste tarbimisharjumusi ei muudetaks, vastu ette võtta!


Sest - uppumised uppumisteks. Sellised napsustanud tegelased lähevad sealt randadest ju parkidest edasi ja istuvad oma autorooli ja teevad suurema osa avariidest ja tapavad liikluses teisi inimesi. Nad lähevad sealt uljastena koju ja peksavad läbi või tapavad ära hulga kaaskodanike, sest nad on julgemad ja pahuramad kui tavaliselt. Ja nad lähevad ja röövivad ja varastavad teiste inimeste asju. Ja nad ei ole ka parimas töövormis, rääkimata sellest, et eestlased üldse kipuvad olema üks kiduv joodikrahvas, kes joob end ise surnuks ...


Ja neist seostest räägib meile ühemõtteliselt ükskõik milline statistika.



Eiploog


Nii et auuu, Eesti Politsei. Avaliku korra kaitse on ka teie põhiülesanne. Rääkimata Eesti põhiseaduses sätestatud peamise ülesande tagamisest - Eesti rahva ja kultuuri püsimajäämisele - kaasaaitamisest. Ja ma ei tea, mis saaks olla tõhusam kui asuda seda ülesannet täitma seal ja püüda läbi lõigata taimed juure pealt enne kui need kibedaid vilju hakkavad kanda.

Võib-olla on rannaliste ja pargis möirgajate klaastaara trahvid ning alkoholitarbimise kontroll ja nende kimbutamine must töö, aga tõesti, ammu oleks aeg küberruumist välja ronida ja teha seda kõige lihtsamat ja massilisemat ennetustööd ja seda tuleb teha tõesti ka rannas ja pargis, kui seadust rikkuvad inimesed ise on massiliselt sinna liikunud.

Jõudu tööle, härrased!

Evelyn Sepp: wanting to be a good citizen!

This time the story will come first and the foreword will follow. This is a concrete story of a concrete person, which at times illustrates a painful circle of issues without hope – one should analyse calmly first, and perhaps make some political conclusions.



The story happened recently and had a sad outcome. At least for one young person, who as of to date is 14 years of age, who was not born in Estonia, lives in Estonia, gone and still goes to school in Estonia and speaks fluent Estonian, but whose parents are not citizens of Estonia. This young person is a good athlete and has met all qualification criteria to represent the homeland – Estonia – at the international championship. However…



Not able to do so. Because - and this is a tricky question before the point to this story – how many of the readers of this story have realized that the children under the age of 15 receive citizenship as part of naturalisation only in case one of the parents applying for it, receives it!?

I am drawing your attention to the fact that this is not about filling correctly the citizenship application form in order to apply for Estonian citizenship for a child without a citizenship. The citizenship must first be granted to a parent as part of naturalisation process.

The parent must have lived in Estonia for at least 5 years, passed all necessary exams, and so on.

And should it happen that a parent does not know how long is the longest river of Estonia and which highland is the highest, then neither a parent nor a child she/he will be granted citizenship.

Therefore, getting the state protection – citizenship – does not depend on the child, the place of birth, life lived and not even on whether it is person’s wish to be defined in the Republic of Estonia. It all depends on child’s parent ability to pass exams to get Estonian citizenship…

As a result, dead-end situation occurs. The biggest problem is for children with parents of so- to-say slightly asocial nature, with no place of residence, documents, profession and understanding of how to fill
these forms in. Unfortunately, there are always people like that and in every society, and I feel sorry for those children. But at least in the Riigikogu, there are still “over-the rainbow” speeches, which say that you cannot protect the child surpassing the parent. Even in the situations, which are rather hopeless…

However, there are also other cases, like the one this story is about. No one is to blame directly and no one has done wrong or left anything
undone. But this young athlete did not get to compete at the Helsinki Juniors Championship regardless of the fact that, in terms of sport, has earned this opportunity many times over and met all criteria qualifying to represent Republic of Estonia.

The federation has prepared all additional documents, which explained the absurdity of the situation and also other status-related issues; but it turned out that respective international organisation reviews issues of such kind only once or twice a year. And considering the qualifying time for the championship, this young person could not have submitted the documents earlier.

True, the story had another circumstance. The international swimming federation FINA does not have sufficiently flexible system to resolve such cases. But, we will leave it at that.

The specific problem, however, is that in sports, the citizenship is
prerequisite for representing the country on the international arena. By
Estonian law, no differentiation is made between people without citizenship, or athlete under the age of 18, which is reasonable; but FINA, in turn, is unaware of so-called “person without citizenship” status.

So, the dead end…

In case of adults, such status (“without itizenship”) has different background and reasons. And ciizenship requirement is justified. Particularly, in the situations, where the athlete is “bought” into a team; with children the story is completely different.

And now to the main rhetorical question – what is the gain for the Republic of Estonia in organising matters this way?! Or how could Estonian security and statehood threatened if children like that receive their citizenship at birth?

In my opinion, it would not. I have defended this idea in the Riigikogu for many years, but so far, many a minister, not to mention majority of the colleagues at the Parliament, have sincerely believed that the issue of child’s citizenship is only resolved by parents submitting application.

As this practical example shows, things do not always go that way. The child is not granted citizenship based on expressed will and submitted application, but only if a parent has become Estonian citizen.

What makes the story bizarre, in perms of sports, is that if it were a case of adult athlete being “bought-in”, who often changes citizenship for mercantile reasons, and new citizenship is granted based on merit and service to the country, this athlete must be a citizen of a country for one year in order to represent his/her new “homeland” at the hampionship.

A child with no citizenship, for some reason, can, despite
achievements, represent his/her homeland only if his/her parents have lived in Estonia for at least 5 years, have applied and have been granted citizenship. This is the case with
Estonia…

I say, it is a bit senseless.

In any case, I intend to explain this situation to the FINA officials. Perhaps, a slight amendment to the regulations, would help organisers of international children and youth competitions, to behave in a more just and flexible manner. Perhaps, there are other children in similar situations.


Of course, the primary place for solving this issue is Estonia. It is high time to grant citizenship automatically to children born here and born to parents without citizenship. This would be humane, reduce administrative burden and save costs, and reasonable from the point of protecting child’ rights. And to give up citizenship and also choose citizenship to avoid double citizenship situation would be the age of 18, even as it is today.




No one looses in this case and the winning part is that child’s rights are protected in any case, which is the focal point of the Convention on Protection of Rights of Children. By the way, Estonia has received criticism for years for not adhering to this convention.

What is most regrettable in this particular case is that a deciding factor in sports is something which is outside sports and not sports-related.


In conclusion, the main character of this story will recover from the setback, become much stronger as an athlete and as a person; although it is not easy.


Just a question for Estonia – considering the human resource and the local situation, can we afford “human experiments”? And we can, is it necessary and reasonable?

Evelyn Sepp: Hallo, Kosmos!?

Paar nädalat tagasi esitasin parlamentaarse järelvalve korras Kultuuriminister Laine Jänesele 2 kirjaliku küsimuse vormis arupärimist, millest üks puudutas spordi riiklikku arengukava ja teine spordibaaside olukorda. Täpsemalt ujulate olukorda Eesti Vabariigis.

Delfi andmeil päris selle kohta aru küll kogunisti mitu Riigikogu liiget. Siinkohal tervitused Delfile, sest mina ei ole veel mitmuses ja minul on ka nimi. Kui te järgmine kord oma uudisnuppu kirjutate, siis leiate ehk ka võimaluse pisut täpsemad olla!

Kuid kultuuriga on sel küsimusel pistmist sedavõrd, et spordiinvesteeringute suunamine kuulub just selle ministeeriumi valdkonda ja seega tuleb ka eeldada, et neil on oma haldusalast professionaalne ettekujutus ning teadmised.

Aga eks otsustage ise.

Küsimusele esitada detailne ülevaade Eestis töötavatest basseinidest maakondade kaupa, kus kajastuks nende ehitusaasta, basseini pikkus ja radade arv, vastas tähtis ministriproua, et üleüldse, ma peaks ise seda teadma ja kui ei tea, siis otsigu ma Kultuuriministeeriumi kodulehelt, kus pidavat ülal olema ammendav ja detailne vastus minu küsimusele.

Loomulikult ma siis otsisin ja leidsid ka selle, mida ministriproua peab ammendavaks ja detailseks:

see nägi välja täpselt selline:


UJULAD

SWIMMINGPOOLS
50 m 3 50m length
25 m 65 25m length
väiksemad 21 Smaller
välisujulad 21 outdoor swimmingpools

Pealegi - see ülevaade pärineb 2006.aastast...

Ujumissõbrad tahaksid kindlasti teada, kus on see 3. 50-meetrine bassein ja kui olla irooniline, siis kas see ongi see ainus
rahvusvahelistele nõuetele vastav ujumiskeskuse Eestis, mida keegi näinud pole ...

Edasi palusin ma detailset ülevaadet sellest, millal, palju ja millistesse ujulatesse on riik suunanud oma investeeringuid viimase 10 aasta jooksul.

Palusin detailset ülevaadet. Selle peale soovitas Jänes koos oma meeskonnaga taas leida see informatsioon Kultuuriministeeriumi kodulehelt. No nagu olnuks neil avalikkuse huvides raske see ise vastusesse kirja panna:)

Teades kui halvas olukorras on ujumisvõimalused Eestis, ma mõistagi austusest spordisõprade vastu selle otsingu tegin. Ega mul käsi sellest veel ära kuku. Tulemuste üle aga otsutage ise. Ja kui hästi järele mõelda, siis kardan, et isegi Laine Jänesel olnuks pisut piinlik sellele kokkuvõttele otsa vaadata. Küllap sellepärast ei suvatsenud ta ka minu küsimusele vastata.

Kodulehe andmeil on Eesti Vabariik alates 2002.aastast selle eluõpetuse tagamiseks üliolulisse infrastruktuuri panustanud järgmiselt:

2002.a.
Märjamaa ujula renoveerimine 2,1 miljonit krooni
Sillamäe ujula renoveerimiseks 3,3 miljonit.

2003.a.
Käina Spordihoone ujulasse 2,5 miljonit
Sillamäe ujulasse 2 miljonit
Märjamaa ujula 1,5 miljonit krooni

2004.a.
Märjamaa ujulasse 12,5 miljonit
Avinurme ujula renoveerimisse 4 miljonit

2005.a.
Vinni ujulasse 1 miljon
Loksa ujulasse 2 miljonit
Kohtla-Järve spordikeskuse ujulasse 1,5 miljonit

2006.a.
Kehtra ujula projekteerimine 0,6 miljonit
Kohtla-Järve spordikeskuse ujula 1,5 miljonit
Tootsi ujula siseremont 0,6 miljonit
Türi ujula 0,7 miljonit
Uku Masingu kooliujula, kuid summa ei selgu

2007.a.
0-krooni

2008.a.
Kuremaa tervisekeskus 0,1 miljonit krooni

Aastatel 2009-2010. ei ole ministeeriumi kodulehe andmeil vähemalt ujulate taastamisse või ehitamisse avalikest vahenditest investeeritud ühtegi krooni.

Samuti ei leidu kodulehel andmeid aastate 2000-2001.kohta ja kas ka need esitatud numbrid kajastavad riigi investeeringuid või üldse nende objektide parendamiseks kulutatud vahendeid, neist nappidest ridadest ei selgu.

Ehk siis viimase 9 aasta jooksul on riigi rahakott ujumisvõimaluste tagamiseks avanenud vaid u 36 miljonit krooni eest.

Kordan, et palusin ülevaadet kõigist avalikest vahenditest tehtud investeeringute kohta ...

Kui nüüd Kultuuriministeeiumil on selle kokkuvõtte vastu proteste, võiks ta järgmisel korral ise vastata nii nagu ka küsitakse, kui mitte, siis asjast puudutatud inimesed saavad ise aru, KUI SUUR PRIORITEET on ujumisoskus Eesti riigile ja kui palju lähevad ujumisoskuseta inimeste traagilised surmad tegelikult korda neile inimestele, kelle otsustest sõltub suurel määral ka see, kus ja kuidas on inimestel oma ujumisoskust võimalik parandada ja arendada ...

Sellise vastuste peale ei imesta, et Delfi noppis minu arupärimise vastusest välja ka selle, et ministri arvates peaks vanemad ise
lapsed ujuma õpetama. Muidugi peaks. Matermaatikat ja kõike muud peaks nad samuti ise lastele õpetama. Eks ju. Üldse, võib-olla oleks odavam koolid üldse kinni panna, sest vanasti, kui osa inimesi käis üldse paar talve külakoolis, õppisid enamus meie esivaneamtest ikka pirrutule valgel koduse juhatuse järgi lugema-rehkendama ...

Kirss tordi peal oli aga samast vastusest pärit hinnang, et Eestis on tervelt 2 rahvusvahelistele nõuetele vastavat ujulat.

Tule taevas appi, muud ei oska selle peale küll kosta. Üks neist ujulatest on Kultuuriministeeriiumi teadmisel Kalev Spa ujula.

See on küll tore ja pika ajalooga ujumiskoht, mille rajal pikkust 50 meetrit, muide ainuke Põhja-Eestis, kuid rahvusvahelistele nõuetele vastavusest on see umbes sama kaugel kui kuu maast ....:)

Ja teine Aura keskus. Tõsi on see, et Auras võisteldakse, seal saab treenida ja meie oludes on see parim, mis meil on, aga paraku on sealgi probleeme kuhjaga ja ujula vajab hädasti ehitusvigade parandamist ja ka laiendamist. Ja rahvusvahelistele nõuetele ei vasta ka see ujula!


Ja et mis siis nüüd edasi? Eks ma kirjutan aga järgmise arupärimise ja palun IKultuuriminsiteeriumil endi vastustesse ka pisut süveneda ning küsin siis aga uuesti detailset ülevaadet basseinide kohta ja investeeringute kohta samuti!:)


Kogu minu kirjavahetusega on võimalik tutvuda siin numbrite all 253 ja 254.

Evelyn Sepp: tahtes olla hea kodanik!

Sedapuhku tuleb lugu ise enne ja alles seejärel sissejuhatus sellele. Tegemist on konkreetse inimese konkreetse looga, mis illustreerib kohati valulise probleemideringi perspektiivitust, mida tasuks esmalt rahulikult analüüsida ja siis ka ehk mõned poliitilised järeldused teha.

Lugu ise juhtus alles hiljuti ja oli päris kurbade tagajärgedega. Vähemalt ühele noorele inimesele, kes juhtumisi on tänase seisuga 14-aastane, kuid kes on sündinud Eestis, elanud
Eestis, käinud ja käib Eesti koolis, valdab vabalt eesti keelt, kuid kelle vanemad ei ole Eesti kodanikud. See noor inimene on tubli sportlane, täitnud ära kõik normid selleks, et esindada oma sünni- ja kodumaad – Eestit- ka rahvusvahelistel tiitlivõistlusel. Aga …

Ometi ta seda teha ei saa. Sest – üks kontrollküsimus enne loo puänti– palju selle loo lugejatest on endale teadvustanud, et naturalisatsiooni korras saavad alla 15-aastased lapsed kodakondsuse vaid siis, kui selle saab ka nende vähemalt üks vanem, kes seda taotleb!? Ja täidab kõik selle eeludseks olevad nõuded.

Juhin tähelepanu sellele, et jutt ei käi mitte kodakondsuse taotlemise avalduse vormistamisest, et saada kodakondsuseta lapsele Eesti kodakondsus, vaid Eesti kodakondsuse peab saama esmalt
selle lapse vanem, kellele seda naturalisatsiooni korras taotletakse.

Loomulikult peab see vanem olema siin elanud vähemalt 5 aastat, tegema ära kõik eksamid jne.

Ja kui peaks juhtuma, et see vanem näiteks ei tea, kui pikk on Eesti pikim jõgi, või milline Eesti kõrgendikest on see kõige kõrgem vmt., siis ei saa kodakondsust ei tema, ega ka laps.

Seega siis ei sõltu lapse kodakondsuse ehk riikliku
kaitse saamine mitte temast endast, tema sünnikohast, elatud elust
ega mitte sellestki, kas ja kuivõrd tahab tema olla Eesti Vabariigis
ka riiklikult määratletud kodanik, vaid ainult tema
vanemate võimekusest sooritada Eesti kodakondsuse saamise eksameid …

Tavaliselt tekib selline tupikolukord ja probleem neil lastel, kelle vanemad, ütleme, on pisut asotsiaalsed, kel pole endalgi kodukohta, dokumente, elukutset, arusaamist kus ja kuidas tuleb pabereid täita vmt. Selliseid inimesi on paraku alati ja igas ühiskonnas ja neist lastest on lihtsalt kahju, kuid vähemalt Riigikogus kuuleb ikka veel selliseid toredaid helesiniseid sõnavõtte, et laste huve ei saa üle vanemate kaitsta. Ka sellistes olukordades, mis ütleme, on täiesti lootusetud.

Kuid on ka teistsuguseid juhtumeid nagu antud loos oligi. Süüdi pole otseselt keegi, keegi pole midagi valesti teinud või tegemata jätnud, aga sel noorel sportlasel jäi Helsingis Juunioride Euroopa Meistrivõitlustel võistlemata vaatamata sellele, et sportlikus mõttes oli ta selle võimaluse kuhjaga välja teeninud ja et täidetud olid ka kõik muud nõuded, et esindada Eesti Vabariiki.

Alaliit valmistas ette ka lisadokumentatsiooni, mis kogu olukorra absurdsust selgitaks ja muid Eestiga seotud staatusküsimusi tõendaks, kuid selgus, et vastav rahvusvaheline organisatsioon vaatab taolisi küsimusi läbi vaid korra või paar aastas. Seega arvestades selle noore inimese kvalifitseerumise aega võistlustele, poleks nende varasem esitamine olnud ka võimalik.

Tõsi, loole lisandus muidugi tõsiasi, et rahvusvaheline ujumisföderatsioon FINA pole taoliste erijuhtumite lahendamiseks ette näinud piisavalt paindlikku korda, kuid see selleks.

Spetsiifiline probleem seisneb aga ju selles, et spordimaailmas on kodakondsus eelduseks, et esindada riiki rahvusvahelisel areenil. Eesti seadused seejuures Eesti ja nn kodakondsuseta alla 18-aastate sportlaste puhul vahet ei tee, mis on ka mõistlik, aga FINA jällegi ei tunne sellist olukorda nagu kodakondsusetus.

Nii et surnud ring.

Täiskasvanute puhul oleks sellisel staatusel kahtlemata teine taust ja põhjused, ja kodakondsuse nõue on täiesti omal kohal. Eriti olukordades, kus sportlasi ostetakse nö koondistesse, kuid laste puhul on tegu hoopis muus.

Ja nüüd siis see põhiline retooriline küsimus – mida Eesti Vabariik on siis nüüd sellisest asjade korraldusest võitnud!?
Või kuidas saaks kahjustada Eesti Vabariigi riiklust ja julgeolekut see, kui sellised lapsed omandaksid kodakondsuse sünniga!?

Minu arvates mitte kuidagi. Olen ise Riigikogus seda ideed aastate jooksul mitu korda kaitsnud, kuid seni on nii mõnigi minister, enamikust parlamendikolleegidest rääkimata olnud siiras usus, et laste kodakondsusetuse probleemi lahendab vaid vanemate avalduse esitamine.

Nagu nähtub praktilise näite varal, siis nii see siiski ei käi. Ei saa lapsed kodakondsust vaid vanemate täidetud blankettide ja tahteavalduse alusel, vaid ainult siis, kui selline vanem on ise saanud Eesti kodanikuks.

Sportlikus mõttes muudab aga antud loo pentsikuks veel see, et kui tegemist olnuks nö sisseostetud täiskasvanud sportlastega, kes vahetab kodakondsust sageli ka merkantiilsetel eesmärkidel ning uue kodakondsuse saab ta tõenäoliselt kiirendatud korras „riiklike teenete või olulisuse“ tõttu, peab tema uue riigi kodakondsuses olema vaid aasta pääsemaks esindama juba uut „kodumaad“ tiitlivõistlustel.

Laps, kellel pole teatud asjaoludel üldse kodakondsust, saab vaatamata enda tublidusele aga oma sünni- ja kodumaad esindada vaid siis, kui tema vanemad on Eestis elanud vähemalt 5 aastat, seejärel taotlenud kodakondsust ning ise selle ka saanud. Nii on see näiteks Eestis …

Pisut jabur ma ütlen.

Igatahes on mul kavas seda probleemi selgitada ka FINA ametnikele. Vast aitaks väike reeglitäiendus tulevikus laste ja noorte rahvusvaheliste võistluste korraldajatel sellises olukorras õiglasemalt ja paindlikumalt käituda. Lapsi, kes sarnasesse olukorda satuvad on küllap teisigi.

Muidugi esmane koht, kus kõnealust probleemi saab ja tuleb lahendada, on mõistagi siin Eestis. Ammu oleks aeg anda kodakondsuseta vanemate siin sündinud lastele automaatselt Eesti kodakondsus. See on humaanne, halduskoormust vähendav, riigi raha kokkuhoidev, ja laste õiguste kaitsmise seisukohalt mõistlik. Nii saadud kodakondsusest loobumiseks, nagu ka võimaliku topeltkodakondsuse tekkimisel lõpliku kodakondsuse valimiseks, oleks ikka aega 18.eluaastani nagu see kehtib ka täna.

Miinuseid seejuures ei ole, plussiks on aga see, et lapse õigused on kaitstud igal juhul, mis on ka laste õiguste konventsiooni keskne teema, mille eiramist muide, on Eestile pikki aastaid ette heidetud.

Antud loos oli aga lihtsalt kahetsusväärne see, kui spordis saab peamiseks „tegijaks“ midagi äärmiselt ebasportlikku ehk täiesti spordivälist.

Ja lõpetuseks - selle loo peategelane elab selle tagasilöögi üle, saab tugevamaks nii sportlase kui inimesena ehkki see pole kerge.

lihtsalt Eesti jaoks on küsimus, kas siinset inimvara olukorda arvestades saame me endile selliseid inimkatseid lubada. Ja kui isegi saame, kas see ikka on vajalik ja mõistlik!?

Evelyn Sepp: terve (kaine) Eesti ujub!

Ujumissõbrad ei ole kindlasti õnnelikud selle üle, et nii toredast tervislikust ja sportlikust ajajviitest nagu seda on ujumine, tuleb peamiselt juttu siis, kui mõni hulljulge purjutaja on merre, tiiki, järve vm lihtsalt ära uppunud.

Ja kui lugeda viimaste päevade ujumisoskuse ja ujulate olemasolu vajalikkust lahkavate leheartiklite internetikommentaare, siis
on vist esimest korda minu äratundmise kohaselt saanud alkoholist suur
päästeingel neile, kelle arvates polegi meil midagi vaja ujumisokuse
parandamiseks teha.

Tänu alkoholile ei peaks nende kommentaatorite arvates parandama laste ujumisoskust, tõstma selle osas kohustusliku algõpetuse tundide arvu ja rahastamist, vaatama üle palju on Eestis üldse tänapäevanõuetele vastavaid basseine ja milline on laste,noorte, täiskasvanute ligipääs neile, sealhulgas nii transpordi kui ka ujulapileti taskukohasuse näol.

Ükskord ometi on alkohol lausa suur õnnistus ja päästab meid kõige sellega tegelamast, sest ega see ju joodikut või muidu purjus inimest aita.

Ooo, iroonia, aga tõesti, neid ei aitagi.

Aga kõige sellega tõsisem ja sisulisem tegelemine aitab kõiki ülejäänuid. Sest tänaseks on ujulate olukord üle Eesti ikka väga täbar ja laste ujumistunnid ka sellesama kohustusliku kooliujumise raames kipuvad massiliselt rahapuuduse tõttu ära jääma, ja kui sellest täna ei räägita, ega asjaomaseid tegutsema ei sunnita, siis millal veel!?`

Kas jälle 20 aasta pärast kui tänased lapsed on paremas eluaeas noored mehed ja naised, kel elumeri üle pea lainetab ja siis ka kõik ülejäänu?!

Igatahes seni kuni Kultuuriministeerium vormistab minu arupärimisele vastust Eestis töötavate basseinide ning nende olukorra kohta ning haridusminister püüab kokku kirjutada ülevaadet selle kohta kuidas edeneb kooli kohustusliku ujumise algõpetuse õppeprogramm ja kas seda piisavalt rahastatakse või kas selle üle ka järelvalvet keegi toestab, ujub terve Eesti ja naudib ilusat suve kaine peaga:

Selleks on Eesti Ujumisliidul oma salarelv - tore üle-eesstiline avaveeujumiste sari, mille kohta leiad täpsema info siit ja ka ujumisliidu kodulehelt.

Selle üks mõte on loomulikult pakkuda ujumissõpradele mõtestatud tegevust veekogude ääres. Suur osa neist ujumistest toimub ju Eesti looduslikult kaunitel järvedel, mõned aga ka merel. Teiseks juhtida inimeste tähelepanu ohutusele, millega iga vee ääres olija peaks
arvestama. Kolmandaks anda inimestele lihtsalt võimalus oma talvistest treeningtundidest mõnu tunda ja ka väike võistlusmoment üle elada.

Enamiku nende võistluste juures aitab meid rannavalvega G4S ja on päris selge, et iga vetelpääste on selliste ühisprojektide üle pigem õnnelik kui õnnetu, sest kuidas teisiti ujumise ohte ja eelkõige häid külgi siis veel inimestele lähemale saaks tuua kui turvaliselt ujudes!:)

Tule löö kaasa ja võta sõbrad ja peregi ühes!:

11. juuli Pühajärv 14:00 - Seeriavõistluse III etapp (vt seeriavõistluse juhend, lisainfo avavesi@swimming.ee või Kristiina Arusoolt +372 56656831 )

16. juuli Tallinna Muuliujumine 19:00 - vt Muuliujumise juhend, lisainfo Viimsi Veeklubist info@veeklubi.ee, Janika Tüür

17. juuli Lennusadam, Tallinn 18:00 - Merepäevade avaveeujumine / Seeriavõistluse IV etapp (vt seeriavõistluse juhend, lisainfo avavesi@swimming.ee või Kristiina Aursoolt +37256656831 )

18. juuli Harku järv, Tallinnn 14:00 - Seeriavõistluse V etapp (vt seeriavõistluse juhend, lisainfo avavesi@swimming.ee või Kristiina Arusoolt +372 56656831)

16.-18. juuli ujumised moodustavad ka eraldi Tallinna kolmikürituse, kus kõigil kolmel võistlusel osalejad saavad eraldi ära märgitud.

23. juuli Sõrve sääre avaveeujumine - infot saab Olav Lukinilt tel +3725041230

24. juuli Väikese Väina Avaveeujumine - juhend on valmimisel, infot saab Peep Keskülalt tel +372 50 40 359

25. juuli üle Saadjärve ujumine 14:00 - korraldab Tartumaa Spordiliit, juhend vt http://www.maaspordiliit.ee/

14. august Viljandi järv 14:00 - Seeriavõistluse VI etapp (vt seeriavõistluse juhend, lisainfo avavesi@swimming.ee või Kristiina Arusoo tel +372 56 656 831 )

20. august Pühajärv - Eesti Avaveeujumise MV, juhend valmib peagi

Evelyn Sepp: uppumissurmade traagika

Sellest suvest tõotab tulla taas rekordiaasta, kuid seda mitte ainult uute kuumade temperatuuride , vaid ka uppumissurmade osas. Kurb statistika, mis seal salata. Päästeameti teatel on oma elu jätnud juba ca 40 inimest ja ees on veel peaaegu 2 suvekuud ...

Tõsi, valdava osa selle traagika taga seisvat alkohol. Ilmselt ongi nii, et täiskasvanute puhul on peamiseks põhjuseks purjutamine ja liigne uljus. Laste puhul aga see, et nad ei oska lihtsalt ujuda.

Võib-olla paljud ei tea, aga Eestis on nn kohustuslikku kooliujumist tehtud juba üle 40 aasta. See on väga pikk traditsioon ja väga tänuväärne. Ja kui me pidavat praegu elama oma kõige jõukamal ajajärgul, mis seda terrotooriumit siin eales tabanud on, siis vaatamata paljude inimeste isiklikule vaesumisele ja ellujäämismuredele, on see väide siiski tõsi.

Kuid vaatamta sellele möönab Kultuuriministeerium külma rahuga, et rahapuudusel jääb paljudel lastel koolikohustuslik ujumine ära. Täna rahastatakse seda nii, et läbi Kultuuriministeeriumi eraldatakse selle programmi toetuseks omavalitsustele ca kolmandik -summa on 3,6 miljonit krooni.

Ehk ikkagi täielik peenraha, Omavalitsused, lapsevanemad, koolid peaksid leidma ülejäänu...
Lisaks puuduvale rahale kipub tehniline probleem seisnema aga selles, et ujulaid on üle Eesti ikkagi väga vähe, ligipääs neile on keeruline, nad on suhteliselt kallid, maapiirkondade laste tundide korraldamisel on probleemiks transpordi puudumine ja kui see spetsiaalselt tellitakse, siis selle kallidus ...

Teades seda, mis maksab ujulapilet siin Eestis, või mis ta maksab kasvõi Kesk- või Põhja-Euroopas, siis toimub siin ikka röövimine päise päeva ajal!

Muidugi on probleemiks ka see, et nn kohustuslik tundide arv on küllalt väike - minu mäletamist mööda 24 tundi. Ja kui juhtub nii, et laps just siis haigeks kipub jääma, mis meie külmas kliimas talvel või hilissügisel ju küllalt tavaline, jääbki asi sisuliselt vahele. Ja veel, et see kohustuslik ujumine tuleks läbi viia nii 2-3,klassis.

Olen kohtunud paljude omavalitsuste juhtidega, kes on rõõmsalt kirjeldanud, et nemad maksavad neid ujulatunde lastele kinni hulgaliselt rohkem, sest see on väga vajalik ja lastele väga meeldib ujulas ja ujumas käia. See on mind alati rõõmustanud, kuid need jutud kehtisid enne Suure Kriisi algust.

Tänaseks on see kõik ära lõpetatud. Rahapuudusel lähevad reas kinni ka ujulad - sügisest ootab selline saatus Pärnu Raba ujulat, kui ei õnnnestu saavutada Pärnu Maavalitsuse ja linnaga mingit kompromissi ning Järvamaal Türi ujula, mis üldse omal ajal erakätesse müüdi. Ujula ise on aga vajalik, väga armas ja vägagi spordisõbralik, nii et loodame, et leidub siiski võimalus see baas ujumissõpradele säilitada ...

Aga ainuüksi Pärnus ühe ujula kadumisega pidavat suur osa maakonna lapsi jääma üldse ilma füüsilisest võimalusest sedagi kooliujumist läbi teha, sest lihtsalt pole kohta ...

See räägib meile aga juba mitte ainult riiklikust rahanappusest, sest on ju asju, millele seda ikkagi jagub, vaid suhtumisest!

Lõpuks pole ka imestada selle üke, et vanemad ise ei oska eriti ujuda, või siis häbenevad ujumas käia, ei oska ise oma lapsi juhendada ja kõik see kokku moodustabki küllalt kurva fooni, mis saab ehk vaid ainult pisut halvemaks minna ...

Kui me aga nüüd ja kohe üritaks probleemile lahendusi leida, siis alustada tuleks ikkagi sellest samas kohustuslikust ujumisest. Võtta see tõesti riiklikuks terviseedendamise prioriteediks ja ka sisuliselt, mitte vaid vormiliselt kooliprogrammi kohustuslikuks osaks, rahastada seda 100%-lt riigieelarvest, tõsta kohustuslike tundide arvu paar-kolm korda ning korrata seda lisaks ütleme 2-3. klassile ka 5-6. ja miks mitte ka põhikooli lõpus või gümnaasiumiski.

Ei jäta ütlemata, et ujumine sobib sportimiseks ja füüsilise koormuse andmiseks ka neile, kel on mõni tõsisem tervisehäda, ülekaal vmt. Vastunäidlustusi on kindlasti ka, aga oluliselt vähem kui mõnel teisel spordialal ja hea ujumisoskus on vaieldamatult eluõpetus!

Selleks omakorda oleks aeg panustada ka selleks sobilike spordibaaside arendamiseks.

Millegipärast ei nimeta keegi kuskil koolikeldris olevat 2-rajalist lühikest kummimattidega jooksurada staadioniks,
aga iga väikest lompi, millele on seinad ümber ja katus peale ehitatud, basseiniks nimetatakse küll ...:)

Lõpetuseks veel niipalju, et ootan lähima paari nädala jooksul kultuuriministri vastust ja ülevaadet selle kohta, kus, millises omandivormis, kui suured, kui palju jms. ujulaid on üle Eesti. Siis peaks ka faktiliselt olema pilt silme ees neist võimalustest ja vajadustest, mida elude säilitamiseks Eestis tegelikult arendada oleks vaja ...

Kohustuslik kooliujumine vajab kiiremas korras juba sellest sügisest uut hingamist ja mis peamine - tõsist riiklikku tähelepanu ja finantstoetust!

Siia peaks lähiajal ilmuma ka kirjaliku küsimuse link:

Evelyn Sepp: presidendi valimise kampaania on alanud!

Ammu see oli, kui Reformierakond teatas, et Ilves on nende kandidaat 2011.aasta augustis toimuvatel presidendivalimistel.

Teiste seisukohad võimalike kandidaatide osas on jäänud mõnevõrra tagasihoidkumaks, v.a. ehk sotsid, kes oma endise esimehega on kindlasti rohkem rahul kui praegusega. Nad ju ikkagi ka presidendierakond. Teada aga ei ole President Ilvese enda otsus kandideerimissoovi kohta. Spekuleerida loomulikult võib, aga kandidaadina ta siiski veel ei esine.

Küll aga on alanud valimiskampaania esimeseks kindlaks märgiks valimisseaduste ümberdisainimise palavik, mis on Riigikogu ca aasta enne valimisi taas tabanud.

See on nii väga Eestilik: selle asemel, et mõõtu võtta õiges võistlusklassis, hakatakse alati enne valimisi susserdama valimisreeglitega ja eks ikka nii, et need endale sobilikumad oleks…

Sedakorda on selleks siis – presidendi valimiste seaduse muutmise eelnõu, millega täpsustatakse valijameeste valimise korda.

Vabariigi presidendi valimise seadus võeti mäletatavasti vastu juba 1996.aasta hiliskevadel ja kogu selle aja jooksul on teada olnud pisiasi, et see ei reguleeri valijameeste valimise korda, jättes need reeglid iga volikogu enda kehtestada. Kuid seni on kõigil tänaseil õigluse jalule seadjail olnud põhjust segase seisuga rahul olla.

Arvestades aga kehtivat seadust ja väikevaldade tohutut ülekaalu või üleesindatust valijameeste kogus puudutab eelnõu näiliselt lihtne muudatus tegelikkuses aga vaid taas Tallinna-nimelist omavalitsust.

Ja susserdamine on see põhjusel, et eelnõu esitajaid ei häirinud selle korra puudumine vähimalgi määral seni, kuni oli õhus õhkõrn võimalus tormijooksuga Tallinn kohalikel valimistel üle võtta, mis aga paraku möödunud sügisel luhtus …

Olgu sellega kuidas on, kord võib seaduses olla küll. Selles pole midagi halba. Enamiku poliitilist tahet võiks aga jaguda ka selleks, et üle vaadata erakordne ebaproportsionaalsus ka omavalitsustes elavate hääleõiguslike kodanike vahel. Valijameeste kogu näol on tegemist ju õigusliku modifikatsiooniga presidendi otsevalimistest. Ja see võiks arveatada siis ikkagi ka valijate tahet oluliselt rohkem kui seni.

Proportsionaalsust presidendi valimise puhul Põhiseadus ei nõua, aga ka ei keela, kuid kui kõnealuse eelnõu algatajad ise on kilbile tõstnud eesmärgina proportsionaalse esindatuse võimuüksuse sees kui muudatusega taotletava eesmärgi, siis peaks seda kohendama ka võimuüksuste vahel.

Reedel oli ka eelnõule 776 SE paranduste tähtaeg Mina omalt poolt andsin selleks ka oma panuse.

Nimelt: minu 1.paranduse kohaselt muutuks senine valijameest kogu pisut suuremaks ja esindajad volikogudest tuleks järgmiselt:

1) kuni 5000 hääleõiguslikku Eesti kodanikku – 1 esindaja;

2) 5001–10 000 hääleõiguslikku Eesti kodanikku – 2 esindajat;

3) 10 001–20 000 hääleõiguslikku Eesti kodanikku – 4 esindajat;

4) 20 001 – 50 000 hääleõigusliku Eesti kodanikku – 8 esindajat;
5) 50 001 – 200 000 hääleõigusliku Eesti kodanikku – 10 esindajat;
6) üle 200 001 hääleõigusliku Eesti kodaniku – 20 esindajat.

Kehtivas seaduses on see rida järgmine:

1) kuni 10 000 hääleõiguslikku Eesti kodanikku – 1 esindaja;

2) 10 001–50 000 hääleõiguslikku Eesti kodanikku – 2 esindajat;

3) 50 001–100 000 hääleõiguslikku Eesti kodanikku – 4 esindajat;

4) üle 100 000 hääleõigusliku Eesti kodaniku – 10 esindajat.

Minu teine parandus puudutas aga sedasama proportsionaalsuse põhimõtet esinduskogude sees. Kui eelnõu seadis kõigile lati ühte kohta nagu proportsionaalne tulumaks, et igal volinikul on 1 hääl vaatama sellele, mitut kandidaati valitakse, siis mina lisasin volinikele ka hääli juurde, et nad saaksid ikka ka valida ja et see valik oleks siis tõesti proportsionaalsem. Ja et oleks välistatud olukord, kus valijameestekogusse satub kandidaat, kes pole saanud näiteks ühtegi häält.

Seega – volikogus, kus valitakse 2 esindajat, oleks igal liikmel 1 hääl. Seal, kus valitakse 4 esindajat, oleks valimisel 2 häält. Kuni 10 esindaja valimisel oleks kasutada 3 häält ning 20 esindaja puhul oleks igal volikogu liikmel kasutada 4 häält.

Nüüd rahustuseks nii palju veel, et need kaks sätet jõustuks 1.jaanuarist 2012. Kuid üldises korras jõustuks säte, mis annab 10 esindaja valimise puhul igale volikogu liikmele 1 asemel 3 häält. Ja seda põhjusel, et valijameeste kogusse ei satuks 0-häälega esindajaid ja et üleesindatust ei saaks volikogus vähem esindatud poliitilised grupid. Lihtne.

Veel natuke taustaks. Võttes aluseks 2006.aasta presidendi valimiste aegse kohaliku omavalitsuse halduskorralduse, mis on mõnevõrra valdade liitumisega muutunud, elavad hääleõiguslikud kodanikud Eestis järgmiselt:

Kuni 1000 kodanikku elas 58 OV-s
1001-2000 kodanikku elas 87 OV-s
2001-3000 kodanikku elas 23 OV-s
3001-4000 kodanikku elas 18 OV-s
4001-5000 kodanikku elas 16 OV-s.

Seega siis on omavalitsusi, kus elab kokku kuni 5000 hääleõiguslikku kodanikku kokku 222.

5001-10 000 kodanikku elas 16 OV-s
10 001-20 000 kodanikku elas 5 OV-s
20 001-50 000 kodanikku elas 2 OV-s
50 001 – 200 000 kodanikku elas 1 OV-s
üle 200 001 kodanikku elas 1 OV-s..

Seega siis on omavalitsusi, kus elab üle 5000 hääleõigusliku kodaniku oli kokku 25.

Võrreldes aastaga 2006 suureneks volikogudest valitud esindajate üldarv 54 võrra ning teeks kokku 300, millele siis omakorda lisanduvad 101 Riigikogu liiget.

Nii oleks arvestatud küll iga piirkonna esindatus, kuid nihutatud seda tasakaalu ikkagi ka nende omavalitsuste poole, kus elab siiski pisut rohkem kodanikke kui neid on Ruhnus või Piirissaare vallas …

Evelyn Sepp:11,6 milj korruptsioonikatse kukkus läbi

See, mis tulema peab, tuleb nii kui nii. Ehk küsitav on, kas riik peab ikka kulutama raskel ajal ca 12 miljonit krooni selleks ,et me teaksime, et euro ikkagi tuleb.

Küllap Eesti inimesed näevad seda jaanuaris isegi, et nende 300 kroonisest lastetoetusest on saanud näiteks vähem kui 20-eurone toetus jne...

Aga seevastu on huvitav vaadata ühe pealtnäha süütu loo kajastumist Eesti meedias.

Mõni aeg tagasi kirjutas EPL sellest, kuidas Rahandusministeeriumi poolt korraldatud Euro-kasutuselevõtu teavituskampaania hanke võitis pakkuja, keda juhtis Age Reklaam OÜ.

EPL loos mainiti ära, et tolle firma juhatuses on minister Ligi parteikaaslane Janar Toomessoo ning see, et konkurendid tolle hanke vaidlustasid, kuna võitjaks kuulutatu oli lubanud teha ligi 12 miljonilise pool aastat kestva kampaania 30 000 kroonise töötasu eest.

Tore dumping igatahes.

Samas sai lugeda ,et vaidlustajad, keda juhtis AS Tank Grupp, "kahtlustavad, et hanke võitja on teinud ebarealistliku alapakkumise, lubades viiekuulise kampaania loovkontseptsiooni, meediaplaani ning projektijuhtimist vähem kui 30 000 krooni eest. „Meil on põhjendatud kahtlus, et ainus viis, kuidas taoliste tasudega tööd jätkusuutlikult teostada, on läbi hankija petmise peidetud tasudega,” müristab oma arvamuses näiteks Tanki esindav advokaat Maria Ait, kelle arvutustest tuleb välja, et tema kliendi ja võitja pakkumiste hinnavahe oli mitmeteistkordne."

Ehk siis 3 firma koostöö 6-kuulise ja ca 12 miljonilise kampaania läbiviimisel maksnuks riigile vaid 30 000 krooni.

Pole paha. Ainult, et konkureerivatel firmadel tekkis ilmselt põhjendatud kahtlus, et tegemist on muul viisil varjatud rahastamisega. Kas sellesse on seotud ka Reformierakonna kampaaniameistrid, võib igapüks ise välja uurida...

Igatahes on selle kohta Riigikogus rahandusminister Jürgen Ligi vastamisjärge ootamas ka üks arupärimine. V.t. nr 460 alt.

Nüüd tuli aga siis Konkurentsiameti otsus, et hange ikkagi tühistatakse. Tore on selle sõnastus ning ka kajastus

Postimehe käsitlus sellest ongi äärmiselt huvitav, kuid napp ja mõistagi asja olemust mitte avav, ehk põhjuseid, miks see hange üldse vaidlustati, mille üle käis tegelikult vaidlus ja küllalt põhjendatud kahtlused kerkisid, ei meenutata sõnagi.

On vaid uskumatu sõnadekombinatsioon sellest, kuidas kõik oli hästi, aga igaks juhuks ikkagi tühistati ja kuidas see ei sega mitte midagi tegemast ...

«Vaidlustuskomisjonis ei leidnud kinnitust ükski vaidlustajate etteheide, kuid komisjon otsustas vaidlustajate taotlused siiski rahuldada, viidates protseduurilisele eksimusele hankija otsuse vormistamisel,» ütles eurokommunikatsiooni projektijuht Ingvar Bärenklau pressiteates.

Komisjon asus seisukohale, et kuigi antud riigihanke näol oli tegemist lihtmenetlusega, oleks hankija pidanud vormistama edukaks tunnistamise otsuse haldusaktina.«Hoolimata sellest, milliseks kujuneb vaidlustuse lõpplahendus, viime me eurosõnumite reklaamikampaania kindlasti läbi ettenähtud ajaraamistikus,» märkis Bärenklau."

Kogu lugu.

Ehk võtame selle 12 miljonit krooni riigikassast välja ükskõik kuidas!
Julge hundi rind on ikka rasvane.

Mulle tundub aga, et siin on koht, kuhu normaalses riigis sekkuks kaitsepolitsei või prokuratuur vähemalt, aga meil see vaevalt juhtub ...