6.6.09

Evelyn Sepp: olid nad purjus või?

See, et praegu tuleb teha järjekordset negatiivset lisaeelarvet on küll paratamtu, küll aga mitte see, kui suures mahus seda teha tuleb. Rääkimata kohtadest, kust kärbitakse.

Kuigi seis on kehv, on meil kõigele vaatamata ka alternative. Täiskasvanute haigushüvitiste kärpimine on küll traagiline, aga olgem ausad – paljud terviseriskid saabuvad nn ise vabalt valitud eluviisi tagajärjel.

Ja ma ei väsi kordamast seda retoorilist küsimust, mida mitmed arstid enne ja küllap ka peale mind ikka ja jälle kordavad, et miks me peaksime täisraha eest ravima inimesi, kes on oma tervise rikkumisse ise maksimaalselt panustanud selle asemel, et aidata neid, kes seda ka tõesti ise tahavad ja omalt poolt maksimaalselt koostööd teevad!?


Seega – kui on valida, kas kärpida selliste inimeste
raviks ettenähtud raha, kui seda just ilmtingimata peab tegema, või siis
vähendada viiendiku võrra haiget last põetava vanema hüvitist, siis
on selge, et viimase kallale minek ei ole tõsiseltvõetava, kaine ja mõistliku inimese valik!


Mõned sotsiaalmajanduslikud trendid selle kohta, keda ja kuidas see puudutab:

1. Enam kui pooled lapsed kasvavad sisuliselt üksvanemaga peres. Enamuses emaga.

2. Naiste sissetulek, erinevatel põhjustel seejuures, on meeste omast märgatavalt madalam. Isegi sama tööd tegevate naiste, selles kontektis siis loe – üksikemade – sissetulek on ca kolmandiku võrra oma meeskolleegidest madalam

3. Olgu, et haiget last kodus põetav üksikema võib 100% hüvitise korral seda kasutada ka kui nn sotsiaaltoetust, siis valdavalt tal ka alternatiiv puudub. Vanavanemad on liiga noored ja ise tööga hõivatud. Lapsehoidja palkamiseks raha ei ole ja kas peakski haige lapsega pikki päevi kodus olema keegi võõras inimene!?

4. Kujutagem siis ette olukorda, kus haige laps jääb üksi koju, sest ema peab tööl käima seni, kuni töökoht veel alles. Ta ju pere ainuke toitja. Tagajärjeks ei ole ilmselt kiire paranemine ja vähemad tühistused. Pigem vastupidi – haigus kulgeb pikemalt, raskemalt ja tühistuste hulk ja raskus suureneb.

5. Sellest tulenevalt kasvab ju haigekassa koormus vältimatu arstiabi faasis ikkagi ja laste ehk tulevase tööjõu tervis on kahjustatud juba nn tööturule jõudmise algfaasis. Rääkimata sellest, et vanema valik on ebainimlik igal juhul!

6. Või siis teine võimalus – niigi väikese palgaga ja suures vaesusriskis last kasvatav üksikema ikkagi jääb koju –veelgi väiksema palga hüvitise juures – ja kas siis selliste lastega perede elukvaliteet tõuseb? Kindlasti mitte. Kas laste või nende vanemate endi tervis paraneb? Kindlasti mitte! Ja kas see parandab Eesti inimkvaliteeti!? KIndlasti mitte!

Ja nüüd siis ikkagi see peamine küsimus – kas nad
olid seal valitsusdes purjus, kui nad sellise ettepaneku tegid!?

Või mida teevad koaltisioonis need “Euroopa tasemel” mutid? Ehivad ja kekutava lihtsalt niisama peegli ees ja telekas, selle asemel, et siis tõesti euroopalikke väärtusi kaitsta!

Masendav!