8.6.09

Evelyn Sepp: valimiste analüüs - kuningas on alasti!!

Nende valimiste üks õppetund võiks olla tõdemus, et ühtede usaldamatus ja selle hüsteeriline haipimine ei tooda
tegelikult pikemas perspektiivis usaldust kellegi teise vastu, vaid üleüldist umbusku kõigi poolt ja kõigi suhtes ...


Kui valimiste ametlikud tulemused lasevad end veel oodata, siis midagi mille üle mõtiskleda tasub, on siiski juba materialiseerunud.

Mõneti on küsimus ka selles, kes need valimised võitis, kes tegelikult kaotas.

Mõnes mõttes on kindlasti üks võitja Indrek Tarand. Mõnes mõttes ka Keskerakond. Ja vahet pole kas napilt üle või alla poole Eesti kohtade võitjana.

Erakonnamaastikul kogus ainuüksi Keskerakond ju rohkem hääli kui Isamaaliit, Sotsiaaldemokraadid, Rohelised ja Rahvaliit kokku. Või siis üksinda pisut vähem kui 2 valitsusparteid - Reformierakond ja Isamaaliit omakorda kahasse.

Tarand üksikkandidaadina tegi aga ära kõigile teistele erakondadele v.a. Keskerakonnale.

Seega vastandub suurtulemuse teinud üksikkandidaat oma poolehoidjatega just kõigile neile erakondadele, kes talle alla jäid.

Seda kaardimängu võib veel mitut erinevat moodi laduda. Näiteks, et erakonnad, kes olid nn kinniste või avatud nimekirjade poolt või vastu, või kes olid Ansipi poolt või vastu jne. Suures plaanis on see aga üks soe aur kõik, ..

Sest - vaatame asjale teisest vaatenurgast. Nimelt – viimane nn üleriigiline tõeline usaldushääletus konkreetsetele erakondadele oli ju 2007.aasta märts ja Riigikogu valimised.

Ja selles mõttes olen ma küll nõus Kristiina Ojulandiga tema seekordsete valimisteeelses esinumbrite teledebatis välja öelduga, et loevad hääled, mitte sotsioloogilised uuringud.

Ja vaatame siis korra ka konkreetseilt kogutud hääli märtsis 2007 võrdluses juuniga 2009.

(nüüd edasipidi arvud ümardatud)

Toona võitis Reformierakond, kes kogus 153 000 häält. Seekord vaid 61 000 häält. Kaotas seega 92 000 häält.

Keskerakond kogus toona 143 000, seekord tõsi, 103 000 häält. Kaotus ka siit ca 40 000.

Edasi Isamaaliit – toona 98 000, nüüd 61 000. Kaotus 37 000 häält

Sotsiaaldemokraadid – 58 000, nüüd 34 000. Kaotus 24 000 häält

Rohelised - 39 000, nüüd 11 000. Kaotus 28 000 häält

Rahvaliit – 39 000 ja nüüd 10 000. Kaotus 29 000. häält.


Või veel üks võimalus hinnata ümber ühe või teise erakonna püsivust poliitilisel maastikul ehk siis nende nö osakaalu ja muutusi sellel.

Reformierakonna osakaal on nende valimiste vahel langenud 28-lt 15 %-le.
Keskerakonna oma püsinud 26 %-l.
Isamaaliidul langenud 18-lt 12 %le,
Sotsiaaldemokraatidel 11-lt 9 %-le,
Rohelistel 7-lt 2 %-le,
Rahvaliidul 7-lt samuti 2 %-le.

Olgu meenutatud, et hetkel on Riigikogu valimiste puhul künnis 5% peal …

Siit esimene lihtne järeldus, et hiljutine valitsuskoalitsioon kolme erakonna – Reformierakonna, Isamaaliidu ja Sotsiaaldemokraatide vahel on oma poliitiilist osakaalu või tähtsust kaotanud enam kui viiendiku. Täpsemalt siis 21 %.

Aga see on alles algus.

Vaatame järgmisena erakondade häältebaasi kadu ja mõnel puhul on see tõesti kolossaalne.

Reformierakond on kaotanud ca 60% oma häältebaasist.
Keskerakond – 28 %
Isamaaliit – 38 %
Sotsiaaldemokraadid – 59 %
Rohelised – 72 %
Rahvaliit -74 %.

On päris selge, et veeretada seda vaid nn valimisviisi kaela ehk siis retoorikasse kinniste või avatud nimekirjade üle,
põhjust pole. Valimisviis võis seda kõike psühholoogiliselt lihtsalt mõjutada, aga mitte põhjustada. Vastupidise väitmine on pigem killuke Krõlovi valmist orkestist, kelle suurim viga on see, kuidas nad istuvad, mitte aga mänguoskus.

Sest edukaim üksikkandidaat kogus ju „vaid“ 100 000 häält, erakonnad aga kaotasid ca 270 000 valijat …

Muidugi on meeldiv võrrelda ka käesoleva varasuve häältesaaki 5 aasta tagusega:

Sotsiaaldemokraadid on selles võrdluses kaotanud ca 51 000 häält ja 28% erakonna toetusest.
Keskerakond võitnud juurde 62 000 häält ning 8% toetust.
Reformierakond võitnud samuti 34 000 häält ning 3% toetust.
Isamaaliit (võrdluses toona koos Res Publicaga) saanud juurde 8000 häält, kuid kaotanud 6 %.
Rahvaliit jällegi kaotanud hääli 9000 ning toetust 6 % võrra.

Ja nüüd veel kokkuvõtteks tagasi erakondade juurde. Eelpool toodu ei ole kuigi rõõmustav erakondadele. Veel vähem peaks selle üle rõõmustama Eesti meedia, rääkimata Eesti ühiskonnast kui sellisest tervikuna.

Tarand, jättes kõrvale tema valimiseelse retoorika, ei olnud
erakondadevastase protesti produkt vaid sellise hoiaku ärakasutaja ja pigem tuleks siit teha järeldusi nii poliitilise -, organisatsiooni- kui
meediakultuuri tõstmiseks üleüldiselt ja igaüks ka eraldivõetunud ja tõsiselt.

Usun, et iga erakonna esirind või tagatuba peab siit
omad enesekriitilised õppetunnid võtma: kuidas juhtida inimesi paremini, kuidas töötada avatumalt ja ausamalt, kuidas toota vähem vahtu ja kulutada energiat tühise eneseimetlemise või - kiituse peale.

Ning muidugi on enim mõtisklemist ka valitsuserakondadel, kes paratamatult vastutavad peamiselt selle eest, miks kogu poliitiline retoorika on muutunud sedavõrd elukaugeks ja teemad üha pseudomaks ning kõle spin ruulib.

Samuti selle eest, kuidas kõige selle tagajärjel tõstavad pead uued res publikad ning võimalus poliitilise süsteemi vastu tervikuna lihtsalt protestides tohutu häältesaak koguda ehk massid koondada …

Kas poleks aeg poliitiline spin asendada päris poliitikaga!?

Siis pole ka ime, et valitsus plaanib juba pikemat aega seadustada kaitseväe kasutamise tavalise avaliku korra tagamisel ehk näiteks ebameeldivate meeleavalduste mahasurumisel …

6 comments:

Elvar said...

ho.. ja mida ütleb meile peeru-evelin?

Jubejuss said...

Mõtisklen siin, kas selliste sissekannete üle nutta või naerda. Ma ei hakka üldse jaurama selliste naljakate kontekstivabade numbriliste võrdluste teemal, piisab lihtsalt viimasest osast ja nii suurest toetusest senisest parteitaagast vabale kandidaadile:
"Kas poleks aeg poliitiline spin asendada päris poliitikaga!?"
kui teie erakond oleks selle spinni asemel tegelenud kõik need aastad ausa poliitikaga, siis te oleksitegi saanud omal ajal nii ResPublica kui nüüd Tarandi hääled. Paraku see osa valijaskonnast tahab demokraatiat, mitte isikukultust; ausust, mitte demagoogiat; sisulist juttu, mitte "pensioneid". Ühesõnaga, inimesed tahavad, et nende poolt delegeeritud võim tegeleks asjadega mõistlikult. Neil ei ole endal aega iga päev riiki juhtida, keegi peab ju ka makse maksma ja selle nimel raha teenima. See seltskond maksab kiirelt kätte valede sammude eest (vt ResPublica langust) ja sestap ei ole ta ka kunagi valind Savisaart. Ma võin seda rääkida, kuna olen üks sellest seltskonnast ja umbkaudu aiman endasuguste valijakäitumist.
Seda sissekannet võiks veidi tõsisemalt vaadata, kui siin oleks kasvõi väikegi vihje sellele, et autor ka enda tegemisi veidi kriitilisemalt vaataks, seda aga pole. Aga seni kuni te seda ei tee, peategi leppima stabiilse ja lihtsalt manipuleeritava, kuid teisalt sellise elektoraadiga, kellele näiteks antiikdemokraatiates sõna ei antud.

Evelyn Sepp said...

nii see paljuski on ...:(

Kajar said...

For the record: hääli vs Riigikogu valimised ei saa omavahel võrrelda, sest hääli oli nüüdsetel valimistel palju vähem (osalusprotsent 43 vs vist 66).

Ja protsente ei saa omavahel võrrelda, sest Tarandi 25% ei oleks Riigikogu mitme valimispiirkonnaga valimistel võimalik. Nii et nende arvude esitamisel on kindlasti loogika vigane.

Nüüd, see on ju endiselt õige, et KE sai hea tulemuse ja võib pidada kampaaniat edukaks. Minu ainus probleem sellega oli, et kampaania oli fundamentaalselt ebasiiras: ma ei usu hetkekski, et Eesti vajab vahetust loosungi taga oli Keskerakonna siiras soov valitsusvastutust kandma hakata. Sisepoliitika oli kõigi erakondade kampaanias niikuinii.

Elo said...

Kesk võidab kõik valimised ja võimu juurde ei pääse. Põhjuseks erakonna juht...
Kahjuks jäävad paljud targad inimesed ilma võimalusest ühiskonna arengut suunata.

Lea said...

Vabandan vaga, et olen Teid pidanud justkui Ripatsiks voi Juveeliks, kuidas soovite, Savisaare frakil. Puhtjuhuslikult sattusin siia lehekuljele ja mulle meeldib, et Teil on head selged motted. Savisaarest pean lugu, sest maletan hasti, kuidas sundis Rahvarinne ja kuidas me koik uskusime paremasse homsesse. Konkreetselt mina sunnitasin veel 2last, mida muidu ehk poleks juhtunud. Ja nuud ma ei saa aru, miks temast ikkagi ei saanud suurt juhti. Muidugi kogu see poliitiline susteem on jama. Meil on E-riik ja me saame vabalt ise otsustada oma riigi asjade ule. Milleks see tohutu tobe raharaiskamise susteem ja pseudo-ametid. Piisaks hoopis vahemast. Ainus hirmutav voiks olla, mis kull saab, kui koik Jurid ja Jaanid ohtul peale tood istuvad arvutisse ja utlevad "ei" - me ei saada oma poegi Afganistani jne.
Nii et tegelikku demokraatiat vist keegi ei tahagi. Aga ausat juttu naljalt ei kuule ka.

Tervitades, Lea