10.6.09

Evelyn Sepp: kuldne suukorv DELFILE!

Täna avaldatud Riigikohtu otsus Saaremaa ettevõtja hagis Delfi vastu on tervitatav, ajalooline ja täiesti põhimõtteline ning selle põhistustest tasub rõhutada peamiselt kaht huvitavat aspekti.

Põhjapanev on kohtu järeldus, mille kohtaselt ei ole inimese isklikku ehk privaatsfääri ründavad kommentaarid kui need ei haaku teemaga ja on solvava ning ebasündsa sisuga, nn sõnavabaduse osa. Ka seda piirab põhiseaduse paragrahv, mis kaitseb sõnavabadust vaid piirini, kus on kaitstud ka teiste inimeste õigused ja vabadused ehk näiteks au ja väärikus.

Seega inimväärikust alandavad kommentaarid ei kuulu sõnavabaduse alusele appelleerides kaitsmisele ja et selline kaitse nö avaliku sõna vastu laieneb ka avaliku elu tegelastele, kes oma kutsetööga seotult on tihti meedias.

Üks asi on kritiseerida selliste inimeste tegevust, mida võib teha ka krõbedas toonis. Teine asi on aga rünnata ebasündsalt ja hinnanguliselt nende privaatsfääri ja isikut. Sellele sõnavabaduse kaitse ei laiene!

Ning teine , enam majanduslikku mõju omav järeldus seisneb selles, et näiteks Delfi ja loomulikult ka kõigi teiste taoliste meediaväljaannete online-kanalid, mis teenivad nende külastatavuselt reklaamiraha ja omavad seega selliste keskkondade loomisel - töös hoidmisel majanduslikku huvi, ei ole ole nn infoühiskonna teenuse pakkujad, vaid sisu lisajad ehk selle avaldajad

Mis tähendab ühtlasi ka seda ,et nad saavad, võivad ja peavad seisma selle eest, et nende pakutud kommentaariumis ei rünnataks teiste inimeste põhiõigusi au ja väärikust.

Tõsi, nad ei pruugi teada näiteks fakte, ja seega ei pruugi nad saada seista selle eest, et kogu kommentaariumis lisatava sisu oleks faktiliselt täpne, samas aga ebasündsate hinnangute kohese kõrvaldamise eest vastutavad nad küll

Ehk siis - kui klikke loetakse raha pärast, peab selle eest ka maksma ehk vastutama!


See oli ka põhjus, miks neile laienevad võlaõigusseadusest tulenevad kohustused ja miks neid ei käsitleta nn infoühiskionna teenuse pakkujana. Minu hinnangul täiesti põhjendatult.

Rõõmustan selle lahendi üle südamest, sest ka mina olen palunud korduvalt nii näiteks Õhtulehel või Delfil kõrvalada nende kommentaariumist isiklikult ründavad, rämedad, ähvardavad, solvavad ja asjasse mitte puutuvad kommentaarid. Olen pidanud nendega ka päevadepikkust kirjavahetust, kuid korduvalt tulutult.

Sest - kõnealustel kanalitel on olnud lihtsalt täiesti ükskõik. Ja mida ropumad on kommentaarid, seda rohkem on klikke. Ja mida rohkem on klikke, seda rohkem tuleb reklaamiraha ...

Minul ja minu perel mõistetavalt aga ei ole sellest ükskõik ...

Ja nii ongi Riigikohtu otsuse juures kokkuvõtvalt peamine see, et -
kriitikat asja, tegevuse, seisukoha kohta võib teha ja see võib olla ka ebameeldivas ja teravas vormis. Kuid mõistetavalt ei samastu see enamassti õigusega alandada kommentaaris viidatud isikut või rünnata tema privaatsfääri kuuluvat ...

5 comments:

Jüri Kaljundi said...

Kumb antud blogis kommentaaride eest vastutab ja nende sisestamist ennetavalt kontrollib, kas Google või teie blogiomanikuna?

Evelyn Sepp said...

hea küsimus,

minu meelest on siin kaks tasandit -
a kui see keskkond siin oleks minu poolt loodud või kasutatud selleks ,et sellega teenida, siis vastutaks mina. Kuna antud juhul laineb googlile küll nn telefonijuhtme roll.

Esimese kommentaariga on tihedalt seotud ka see, et minul selle keskkonna käsutajana on tehnliselt õvimalik sõim ära koristada. Nii minu kui ka teiste aadressil. peamiselt võib ju ka eeldada, et siit võib leida kriitikat minu lugude ja seisukohtade osas, mitte kolmandate isikute kohta ...:)

selles mõttes on tehnliselt küll sarnased aga sisuliselt väga erinevad näiteks see blog siin ja kurikuulus irja-inno "kohvik".

google süüd siin ma ei näe, küll aga näiteks meediaväljaande oma, kes selle täitmiselt teeniob:))

igatahes ootan huviga, mis sellest loost edasi saab :)

ivar soopan said...

Selles mõttes võib ikkagi netimeediast aru saada, et kõigi kommentaaride kontroll on raskendatud. Sellel on selge inimlik mõõde. Väiksemate väljaannete puhul, nagu näiteks EPL Online, on asi lihtsam, sest kommenteerijaid on vähem. Praegu juba eneseregulatsioon toimib ja kaaskommenteerijaid (just need igavesest igavesed, kes kõige kohta sõna võtavad ja on aastaid registreeritud kommenteerijad) annavad toimetusele teada, kui midagi solvavat üles läheb.
Delfi puhul võib tõesti olla nii, et kontroll on lünklik. Ma pole kunagi ühtegi Delfi kommentaari lugenud (ok, liialdan, umbes viie aasta eest mõne lugesin) ja ei oska öelda, kui halb asi on, aga ju siis on hullusti, kui kõik sellest räägivad.
Leedo võidu puhul on see nüanss, et mõne väljaande tegematajätmine või nõrk kontroll laieneb kogu eesti ajakirjanduse peale. Üks asi on õigluslik (kes on süüdi - kas kommenteerija või selle kommentaari avaldamist võimaldav ettevõte), kuid tekib ahelefekt, millega tõsist ajakirjandust teha püüdvad lehed saavad sama märgi külge, nagu ka nemad oleksid asjasse segatud. See on sama, nagu pidev jutt ajakirjanduse kolletumisest. No ei kolleta kogu Eestis ilmuv ajakirjandus. Ja ei hakka kolletuma ka. Aga inimesed võtavad ajakirjanikke ühtse kogumina. Osaliselt on selle põhjuseks rumalus, aga ka lihtsalt teadmatus. Väärtajakirjandus ei võta peaaegu mitte kunagi sõna ega kaitse end. Ka näiteks siis mitte, kui Savisaar teatab mõnes arvamusloos, et kõik on üks kamp, kelle on valitsus üles ostnud. Leht võiks sellele reageerida ja tasakaalukalt selgitada, miks see väide vale on, sest see on vale. (Vähemalt minu senistes töökohtades pole midagi sellist olnud, et lugusid tehakse kellegi valitsusfrukti survel. Minu toimetaja või toimetuse juhataja töö tasemel pole seda juhtunud, võib olla kõrgemal tasemel on.)
Lehed vaatavad niisama kõrvalt ja ütlevad: küll inimesed aru saavad, et me pole "need kollased". Kahjuks on see asjata lootus. Õhtulehe fännid ei loegi kvaliteetseid lehti, aga eeldavad, et valged lehed on üks osa kollaste lehtede supist. Natuke on, aga väga väike osa.
Seega, kvaliteetajakirjanduse puudus on see, et ei osata end kaitsta. (Minevikust tuleb meelde ainult üks juhtum, kui Jaanus Piirsalul sai hing täis ja vastas Savisaare jutu peale. Vastas faktidega opereerides ja õigesti ning Savisaar oleks pidanud häbi tundma, aga see pole praegu tähtis. Loomulikult ei tohi Savisaare peale vihastada, sest ta kasutab selliseid irriteerivaid võtteid meelega, kuna teab, et tema sõna jääb viimaseks ja kõlab kauem. Keegi ei viitsi talle vastata, sest "ah, see on tavaline praalimine ja küll inimesed saavad aru, et ta liialdab" -, aga nii ei tohiks asjasse suhtuda. Mitte ainult Savisaare puhul, tema kasutab sellist demogoogilist võtet lihtsalt enim ja kõige edukamalt.
Ajakirjandus kurdab usaldusväärsuse puudumise pärast, aga ise midagi ei tehta. Selgitustöö puudumine ei paranda mainet. Võib küll head lehte teha, aga kui lugejaga ei suhelda, siis lugeja ei oska otsustada. Tuleb enda seisukohti paremini nähtavaks teha ja nii kõva häälega, et Õhtulehe lugejad ka selle lehe ostaksid ning saaksid järeldusi teha. Kui nendeni ei jõua kvaliteetsed artiklid, siis nad panevad ajakirjandusele hinde Õhtulehe välimuse järgi.
Uh, läksin teemast kõrvale. Netikommentaare saab väikestes lehtedes tegelikult üsna hästi kontrollida nii, et iga autor, kes loo üles paneb, vastutab ka kommentaaride eest. See toob tööd juurde, aga mis teha. Ainult vähestel lugudel on sadu kommentaare, pean silmas näiteks EPLi. Peamiselt on ikka vähem. Saab neil silma peal hoida küll. Kui aga palgata üks või kaks inimest (rohkem ei võtaks ükski väljaanne neid tööle, sest juba praegu on toimetuste kulutase üle mõistuse suur), kes kogu väljaannet korraga kontrolliksid, siis läheks nad hulluks. Töökoormust saab hajutada ja tulebki.
Aga kommenteerijad ei tee liiga mitte ainult loos figureerivatele isikutele. Ka loo autorid saavad lakse nii mis tolmab. Ja peamiselt asjata.
Muidu on ju kõik korras :)

Arkadi Zuk said...

Igasugused kommentaatorid on Eesti rahva kõntsakiht! Mina ei saa aru, kuidas keegi selle asemel, et rahvamajndust turgutada, leiab aega kuskil suvalises keskonnas lollusi kirjutada.

THEZEITGEISTMOVEMENT1 said...

Ei hakka teiega vaidlema aga vaadake juutjuubist filmi:
"The Zeitgeist Movement:Orientation
Presentation"
ja tehke ise järeldused kes kardavad sõnavabduse leviku pärast kõige enam...
Elagu konkurents!